Religioonisotsioloogiline essee: Eesti katoliiklaste kiire kasvu saladus

Religioonisotsioloogiline essee: Eesti katoliiklaste kiire kasvu saladus

 

2021. aasta rahvaloenduse andmetel määratles end katoliiklasena 8690 eestimaalast. See on ligi kahekordne tõus võrreldes kümne aasta taguse tulemusega, kui tookord nimetas end katoliiklaseks 4501 inimest. Millest need arvud kõnelevad? 

On üldiselt teada, et mõõtmise metoodikast tulenevalt on 2021. aasta rahvaloenduse andmed elanikkonna religioosse enesemääratluse kohta vaid kaudsed. Seekordne rahva ja eluruumide loendus toimus kombineeritud meetodil, ilma et kõiki inimesi oleks otseses mõttes küsitletud. Valdavalt leiti vajalik info erinevatest riiklikest andmekogudest, seejuures aga teatud tunnuste (nagu näiteks usuline kuuluvus) kohta koguti andmeid valikuuringuga. Kogutud andmeid kaaluti ja lõplik vastus tuletati matemaatiliselt. Kaalumise käigus leiti etteantud tunnustele mittevastanud isikule võimalikult sarnase vastuse andnud isik ning seepeale omistati mittevastanule sama vastus.

Tuleb leppida, et Eesti elanike religioosse enesemääratluse kohta tuletatud arvväärtused võivad olla suure veaga, eriti siis, kui mõne väiksema usugrupi kohta kogutud andmete alusel tehakse üldistus kogu elanikkonna kohta. Seda esiteks. Teiseks tuleb meeles pidada, et religioosne enesemääratlus ei ole sama, mis kiriku või uskkonna liikmelisus. Rahvaloenduse tulemusel ei saa öelda, kui palju on ühes või teises kirikus liikmeid, kuna seda ei ole küsitud ning kirikute endi kogutud andmeid ei ole kasutatud. Inimesed võisid end nimetada luterlaseks, õigeusklikuks või katoliiklaseks ka lahus nende individuaalsest usklikkusest ja ilma kirikliku kontaktita. Rahvaloenduse andmed mõõdavad ühe või teise usundi või konfessiooni toetuskonna suurust, ei midagi muud.

Seda kõike arvesse võttes võib ikkagi küsida, mida peidab endas arv 8690 (end katoliiklastena määratlevate inimeste arvu (15-aastased ja vanemad) tuleks võtta metoodikast tulenevalt 95% täpsusega, mis tähendab tõenäolist varieerumist vahemikus 7893-9487 inimest. Annuario Pontificio 2021 järgi loeti üles 6520 katoliiklast). Varasematel aastatel on Eestimaa katoliiklaste arvulisi näitajaid analüüsinud Toomas Vooglaid ja Heido Trofimov. Vooglaid (vt http://tabernaakel.blogspot.com/2013/05/katolistika.html) võrdles rahvaloenduse andmeid aastatel 2000 ja 2011 ning tuvastas, et 10 aasta jooksul oli kaduma läinud ligi üks viiendik Eestimaa katoliiklasi ja ligi üks neljandik eestlastest katoliiklasi. Nüüd, kui saab võrrelda 2011. ja 2021. aasta andmeid, on huvitav mõelda, kust tuli katoliiklaste hüppeline kasv, seda ka eestlaste seas. Esmalt aga vt Heido Trofimovi uuringut ajakirja käesolevas numbris https://kolleegium.ee/uhiskond/eesti-usumaastik-rahvaloenduse-kaardil/.

Võtan ette riskantse arutluskäigu, püstitades kolm hüpoteesi. Võimatu on neid hüpoteese tõestada ilma täiendava uuringuta, kuid teatud suundumused Eesti katoliikluses on märgatavad, mida pole põhjust salata, ja tulevad selgemini esile siis, kui mõnel juhul kõrvutada teiste uskkondade arvuliste näitajatega. Katoliiklaste arvukuse võivad olla põhjustanud kolm nähtust: 1) migratsioon, 2) usuline individualiseerumine ja 3) rahvakiriklikkus. Selgitan lähemalt.

Migratsioon

Migratsioon on Põhjamaades juba pikemat aega, vähemalt viimased 30 aastat, katoliiklaste arvu kasvu peamiseks põhjustajaks. Lähim näide on tuua Soomest. Soome katoliiklaste arv on aastakümnetega mitmekordistunud, vt https://fides.katolinen.fi/jasenmaaran-kasvu-jatkuu-ennallaan/

Seejuures Soome katoliiklastest on 41% soome ja 5% rootsi emakeelega, ülejäänud tulevad teistest keelegruppidest. Soome ja rootsi keelt kõnelevate Soome kodanike osakaal katoliku kiriku liikmeskonnas on aastast-aastasse aeglaselt vähenenud.

Erinevalt Eesti rahvaloenduse meetodist ei kajasta Soome statistika neid migratsiooniga tulnud katoliiklasi, kes Soomesse jõudes ei ole võtnud ühendust kohaliku kirikuga. Soomes kogutakse andmeid otse kirikutelt, st loetletakse ainult kohalikus kirikus end arvele võtnud ja kirikumaksu maksvaid inimesi. Eeldatavasti on Soomes elavatest välismaalastest katoliiklaste arv suurem, kui kiriklik statistika kajastab.

Migratsiooni mõju on äratuntav ka Eesti katoliikluses, kuigi teatava hilinemisega – rahvaloenduse andmete järgi tuli see nähtus selgemini esile alles viimase 10 aasta võrdluses. Joonisel on visuaalselt näha, ilma protsente arvutamata, et muutused on märkimisväärsed ja „muud rahvused“ on lausa kolmekordistunud. (Vähemaks on jäänud vaid leedulasi ja valgevenelasi.)

On teada, et aktuaalne sisseränne Eestisse toimub jätkuvalt ka poolakatest oskustöölistega, nii nagu on ka ukrainlastega ja venelastega (kuigi ma ei saa aru, millisest suunast tulevad venelastest katoliiklased). Aga et migratsiooni fakt oleks paremini tõendatud, võtan välja poolakate vanuselise jaotuse. Vanema põlvkonna poolakad, need, kes esivanemad andsid kunagi Eesti katoliku kirikule hüüdnime „poola kirik“, ei ole ju uued sisserändajad, küll aga nooremad ja keskealised. Mistõttu võiks viimase kümnendi jooksul keskealiste arv kasvada ja vanemaealiste arv kahaneda. Nii ongi. Seda enam teiste rahvusgruppide puhul.

Teadmata on see, kuidas sisserännanud katoliiklased suudavad varasemat usulist traditsiooni säilitada ja järgmisele põlvkonnale edasi anda. Rootsi, Norra ja Soome kogemuse põhjal see ei ole kerge. Põhjamaades tuleb kirikusse suurel hulgal sisserännanud katoliiklasi, kuid nende sisserännanute lapsed ei jää usus püsima. Lastel on vaja lahendada mitme tundmatuga võrrand: kas hoida kinni kodu vanast traditsioonist, mis paraku ei haaku uue elukeskkonnaga, kas sulanduda sekulaarsesse ühiskonda ja eemalduda kirikust, või kas siiski otsida enese jaoks uus, individuaalne usuline identiteet.

Usu individualiseerumine

Siin tuleb silmas pidada asja kahte külge. Esmalt usu individualiseerumine üldiselt, mis on mõjutamas lääne kristlust globaalselt. Teisalt see, kuidas kirikud käituvad individualiseerumise tingimustes.

Usu individualiseerumise teesiga väljendatakse mitte ainult tänapäevast vabadust inimese usuliseks enesemääratluseks, vaid eelkõige seda, et lisaks vabadusele on inimene pandud ka teatud surve alla, et ta teeks siduvaid valikuid tohutu hulga erinevate pakkumiste seast. Inimene peab isiklikult otsustama. Seda võimendab omakorda asjaolu, et traditsioonile toetuv usklikkus enam ei kanna, sest traditsiooni edasiandmine põlvkondade vahel on katkenud. Usuline enesemääratlus saab toimuda nüüd veel vaid kristlusele omase „isikliku seotuse“ pinnal, st inimeste liitumisel kirikusse isiklikult kaalutletud valiku ja teadliku pöördumise alusel. On üldiselt teada ja korduvalt välja öeldud niihästi katoliku kui ka teiste religioonisotsioloogide suu läbi, et järgmise põlvkonna kirikuliige on valdavalt see, kes loob suhte kirikuga läbi isikliku otsuse.

Olukord, kus traditsiooni kandvus on hääbumas nii perekondlikult kui kogukondlikult, on väljakutse kiriku jaoks toimida uut moodi. Kirik peab märkama, et inimestel, kes on tulnud kirikusse isikliku otsuse põhjal, on sügav igatsus elada intensiivselt; nad võtavad endale vastutuse vaimuliku küpsuse saavutamiseks ning panustavad kirikuelu edendamisse. Selleks, et kiriklikus mõtlemises võiks toimuda selge pööre indiviidi suunas, on vaja esmalt tunnistada, et kiriku liikmeskonna kaotused ei ole seotud ainuüksi protsessidega ühiskondlikus sfääris, vaid kaotused on selle läbi, et kirik ei lõimi inimesi isiklikult. Kirik peab õppima dialoogi pidama ning avatult suhtlema.

Kuidas see arutelu puudutab Eesti katoliiklasi? Erandkorras ja eestlastega seoses, kuna Eesti katoliiklus ei toimi nii, nagu see on traditsioonilistes katoliiklikes maades. Suurem osa eestlastest katoliiklasi on kahtlemata teinud valiku oma isikliku otsustuse pinnal. Teistest rahvustest ja migratsiooniga tulnud katoliiklaste kohta ei oska seda öelda. Eestlastest katoliiklased, olgu täiskasvanutest neofüüdid (esmakordselt usuga ja kirikuga kokkupuutes) või konvertiidid (teistest kristlikest uskkondadest katoliiklusse pöördujad), on enamasti kirikusse sisenenud läbi piiskopliku katehheesi. Nad tunnevad piiskoppi ja piiskop tunneb neid. Katoliku perede lapsed on jõudnud esimese armulauani kohalikus koguduses organiseeritud lastetöö kaudu.

Kontrast paistab silma just võrdluses Eesti luterlusega. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel on end luterlasteks nimetanud inimeste arv taas vähenenud ja see kinnitab jätkuvat kahanemise tendentsi pärast 1990. aastate alguse usubuumi. Eesti religioonisotsioloogidelt oodatakse vastuseid. Eesti Kirik küsib, kuhu on viimase 20 aastaga kadunud 6% luterlasi ja kas selline tulemus suunab kirikut midagi teisti tegema, vt http://www.eestikirik.ee/selgusid-2021-aasta-rahvaloenduse-tulemused-usu-kohta/. Ma pean asjakohaseks Lea Altnurme arutlust, mida saab järelkuulata ERRi Kirikuelu saates https://vikerraadio.err.ee/1608772057/kirikuelu-eesti-inimeste-usk. Altnurme kordab teadmist, et tänapäeva inimese otsing religiooni järele on ajendatud isiklikust vaimse arengu eesmärgist ning küllap selles ongi luteri kiriku puudujääk, et kirik väga palju ei aita inimest tema vaimsetes otsingutes – vähemalt mitte sellises mahus, mis muudaks kiriku sotsiaalkuju tervikuna. Ka ei ole kirik oma suure arvukuse juures suutnud organiseerida laste- ja noortetööd sel määral, et aeglustada kirikuliikmete keskmise vanuse tõusu (luterluse toetajaskonnast ligi pool on 60+ aastat vanad). Ärgu öeldagu, et luteri kirik seda kõike ei taha või ei tee. Teeb küll, kuid koormaks on kiriku traditsiooniline mudel ning vaimsete ja aineliste ressursside jaotamise vajadus paljude erinevate kohustuste vahel.

Ma näen eestlastest luterlaste ja eeslastest katoliiklaste kontrasti selles küsimuses inimeste vanuselise küüru graafikul. (Siit on välja jäetud teistest rahvustest katoliiklased Eestis, sest nemad liigituvad suures osas migratsiooni gruppi; ootuspärane, et sisserändajateks on nooremapoolne rahvas, perekonnad koos lastega. Milline on nende individuaalne seotus kirikuga nüüd ja edaspidi, seda praegu ei oska mõõta.) Eeldan, et kui mingi konfessiooni toetajaskonnaks on vanem põlvkond, tugineb see varasemale traditsioonilisele religioossusele, ning vastupidi, kui konfessiooniga on seotud keskmine ja noorem põlvkond, väljendab see enam individuaalset usklikkust kui traditsioonist tulenevat seotust. Küllap oleks kõnekas ka keskmise haridustaseme võrdlus eri konfessioonide vahel.

Eesti luterlase käsi käib sarnaselt katoliiklasega katoliiklikel maadel, kus kirikliku sotsiaalkuju muutmine indiviidikeskseks ei ole suure inertsi tõttu veel pikka aega võimalik. Eesti katoliiklastel on teisiti. Katoliiklastest usklike pastoraalne hoolekanne on korraldatud kohati sarnaselt vabakogudustele, kuna oma väiksuse tõttu omatakse paremat ülevaadet oma liikmetest ning hinge eest kantakse hoolt individuaalselt. Vabakogudused suudavad märgata inimest seetõttu, et nende algus ja areng kulges uusaegse maailmapildi kohaselt, kus enesestmõistetavalt pühendutakse indiviidile; Eesti katoliiklus aga kujuneb oma lähiajaloo kontekstis, kus inimeste käitumises ei anna tooni mitte traditsiooniline rahvavagadus, vaid individuaalne seotus usuga ja kirikuga.

Rahvakiriklikkus

Rahvakiriklikkuse mõistega märgistatakse olukorda, kus suur osa elanikkonnast kuulub kirikusse, ilma et tõstatuks küsimus inimeste individuaalsest usklikkusest. Rahvakirik toimib traditsiooni, institutsiooni ja rahvavagaduse pinnal, meenutades ammuseid aegu riigi, rahva ja kiriku ühtsusest. Rahvakirik kõnetab suuremat hulka inimesi kaudselt, pakkudes kuuluvustunnet, kuid puutudes inimestega kokku heal juhul jõulujumalateenistusel või paasapühadel. Sageli ka perekondlike sündmuste tähistamisel, nagu ristsed, laulatus ja matused.

Rahvakiriklikkust täheldatakse Eesti luterluses ja õigeusus. See on täpselt sama tüüpi kiriklikkus, mis mõnel teisel maal on esindatud katoliikluse näol, olgu Poola Kesk-Euroopas või Hispaania Lõuna-Euroopas. Iseenesest pole selles midagi halba, kui kiriklik institutsioon suudab olla rahva eestkostjaks ning kui elanikkond toetab ja on formaalselt kirikuga seotud. Häda on aga selles, et tühi kott ei seisa ise püsti, nagu ütleb vanasõna. Sekulariseerumise tingimustes haihtub rahvakiriklikkus suurel kiirusel – evangeelsete kirikute piirkonnas varem ja katoliiklikud maad järgnevad mõningase ajalise nihkega sama skeemi järgi.

2021. aasta rahvaloendusel tuletatud katoliiklust tunnistavate inimeste arv 8690 on üllatavalt kõrge, olles teinud 93% hüppe võrreldes 2011. aastaga (isegi kui jääda reserveerituks ja tunnistada, et tulemus on niikuinii arvutatud kõvasti ülespoole ega vasta kirikuliikmete tegelikult arvule). Säärast kasvu ei ole võimalik tuvastada kirikuraamatu sissekannete järgi ega kirikuliste ülelugemisega. Selles arvus sisaldub formaalselt kirikusse kuuluvate või pelgalt poolehoidu väljendavate inimestest protsent, kellel pole ühendust kiriku jumalateenistusega ega sakramentidega ning keda preesterkond ei ulatu kõnetama. Kui Eesti katoliiklus saab rahul olla nähtusega, et inimesed liituvad kirikuga individuaalse otsuse järgi, nagu eelpool selgitatud, siis see edumaa võib ka käest libiseda, kui pärast rõõmsat liitumist ei arene koguduseliikmetel püsiv individuaalne seotus koguduse vaimuliku ja osadusliku eluga. On võimalus, et ilus algus lõpeb tuimas rahvakiriklikkuses.

Mida selle teadmisega peale hakata? Ühelt poolt saaks olla rõõmus ja rahul, et Eesti ühiskonnas leidub rohkearvulist katoliiklust, mis on küll varjatud, kuid ilmselt suhtub katoliku kiriku tegemistesse toetavalt ja võib-olla osaleb annetuste kampaaniates. Tore, kui oleks võimalik nende inimestega taas kontakti saada. Neid võib üritada tagasi võita kiriku tegusasse osadusse. Teiselt poolt aga ei tule n-ö kahe erineva kiirusega kulgev usuelu kasuks kiriku ühtsusele. Rahvakiriku olukorras tekib paratamatult nähtus nimega „kirik kirikus“. Üks osa kirikuliikmetest on evangeliseeritud ja ühtlasi ka sakramentaliseeritud – kui kasutada püha Johannes Paulus II väljendit nende kohta, kes on vastu võtnud ristimise ja teised initsiatsioonisakramendid, kuid sellega asi piirdubki –, aga teine osa on küll sakramentaliseeritud, ent jäänud evangeeliumita. Neid püütaksegi re-evangeliseerida.

Kokkuvõtteks

Sotsioloogia meetoditega saab hinnata religioosse elu üksikuid, väliseid ja mõõdetavaid aspekte. Kõigi teadmiste juurde ei ole teadusel ligipääsu. Sotsioloogiast on abi, kui seda ei võeta viimse tõena, sest Jumalal on omad meetodid kiriku kasvatamiseks ja inimestel jääb vaid imestada.

Kuidas käia ümber sotsioloogia abil kogutud teadmistega? Püha Paulus ütleb ju, et rõõmustage koos rõõmsatega ja nutke koos nutjatega. Nii ka nüüd, kui Eesti rahvaloendusjärgne usumaastik avaneb kõigi silme ees. Ma olen kaugel sellest, et ühe konfessiooni edu põhjendada teise konfessiooni langusega, või vastupidi. Jumala rahvas on ikka ja alati üks ja ainus, isegi kui on jaotatud eri kirikutesse ja sakramente võetakse vastu vähemal või rohkemal viisil.

Eelpool püstitatud kolm hüpoteesi Eesti katoliiklaste viimaste aastakümnete välise ja sisemise dünaamika kohta on mõeldud heatahtlikult. Hea on teada, et Kristuse kirik kasvab mitmel viisil, olgu läbi migratsiooni, isikliku kontakti või avara rahvakirikuna. Eri aegadel on erinevad vormid kiriku kasvamiseks soodsamad kui teised. Tarkus on orienteeruda erinevate võimaluste vahel ning kui on jaksu ja arusaamist, siis edenda seda, mis on ajastu poolt kingitud ja justkui ette antud. Praegusel ajal on oluline tähele panna, et inimeste individuaalne seotus on kirikuelu oluline hoob, mille abil Jumala rahvas jätkab palverännakut suure eesmärgi poole.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga