Religiooni käsitlevad rahvaloenduse tulemused avaldati 1. novembril. 2021. aasta 31. detsembri seisuga määratlesid Eestis elavad inimesed end ka religioosse kuuluvuse järgi.
Viimane rahvaloendus toimus mööduva aasta alguses ning selles küsiti andmeid 2021. aasta 31. detsembri seisuga. Kuigi täpsemini öeldes seekord andmeid ei küsitudki, kuna rahvaloendus oli peamiselt registripõhine, ehk teisisõnu andmeid lihtsalt vaadati mingitest andmekogudest, mille statistikaamet rahvaloenduse tulemusteks koondas. Kuna sellisel rahvaloenduse meetodil on mitmeid üsna ilmselgeid puudujääke, siis pärast 36 teadlase märgukirja otsustati registripõhine rahvaloendus siiski kombineerida küsitlusega. Küsitluses võisid osaleda kõik Eestimaa inimesed ning seda võimalust kasutas ca pool elanikkonnast. Ligi 60 000-le juhuvalimi alusel valitud inimesele oli vastamine ka kohustuslik. Rahvaloenduse lõplikud tulemused selgusid kõigi kogutud andmete matemaatilise modelleerimise teel.
Kombineeritud meetodi abil sai rahvaloenduses säilitada ka religiooni osa, mis on suur rõõm, kuna paljudes teistes riikides selle kohta midagi ei küsita. Samuti muudab suur küsitluses osalenute hulk ning juhuvalimi suurus tulemused usaldusväärseks. Samas peab meeles pidama, et 2021. ja 2011. aasta andmed ei ole omavahel nii otseselt võrreldavad, nagu seda on 2011. ja 2001. aasta andmed, kuna andmete saamise meetodit on nüüd siiski muudetud. Kui eelmistel rahvaloendustel esitati kõik arvud ühe inimese täpsusega, siis nüüd on kõik tulemused (vähemalt usu puhul) ümardatud.
Religiooni käsitlevad rahvaloenduse tulemused avaldati 1. novembril ning vastavalt sellele määratlesid Eestis elavad inimesed end 2021. aasta 31. detsembril religioosse kuuluvuse alusel järgnevalt:
Kuna siin on koos erineva suurusjärgu arvud, siis on vertikaalsel teljel toodud ära mitte absoluutarv, vaid selle logaritm ehk suurusjärk. Nii on graafikult näiteks näha, et luterlasi on katoliiklastest peaaegu täpselt suurusjärgu võrra ehk kümme korda rohkem. Horisontaalsel teljel on siiski välja toodud ka vastavad absoluutarvud. „Muu usk“ hõlmab endas nii teisi kristlikke kui ka mittekristlikke uske.
Kasutan sama konfessioonide järjestust läbivalt kõigil järgnevatel graafikutel. Kuid tasub märkida, et „baptistid“ ja „vabakoguduslased“ ületavad üheskoos katoliiklaste arvu ja platseeruksid seega kristlikest konfessioonidest kolmandale kohale. Graafikutel olen jälginud lihtsalt rahvaloenduse andmeid – st näiteks vabakoguduslaste arv on võetud “vabakoguduslaste” lahtrist, ehkki sisuliselt on teada, et vabakoguduses käiv inimene võib üsna vabalt määratleda end ka baptistina, ja vastupidi, ning osa vabakoguduslasi moodustavad iseseisva konfessiooni. Mõningatel järgnevatest graafikutest on huvitav tähele panna, et sellele vaatamata on mitmed tunnused neil kahel grupil rahvaloenduse andmeil üsna erinevad.
Erinevate konfessioonide koguduste arv ei korreleeru sugugi rahvaloenduse tulemustega eelmisel graafikul:
Andmed teisel graafikul ei pärine muidugi rahvaloendusest, vaid olen need võtnud konfessioonide kodulehekülgedelt (ning õigeusu kiriku puhul eestikeelsest Vikipeediast). Baptistid ja vabakogudused olen siin kokku pannud, kuna võtsin andmed ühiselt veebilehelt kogudused.ee.
Teise graafiku kommentaariks peab ütlema mitut asja. Konfessiooni liikmete arvu peaks teoreetiliselt saama kätte, kui liita kokku koguduste liikmete arvud – kuid ilmselgelt võivad eri kogudused olla täiesti erinevates suurusjärkudes. See on üks võimalik selgitus ebakõlale kahe graafiku vahel. Kuid ka koguduse mõiste ise võib konfessioonide sees erineda (näiteks pühapäevaste missade arv ning isegi kohtade arv, kus missat pühitsetakse, on kindlasti suurem ametlikult üles loetud katoliiklike koguduste arvust). Aga ka see arvutuskäik ei annaks esimese graafiku tulemusi, kuna see põhineb üksnes inimeste enesemääratlusel, mitte koguduste statistikal (ning antud juhul on niikuinii matemaatiliselt modelleeritud). Näiteks luteri kirikus ristitud inimesed ei kipu end luterlaseks nimetama, kui neil reaalne side kirikuga puudub. Vastupidi on õigeusu kirikus: selles pole midagi ebatavalist, kui ristimatagi inimene, kes kirikus ei käi, end ikkagi õigeusklikuks peab. Ilmselt võiks põhiline sõnum siin olla, et peab hoiduma lihtsakoelistest järeldustest.
Rahvaloenduse andmete juurde naastes olgu öeldud, et kümne aastaga on eri konfessioonide lõikes toimunud järgnev (protsentuaalne) muutus:
Kahekümne aasta lõikes on muutus järgmine:
Viimaselt graafikult on küll parema skaleeruvuse mõttes vabakoguduslased välja jäetud, keda oli 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 223 ning kes on seega 20 aasta jooksul kasvanud umbes 2700%.
Maailmas on üldteada tõsiasi, et naised määratlevad end sagedamini religioossena kui mehed. Siiski ei esine see trend kõikides uskkondades samamoodi. Ka Eesti rahvaloenduse andmed näitavad siin eri konfessioonide kohta märgatavalt erinevaid tulemusi (ehkki siin ja edaspidi peab meeles pidama, et kui õigeusklikud ja luterlased välja arvata, on tegu suhteliselt väikeste valimitega):
Üks suurus, mis peaks andma aimu koguduse elujõust, on selle vanuseline jaotus. Võrdlen esiteks kolme jaotust: terve eesti elanikkonna vanuselist jaotust; nende elanike jaotust, kes peavad omaks mõnda usku; nende jaotust, kes ei pea omaks ühtegi usku:
See on histogramm ehk erinevate vanuste esinemiste sagedus vastavalt kategooriale. Usklike kõrge piik vanuses 65+ ei tähenda muidugi, et usklikke on selles vanuses rohkem kui eestlasi kokku, vaid et selle vanuserühma osakaal usklike seas on suurem, kui on sama vanuserühma osakaal terve elanikkonna seas üldiselt. Teisisõnu on usklike vanuseline profiil märgatavalt rohkem vanema generatsiooni poole kaldu kui elanikkonnal üldiselt. Need, kes ühtegi usku omaks ei pea, on jällegi populatsiooni keskmisest mõnevõrra nooruslikumad.
Sama graafik eri konfessioonide võrdluses näeb välja nii:
Antud graafiku puhul on huvitav see, et kahe esimese vanusekategooria puhul on joontel peaaegu konstantsed vahed, kahe viimase kategooria puhul tekib aga koondumine gruppideks. Näiteks võib täheldada, et vanuses 65+ on katoliiklased ja vabakoguduslased samal pulgal nendega, kes ei pea ühtki usku omaks. Siiski ei tasu sellest järeldada nende konfessioonide suurt nooruslikkust (mõlemas annavad tooni pigem keskealised inimesed), vaid seda, et need konfessioonid hakkasid Eestis jõudsamalt kasvama alles nõnda hiljuti, et suurem osa liikmetest ei ole veel sellesse vanusesse jõudnudki.
Kui aga panna kokku faktid, et 50% luterlastest on vanuses 65+ ning et inimeste keskmine eluiga on umbes 75 aastat, siis matemaatiliselt peaks see tähendama, et järgmise rahvaloenduse ajaks kahaneb luterlaste arv umbes 50%, st poole rohkem, kui see on siiani kahanenud. Aga nüüd üks üllatus – ka eelmise rahvaloenduse ajal olid umbes pooled luterlased vanuses 65+, aga luterlaste arv ei kahanenud kümne aastaga poole võrra! Suurepärane näide sellest, kuidas peab vältima lihtsameelseid järeldusi.
Vanuselised muutused konfessioonide sees on kümne aasta jooksul toimunud niimoodi:
Jällegi, lähtudes üksnes arvudest ja keskmisest elueast, on võimalik sellelt graafikult välja lugeda, et järgmise rahvaloenduse ajaks ootab tagasilangus ees ka õigeusklikke – mingil põhjusel on õigeusklike praegune kasv tulnud peaaegu täielikult inimeste arvelt, kes aastal 2011 olid vähemalt 55-aastased ja on nüüdseks vähemalt 65-aastased. Aga see on kõigest naiivne matemaatiline ekstrapoleerimine – näiteks ei keela miski oletada, et mingil põhjusel jätkavad vanemad inimesed ka praegu ja edaspidi hoogsalt õigeusku pöördumist (kuna õigeusklike arv on suurenenud, siis peaks see kõrge piik vanuses 65+ tähendama justnimelt pöördumisi, mitte samade inimeste vanemaks saamist). Tuleb tähele panna ka väikest langust ühtegi usku mitte omaks pidavate inimeste kõige nooremas vanuserühmas – aga kõige tõenäolisemalt on see seletatav üldise rahvastikupüramiidiga ja selles vanuses inimeste vähenenud osakaaluga.
Eri rahvused on Eestis selgelt eri usku:
Need andmed käivad 2021. aasta lõpu kohta, st enne Ukraina sõda ja põgenikekriisi.
Kui eemaldada sellelt graafikult ekstreemumid, ilmnevad erinevused ka n-ö väikeste seas:
Järgmiseks samad andmed teistpidi, st kuidas jaotuvad rahvused eri uskude sees:
Ehkki kõige katoolsem ehk universaalsem on siin nähtu põhjal katoliku kirik, on seal eestlaste osakaal samas isegi suurem kui õigeusu kirikus (ehkki muidugi mitte absoluutarvudes). Samas peab meeles pidama, et „õigeusklikud“ hõlmab siin nii Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut kui ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut, millest viimane on valdavalt eestlaste kirik.
Viimaks ka haridustasemete jaotus eri konfessioonides. Ruumi kokkuhoiu mõttes on horisontaalne telg vaid kõige viimasel real lahti seletatud ning punane romb tähistab vastavat kogu elanikkonna protsenti.
Rahvaloenduse andmed kinnitavad ka teiste uuringute tulemust, et usklike profiil (peaaegu kõikide konfessioonide lõikes) on kõrghariduse poole pisut rohkem kaldu kui elanikkonnal üldiselt. Eriliselt kehtib see kõrgharitud naiste kohta. Vabakoguduslaste ja baptistide piigid keskhariduse kohal võivad siinkohal osaliselt tuleneda ka asjaolust, et need on kõige „nooruslikumad“ konfessioonid, kus paljud liikmed ei ole veel lihtsalt jõudnud ülikooli diplomini. Samas on ebaselge, kas kõrgharitute suurt osakaalu mingis konfessioonis peaks esitama kui selle konfessiooni edu või eelist. Evangeeliumi peab kuulutama kõikidele ning kõige edukam usk kõnetab kahtlemata kõiki ühiskonna kihte.