„… kelle juurde me peaksime minema?“ I osa: Uuenemine ja järjepidevus katoliiklaste lähiajaloos

„… kelle juurde me peaksime minema?“ I osa: Uuenemine ja järjepidevus katoliiklaste lähiajaloos

 

Katoliiklaste lähiajalugu viimastel sajanditel on olnud kiirete muutuste ajalugu. Liiga äkilised muutused kulgevad valuliselt ja viivad kriisiolukorda, mõnikord ka lahknemisteni. Seda siis, kui osapooled ei ole suutnud ajastut ja asjaolusid piisavalt selgelt läbi näha ja lahti mõtestada. Otsused ja selgused, mida kiriku õpetusamet väljendab, on tundunud kas liiga minevikku vaatavad või liiga etteruttavad.

Kiriku püsimine selle algusest kuni viimsepäevani on õigesti õnnestunud uuenemise tulemus ja vaevatasu – vaatamata ettetulnud kriisiolukordadele ja kõikmõeldavatele raskustele. Uuenemise vajadus tuleneb mitte ainult välistest muutujatest, vaid ka seesmisest vajadusest ennast ikka ja jälle puhastada patust, kurjusest ja rumalusest. Ecclesia semper purificanda. Uuenemine toimub ka meeleparanduse läbi, sest leides lepituse ja osaduse Issandaga, ei toimu ainult algse olukorra taastamine, vaid uue ilma loomine Püha Vaimu tegevuse tõttu. 

Kirikul on muutuvaid ja muutumatuid tunnuseid. Kirik kui Kristuse ihu on muutumatu nagu kalju elutormides, sest Kristus on kalju, kuid ühiskondlike olude muutustes – mille üheks osapooleks on ka kirik, see jumalarahvas – uuenevad kiriku eneseväljenduse viisid. Eks ikka selleks, et jätkuvalt olla kohal maailmas ja maailma jaoks, kuhu Kristus on kiriku läkitanud lunastuse sakramendiks (vrd „… meil pole siin jäädavat linna“. Palverändav jumalarahvas katoliiklikus vaates, II osa. Kolleegium, aprill 2021).

Nähtavad muutused on põhjustatud ühiskonda ja kirikut tabanud kriisidest. Kriis toimib nagu katalüsaator. Jeesus nägi ette, et kirikul ei õnnestu kriisisituatsioonidest eemale põigata; ta vaid hoiatab, et kirik ise ei oleks nende põhjustaja. Jeesus ütleb: „Häda maailmale pahanduste (kr σκάνδαλον) pärast! Sest pahandused peavad tulema, kuid häda sellele inimesele, kelle läbi pahandus tuleb!“ (Mt 18:7, tõlge 1968). Sellegipoolest on „pahandusi“, mida ei pea vältima, kui nende läbi avaneb võimalus uuenemiseks, nii nagu püha Pauluse kinnitusel „meie kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele pahandus (kr σκάνδαλον) ja paganaile jõledus“ (1Kr 1:23).

Katoliiklaste lähiajalugu on olnud viimastel sajanditel kiirete muutuste ajalugu. Liiga äkilised muutused kulgevad mõnikord valuliselt ja viivad kriisiolukorda ning mõnikord ka lahknemisteni, seda siis, kui osapooled ei ole suutnud ajastut ja asjaolusid piisavalt selgelt läbi näha ja lahti mõtestada. Otsused ja selgused, mida kiriku õpetusamet väljendab, on tundunud kas liiga minevikku vaatavad või liiga etteruttavad.

Viimased kirikukogud – Trento, Vatikani I ja Vatikani II – on igaüheks omal moel kirikut reforminud, kuid sellega seoses on olnud lahkujaid: Vatikani I järel eraldusid vanakatoliiklased, II järel on kujunenud pikale veniv eitamisfaas ja ringkonnad, kes vastustavad paavstide juhitud kirikut. Trento kulgemine oli rahulikum, sest tegeleti lahknemise tagajärgedega: nii nagu mõni kirikuloolane märkab, et Trento kirikukogu kutsuti kokku läänekiriku sügava ja pikalt arenenud kriisi lahendamiseks kahetsusväärselt hilja. Peale reformatsiooniga kaasnenud lõhenemist tegeleti vaid selle osaga kirikust, kes oli alles jäänud.

Tänaseks on tajutav vaid kirikukogude jäädvustatud tekst, mitte enam aktuaalne situatsioon. Tolleaegsed probleemid ei ole enam tänased probleemid ning tookordseid lahendusi pakkunud tekstid, selleks et need juhiksid kirikut jätkuvalt tõe teed, tingivad õigesti tõlgendamist. Mis on katoliku kiriku püsimise, muutumise ja uuenemise mõistlik hermeneutika ehk tõlgendusviis?

Jeesuse sõna on ränk. Kes suudab seda kuulda?

Jeesuse ja tema jüngrite loost on teada, kui järsult ja ootamatult võivad muutuda usunõuded ja tõekspidamised. See, milliseid üllatusi pidid jüngrid üle elama, aitab ehk tagantjärele parandada ka tänaste usklike käitumist ja arusaamisvõimet Jumala asjadest. Johannese evangeelium on jäädvustanud neid radikaalseid hetki jüngrite väljaõppes.

Nemad, Kristuse kiriku esimene põlvkond, olid koondunud Jeesuse ümber ja valmistusid kuulutama meeleparandust ning Jumala riigi tulekut, kuid Jeesuse järelkäijate tolle aja religioosne maailmapilt ja selle pinnal tekkinud usulised igatsused, mis olid leidnud vastuse Jeesuses, pandi proovile, kui Jeesuses hakkas ilmutama Jumala saladusi. Johannese evangeeliumi 6. peatükk kirjeldab üht järjekordset kriisiolukorda Jeesuse ja tema koguduse suhetes.

Hetkel, mil Jeesuse jüngrite hulk oli saavutanud maksimumi, hakkas Jeesus rääkima oma ihu ja vere söömisest. „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimselpäeval, sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse“ (Jh 6:53–56). Selle jutuga ei jätnud Jeesus võimalusi tema ihu allegooriliseks tõlgendamiseks ega ka mitte mööndust kellelgi olla edaspidi Jeesuse jünger ilma uue tõe tunnistamiseta.

Jüngrite reaktsioon oli äge nurisemine: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?“ (Jh 6:60). Jüngrite kõrvad pidid kuulma mitte ainult uudsusi, millest polnud keegi osanud varem mõeldagi, vaid absurdsust, sest võimatu oli seda kokku sobitada senise usulise arusaamaga. Õige ja jumalakartlik juut oleks ehk läinud märtrisurmagi, et mitte rikkuda käsuseadust, mis keelab liha ja vere üheskoos tarvitamist. Ja mis kannibalism see olgu! Jumalavastane, ebamoraalne ja võimatu asi. Jeesus on justkui ära keeranud ja nõuab radikaalset nõustumist uue õpetusega neilt, kes tahavad ikka veel Teda järgida ja jõuda tõotatud Isa riiki. Evangeeliumi loost on teada, et sel päeval suurem hulk jüngreid pettus Jeesuses ja lahkus. Kohale jäid ainult 12, keda vaadates küsis Jeesus: „Kas teiegi tahate ära minna?“

Sel päeval, kui Jeesus küsis oma kaheteistkümnelt, kas nemadki lahkuvad, vastas apostel Peetrus: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha“ (Jh 6:68–69). Püha Peetruse vastus oli usaldusavaldus ja seda mitte esmajoones Jeesuse õpetuse, vaid Jeesuse enese suhtes. Peetruse vastusest ei loe välja, et tema ja teised, ülejäänud apostlid, oleksid ilmutanud selget arusaamist Jeesuse kavatsustest ja mõtetest, kuid neil oli kindel äratundmine ja usaldus Temasse, kes on Jumalast saadetud. Jeesuse isik oli selleks veenev, et võtta vastu igavese elu sõnad, kuidas iganes need võisid inimeste kõrvu kosta.

Jeesus pidi korduvalt ütlema: „Te olete kuulnud, et on öeldud, aga mina ütlen teile…“ (vrd Mt 5) või „aga nüüd…“, sest olukord on muutunud ja õige on vaadata asjadele teise pilguga? Nõnda teeb ka Kristuse kirik temale antud autoriteediga. Kirik oma terviklikkuses, oma usus, sensus fidelium, leiab vastused muutuvas ajas, olgugi et vastused tulevad mõnikord ootamatult ja harjumatul viisil. Kelle juurde me peaksime minema, et tõe kohta pärida? Extra ecclesiam nulla salus est!

Kirikukogud märgistavad uuenemise rada

Jeesuse läkitatud apostlid rajasid esimese kirikupõlvkonna tolle aja asustatud maailma igasse ilmakaarde. Usutraditsioonide kujunemine kulges eri maades isemoodi. Juba mõni aastakümme pärast nelipüha sündmust Jeruusalemmas olid tekkinud arusaamatused apostlite vahel. Tuldi uuesti kokku Jeruusalemma, et otsustada paganate misjoni ja apostel Pauluse tegevuse legitiimsuse üle (Ap 15). Kuulati ära juhtumid ja argumendid, paluti Püha Vaimu juhatust ning langetati otsus. Otsus oli kompromiss, aga kompromiss mitte ilmutustõe arvelt: üksteisele anti järele teisejärguliste asjade ja usukommete suhtes, ja seda selleks, et evangeeliumi tõde Kristuse lunastusest tuleks kirkalt esile uutes olukordades, kus apostlid kuulutasid Kristust ja rajasid kirikut eri rahvaste ja kultuuride juures.

Oli ka lahkulööjaid, kellele apostlite otsused ei olnud vastuvõetavad. Nendest lahkulööjatest on hiljem siin-seal lugeda apostlite kirjades, kuid need usulised rühmitused, kes ei jäänud apostlite õpetusse ja kirikusse, kadusid mõne aja pärast ajaloo areenilt.

Nõnda on olnud pidevalt kiriku ajaloos, et kuhjunud probleemid ja sellest arenenud kriisid, mis vajasid hädapärast lahendust, põhjustasid lokaalsete piiskopisinodite või ülemaailmsete kirikukogude kokkukutsumise. Kui tänapäeva arusaama järgi olid omaaegsed ida- ja läänekiriku ühised seitse kirikukogu ning hilisemad kirikukogud läänekirikus üliolulised etapid kiriku õpetuse ja ühtsuse jaoks, siis nendelgi on olnud oma kujunemislugu.

II sajandil ja edaspidi tegelesid sinodid tavapäraselt informatsiooni vahetamisega ja praktiliste kirikuelu küsimustega. Patriarhaatide kujunemisega III sajandil hõlmasid sinodid suuremat osa kirikust ning alates IV sajandist riiklikult reguleeritud kiriku asju käsitleti kogu impeeriumi ulatuses kokkukutsutud kirikukogudel. Mida üleilmsemad olid kogu kiriku sinodid, seda tõsisemaid tagajärgi tõid anateemid ja hukkamõistud kaasa pealiinist kõrvalekaldujate suhtes.

Vana kirik uskus, et kirikukogu otsused on saadud Pühalt Vaimult, kuid ei kasutanud mõistet „ilmeksimatu“. Kirikurahvas ootas kinnitust elust enesest, et kirikukogude taga seisvad patriarhaadid koos Rooma piiskopiga suudavad ilmutatud tõdesid tegelikult ja püsivalt ellu rakendada. Vormiliselt kaitstakse kirikukogu ilmeksimatust alates Baseli kirikukogust (14311449), ent tuleb täpsustada, millist osa üleilmsest kirikust ühed või teised sinodid esindavad.

Joseph Ratzinger ehk Benedictus XVI märkis 1973. aastal: „Keskaja kirikukogude puhul tuleb võtta arvesse faktilise ja juriidilise oikumeenilisuse eristamise vajadus: ühendus kirikupeaga kindlustab kirikukogudele õigusliku oikumeenilisuse; kuid idakirikute puudumine tähendab samas faktilise oikumeenilisuse sügavat puudujääki.“

Roomakatoliku kiriku lähiajaloos on kirikukogusid, mis on tänaseni kõneaineks ja mõjutavad katoliiklaste usulist käitumist: näiteks Trento (15451563) ja Vatikani I (18691870) ning II (19621965) kirikukogu. Trento kokkukutsumise põhjustas teatavasti vajadus anda vastused pärast reformatsioone kujunenud usulisele ja kiriklikule olukorrale; kuid mitte ainult reformatsiooni ja selle, kirikut lõhestavate tagajärgede pärast põhjapool Alpisid, vaid juba pikka aega teada olnud vajadusest reformida katoliku kirikut.

Vatikani I kirikukogu lootis, et saab hakkama Trento positsioonide „peenhäälestamisega“ uuelaadses, modernismiajastul tekkinud konfliktis kiriku ja ühiskonna vahel, kuid eelnõudega jäädi poolele teele, sest kirikukogu töö halvas poliitiline olukord Itaalias.

Vatikani II kirikukogu mõistis vajadust kaasajastada kiriku väljendusvorme, selleks et täita ustavalt Kristuselt saadud ülesannet, s.o vahendada evangeeliumi kogu inimkonnale. Võib-olla oli Vatikani II kirikukogu erinevus varasematest just selles, kui otsustati uuendada kiriku suhet ühiskonnaga, siis seda tehti mitte ühiskondlikku elu taunides või valeõpetusi põrmustades ja eksinuid eemale tõrjudes, nagu on olnud kombeks, vaid muutudes ad intra, seesmise hoiaku poolest; selleks et paremini toimida ad extra, maailma suunas.

Kirik säilitab järjepidevuse tänu uuenemisele

Kirikul on püsivalt lahendada ülesanne: kuidas anda edasi kaasajas Kristuse evangeelium ja apostlite pärimus selle järjepidevuses, ent teha seda nii, et kirik jääb kontaktivõimeliseks ja maailmale mõistetavaks igas kultuurikeskkonnas. Kirikul on kindlasti huvi maailmast aru saada, sest maailm on mitte ainult kiriku kuulutuse objekt, vaid ka keskkond, milles maine kirik asub.

Ning kirikul on ka teist laadi huvi: et maailm saaks kirikust aru, sest evangeelium ju eeldab selle vastuvõtmist, ja et maailm suudaks evangeeliumit vastu võtta, tuleb tal esmalt kirik vastu võtta. Võib-olla on kiriku ja maailma seos mõõdetav nii: kui kirik on adekvaatselt mõistnud muutuva maailma olukorda, maailma vajadusi ning evangeeliumi kuulutamise võimalusi, siis sellest annavad maailm ja rahvad märku tagasisides, et on aru saanud kiriku kavatsustest ja tahavad kirikut kuulda võtta. Nõnda arutletakse kirikukogu dekreedis Ad gentes (1965, par 1112).

Igasugune kuuldus uudsustest annab põhjust kahtlustele, kas järjepidevus jääb alles või kas ei magata maha õiget hetke, seda kairos’t, mis on just nüüd pääsemiseks avatud. Need kaks muret on tõelised ja neid ei saa võtta kergelt. Mure kiriku järjepidevuse säilitamise pärast on tõsine asi selle tõttu, et Kristusel ei ole mitut kirikut. On vaid see üks, mille Tema rajas püha Peetruse tunnistuse peale ja mis peab katkematu apostelliku järjepidevusena kestma kuni Kristuse taastulekuni.

Teine mure on tähelepanelikkus Püha Vaimu hääle ja juhtimise suhtes, millega Ta töötab kiriku juures aktuaalselt ja ilmutab igal päeval uut armu. Kui kirik magab maha selle hääle, on ta samamoodi kõlbmatu Issanda tööks, nagu siis, kui ta oleks ise ennast rajanud.

Niipalju teooriast. Praktikas on viimane suurkogu, Vatikani II kirikukogu, võimaldanud jätkuvaid arutelusid selle üle, kui palju uuendusi talub katoliku kirik ilma järjepidevust katkestamata ja püha pärimust reetmata. See olukord ei tulene tavapärasest retseptsioonidünaamikast. Tavaliselt on ikka nii, et uued ideed tekitavad elevust ja tiivustavad entusiaste, kuid tuleb ka rahunemise ja aruandmise aeg, mis võib lõppeda sellega, et idee algatajaid süüdistatakse kõigis ebaõnnestumistes ja kunagised skeptikud muudavad suhtumist ning nopivad viljad.

Nii oli ka viimase kirikukoguga: vaimustust jätkus pärast kirikukogu viieks aastaks, järgmised kümme aastat kõlasid kriitika ja pettumusnoodid, ning aastakümned pärast seda kuni tänaseni on rahunemise ja asjalike järelduste tegemise aeg.

Kuidas katoliku kirik ja kiriku õpetusamet tuleb toime kriitiliste olukordadega kiriku igapäevaelus? Milliseid meetodeid rakendatakse? Käesoleva artikli teises osas on käsitluses kaks mõttemudelit: reformide hermeneutika ja tõdede hierarhia.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.