„…meil pole siin jäädavat linna“. Palverändav jumalarahvas katoliiklikus vaates. II osa

„…meil pole siin jäädavat linna“. Palverändav jumalarahvas katoliiklikus vaates. II osa

Vatikani II kirikukogu (1962–1965) kõneles palverändavast jumalarahvast, kelleks on Kristuse kirik (ld ecclesia peregrinans) maailmas. Kirikukogu võttis uurida, milles on siinpoolsuses rändava kiriku erilisus ja mõte. Sai selgeks, et palverändaval kirikul on suurem eesmärk, kui vaid jõuda siitpoolsusest sinnapoole, kaduvusest kadumatusesse, ära patusest maailmast paradiisi haljendavatele aasadele, maiselt kodumaalt taevasesse. Vaieldamatu, et kirik on olemas Jumala jaoks, kuid kirikul on kutsumus elada maailma, Jumala loodu heaks.

Yves Congari ja Mannes Kosteri taasleitud jumalarahva-teoloogia

Mida mõeldakse „taasleidmisega“? Roomakatoliku kirik on kaugel sellest, et midagi „kaotada“, „leida“ või „leiutada“. Uudsuste sissetoomisel on teistel konfessioonidel palju vabamad käed, kui seda on algkiriku pärimusega seotud kirikutel – roomakatoliku ja õigeusu kirikul. Roomakatoliku kiriku õpetusamet valvab püha pärimuse üle, püha pärimus omakorda esindab Jumala eneseilmutust Pühakirjas ja jumalarahva ajaloos. Siiski on nii, et üleminekul ajastust ajastusse ja ühiskondlike vormide muutudes tõuseb mõni teema selgemalt esile kui teine ja – viisakalt öeldes – mõni tõde jääb mõneks ajaks kasutusest kõrvale.

20. sajandi esimesel poolel sai katoliku kirikus lööksõnaks ressourcement – naasmine allikate juurde. Tööle asus üha rohkem uurivaid teolooge, kes hakkasid kriitiliselt üle vaatama viimaste sajandite kontseptsioonide kokkusobivust kiriku pikaajalise traditsiooniga. Sellega seoses „avastati“ taas kirikuisad ja palju ajaloolist pärimust ajast enne kõrgkeskaja skolastilist perioodi.

Koos kirikuisade uurimisega ja nendelt ammutamisega sündis veel üks kasu kirikule – kirikuisade toel suudeti mõtestada kaasaja kiriku asend ja ülesanne maailmas. Ei olnud nõnda, et kirikut üritati uuendada vanade teoloogiliste süsteemide taaskehtestamisega. Ei. Hoopis nõnda, et uurides, millises miljöös kujunes vana aja usuline maailmapilt, märgati, milliste ülesannete ees seisab nüüdisaja kirik. Kui näiteks Augustinus andis vastused 4.–5. sajandi usu ja kirikuelu kohta, siis 20. sajandi kirik peab üles leidma adekvaatsed vastused oma ajas. See ei ole historism, see on Kristuse kadumatu kiriku eneseleidmine igas ajahetkes. Ressourcement ja aggiornamento – naasmine allikate juurde ja kiriku kaasajastamine – väljendasid edaspidi ühe ja sama mõttelaadi kahte erinevat tahku.

Pildil: püha Augustinus; Mannes Koster; Yves Congar

Aastatel 1937–1957 kujundati roomakatoliku teoloogias kirikuks olemise kaks kontseptsiooni: kirik on Kristuse ihu (ld corpus Christi) ja Jumala rahvas (populus Dei). See vaateviis toetus piibellikule, patristilisele ja dogmaatilisele pärandile. Selle suuna teoloogidest uurijatena tõusid esile Yves Congar ja Mannes Koster.

Dominiiklane Yves Marie-Joseph Congar (1904–1995) sai pool aastat enne surma ülendatud kardinaldiakoniks; ta oli Vatikani II kirikukogu üks juhtivaid teolooge ja ühtlasi XX sajandi üks suuremaid teolooge katoliku kirikus. Enne kirikukogu käis tema käsi sama halvasti, kui teistel nn nouvelle théologie grupi esindajatel – neid põlustas modernismivastasuse vaimus paavst, keelustades teoste avaldamised ning õpetamistegevuse. Paavst Johannes XXIII rehabiliteeris need teoloogid Vatikani II kirikukogu eel. Tagasivaate jumalarahva-teoloogia kujunemisele tegi Congar teoses „Le concile de Vatican II. Son église, peuple de Dieu et corps du Christ“ (1984).

Dominiiklane Mannes Dominikus Koster (1901–1981), Walberbergi Albertus-Magnus Akadeemia professor on oma teostega „Ekklesiologie in Werden“ (1940) ja „Volk Gottes im Wachstum des Glaubens“ (1950) tunnistatud jumalarahva-teoloogia protagonistiks ja on sellisena ära märgitud enamiku kirikukogueelsete teoloogide, niihästi toetajate kui ka vastaste poolt.

Congari ja Kosteri jumalarahva-teoloogia, mille üle diskuteeriti enne Vatikani II kirikukogu, sai kirikukogul tõsise tuleproovi. Esiletõusnud ideid vaagiti punkt-punktilt, arendati edasi ning toodi läbikatsumisest läbi veelgi säravamana.

Vatikani kirikukogude eelnõud ehk skeemid

Vatikani II kirikukogu ajal algatati tegelikult väga vähe uusi teemasid. Suuremalt jaolt võeti eelnõud ehk skeemid (ld schema) üles ettevalmistusaastatel 1959–1961. Enim sisustasid kirikukogu tööd varasematel aastakümnetel küpsenud ideed. Teoloogilisi otsinguid põhjustas mitu 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse nähtust üleilmses kristluses ja roomakatoliku kirikus: ülemaailmne misjoniliikumine, noorteliikumine, piibliliikumine, liturgiline liikumine ja oikumeeniline liikumine. Kirikukogu kokkukutsumine oli hädavajalik just pärimuses sisalduvate ilmutustõdede uues kuues sõnastamiseks kiriku kaasajas.

Kirikukogu töömeetodit ilmestas „kiriku“ teema käsitlemine, mille lõpptulemus esitati konstitutsiooniga „Lumen gentium“ (1964) ja „Gaudium et spes“ (1965). Vatikani I kirikukogu (1868–1870) oli juba alustanud kiriku-skeemiga „De ecclesia“. Tolleaegne kirikukogupaavst otsustas alustatud skeemist esitada esmalt tagumise poole, kus pidi mh leidma käsitlemist Rooma pontifikaadi ilmeksimatus. Sellest sündis konstitutsioon „Pastor aeternus“ (18. juulil 1870). Skeemi esimene pool jäi läbi arutamata, kuna kirikukogu pidi õnnetul kombel oma töö katkestama ja istungid määramata ajaks edasi lükkama.

Poolelijäänud teema jätkamine II kirikukogu koosseisus toimus kontinuiteedis I kirikukogul alustatuga. Uuesti kokku pandud skeemi algne ettekujutus oli jääda „kiriku“ harjumuspärasele ja sissekäidud rajale – arutada selle üle, kuidas üks hierarhiliselt rajatud institutsioon elab oma societas perfecta-elu ning kirikurahvast valitseb. Niisugune oli kuuria ettevalmistuskomisjoni lähtepositsioon 1962. aasta detsembris. See näis loogilise sammuna, et viia lõpule 90 aastat varem alustatud kirikukogu dokument. Koheselt aga sai kirikukoguisadele selgeks, et toonased mõttemallid kiriku kohta on eile päev; möödanik on kujutada kirikut eneseõiguslike süsteemide abil, mis tahab maailma võita ja vallutada, selle asemel, et päästa ja pühitseda.

Asi pole selles, justkui eri aegadel räägitakse erinevaid tõdesid. Sugugi mitte! Vatikani I kirikukogu kavatses esitada konstitutsiooni „De ecclesia Christi“ (mis jäi lõpuni läbi arutamata ja esitamata), mille esimesed kaks peatükki oleks tutvustanud kirikut kahel juba tuttaval viisil: a) kirik kui Kristuse müstiline ihu ja b) kirik kui Kristuses rajatud ühiskond. Kõik tõed olid olemas, kuid küsimus oli selles, millega seoses tõdesid rakendatakse ja milline sisuline tähendus mõistetele antakse. Nii nagu Vatikani I kirikukogu konstitutsioon „Dei Filius“ (24. aprillil 1870) alustas modernse ühiskonna süüdimõistmisega kirikut vaevanud maailma hädades ja mittekatoliiklastest kristlaste stigmatiseerimisega hereetikuteks ning kõigi nende ära needmisega, kes ei nõustu roomakatoliku kiriku arvamusega, nii olid ka tookordsed mõisted „Kristuse müstiline ihu“ ja „Kristuse ühiskond“ esile tõstetud selle tagamõttega, et näidata katoliku kirikut ainsa õndsusasutusena oma hierarhilise jurisdiktsiooni perfektsuses.

Vatikani II kirikukogu alustas sügisel 1962 esimest istungjärku teise vaimulaadiga. Varasemate sajandite võidukuse vaim on kõrvale lükatud ja asendunud meeleparanduse ning teenimise vaimuga. Paavst Johannes XXIII lubas kirikukogu avapäeval, et kirik tahab „maailma hädadele vastu tulla mitte needmisega, vaid kinnitada tõe kehtivust. Täna võtab Kristuse pruut kasutusele mitte valjuse, vaid pigem halastuse ravivahendid.“ Need, kes ootasid kirikult õpetusaluseid, said õpetusalused, kuid ilma anateemita. Kirikukogu otsustas, et tõde kuulutatakse tõe pärast ja neile, kes oskavad seda taibata, mitte selleks, et kedagi kirikust eemale tõugata. Kirikukogu lõppedes jäi kõlama mõte:

GS 3. Kirik pakub inimkonnale avameelset kaastööd niisuguse vennaliku osaduse rajamiseks, mis vastab kutsumusele. Sealjuures ei sunni kirikut taga mingi maine võimutahe, vaid ainuüksi tahe Trööstija Vaimu juhtimisel edasi viia tööd, mida alustas Kristus, kes tuli maailma, et anda tunnistust tõest; päästa, mitte kohut mõista; ise teenida, mitte end teenida lasta.

Kirikukogu vaimu ajaloo on jäädvustanud Strasbourgi piiskopi Léon-Arthur Elchingeri (1908–1998) sellekohased sõnad: „Eile nähti kirikut eelkõige institutsioonina, täna tuntakse teda osadusena; eile vaadati vaid paavsti suunas, täna on kohal paavstiga ühenduses seisvad piiskopid; eile tegelesid teoloogid kiriku hierarhiale tähenduse andmisega, täna avastavad nad jumalarahva; eile kõneldi sellest, mis eristab, täna sellest, mis ühendab; eile süveneti kiriku sisevaatesse, täna tõstetakse pilgud kirikule, kes pöörab end maailma poole.“

Kirikukogu töö ei seisnenud üksnes vaimsuse või meelsuse avaldamises, vaid teoloogiliselt põhjendatud usutõdede sõnastamises, millega edastatakse Jumala tahet. Eelnõudest jõuti konstitutsioonideni. Kiriku kutsumust (ld ad intra) ja kiriku ning maailma suhet (ld ad extra) käsitlevad dokumendid olid „Lumen gentium“ (pealkiri tuleneb konstitutsiooni kahest esimesest sõnast „valgus rahvastele“; tunnistati 21. novembril 1964 vastuvõetuks 2151 poolt- ja 5 vastuhäälega) ja „Gaudium et spes“ (konstitutsiooni esimeste sõnadega „rõõm ja lootus“; vastu võetud 7. detsembril 1965 koos 2309 poolt-, 75 vastu- ja 7 kehtetu häälega).

Kiriku ja maailma skeemi saatus kirikukogul meenutas kohati iisraellaste kõrberännakut – oli valik, kas minna edasi või jääda paigale. Iisraeli 40-aastane kõrbetee Egiptusest tõotatud maale Kaananisse oli arusaamatute pööretega ja inimeste arvates talumatult aeganõudev; tõusis üles entusiaste, kes ilma Jumala loata kihutasid rahvast edasi minema ja vallutama tõotatud maa, ning ka vastupidi, kui Issand pilvesambas hakkas edasi liikuma, siis leidus alalhoidlikke kohalejääjaid.

„Gaudium et spes“ lõpphääletusele jõudis kaheksandat korda põhjalikult ümbersõnastatud eelnõu tekst. Pidev ümberkirjutamine näitab, et teema on keerukas ja kaalukas, aga ka seda, et teemat arutati põhjalikult aastaid, vaagiti poolt- ja vastuargumente, liiguti nii edasi- kui ka tagurpidi. Kaalul oli ju kirikukogu kokkukutsumise mõttekus üleüldse, sest paavst Johannes XXIII oli andnud kirikukogule ülesande: leida kirikule koht maailmas, et parimal viisil tunnistada maailmale Kristusest. Aga kuidas häälestada suurtel pööretel töötavat mootorit? Kuidas väljendada dogmaatiliselt siduvaid õpetuslauseid pidevalt muutuvas pastoraalses elukeskkonnas? Kõige muu juures oli küsimus ka sõnumi edasiandmise stiilis. Neoskolastiline mõistekeel heideti kõrvale. Otsiti võimalusi teha end arusaadavaks ka mittekristlastele, kutsudes neid dialoogile ja pateetilist kõiketeadjalikkust vältides konsulteeriti vahepealsetel aastatel Kirikute Maailmanõukoguga. Väärib mainimist, et just sellist stiili aitasid hoida kaks paavstlikku entsüklikat, mis ilmusid kirikukogu aastatel: „Pacem in terris“ (Johannes XXIII; 11.04.1963) ja „Ecclesiam suam“ (Paulus VI; 6.08.1964).

Lõpptulemusena suutis kirikukogu argumenteeritult, ausalt ja avameelselt väljendada kiriku kokkukuuluvust kogu inimkonnaga. Kirikul on ülesanne nüüdisaegses maailmas, kuna elab selles maailma ja maailma abil. „Kirik, kelle käekäik ei erine maailma käekäigust tema ümber, liigub edasi sama teed pidi nagu kogu inimkond tervikuna, olles ühtaegu „nähtav kogudus ja vaimulik osadus”, haputaigen ja hingestaja ühiskonnas, keda Kristus uuendab ja kellest Ta voolib Jumala perekonda“ (GS 40). Seejuures „on kirikule suurepäraselt teada, kui palju tänu võlgneb ta ise ajaloole ja arenguprotsessidele inimkonnas“ (GS 44).

Pildil: Vatikani II kirikukogu avamine, 11. oktoobril 1962

Mis järeldub tõdemusest, et maailm on kiriku olemasoluks vajalik?

Maailm on kirikule vajalik, kuna kiriku kohus on edastada inimkonnale Jumala päästet. Kirik ei saa Kristuse antud ülesannet täita kusagil mujale ega ühelgi muul moel kui ainult maailma keskel. Maailm on inimajaloo näitelava ja Jumala õndsusplaani realiseerimise koht suures plaanis:

GS 40. Kirik, välja kasvanud igavese Isa armastusest, rajatud ajas Õnnistegija, Kristuse poolt, ühte liidetud Pühas Vaimus, näeb oma sihti lõpuaja õndsuses, mis teostub täiel määral alles uuel maailma-ajastul. Aga see toimib juba praegu siin maa peal kokkukogutud inimeste keskel, kes elavad küll maistes kogukondades, aga kellest praegusel maailma-ajastul on moodustatud jumalalaste perekond, kes kasvab järjepidevalt Issanda taastulemiseni.

„See“, mis toimib juba praegu siin maa peal, nagu konstitutsioon „Gaudium et spes“ ütleb, on lõpuaja perspektiiviga jumalarahvas. See ongi põhjus, miks Jumal hoiab oma kirikut siin maailmas ja osana maailmast. Kirik teeb Jumala õnnistuse maailmale kättesaadavaks ja valmistub koos maailmaga jumalariigi tulekuks.

Maailm on küll iseolev, kuid pärit jumalikust lättest, mistõttu on inimkonnal selles maailmas Jumala silmis suur väärtus. Inimkond väärib päästmist ja tagasitoomist Jumala valitsuse alla. Kuna sel on omalaadne „religioossus“, saab ja peab kiriku vahendatud evangeelium olema kuuldav kõikidele inimestele: kristlastele ja mittekristlastele, usklikele ja mitteusklikele.

Jumal kasutab kirikut maailma jaoks sakramendina. Juba enne Vatikani II kirikukogu arutles jesuiidipaater Otto Semmelroth raamatus „Die Kirche als Ursakrament“ (1953), et kiriku roll pole mitte ainult armuvahendite väljajagamine eri sakramentide kujul, vaid kirik ise on see sakrament, mida Jumal jagab välja inimeste päästmiseks ja pühitsemiseks. „Lumen gentium“ seda seisukohta kinnitabki. Kirik on Jumala nähtamatu armu – andeksandmise, pühitsuse ja Jumalaga osaduse – nähtavaks saanud märk, mida maailm saab kogeda, vastu võtta ja selle läbi Jumalaga ühineda. Kirik ise ei ole lunastaja ega lunastus, vaid lunastuse „abimees“ (LG 8). Kiriku kaudu astub inimene nähtavaks tehtud osadusse Jumalaga.

Vatikani II kirikukogu ei tegelenud sakramenditeoloogiaga sel määral, et oleks vajadust küsida, kas lisaks seitsmele sakramendile, mille arvu kinnitas Trento kirikukogu, on ilmnenud ka kaheksas sakrament – kirik. Ei. Arusaadav, et seitse sakramenti pole üksiknähtused kirikus, vaid seitse erinevat viisi, mille läbi kirik oma kutsumuse ellu viib.

Kirik on lunastuse vahendajana universaalne sakrament, s.t kõikehõlmav ja samas ka unikaalne, s.t asendamatu sakrament, mistõttu ilma kirikuta pole lunastus inimestele kättesaadav. Seda viimast, püha Cyprianusega seostatud ütlemist on „Lumen gentium“ tõlgendanud kirikukogu vaimus mitte eksklusiivselt, vaid imperatiivselt: tõdemus, et väljaspool kirikut pole päästmist, ei anna kirikule õigustust ähvardada ega liigitada inimesi kirikusse kuulumise või mittekuulumise järgi, vaid see on märguanne kirikule, et temal lasub üüratu vastutus Jumala ees maailma päästmisetöös. Kui kirik ei ole maailmas kohal Kristuse evangeeliumiga või kui kirik seda evangeeliumi ei edasta arusaadaval ja vastuvõetaval viisil, siis on ta reetnud Jumala plaani inimkonna jaoks ja jätnud inimkonna ilma Kristuseta, kes on tõeline valgus rahvastele (ld lumen gentium).

Katoliiklased, keda kirikukogu dokumentides esmalt kõnetatakse, saavad teada, et nad ei täida seda ülesannet ainuüksi katoliku kiriku raamides ja katoliku kiriku vahenditega, vaid koostöös kõigi kristlaste ja hea tahtega inimestega (vt GS 40; „Unitatis redintegratio“, 4, 12). Tõdemus, et kirik on selles loos universaalne õndsuse sakrament maailma jaoks, saab ilmsiks palverändava jumalarahva pildis.

Palverändav jumalarahvas Vatikani II kirikukogul

Kirikukogul sai ajaloo kattevaiba alt välja toodud Uue Testamendi ja kirikuisade iidne mõttemaailm ja asetatud nüüdisaja valguse kätte. Kirikukoguisadel tuli teha sellest ridamisi järeldusi ja mõnel juhul oli vajalik varasema maailmapildi ümberhindamine. Kui kirik on Kristuse ihu sakrament (sakrament kui märk, ld signum ja tööriist, ld instrumentum) ja püha jumalarahvas, puudutab see harjumuspärast „ülalt alla“ mõtlemist kiriku struktuuris. Olla palverändav kirikurahvas ja töötada kogu inimkonnale pakutava Jumala õndsuse nimel, nõuab loobumist ebakristlikust triumfalismist, mida oli varasemalt toetanud absoluutsus- ja kuulekusnõue ning võimendanud konfessionalistlik poleemika kuni Vatikani I kirikukoguni välja; loobumist kiriku kuvandist kui baroklikult riietatud võimukast naisekujust, paavsti tiaaraga peas ja tõe päikesepaistuses, kes tõukab sügavusse kõik hereetikud ja paganad. Kuivõrd raskelt, ometi oodatuna kirikukogu ja kirikurahva poolt see loobumine aset leidis, on näha kirikukogu vaidlustest ja võitlustest ning mõne katoliikliku ringkonna protestist kuni tänapäevani.

Kas oleks olnud paremaid valikuid? Kes teab! Keskaja kirik oli tolle aja ilmaelu mudeli kohandanud enesele, redutseerides ennast kleeruse ja ordurahva seisuseks, kellel olid eelised edeneda pühaduses ja kellele allutatuna (ld subditi) elas ilmalik osa otsustusõiguseta kirikurahvast. Ühiskonna- ja kirikukord pandi püsima seisusliku autoriteedi jõuga. Kuid 20. sajandil säärased kujundid enam ei kõnetanud – ei ühiskonnas ega kirikus. Kristlik tsivilisatsioon, corpus christianorum, oli 20. sajandisse jõudnult kaotanud seisusliku ühiskonnakorra: enam ei saanud valitseda ühiskonda ülalt alla ilma võimaluseta muuta oma seisuslikku staatust altpoolt ülespoole.

Vatikani II kirikukogu otsis ja leidis tee, mida mööda juhtida jumalarahvast edasi minema muutuvas maailmas, kaotamata silme eest oma sihti ja ülesannet. Räägiti selgeks kaks olulist asja:

1) mõiste „jumalarahvas“ hõlmab Kristuse kiriku kõiki liikmeid kõigis seisustes ja lähtub kõigi liikmete põhimõttelisest võrdsusest;

2) tunnistades „ilmalike asjade“ autonoomsust (GS 36), taotletakse kiriku universaalset ühtsust uuel viisil – kaasamisega, väärtustamisega, avatusega jm.

Palverändava jumalarahva olemus ja kutsumus tuleb kirikukogu tekstides esile järgmiselt:

1) Jumalarahvas kuulub Jumalale. Ta ei kuulu iseenesele ega ole iseenese eesmärk. Grammatiliselt saab sõna „jumalarahvas“ (teises kirjaviisis: „Jumala rahvas“) mõista kahel viisil: kas genitivus auctoris või genitivus possesivus abil. Genitivus auctoris osutab sellele, et tegemist on „rahvaga“, kes lähtub Jumalast ja omandab seeläbi erilisuse; ajalooliselt on selline vaateviis andnud põhjust roomakatoliku kiriku üleolekutundele „maailma“ suhtes või esmasuse nõudele teiste konfessioonide suhtes. Genitivus possesivus osutab kuuluvussuhtele ja just seda on Vatikani II kirikukogu ka silmas pidanud, väljendades seda ladina sõnaga communio ehk osadus. „Jumala“ rahvaks saab olla vaid osaduses Jumalaga ja selle tõttu.

LG 13. Kõigi rahvaste hulgas üle maailma elab seega üks ja seesama Jumala rahvas, sest nende kõigi liikmete hulgast kutsub Ta oma kodanikud, kes moodustavad riigi, mis on oma olemuselt taevane, mitte maine. Kõik üle maailma laiali elavad usklikud jagavad omavahel osadust Pühas Vaimus.

2) Jumalarahva ühtsus. Olgugi kirikukogu communio-eklesioloogia kõlamas uudsena varasema katoliikliku eklesioloogia taustal, on kontinuiteet paigas: tegemist on ühe ja sama jumalarahvaga, enne või pärast Vatikani kirikukogusid, nii nagu Vana ja Uue Testamendi tõotuserahvaski, sest „üleüldises kirikus Isa juures kogutakse kokku kõik õiged Aadamast alates, „õiglasest Aabelist peale kuni viimase äravalituni““ (LG 2; tsitaat Augustinuselt). See on nõnda määratud kolmainu Jumala õndsusloos:

LG 13. Uue jumalarahva koosseisu kutsutakse kõiki inimesi. Sellest johtuvalt peab sellest rahvast kujunema üksainus tervik, kes levib läbi kõigi aegade üle kogu maailma. Seeläbi täitub eesmärk, Jumala tahe, kes rajas algusest peale ainult ühe inimsoo ja on otsustanud taas kokku koguda oma laialipillatud lapsed (Jh 11:52).

Sellega seoses tõstatub küsimus üleilmsusest ehk katoliiklikkusest, s.t kogu inimkonna ühtsusest Jumalaga Jeesuse Kristuse läbi õndsuse jaoks. „Jumal arvas heaks, et inimesi tuleb pühitseda ja päästa mitte ühekaupa, lahus kõigist nende omavahelistest seostest, vaid Ta tahtis neist moodustada rahva…“ (LG 9). See tähendab, et üksikisiku õndsakssaamiseks peab olema üleüldine ja kõigile inimestele leitav „katoliiklik“ kirik. „Katoliiklikkus“ oli kirikukogul mõistetud avaramas tähenduses, kui seda on roomakatoliku kirik oma nähtaval kujul, kuid seejuures roomakatoliku kirik, juhitud püha Peetruse järglaste poolt, on katoliiklikku ühtsuse ja terviklikkuse ilmumisviis (LG 14).

Kuidas? Vatikani II kirikukogu andis vastuse: kuulumine jumalarahva ühtsusesse saab ühenduses Kristusega tõeliseks. Millal iganes usutakse Jumalasse, elatakse Pühakirja järgi, võetakse vastu ristimine, pühitsetakse armulauda ja sakramente, ollakse seeläbi ühenduses Kristusega ja Kristuse tõttu ühenduses roomakatoliku kirikuga, kuigi see ühtsus pole veel täielik (LG 15). Katoliiklikkus esindab seega ühtsust mitmekesisuses, kuid mitte ealeski ilma Kristuseta. Katoliku kiriku roll selles on tuua inimesed täielikku ühtsusse Kristusega, et olla „üks ja ühtne Jumala perekond“ (LG 28) ja seeläbi võtta nad ka osadusse roomakatoliku kirikuga.

Jumalarahva, iseäranis ilmikute apostolaat

Vatikani II kirikukogu kinnitas, et kirik on kõik jumalalapsed üheskoos. Enne, kui kirikukonstitutsioonis „Lumen gentium“ määratletakse kiriku erinevaid seisusi, pannakse paika, et kõik liikmed on põhimõtteliselt võrdsed (LG 32) ja ükski seisus ei saa kogu kirikut esindada üksinda: „… kõik see, mis seni öeldi jumalarahva kohta, puudutab võrdväärselt ilmikuid, ordurahvast ja kleerikuid“ (30). Jumalarahva ühtsuse dogmaatilisele vundamendile ehitas kirikukogu kiriku hierarhilise hoone, pidades silmas kiriku pastoraalse juhtimise ülesannet:

LG 18. Käesolev püha sinod jätkab Vatikani I kirikukogu teerajal ning sellega kooskõlas õpetab ja kuulutab pidulikult, et igavene Karjane, Jeesus Kristus, ehitas püha kiriku, saates teele apostlid, samuti nagu Teda ennast läkitas kord Isa (vrd Jh 20:21). Ta tahtis, et nende ametipärijad – piiskopid – toimiksid karjaseametis seni, kuni kirik jõuab oma täiusesse maailmaajastu lõpul. Säilitamaks kõigi piiskoppide jagamatut ühtsust, seadis Ta püha Peetruse üle kõigi teiste apostlite ja rajas tema ameti näol silmanähtava printsiibi ja alusmüüri, mis oma järjepidevuses garanteerib usuühtsuse ja osaduse.

Seejärel selgitas kirikukogu apostolaadi (ld apostolatus) mõistet: apostolaat on teotsemine apostliametis, mille raames on eraldi nimetatud ilmikapostolaati (ld apostolatus laicorum), mis on seotud Kristuse kuulutamisega maailmas eluga ja sõnadega (LG 35). Ilmikute apostolaadi väärtustamiseks koostas kirikukogu dekreedi pealkirjaga „Apostolicam actuositatem“ (18. novembril 1965). Dekreet algab sõnadega:

AA 1. Jumalarahva apostelliku tegevuse jõustamiseks pöördub püha sinod tungivalt ilmikkristlaste (ld christifideles laicos) poole, kelle erilist ja igati vajalikku osalemist kiriku kuulutustegevuses on sinod juba meelde tuletanud teistes dokumentides. Sest ilmikute kristlikust kutsumusest tulenev apostolaat ei saa kunagi kirikust puududa.

1930. aastatel tuli katoliku teoloogias kõnepruuki mõiste „ilmik“ (kr λαϊκός, ld laicos, sks laie, ingl lay) ja ilmikkond. Rahvasuus oli „ilmikul“ olnud väheväärtuslikkuse varjund, kuna seda defineeriti negatiivselt: ilmik on mitte-kleerik. Teatavasti arutati Vatikani II kirikukogul, kas võtta „ilmiku“ asemel läbivalt kasutusele sõna „usklik“ (ld fidelis), ent otsustati siiski kõnelda eraldi ka ilmikutest ja tõsta esile selle seisuse väärikus. Ilmikute töö kirikus ei seisne ainult kleeruse abistamises, vaid neil on oma töö, iseäranis maailmas (LG 31). Nende kohta saab öelda „tõeline apostel“ (AA 6). Siiski ei tuletanud kirikukogu vaimuliku seisust ilmikust lähtuvalt. Kuigi kõik usklikud on kirikusse liidetud ilmikutena, on ainult vaimulikkonnal Issandalt saadud meelevald kõneleda in persona Christi.

„Lumen gentiumi“ järgi on ilmikud kiriku apostolaadi kandjad ja mõnikord isegi ainuesindajad, kui Kristus, kiriku Issand, seda vajab:

LG 33. Ilmikkristlaste apostolaat tähendab osalust kiriku enda päästemissioonis. Neid kõiki rakendab Issand ise ristimise ja kinnitamise kaudu selle apostolaadi teenistusse. … Ilmikkristlaste eriline kutsumus on muuta kirik kohalolevaks ja toimivaks sellistes kohtades ja oludes, kus kirik ainuüksi nende kaasabil saab olla maa sool.

Ilmikapostolaat toimigu nii, nagu kiriku „algaegadel“ (AA 1), ütleb kirikukogu. Kristuse kuulutamisel teevad koostööd kiriku kõik seisused. Vaimulikkonna ülesanne on ilmikuid juhtida, toetada ja varustada. Kirikukogu soovitab, et vaimulikud „õpivad lähemalt tundma ilmikute teenimistööd ja vaimuande ning hoolitsevad, et igaüks omal viisil toetaks üksmeelselt ühist tööd“ (LG 30).

Ja mitte ainult maailmas. Ka kiriku liturgiline elu peab sujuma kogu jumalarahva „tegusa osaluse“ (ld participatio actuosa) põhimõttel. Liturgia tõelise loomuse juurde kuulub „kogu jumalarahva täielik, teadlik ja tegus osalemine“; „niisugune osalus – ristimise alusel – on õiguseks ja kohustuseks“ (konstitutsioon „Sacrosanctum concilium“, SC 14). Kirikuelu korraldamisel soovitatakse vaimulikkonnal julgemalt toetuda ilmikutele. Vaimulikkond „võtku lahkelt kuulda nende arukaid nõuandeid, usaldagu neile kiriku teenimisülesandeid, hoolitsegu, et neile oleks tagatud vajalik tegutsemisruum ja tegevusvabadus, julgustagu neid ellu viima isiklikke algatusi. … Ilmikkristlaste vastutustunne muutub tugevamaks, nende töötahe kasvab, nende energiat saab paremini siduda karjaste tööülesannetega. Ilmikkristlaste kogemuste baasil oskavad karjased tabavamalt ja täpsemalt hinnata vaimulikke või ilmalikke probleeme“ (LG 37).

„Lumen gentium“ jätkab nõnda: „Mõistagi võiks kirik maailma heaks teha hoopis rohkem, kui tema missioon toimiks kõigi liikmete ühisjõul“ (LG 37).

Palverändav jumalarahvas päästab ja pühitseb maailma

„… meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast“ (Hb 13:14) – siinkohal käib jutt maisest ja taevasest Jeruusalemmast. Need kaks Jeruusalemma-kujundit iseloomustavad Kristuse kiriku asetust. Ollakse teekonnal ühest Jeruusalemmast teise Jeruusalemma – vanast Jeruusalemmast, kus oli Jumala ajutine eluase maapeal ja lepitusohvrite toomise paik ning kus selle otstarve lakkas siis, kui Jeesus Kristus, tõeline ohvritall, tapeti ristil, minemisel uude Jeruusalemma, kus on Jumala igavene eluase koos kõigi päästetud inimestega, surematuses, kus autroonil Kristus valitseb koos pühadega.

Jumalarahvas on palverändav seni, kuni kirik jõuab oma eesmärgile. Seda olukorda väljendab kõige paremini eshatoloogiline tõdemus: „juba nüüd ja veel mitte“.

Eshatoloogia (kr ἔσχατος, viimane, viimne) on mõiste, millega väljendatakse inimkonna maise teekonna lõpulejõudmist, õndsusloolist lõpuaega, nii nagu seda on ilmutanud Pühakiri: teekond läbi aja lõpeb Jeesuse Kristuse taastulekul koos jumalariigi kehtestamisega.

Kiriku ja maailma jaoks pole lõpuaja jumalariik „veel mitte“ saabunud täielikult, nagu selgitab konstitutsioon „Lumen gentium“ koos viidetega Uuele Testamendile:

LG 48. Kirik saavutab oma täiuse alles taeva aukirkuses, kui on kätte jõudnud kõikide asjade uuenduse aeg (Ap 3:21). Sest siis uuendatakse Kristuses koos inimsooga täiel määral ka kogu ilmamaa, mis on inimesega süvitsi seotud ja saavutab oma eesmärgi inimeses (Ef 1:10; Kl 1:20; 2Pt 3:10-13).

Rännakul viibiv kirik omab endas ja kannab kaasas ühtaegu kahe Jeruusalemma tunnuseid. „Juba nüüd“ on tal tulevase Jeruusalemma tõotus, esindusõigus, eelaimdus ning ka vahendid ja meelevald selle kuulutamiseks. Jumalariik on tõeliselt olemas ja lunastus Kristuses juba teostatud, kuid „veel mitte“ kõigile nähtavalt ja veenvalt. See pole „veel mitte“ täielikult ja lõplikult, sest kirik on alles seotud esimese Jeruusalemma maisusega, kalduvusega patule ja ekslikkusele, on kannatav ja surelik. See ei tähenda, et kirikul oleks oht oma palverännuteel mingil hetkel hoopiski ära surra, ei, kuid kirik peab oma kestmise pärast võitlema. Kirik peab võitlema ja tööd tegema eelkõige sellega, et evangeelium saaks edasi antud ühelt põlvkonnalt järgmisele.

Olgugi, et kirik ei ole veel jõudnud oma eesmärgile ja alles otsib pühadust ning täiuslikkust, on siiski õndsusesse minemine „juba nüüd“ alanud:

LG 48. Meie jaoks on lõpuaeg juba käes (1Kr 10:11), ilmamaa uuendamine tagasipöördumatult alustatud ja käesoleva maailma reaalsuses ennetavalt käivitunud. Sest kirikut iseloomustab juba siin maa peal tõeline, olgugi veel ebatäiuslik pühadus.

Ristirahvas on sageli küsinud, miks on palverännak nii pikk. Mis takistab Kristuse täielikku võitu ja jumalariigi lõplikku kehtestamist? Oli ju esimeste sajandite kristlastel kindel lootus apokalüptiliste sündmuste kohe-kohe saabumises; vaid pisut aega kannatada ja vastu pidada, sest Kristuse tagasitulek on ju käegakatsutavalt lähedal. Lõpplahendus aga viibis ja apostlitel ning kirikuisadel tuli anda selgitusi selle põhjuse kohta. Kui apostel Peetrus kinnitas, et „kõigi asjade lõpp on lähedal“ (1Pt 4:7), on sellel ütlemisel laiem tähendus. „Lõpp on lähedal“ tähendab, et Jumala päästetöö inimkonna heaks on valmis saamas, kõik õndsusloo pöördelised sündmused on juba aset leidnud – loomine, pattulangemine, Aabrahami kutsumine, pääsemine Egiptusest, Iisraeli äravalimine, Jumala Poja lihakssaamine, Kristuse surm, ülestõusmine ja taevassevõtmine, Püha Vaimu väljavalamine – ja maailma lava on valmis seatud Kristuse tagasitulekuks aus ja väes. See on point of no return.

Oluline on tähele panna, et lõpuaja subjektiks pole mitte üksikisikud, vaid kirik. Vatikani II kirikukogul tekkis selles osas vaidlusi. Kuigi „Lumen gentiumi“ lõppversioonis sai 7. peatüki pealkirjaks pandud „Palverändava kiriku eshatoloogiline loomus ja tema ühtsus taevase kirikuga“ (De indole eschatologica Ecclesiae peregrinantis eiusque unione cum ecclesia coelesti), oli enne seda tehtud ka teisi ettepanekuid. Näiteks, kirjeldades palverändurite ajalikkust ja ebatäielikkust, oli soov jätta see üksikliikmete ja mitte kiriku teemaks. Oli kirikukoguisasid, kes kõhklesid ja kel oli raske loobuda niisuguse Kristuse kiriku ettekujutusest, millel on vaid eksimatu ja püha, ajalooväline ja perfektne kuju. Kusagilt kumas läbi arusaamine, et kirik on oma iseolemise eesmärgi juba saavutanud, aga eshatoloogiline täiustumine oma kiriku üksikliikmete mure.

Kirikukogu III istungjärgu algul (september 1964) kritiseeriti teravalt eshatoloogia individualistlikku kitsendamist. Kriitika mõjus nii hästi, et edaspidi avardati eshatoloogia tähendust kõikidele dimensioonidele kirikus ja väljaspool kirikut. Lõpuajastu subjektiks on kirik ise. Kirik on taevasse ülesvõtmise kandidaat ja selleks valmistuv. Mitte üksikinimest ei tõmmata välja hukule määratud vanast maailmast, vaid välja kistakse kogu inimkond ühekorraga, mille järel kogu maailm uuendatakse Kristuses.

Ent küsimus ei ole lohutussõnade pakkumises võitlevale kirikule. Küsimus on Jumala ootuses kiriku suhtes; oluline on, et kirik täidaks temale pandud ülesannet ja sel viisil osaleks Jumala misjonis (ld missio Dei). Ülestõusnud Kristus ütles oma kirikule:

Jh 20:21. Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid!

Mk 16:15. Minge kõikjale maailma (kr τὸν κόσμον ἅπαντα) ja kuulutage evangeeliumi kogu loodule!

Mt 28:19. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad!

Jumalarahva palveränd kestab seni, kuni töö saab teostatud ja rahvaste (kr ἔθνη) „täisarv“ (Rm 11:25) on jumalariiki sisse läinud. Jeesus andis kirikule selleks eeskuju. Nii nagu Jeesus mitte ainult ei kuulutanud evangeeliumi, vaid ka tegi selle inimeste elus teoks, nõnda on ka kirikul, lisaks evangeeliumi kuulutamisele, ülesanne elada selles maailmas, et see maailm ka tegelikult päästa.

Mida kõike kirik tegelikult teha kavatseb ja suudab, on kirjeldatud kirikukogu konstitutsioonis „Gaudium et spes“ (GS 40-43). Samas räägib dokument ka sellest, millist abi kirik vajab ja võtab vastu maailmalt, et liikuda „kõigi oma pürgimustega ühe ja ainsa sihtmärgi poole, milleks on jumalariigi tulek ja kogu inimkonna lunastamine“ (GS 45). „Gaudium et spes“ manitseb nii ilmikuid kui ka vaimulikkonda:

GS 43. Eksiteel on need, kelle meelest muretsemine maiste asjade pärast pidavat olema tühiasi, sest maa peal ei ole meil jäädavat asupaika, sestap otsitagu ainult tulevast. Nad on unustanud, et kutsumuse mõõdu järgi, nagu kellelegi on seatud, kohustab ennekõike ristiusk ise täitma järjest paremini sellist tüüpi maiseid ülesandeid. Kahtlemata eksivad ka paljud teised, kelle arvates tuleks sukelduda ülepeakaela maistesse sekeldustesse ja tegemistesse, millel näiliselt puudub igasugune seos usueluga, sest religioon tegelikult ei sisaldavatki, paitsi kultustalitused ja moraalinormid, palju muud. Usuliste veendumuste irrutamine tegelikust argielust on üks valdavamaid väärarusaamu, mis eksitab paljusid ka meie päevil.

Selles diskussioonis saab õigupoolest selgeks, millise kavatsusega on öeldud, et „kirik on Kristuses ühtlasi sakrament, seega Jumalaga kõige sügavama ühinemise ja kogu inimkonna ühtsuse tähis ja tööriist“ (LG 1), „universaalne lunastuse sakrament“ (GS 45).

Tõesti, nagu õpetab kirikukogu, „palverännakul kirik on lunastuse pälvimiseks asendamatult vajalik“ (LG 14). See ei muuda käsku kiriku kohta isegi siis, kui kirikukogu teab, et Jumal võib olla ette näinud ka teisi võimalusi inimese juhtimisel päästmisele:

LG 16. Igavese õndsuse võib pälvida iga inimene, kel puudub isiklik süü, kui ta ei tunne Kristuse evangeeliumi ja Tema kirikut, aga ometi siirast südamest otsib Jumalat ning püüab elada Tema tahte järgi, nagu talle annavad mõista südametunnistuse hääl ja armu mõjuavaldused. Isegi neile, kes süütust teadmatusest Jumalat ei tunnista, aga ikkagi püüavad elada õiglaselt, kingib Jumal kõike, mis on vajalik nende päästmiseks.

Palverändav jumalarahvas jõuab pärale uude Jeruusalemma – olles ise juba uue Jeruusalemma algus – mööda teed, mis kulgeb läbi selle maailma koos maailmaga, keda Jumal tahab päästa ja pühitseda.

Kirikukonstitutsioon „Lumen gentium“ on lisanud selgitustele kiriku igavikulisest palverännakust lõpupeatüki Jumalasünnitaja Maarja osast kirikus (8. peatükk). Maarja astus ajaloo areenile, „kui aeg sai täis“ (Gl 4:4). Ta on Kristuse kiriku tähtsaim liige (LG 53); Lunastaja emana (LG 55) on ta ka lunastatute ema rollis (LG 60). Nõnda nagu ta käis Jeesuse kõrval läbi elu, nii saadab ta ka kirikut palverännuteel (LG 62):

LG 68.Nii nagu Jeesuse ema viibib ihu ja hinge poolest juba praegu taeva aukirkuses ja kujutab täiusele viidud kiriku algust tulevasel maailma ajastul, samal kombel heidab ta oma ausära ka vahepealsel ajal siin maa peal kuni Issanda päevani ning on rändavale jumalarahvale kindla lootuse ja troosti eeltähendus.

Pildil: paavst Franciscus ÜRO peaassambleel, 25. septembril 2015

Kokkuvõtteks

Jumalarahva jaoks aeg ei peatu. Taevase kodumaa poole liikudes rännatakse läbi muutuva aja ja ajaloo, mis toob paratamatult kaasa erinevaid olukordi ja küsimusi. Kirik otsib pidevalt võimalusi oma kutsumuse paremaks täitmiseks; seejuures vastused küsimustele on ikka samad, sest iga uus siin päikese all on taasavastatud vana. Küll aga suunavad uued olukorrad kirikut oma missiooni kriitiliselt hindama ja uuesti mõtestama.

Jumal valis Vana Testamendi päevil iisraellased oma rahvaks. Aga uus leping Kristuses sisaldas endas jumalarahva kokkukutsumise kõigist rahvastest. Siin polnud tegu kahe vastandliku lepinguga, vaid edasimineku ja täiustumisega. Kuna vanad abinõud ei viinud sihile, võttis Jumal kasutusele uued. Sama võib öelda ka palverändava kiriku (ld ecclesia peregrinans) kohta. 20. sajandil leidis roomakatoliku kirik ennast muutunud maailmas olukorrast, mis tingis Kristuse muutumatu sõnumi uuel ja paremal viisil kuuldavaks ja nähtavaks tegemise. Üks olulisemaid äratundmisi oli selles, et kirik pole üheski oma eneseväljenduses iseenda jaoks, vaid Jumala ja maailma jaoks. Kiriku enesemõistmisel selles oli suur abi kirikuisade pärandi uuesti läbivaatamisest.

Vatikani II kirikukogu kinnitas taas, et kirik on kutsutud oma maisel palverännakul teenima maailma Kristuse eeskujul, vahendama maailmale Kristuse päästet. Ta on küll rännakul oma taevase kodumaa poole, kuid samas on ta selle maailma osa, kasutades kõiki olemasolevaid võimalusi, kus ta elab ja toimetab. Kutsumine sellest maailmast välja ei tähenda ju eraldatust, vaid väljakutset jõuda evangeeliumiga kõikide inimesteni. Selline arusaamine suunas väärtustama kiriku kõiki liikmeid, ka ilmikliikmeid, kes on otseselt seotud maailmale Kristuse kuulutamisega ja elavaks tegemisega. Igaühel on temale omane ülesanne ühise eesmärgi taotlemisel.

Kristuse kiriku kõrge kutsumus on olla äravalitud rahvas koos selle juurde kuuluvate raskuste, ohtude ja ohvritega just maailma pärast, kus on pattu ja kurjust, et see ära võita. Jumalarahva ülesanne on hoolikalt lugeda oma ajastu märke, et taevase kiriku ning Jumalaema, neitsi Maarja eestpalvete toel avada Püha Vaimu juhatusel uksi, mis on veel suletud ja tallata sisse teid, mida mööda pole seni astutud. Siiski ei olene maailma päästmine ainuüksi kirikust. Kirik on tööriist Jumala käes, see universaalne sakrament, keda juhendab ja juhib Püha Vaim. Jumalarahval on teada lunastuse tõde, kuid Jumala kõik saladused pole veel teada; ta küsib ja otsib teed ning püüdleb lakkamata läbi tundmatu kõrbemaa ühes kogu looduga taevasesse Jeruusalemma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.