Select Page

Paavst Franciscuse entsüklika „Ole kiidetud!“ (Laudato si; lühend LS) avaldati 24. mail 2015. aastal, eestikeelne tõlge sai valmis 2018. aastal. Üsna kiiresti ja selgelt mõisteti entsüklika seost ökoloogiaga laiemalt ning seda hakatigi hüüdma paavsti „öko-entsüklikaks“. Paavsti ülesastumist tervitati niihästi katoliku ringkondades kui ka väljaspool.

Entsüklika ilmus ökoloogia-alase debati keskmes, kui maailmal oli selgeks saanud, et on vaja koheselt tegutseda: väidetakse, et ökoloogilised võimalused on suures osas ammendatud ja enamuse inimeste jaoks on see ellujäämise küsimus, ilma keskkonnakaitseta pole järgmistele põlvedele midagi pärandada; ökoloogilise kriisi lahendamiseks tuleb lahendada võimu kuritarvitamise, korruptsiooni ja muude valearvestuste segadik; majandust ei saa programmeerida ainult kasvunäitajate järgi; iga inimene peab „ökoloogiliselt pöörduma“, et maailma saaks uueks – uuendama oma suhet looduga, Jumalaga, üksteisega ja iseendaga.

2020.–2021. aasta on tunnistuseks sellele, et Laudato si sõnumit pole unustatud, vastupidi, et on algatatud reaalne tegevusprogramm, mis hakkab vilja kandma. Entsüklika ilmumise esimest juubelit tähistati Laudato si-aastaga 24. maist 2020. aastal kuni 24. maini 2021. aastal ning 16.–25. mail 2021. aastal peeti Laudato si-nädalat loosungiga LS 13: „… teame ju, et asjad võivad muutuda“ (vt 2020.laudatosiweek.org). Sel puhul korraldati veebikohtumisi ja kõnekoosolekuid, paavst tegi videopöördumise (vt youtube.com/watch?v=XoxZAHVXQIg), mis kõik on suunatud sellele, et katoliiklased kaasata võitlusele inimkonna ühise kodu kaitsmiseks. Käivitati petitsioon „Healthy Planet, Healthy People“ (vt thecatholicpetition.org). Lisaks sellele kutsub Vatikan katoliiklasi ühinema Kirikute Maailmanõukogu organiseeritud iga-aastase oikumeenilise palvetamisega 1. septembrist kuni 4. oktoobrini (vt seasonofcreation.org). 2021. aasta oktoobris toimuval ÜRO bioloogilise mitmekesisuse tippkohtumisel (COP 15) ja ÜRO kliimakonverentsil novembris (COP 26) palub Püha Tool maailma juhtidel sõlmida sisukaid kokkuleppeid (katoliku.ee/index.php/et/uudised/vaelismaa/581-mis-maailma-me-oma-lastele-jaetame-laudato-si).

Entsüklika positiivne vastuvõtt Eestis

Lisaks 2018. aastal avaldatud terviktekstile on võimalik lugeda Marge-Marie Paasi koostatud lühikokkuvõtet apostelliku administratuuri kodulehelt (katoliku.ee/index.php/et/katoliku-kirik/433-laudato-si-naedal-16-24-mail). Tunnustavalt, kui mitte öelda et lausa vaimustuses võtsid sõna tuntud loomeinimesed Jaan Kaplinski ja Mihkel Kunnus.

Mihkel Kunnus („Franciscus I – selle maailma paavst“. Edmund Burke’i selts, 15.10.2018) rõõmustab selle üle, et paavst on „meie poole üle tulnud“, sest talle näib, et nüüdsest on katoliku kirik keskendunud täielikult siinpoolsusele, ajalikule maailmale ja kaitseb ajalikku elu kogu selle liigilises mitmekesisuses. „Sa kuulud siia, sellesse maailma, see maailm on Sinu kodu, ainus kodu, ja selle pöördumatu äralagastamine on suurim mõeldav katastroof. Ning sellise hoiakuga on ta igasuguste ökoloogide, loodusteadlaste, keskkonnakaitsjate ja teiste taoliste siinpoolsuse kaitsjate poole „üle tulnud“.“

Kui elatakse siinpoolsuse reaalsuses, siis ei ole vaesus ja kannatus teesillutaja õndsakssaamisele, mis aitab meid kiiremini siit maailmast ära sealpoolsusesse, vaid vaesus on selle maailma asi, vaesus tähendab viletsust selle maailma mõõtude, mitte igavikulise järgi.

„Vaesus ja inimeste kannatused selles maailmas lähevad talle rohkem korda kui surematu hinge saatus ja patuvabadus,“ arvas Kunnus.

Ent Mihkel Kunnuse artikli lõppu paigutatud lõik on rõõmustav lugeda ka neile, kes siiski arvestavad hinge saatusega igavikus. Ta kirjutab nii: „P. S. Kahtlus on inimese pärisosa ja Jeesus, kes oli tõeline inimene ja tõeline Jumal, kahtles veel ristilgi. Kui meie ökoloogiline päästeprojekt siiski luhtub ja inimesel tuleb miljardite kaupa kõngeda, siis kuluks hädasti ära see vana hea surmajärgsusele orienteeritud kristlus, mille edu ja tugevus seisneski naeratuse toomises surijate nägudele.“

Jaan Kaplinski oli juba aasta varem rõõmustanud („Paavst Franciscuse öko-entsüklika – religioonil ja teadusel on meile sama sõnum“. Sirp, 2.06.2017), kuidas entsüklika kõneleb „nii teoloogia kui ökoloogia keeles, et inimkond on katastroofi lävel, vanaviisi loodust hoolimatult ekspluateerides. Oma tahtmisi ja tujusid mõtlematult teenides, oma mõistuse ja loovuse ebajumalate teenistusse andes oleme unustanud oma tegeliku koha looduses, Jumala loomingus ja kui me seda uuesti ei leia, on suur õnnetus käes.“

Kaplinski silmis on katoliku kirik astunud nüüd otsustavalt vastu sellele „vigasele süsteemile“, kus rikkus on ülemaid väärtusi ja eesmärke, ideaal, mille poole meid õhutatakse püüdma. Seevastu on kristluse ideaaliks vaesus, kasinus, läbiajamine hädavajalikuga, loobumine toredusest. „Tee tõelisele inimlikkusele on armastus, armastus loodu, looduse, muidugi ka teiste inimeste vastu. Tõeline inimlikkus on loobumine inimkesksusest, antropotsentrismist, see tähendab alandlikkust, leppimist vähesega, kasinust. Ka seda, et me ei häbene armastust, hellust, kaastunnet, olgu teiste inimeste, olgu muude elusolevuste vastu. Et me ei põlasta loomakaitsjaid, karusloomafarmide keelamise eest seisjaid, vaid pigem neid, kes inimliku edevuse hääks piinavad ja tapavad teisi elusolevusi.“

Ökoloogia ja antropotsentrism

Entsüklika muretseb antropotsentrismi pärast – täpsemalt, väärastunud ja moonutatud antropotsentrismi pärast. Kuna tänapäeval on tõsine mure looduskeskkonna rikkumine, mille taustaks on inimestevaheliste suhete rängad rikkumised ja koos sellega inimese elukeskkonna kõlbmatuks muutumine, peaks selle põhjusi otsima inimese käitumises ja käitumise motiivides. Kas inimene on oma rolli Jumala loodute seas mõistnud õigesti?

Kuigi entsüklika ei defineeri otsesõnu, mida mõeldakse antropotsentrismi all, võib definitsioonile ligilähedast leida lauses: „Kristlikus mõtteviisis on inimesel eriline väärikus teiste loodud olendite seas“ (LS 119). Antropotsentrism on aga väärastunud siis, kui inimene hakkab loodust nägema mingisuguse ressursina, mida ta saab ära kasutada, ja mida tänapäeval just tehaksegi (LS 115).

Antropotsentrism filosoofia mõistena on eelkõige uusaja maailmanägemise kaaslaseks – inimene on maailma keskpunktis; inimene on subjekt, kes määratleb iseenast ja ka suhtumise ümbritsevasse. Koos uusaja positsioonide kriitikaga kritiseeritakse nüüd samal moel ka antropotsentrismi.

Tänapäevases ökoeetikas, mis tegeleb kõige loodu moraalse staatuse küsimusega, on antropotsentrismi mõiste esindamas tervet probleemide ringi. Kes on looduses moraalse õiguse objekt? Inimesel on – kas ainsa olendina? – kõlbelise vastutuse võime, mis asetab ta seetõttu õigusega loodu keskpunkti. Aga kuivõrd see võime hõlmab kohustusi mitte ainult inimese, vaid ka looduse ees? Teatavasti, alates 1970. aastatest on antropotsentrismi küsimus ökoeetikas läinud selgelt sellesse suunda, et omistada moraalse kaitstavuse seisund kõigile olenditele, eriti kannatada suutvatele elusolenditele.

Teoloogias tuleb antropotsentrismi teema mängu seoses loomislooga, kus määratakse ära inimese ja muu loodu vahekord ning see on justkui inimese poole kaldu. Kui inimene oli pandud Eedeni aeda „harima ja hoidma“ (1Ms 2:15), õnnistas Issand Jumal teda sõnadega: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” (1Ms 1:28). „Alistamine“ ja „valitsemine“ pole iseenesest veel probleemne antropotsentrism, kuni inimene täidab Jumala antud ülesannet ja saab sellest ka ise manti, aga kui inimene võtab Jumalast sõltumatu hoiaku ja alistab ning valitseb vaid enese jaoks, on tegemist antropotsentrismi hädaolukorraga.

Nii juhtuski, kui inimene jäeti Eedeni aia väravate taha. Inimene leidis, et oma vaeva ja valu kompenseerimiseks saab ta looduses peremehetseda ning oma vajadusi rahuldada. Ja seda ressurssi jätkus, mõnes maakera piirkonnas vähem, mujal rohkem. Teaduse ja tehnika arenguga sai inimene väge juurde ja koos sellega avastas võimaluse loodusprotsessidesse sekkuda ja nende käiku muuta. Loodus on inimese jaoks niihästi saakloomaks kui ka katsejäneseks.

Muidugi mitte pole inimene lõpuni kuritahtlik. Mälestus Eedenist tuleb aeg-ajalt jälle esile koos kibeda kahetsusega ja küsimusega, mis on Jumala tahe tegelikult. Ent 20. sajandil jõudis kohale teadmine, et inimtegevuse mõju loodusele ja looduskeskkonnale on ikkagi hävitav. Loodus on saastatud inimtegevuse tulemusena ja selle saaste eest ei saa teha vastutavaks loodusseadusi, küll aga inimesekeskset mõtteviisi ja röövellikku käitumist.

Juba jälle sai selles süüdistada nn piibellikku maailmavaadet, mis lubab inimesel seada end muust loodust kõrgemale. Kui valgustusaeg hurjutas kristlikku maailmavaadet teaduse arengu pidurdamises, siis nüüd said kristlased vihaseid rünnakuid keskkonnakaitsjatelt. Etteheide oli selles, et looduskeskkonna on viinudki hävimise äärele see vaateviis, justkui annab Piibel inimesele õiguse looduse piiramatuks kasutamiseks. Irooniline on, et teaduse ja tehnika arengus süüdistatakse nüüd sedasama kristlikku maailmavaadet.

Kriitilisus antropotsentrismi suhtes, olgu piibellikult põhjendatud või mitte, püsis 20. sajandi lõpuni. Keskkonnakaitse ideoloogias toimus vastureaktsioon ja antropotsentrismi asemele astus biotsentrism. See tähendas, vulgaarselt öeldes, inimese eeliste äravõtmist ökosüsteemis ja inimese asetamist samale pulgale muu looduga. Kristlikud eksegeedid ja teoloogid on pidanud tugevalt töötama, andmaks vastuseid etteheidetele, et kristlik maailmapilt on süüdi maakera halvenenud seisundi pärast – kuna inimene peab loodud maailma teatavaks ressursiks enese eksistentsi tagamisel. Teoloogia pidi rõhutama, et koos inimesele antud meelevallaga on inimesel vastutus Jumala kui Looja ja tema loodu ees. Inimene ei tohi midagi hävitada ega rikkuda, sest tema pole looja, vaid kõik on Looja töö. Maa üle valitsemine tähendab eelkõige hoolimist ja oma tegude eest vastutuse kandmist.

Katoliiklik eriprobleem keskkonnakaitsjatega

See, mis eksegeetiliselt lihtne seletada, ei olnud veel katoliku kiriku osaga keskkonnakaitse ideoloogias ja aktsioonides. Uus kokkupõrge varitses ukse ees. Keskkonnaaktivistid nägid katoliku kirikut oma vastaspoolel, kui katoliku kirik rakendas eksegeesi sellel eesmärgil, et kaitsta embrüonaalset inimelu. Keskkonnakaitsjatel aga jäi inimene kaitse alt välja. Nad nägid enda ees loodusvälja, kuid ei näinud, et samamoodi kaitsmist vajab inimelu, eriti siis, kui see elu ei saa ise enese eest kosta.

20. sajandi lõpukümnendite ja meie sajandi alguse paavstid on teinud suurepäraseid avaldusi ökoloogia ja looduskaitse kasuks. Nii näiteks paavst Johannes Paulus II tuletas meelde 1990. aasta ülemaailmse rahupäeva puhul inimeste ühist vastutust tekkinud ökoloogilises kriisis ja tõdes sealjuures, et „usklike pühendumus tervislikule keskkonnale tuleneb otseselt nende usust Jumalasse Loojasse“. Siiski on paavsti tähelepanu suunatud mitte niivõrd looduse, kuivõrd inimelu ja inimväärikuse kaitsmisele: „Teil on õigus pühenduda keskkonna, taimede ja loomade kaitsmisele. Öelge veelgi otsustavamalt jah inimelule, mis asetseb loodu hierarhias kõrgemal kui ükski teine nähtava maailma loodud reaalsus“ (8.09.1985).

Benedictus XVI jätkas teemat sellega, kuidas inimesed kahjustavad looduskeskkonda vastutustundetu tegevuse kaudu. Ent ka tema vaade lähtub eelkõige inimese hüvest, kui ta ütleb, et kirik peab „mitte ainult kaitsma maad, vett ja õhku kui loomise kingitusi, mis kuuluvad kõigile, aga ennekõike peab kaitsma inimesi enesehävitamise eest“ (Caritas in veritate, 51; lühend CIV). Inimeste kohus on „anda maa üle uutele põlvkondadele seisukorras, et ka nemad saaksid väärikalt sellel elada ja seda edasi harida“ (CIV 50), sest loodus on selleks, et toita inimest.

Paavstid ei lase lahti antropotsentrilisuse põhimõttest moraali- ja loomisteoloogias, sest inimese ainulaadsus muu loodu keskel ongi piibellikult põhjendatud. „Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega“ (Ps 8:6, vrd Hb 2:7). Keskkonnateemadega tegeledes annavad paavstid inimese ökoloogiale prioriteedi keskkonnaökoloogia ees: „Kui ühiskonnas on inimese ökoloogia au sees, on kaitstud ka keskkonnaökoloogia“ (CIV 51). Caritas in veritate jätkab: „Looduse raamat on üks ja jagamatu nii keskkonna kui ka elu ning seksuaalsuse, abielu, perekonna, sotsiaalsete suhete, lühidalt inimese tervikliku arengu osas. Meie kohustused keskkonna suhtes on seotud kohustustega, mis meil on inimeste endi suhtes ja suhetes teistega“. Paavst peab mõttetuseks ja inimest alandavaks, kui austatakse loodust ja hoolitsetakse ökoloogia eest, kuid samas antakse õigus inimembrüo katsetele ja püütakse kunstlikul viisil inimest eostada. „On ebaõiglane nõuda uutelt põlvkondadelt looduskeskkonna austamist, kui haridussüsteem ja seadused ei aita neil end austada“ (CIV 51).

Need mõtted väljendavad selget kriitikat keskkonnaliikumiste teatud hoovuste suhtes, mis on vastu katoliiklikule moraalõpetusele seoses inimelu puutumatuse austamise ja traditsioonilise perekonnamudeli kaitsmisega. Võib öelda, et Johannes Paulus ja Benedictus ei tegelenud otseselt ökoloogilise kriisi lahendamisega ega ole selles vallas usklikele andnud konkreetseid nõuandeid; pigem näevad nad ökoloogilist kriisi osana laiemast moraalsest kriisist tänapäeva ühiskonnas. Selle kriisi eriti tundlikuks alaks on inimese bioeetika valdkond, milles nad julgustavad katoliiklasi olema aktiivsed ja jõulised.

Laudato si mõõdukas antropotsentrism

Laudato si pühendas terve peatüki teemale antropotsentrismi kriisist ja selle tagajärgedest. Nagu näha, võib antropotsentrismiga endale sisse lõigata, kui käia noateral ettevaatamatult. On võimalik märgata paavst Franciscuse uut kurssi inimese ja loodu vahekorra käsitlemisel.

Esmalt korratakse aabitsatõdesid, et inimesel ei ole õigust piiritult tarbida ainuüksi omaenese huvides. Selles, ekslikult esitatud arusaamises inimese suhtest maailmaga, on osalt süüdi kristliku antropoloogia puudulik esitamine. Sageli on olnud prometeuslikku unelemist valitseda maailma varade üle viisil, kus ei tohi näidata end nõrgana. Paavst Franciscus tunnistab, et „meie, kristlased, oleme Pühakirja mõnikord ka ebaõigesti tõlgendanud ja peame tänapäeval jõuliselt tagasi lükkama arusaama, et kuna oleme loodud Jumala kuju järgi ning meile on antud õigus valitseda maailma üle, õigustab see absoluutset domineerimist teiste olendite üle“ (LS 67). „Õige tõlgendus inimese kohast maailma isandana tähendab aga hoopis käitumist vastutustundliku majapidajana“ (LS 116). Inimesele antud ülesanne „harida“ maad (1Ms 2:15) tähendab „kasvatamist, kündmist ning töötamist“ ja ülesanne „hoida“ (1Ms 2:15) tähendab „hoolitsemist, kaitsmist, valvamist ja säilitamist“ (LS 67).

Seejärel korratakse juba varasemates paavstlikes dokumentides väljendatud antropotsentristlikku põhimõtet selles, et ehkki kõigil olenditel on väärikus, on inimesel võõrandamatu väärikas koht teiste loodud olendite seas, mis nõuab inimesega seotud aspektide väärtustamist ja tunnustamist (vt LS 90, 118, 136, 205). „See enneolematu sündmus, mis kuulub isikulise olendi tekkimise juurde materiaalsesse universumisse, eeldab Jumala otsest tegevust“ (LS 81). Vana konflikt katoliikliku moraaliõpetuse ja keskkonnakaitsjate vahel on võetud taas kõneaineks: „Kuna kõik on omavahel seoses, siis on looduse säästmise mure kokkusobimatu abordi õigustamisega. Kuidas saame kõnelda hoolest teiste haavatavate olendite eest, ükskõik kui tülikad või ebamugavad nad ka oleksid, kui me ei suuda kaitsta isegi inimese embrüot olukorras, kui selle olemasolu on ebamugav või tekitab raskusi?“ (LS 120)

Entsüklika pöörab fookuse just sinna, kuhu keskkonnaaktivistid ei ole tahtnud vaadata: antropotsentrism ei tohi olla ühekülgne nagu biotsentrism. Biotsentrismil on loomisteoloogias oma koht, kuid inimese ja teiste olendite vahelist eraldusjoont ei või ära pühkida. „Vahetevahel näeme, kuidas inimese esmatähtsuse eitamine on muutunud lausa kinnismõtteks. Nii püütakse pigem innukamalt panustada just teiste liikide säilitamisele, kui inimese väärikuse kaitsmisele, mis on meile kõigile võrdsel määral ühine“ (LS 90). Kõik on Jumala loodud, kuid see „ei tähenda kõikide elusolendite võrdsustamist ja samal ajal inimese ilmajätmist talle omistatud ainulaadsest väärtusest ning sellega kaasnevast tohutust vastutusest“. Asi pole ainult biotsentrismi üle filosofeerimises, vaid ohtlikes ettevõtmistes, kui lähtutakse säärasest kitsast biotsentristlikust maailmavaatest. Paavstil on koos kristlaskonnaga tõsine mure, et „kui mõned ökoloogilised liikumised kaitsevad keskkonna terviklikkust, nõudes õigustatult teatud piirangute seadmist teadusuuringute tegemisele, ei õnnestu vahel neidsamu põhimõtteid kohaldada inimelu puhul“ (LS 136).

Laudato si ei anna siiski selget alternatiivi antropotsentrismile. On kartus kaotada inimolendi eripära, kuid on kahtlus selles, kas loodu on olemas ainuüksi inimese jaoks.

Pontifex-ökoloogia

Et Eesti kirjanduslikud ringkonnad ja keskonnateadlikumad inimesed võtsid paavsti entsüklika avasüli vastu, on kinnitus paavsti missiooni õnnestumisest – olla sillaehitajate kõigi osapoolte vahel, millele ju õigupoolest paavsti tiitel pontifex osutabki.

Osa katoliku teolooge on märganud, et Laudato si kasutab antropoloogilise probleemi selgitamiseks nn antroporelatsioonilist eetikat (näiteks Roman Globokar; vt www.owep.de/artikel/umweltschutz-ein-thema-fuer-die-theologie). See keeruliselt kombineeritud termin väljendab inimese suhestatust kogu looduga, aga ka suhtelisust sellesama looduse rüpes. Antroporelatsiooniline eetika on üks osa ökoeetikast, kus traditsioonilist antropotsentrismi hinnatakse kriitiliselt ja võetakse arvesse, et kõigil olenditel ja kogu loodul on iseseisev väärtus, inimesest sõltumata.

Tõsi küll, et ainult inimene on see, kes omistab loodusele mistahes väärtuse. Selles mõttes on loodusel väärtus just inimese silmis. Ent antroporelatsioonilise lähenemisviisiga tunnustatakse looduse ja bioloogilise mitmekesisuse väärtust tema enda, mitte ainult inimese huvides. Inimesel tuleb loodust kaitsta mitte seetõttu, et elusolendid või looduslikud süsteemid on inimesele kasulikud, vaid seetõttu, et neil on nende olemasolu tõttu sisemine võõrandamatu väärtus eelkõige Looja silmis ja eesmärkides.

Kui kristlik loomisõpetus rõhutab inimese erilisust ja kui seda ka katoliku kiriku katekismus kinnitab, et „inimene on loomise tipp“ (KKK 343), siis saab nõnda öelda ainult teadmises, et inimene on osa loodust. Inimene olla on suhteline, st inimene on suhtes muu looduga. Sellises suhte-olukorras võiks inimene mõnikord ette kujutada, et loodus eksisteerib ja kiidab oma Loojat ka ilma inimeseta. Seevastu inimene ilma looduskeskkonnata eksisteerida ei saa.

„Kõik on omavahel seotud,“ kuulutab Laudato si. See on entsüklikat läbiv ja korduv fraas: LS 11, 16, 70, 85, 91, 92, 117, 120, 138, 141, 240. Need, rõhutatult öeldud sõnad „kõik on omavahel seotud“, näitavad, kui mitmekesiselt saab loodu omavahelisest seotusest mõtelda, alates elusolenditest ja elurikkusest kuni osasaamiseni kolmainsa Jumala elust. Kogu loodud maailm on „ökoloogia“ – loodud jumaliku immanentse „ökoloogia“ põhimõtte järgi. „Ökoloogia“ on olemine ühises eluruumis, mille üks osapool on ka inimene, seotud teise inimese, kõigi elusolendite ja kogu looduga. Laudato si ütlemine, et „kõik on omavahel seotud“ arendab edasi Gaudium et spes (1965, lühend GS) algatatud arutelu inimese ja ühiskondliku elu globaalsest vastastikusest sõltuvusest: „… inimene – ainus loodud olend siin maa peal, keda Jumal tahtis tema enda pärast – teostab ennast täiel määral ainult siis, kui ta on küps puhtast südamest ja ohvrivalmilt jagama“ (GS 24).

Inimene on õnnelikul kombel asetatud ökosüsteemi elama. Loodus ja inimene kuuluvad kokku. Kuivõrd on inimene see ainus olend loodute seas, kes saab oma mõistuse ja vaba tahte alusel võtta moraalse vastutuse, ei või inimkond sellest vastutusest mööda hiilida. See vastutus kohustab sekkuma aukartusega oma elukeskkonda, et kanda hoolt iseenda, kaasinimeste, teiste olendite ja kogu loodu eest. See tähendab lõppkokkuvõttes vastamist Loojale ja tema tahtele. Et mitte jätta ütlemata: niisugusel suhtumisel looduskeskkonda on ka eesmärgistatud-eshatoloogiline tähendus: Jumal muudab ja parandab oma loodut, kuid ei hävita, kui inimene seda ei hävita. Miks? Sest loodu loomise eesmärk on austada Jumalat ja ilmutada Tema headust. Sel põhjusel on loodus hea ka inimese jaoks. Kui Jumal lunastab inimese Kristuses, siis lunastatakse ka muu loodu. Tõsi, niisugused väljendused jätavad õhku tuhandeid veel vastamata küsimusi, kuid osa küsimusi langeb ära siis, kui inimese koht Jumala loodud maailmas saab õigetesse piiridesse.

Lõpetuseks

Entsüklika lugeja kindlasti juba ootab, kas lisaks katsetustele selgitada välja looduse tasakaalu rikkumise põhjuseid ja süüdlaseid on kellelgi ettekujutust, kuidas Maa olukorda päästa. Kasvõi teoreetiliselt. Pääste ei tohiks seejuures piirduda ainult loodusvaradest süüa tahtva inimese eksistentsiaalsete vajaduste rahuldamisega.

Paavst Franciscuse videopöördumine Laudato si nädalal, 28. mail 2021. aastal (www.vatican.va/content/francesco/en/messages/pont-messages/2021/documents/papa-francesco_20210525_videomessaggio-laudatosi.html) algas, nagu arvata võis, tõsiste hoiatustega ökoloogilise kriisi suhtes, milles inimtegevus on kahjustanud meie planeedi ressursse. Ent siit edasi kõneles ta võimalustest – võimalustest muuta elustiili ja Maal elamise viisi. „On lootust,“ ütleb paavst, „me kõik saame teha koostööd, et meie ema Maa saaks taastada oma esialgse ilu ja loodu saaks jälle Jumala plaani järgi särada“. Selles avalduses on selge ja siiras sõnum keskkonnakaitsjatele astuda mõistlikul viisil ühte sammu katoliku kirikuga ja nüüdisaegse ökoteoloogiaga. Antropotsentrismi ja biotsentrismi vastuolu on lepitatud Laudato si vaimus, et mitte jätta inimest ja loodust vastaspositsioonidele. On ju võimalik elada nii, et ka loodus jääb ellu! Ja seda üritada mitte pelgalt meie planeedi säilitamise nimel tulevastele inimpõlvedele elamiseks, vaid moraalse vastutustundega kõige loodu eest hoolitsemisel – Looja kiituseks.