Palveränd on jälle moes. Erinevatel motiividel ja erilistel puhkudel. Rännatakse Piritalt Vastseliinasse, hordid on camino’l Santiago de Compostelasse, Jeruusalemma, Rooma. See ringiliikumine paigast paika on ühe teise, suure ja kauakestva teekonna väike järeleaimamine – kogu jumalarahva suur palveränd. Enamasti algab palverännak kodust ja jõuab tagasi koju, kuid suurelt teekonnalt ei ole tagasipöördumist. See on kulgemine läbi aja, mis haarab kaasa kogu inimkonna ja loodu, sest ka maailm ootab pikisilmi jumalarahva päralejõudmist. Selles on maailma lootus.
Palveränd pole sihitu teelolemine. Jumalarahvas läheb Jumala etteseatud rada mööda, sest Jumalal on oma rahva jaoks kindel eesmärk. Jumalarahvas viibib palverännakul selleks, et ilmutada maailmale Jumala tõde ja armastust, kohut ja halastust, inimese armetust ja Jumala armu. Seda kõike teeb Jumal inimese ja tema maailma päästmiseks, mis teostub täielikult tulevases, taevases jumalariigis. Jumalarahval on vaja sihi silme ees hoidmiseks pidevalt küsida enesekriitilisi küsimusi. Milline rada on õige? Kus peituvad ohud, kiusatused ja takistused? Kas tähelepanu keskpunktis on püsivalt jumalarahva missioon maailmas?
Vana Testamendi iisraellased olid palverännul jumalarahvas
Iisraellased (’Iisraeli rahvas’ või ’Iisrael’) on maailma rahvaste areenile tõusnud koos oma püha ajalooga: Vana Testament jutustab Aabrahamile antud tõotusest, et tema järeltulijad saavad Jumala äravalitud suureks rahvaks, kellega Jumal sõlmib lepingu (Aabrahami-lugusid on võimatu täpselt ajastada, need jäävad vahemikku 2000.–1700. aastad eKr). Israelist sai see rahvas, kellega Jumal tegi Siinai mäel liidulepingu (hbr בְּרִית, berit). Lepingu kohaselt Jumal kaitseb oma rahvast ja rahvas elab Jumala seaduste järgi.
5Ms 7:6. Sest sa oled Issandale, oma Jumalale, pühitsetud rahvas; Issand, su Jumal, on sind valinud olema temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on.
5Ms 7:11. Pea seepärast neid käske, määrusi ja seadlusi, mis ma täna sulle annan, et sa neid täidaksid!
Jumalal on ainult üks rahvas. Seda on rõhutatud ka keeleliselt. Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes Septuaginta ehk LXX (3. saj eKr) on sõna λαός (laós, rahvas, rahvahulk) kasutatud sihipäraselt kirjeldamaks ühtainust rahvast, jumalarahvast, kes on määratletud religioosselt-kultuslikult. Teiste rahvaste kohta kasutatakse mitmuse vormis sõna ἔθνη (éthne).
Jumalarahva omapära seisneb selles, et tema suhet Jumalaga ja tema staatust äravalitud rahvana pidevalt uuendatakse. Uuendamist on vaja, kuna Iisrael rikub alatasa lepingut. Ometi jääb Jumal sõlmitud lepingule kindlaks ja oma tingimusteta armastuse pärast päästab Iisraeli. Leping kehtib jälle, kui Iisrael parandab meelt. Kui uuenemist meeleparanduse läbi ei toimu, ähvardab neid oma erilise seisundi kaotus. Sellisel juhu saab neist „mitte Jumala rahvas“:
Hs 1:9. Teie ei ole minu rahvas ja mina ei ole teie päralt!
Iisraellased õppisid jumalarahvaks olemist ajaloo keerdkäikudes. Rahva mällu jättis sügava jälje väljaminek Egiptusest (kaudsete tõendite toel sai see juhtuda 13. saj paiku eKr), exodus, mille meenutamine saatis neid kõikjal ja kujundas usuelu reegleid.
3Ms 26:13. Mina olen Issand, teie Jumal, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et te ei oleks enam nende orjad.
Nutulaulaud (Nl) kajastavad vaimuliku poeesiana pagendusaastaid Paabelis (6. saj eKr), mil rahvas halas: „Me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile“ (Ps 137:1). Tagasiteel kodumaale aga lauldi:
Ps 126:1,2. Kui Issand tõi tagasi Siioni vangid, siis olime nagu unenägijad. Siis oli meie suu täis naeru ja meie keel täis hõiskamist, siis öeldi paganarahvaste seas: „Issand on neile suuri asju teinud!“
Rahuajal omal maal elades kordasid iisraellased iga-aastast palverännakut Jeruusalemma. Nendel teekondadel meenutati Jumala päästetegusid ajaloos; see rännak oli patust puhastamise rituaal, et end uuesti pühendada Jumalale ja tema igavesele lepingule. Palveteekonna laulude grupp on oma koha leidnud ka psalmide raamatus (Ps 120 kuni 134).
Nad oli rändurid – mitte ainult ühel teekonnal võõrsilt tagasi tõotatud maale, vaid veel enam Jumala armu abil rändajad Jumala juurde.
Jumalarahvas uuendatakse Jeesuses Kristuses
Jeesuse Kristuse tulekuga, tema kannatuse, surma, ülestõusmise ja taevassevõtmisega sündis Jumala uus liiduleping inimestega. See on uus leping Kristuse veres, „hic est enim sanguis meus novi testamenti“ (Mt 26:28 Vulgata järgi).
Uus jumalarahvas on Kristuse kirik, mis on välja kasvanud vanast, nagu kujundlikult ütleb apostel Paulus: „Kui uudsevili on püha, siis on ka taigen püha, ja kui juur on püha, siis on ka oksad pühad“ (Rm 11:16). Kristuse kirikut loetakse Aabrahami järglaseks ja Iisaki sooks (Rm 9:7). Vana ja uue lepingurahva vahel on seega kontinuiteet.
Katoliiklik teoloogia lükkab selgelt tagasi nn substitutsiooniteooria, justkui uus jumalarahvas lõpetab ja asendab vana jumalarahva, justkui oleks Kristuse kirik astunud vana Iisraeli asemele. Ei, Jumal on seesama ja kuna on üksainus Jumal, siis on ka üksainus jumalarahvas, olgugi, et vana lepingu asemel kehtib uus. Uus on küll parem kui esimene, sest kõik see, mida Jumala prohvetid on kuulutanud Iisraelile, ent ometi ei täitunud, teostub nüüd Jeesuses Kristuses.
Uue lepinguga ehk testamendiga liidetakse kõik rahvad Jumala äravalitud ja püha rahva hulka.
Ap 15:14. Jumal algusest peale on pidanud hoolt, et koguda paganate seast endale rahvast.
Rm 9 24. Nende hulka on ta kutsunud meidki, mitte üksnes juutide, vaid ka paganate seast.
Püha Paulus õpetab 2Kr 6:16, et usklikuks saanud paganad on nüüd „minu rahvas“: „Ma tahan nende seas elada ja käia ja olla nende Jumal, ja nemad on minu rahvas.“
Uue lepinguga on mõnevõrra teisiti, kui oli vana lepingu ajal: vanatestamentlik vastandamine „rahva“ ja „rahvaste“ vahel kaotatakse. Nüüdsest peale on Jumalale kuuluv rahvas (laós) mitte teistest rahvastest (éthne) eraldatud iisraellased, vaid need, kes kutsutakse välja kõikide rahvaste hulgast. Uus jumalarahvas ei ole enam kultuslik kogudus oma sünnipäritolu tõttu, vaid on sündinud usust Jeesusesse Kristusesse. Jumal on kogunud paganate (éthne) seast endale rahva (laós), nagu kuulutas püha Peetrus apostlite kogul Jeruusalemmas (Ap 15:14). See on Aabrahamile tõotatud järglaskond, keda on nagu „tähti taevas“ (1Ms 22:17). Jumalarahvas tähendab nüüd Jeesuse Kristuse kirikut;
Seega eesmärk, milleks Jumal valis Iisraeli rahva oma rahvaks, teostub täielikult Kristuse kirikus. Kirik läheb palverändava jumalarahvana kuni lõpuni välja: tõelisesse ja igavesse jumalariiki, taevasesse Jeruusalemma.
Milline palverännutee viib õndsuse maale?
Iisraellaste pääsemine Egiptusest tõukas nad 40-aastasele kõrberännakule ja alles järgmine põlvkond jõudis pärale tõotatud maale Kaananisse. Kõrbes polnud nad enam vaarao orjad; nad olid vabad, ent mitte veel oma maa peremehed. Ometigi ei jätnud Jumal oma rahvast kõrbes üksi. Issand liikus nende ees ja kaitses vaenlaste vastu. Üks kõrghetki oli Siinai mäe konstitutsioon, kui Moosese kaudu anti rahvale Jumala armu märk – seadus.
Uue Testamendi hinnang Iisraeli kõrberännaku õnnestumisele on kriitiline. Kirjas heebrealastele (Hb) kordub refräänina, et „nad ei saa hingamisse“. Ei Moosese ega ka Joosua juhtimisel (Hb 3:11; 4:3; vrd Ps 95:11). Miks nii? Millest käib jutt?
Vajab täpsustamist, et maisest ja taevast kodumaast räägitakse Piiblis vaheldumisi. Taevase kodumaa kirkus peegeldub maises ja vastupidi. Vana Testamendi õnnistused mõõdeti kätte maiselt. Ettekujutus Aabrahami järeltulijatega jumalarahva elupaigast oli seotud konkreetse maalapi vallutamisega Lähis-Idas ja Jumalale asupaiga ehitamisega Jeruusalemma templimäele.
Uue Testamendi jumalarahvas suunab pilgu kaugemale, nii nagu on kirjas 1Kr 5:1: „Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas.“ Vana Testamendi iisraellaste mõisteid tõlgendati sageli allegooriatena ja analoogiatena. Vana on uue eelkuju; maise Jeruusalemma järel tuleb taevane. Maiselt alustatu taevaliselt täideviimine on Kristuse töö:
Hb 9:24. Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees.
Sarnane tähenduse ülekandmine on ka „hingamisse jõudmisega“. Hingamine, heebrea sõnaga שַבָּת (šabbat, eestindatult ’sabat’) on jumalarahva privileeg, millega iisraellased eristusid teistest rahvastest. See oli Jumalast äravalituse üks tunnuseid ja seda tähistati iganädalase hingamispäeva pidamisega. See „hingamine“ on Jumala „puhkus“ (Hb 4:9, 10 on kasutatud sõnapaare: kr κατάπαυσις, ld requiem ning kr σαββατισμός, ld sabbatismus), millest saab osa ka jumalarahvas. Mida teeb Jumal, seda saab teha ka tema rahvas.
„Puhkust“ ei tuleks mõista pelgalt tegevusetusena, vaid loomisloo eesmärgile jõudmisena. Jumala loomistööle järgneb igavesti kestev lõpetatus; lõpetatuse „tegevuseks“ on loodu alalhoidmine. „Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen,” ütles Jeesus (Jh 5:17). Kõik saab täielikult lõpuni viidud inimeste pattulangenud maailmas siis, kui Kristus võtab valitseda taastulemises, väes ja auhiilguses. Ent juba nüüd leiavad hingamist need, kes on tulnud Issanda Kristuse osadusse:
Mt 11:28. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!
Kirjas heebrealastele on võetud seisukoht, et ei Mooses ega Joosua suutnud iisraellastele tõelist „hingamist“ anda. Kõrberännak sai rännatud, sümboolsed hingamispäevad peetud, tempel ehitatud, kuid tõotatud hingamisse jõudmine jäi ära. Põhjuseks oli rahva uskmatus. Uskmatus ei ole siinkohal teadmatus või tõekspidamiste puudumine, vaid kurja südame uskmatus (kr καρδία πονηρὰ ἀπιστίας; Hb 3:12), sõnakuulmatus ja nurisemine. See on apostaasia (kr ἀποστασία; Hb 3:12) ehk Jumalast taganemine. Rahva vastuhakk Jumalale oli nii visa, et kestis kogu kõrberännaku aja.
Kristuse kirikul võib siiski minna paremini. Kui Heebrea kirjas võrreldakse uue lepingu jumalarahva teekonda iisraellaste kõrberännakuga, siis peamine sõnum on see: ärge langege samasse lõksu! Kus olid lõksud üles seatud? Lõksud peitusid inimeste hinges. Ega vastuhakk Jumalale sel ajal olnud kellegi kius, kuid kõrberännak oli pikk ja piinav ning tuli ette ootamatuid ja ohtlikke olukordi, nagu võib lugeda 2.–5. Moosese raamatuis. Inimesi hakkas närima kahtlus, kas tasub anda end jäägitult juhtida pilvesambal, kes olevat Jumal ise. Kes ta on, see Jumal? Miks ta hoiab oma rahva ohtlikus kõrbes, kui isegi Egiptusemaa orjuses oli elu turvalisem; miks ta ei lase lõpuni kõndida esiisade maale Kaananisse, kui sinna on Siinai kõrbe suvalisest punktist vaid paari nädala pikkune teekond? Miks ei võiks end kehtestada siinsamas, kui paremat pole loota, selle asemel et pidevalt teel olla?
Heebrea kirjas on kaks olulist meeldetuletust Kristuse kirikule, selleks et uue jumalarahva teekord õnnestuks paremini kui varasem. Esiteks, kirikut ei juhi Mooses, vaid Kristus, see tõeline ülempreester (Hb 4:14), kes on üks kord ja kõikideks aegadeks avanud oma rahvale tee tõotuse täitumisele – igavesele hingamisele Jumala juures. Teiseks, lõpuni ja vankumatult kinni pidada evangeeliumist. Järgnevas lauses on tähelepanuväärne iga sõna:
Hb 3:14. μέτοχοι γὰρ γεγόναμεν τοῦ Χριστοῦ, ἐάνπερ τὴν ἀρχὴν τῆς ὑποστάσεως μέχρι τέλους βεβαίαν κατάσχωμεν – Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli.
See tähendab, et igal ajal tuleb kindlaks jääda samale Kristusele, kellega alustati teekonda, et koos Kristusega jõuda sihile. Hb 4:1 lisab, et ka käesolevat hetke peab õigesti hindama – kuna tõotus „hingamisse saamisest“ on endiselt jõus, ärgu keegi arvaku end olevat maha jäänud.
Püha Augustinuse õpetus palverändavast jumalarahvast
Püha Augustinuse (354–430) ühes tuntuimas teoses „De civitate Dei“ („Jumalariigist“ või „Jumala linnast“, DcD) leiavad käsitlust mõisted palveränd (ld peregrinatio) ja palverändajad (ld peregrini). Kirik „jätkab Jumala troosti toel palverändurina oma teed keset maailma tagakiusamisi“ (inter persecutiones mundi et consolationes Dei peregrinando procurrit ecclesia, DcD XVIII, 51). Seda tsitaati on kasutatud Vatikani II kirikukogu konstitutsioonis „Lumen gentium“ (1964, LG 8), mis iseloomustab olukorda, kuidas jumalarahvas ka tänapäeval kuulutab järjekindlalt Issanda ristikannatust ja surma, kuni Tema tuleb.
Arvatakse, et „De civitate Dei“ loomise asjaolud (aastatel 413–426) peituvad ühes ajaloolises sündmuses, mis pani mõtlema antiiktsivilisatsiooni käekäigu ja kristliku kiriku saatuse üle. See oli Rooma linna rüüstamine 410. aastal läänegootide poolt Alarichi juhtimisel. Olukorras, kus maine riik oli varemetes ning kirik süüdistatud suutmatuses oma kogudust kaitsta, visandas Augustinus vaimse linna kontuurid.
Olgugi, et 4. sajandi lõpuks oli ristiusk saavutanud Rooma impeeriumis ametliku ja ainulubatud usundi staatuse, ei olnud see Augustinuse jaoks kiriku peamine eesmärk ega garantii. Kirik, kes elab maises riigis (civitas terrena) ja ajaloos, elab samal ajal ka Jumala riigis (civitas Dei), millel on igavikuline õndsusajalugu. Kindlasti mitte ei ole, Augustinuse järgi, vastanditeks tsiviilriik ja kiriku institutsioon. Võitlus kahe „riigi“ vahel leiab aset Jumala ajaloos. Selle ajaloo käik on Jumala poolt ette määratud.
Jumala ajaloos tõusevad esile kaks vastandlikku poolt: Jumala „riik“ koos inglite ja päästetud inimestega ning saatana „riik“ (civitas diaboli) koos kuradi ja päästmata inimestega. Jumalariik tärkab saatana riigi keskel, eraldub sellest ja hakkab kasvama, astub võitlusse ning aegade lõpul jääb ainsana püsima. Jumala „riigi“ idee võitu ei saa mõõta maiste, nähtavate mõõdupuudega, sest selle riigi reaalsus on nähtamatu; see elab üle kõik maiste riigikordade ja kultuuride tõusud ning langused ja isegi kiriku välise kuju.
Augustinuse õpetuses on need kaks riiki omavahel segunenud. Need kuuluvadki kokku siinses maailmaajaloos. See segunemine ei ole mitte sisemise kvaliteedi arvelt, vaid seetõttu, et inimesed elavad korraga kahes „reaalsuses“ – maises ja taevases, nähtavas ja nähtamatus.
Nõnda on ka kirikuga. Kirik on ühekorraga püha ja patune, sest nähtavasse, maapealsesse kirikusse kuuluvad nii pühad kui ka patused inimesed. Arusaadavalt ei pea see nii jääma. Ka maapealses kirikus on usklikele esitatud kutse pühadusele. Seetõttu ei piisa ainuüksi kirikusse kuulumisest, vaid on aeg loobuda patust ja enesearmastusest ning võtta vastu Jumala armupakkumine. Ometi ei ole ühtki teist institutsiooni peale nähtava kiriku, mille läbi jumalariik võtab kuju.
Kahe riigi selge eristamine saab lõplikult ilmsiks alles aegade lõpul; alles tagantjärele on võimalik näha, kes on pärinud õndsuse koos Jumalaga ning kes igavese karistuse koos kuradiga (DcD XV, 1). Praegusel ajastul, kuni lõpp ei ole veel käes, on Jumal andnud kogu loodud maailma inimese kätte. Inimene võib kõiki maiseid hüvesid kasutada, eeldusel et ta ei satu nende orjusesse.
Tõeline kirik on rännakul viibiv jumalarahvas. Palverändav jumalarahvas on „võõrad ja majalised maa peal“ (Hb 11:13). Ta on maailma jaoks võõras (ld peregrini), nagu on öeldud ka kirikuisa Tertullianuse „Apoloogias“ (koostatud 197. aastal). See võõras olemine saab tähenduse Rooma õiguse kontekstis: Rooma impeeriumis olid erinevate alade elanikel mitmed neile omased eriõigused, kuid kui inimesed lahkusid oma territooriumilt, said nad peregrini-staatuse koos mitmete õiguslike piirangutega. Nõnda on ka tõelise kirikuga, kes on lahkunud kaduvuse linnast, püüdlemas parema poole. See kirik on sageli ahistatud, tagakiusatud ja heitluses hea ning kurja, valguse ning pimeduse vahel (DcD XIX 1).
Jumalarahval on palju võitlemist, kuid ealeski pole taanduja või põgeneja. Ta rändab igas olukorras ja igas ajahetkes eksimatult Jumala plaani kindlaksmääratud raamides. Veelgi enam – teekonnal taevariiki on jumalarahvas selle plaani elluviija.