Kiriku autoriteet ja autoriteet kirikus

Kiriku autoriteet ja autoriteet kirikus

Autoriteet on põhimõtteliselt isikule või institutsioonile omistatud maine ja tunnustus. Autoriteet suudab ilma välise sunnita veenda teist isikut mõne fakti või korralduse õigsuses, suudab panna teist isikut tegema asju, ilma et soorituste siduvus oleks lõpuni põhjendatud või et antaks täielik ülevaade asjade seisust. Autoriteedil põhinev juhtimine on seetõttu suhteliselt mugav ja ladus. Hoitakse aega kokku veenmise või mõjutamise arvelt.

Kuid autoriteedi võitmine on kunst. Autoriteet tuleb pälvida, see luuakse mitte ühiskondlike normide rakendamise jõul, vaid usalduse pinnal. Omandatud autoriteet on kingitus, mis omistatakse mitte ülalt alla, vaid alt üles. Autoriteedi hinnaks on usaldus ja usaldusväärsus. Usaldust saab alal hoida dialoogis püsimisega, interaktsioonis. Usaldusväärsust ei kontrolli autoriteet ise, vaid see, kes osutab teisele isikule või institutsioonile usaldust.

Kui usaldus ei kanna, võib autoriteedi käitumine muutuda autoritaarseks koos võimu, vägivalla ja sunni rakendamisega. Autoritaarsus on autoriteedi antipood. Võimu ja vägivalda saab teostada ka ilma autoriteeti omamata. Isegi kui võimu abil tegutsemine on õiguspärane ja vajalik – olgu poliitikas, majandus- ja sotsiaalses elus ning religiooni valdkonnas –, ei saa olla kindel, et see toimub kõigi inimeste ühise huvi kaitseks. Võimul ei ole tõe garantiid. Sund, mis röövib indiviidilt vaba otsustuse võimaluse, olgu see siis väline või seesmine, annab vaid lühiajalisi tulemusi. Teadaolevalt ei saa sundida Jumalat uskuma ja Teda teenima, kuigi usuajalugu on sääraseid katsetusi täis. 1Pt 5:2, 3 õpetab: „Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult,  mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks“.

Kiriku autoriteet on kingitus kirikule. Ühelt poolt tugineb kiriku autoriteet Jeesusele Kristusele, kes on volitanud kirikut Teda esindama ja õpetama Tema evangeeliumi, juhtima Tema meetodil ja pühitsema sakramente Tema nimel. Teiselt poolt peab kirik talle omistatud autoriteeti tõendama sellega, et kuulab ja järgib Kristust. Kirikliku autoriteedi kuulutatud tõdede vastuvõtmine tugineb jumalarahva usule. Mis oleks kirik ilma uskliketa? Autoriteedi korralduste järgimine eeldab inimeste vaba kuuletumist. Selline kuuletumine ei astu üle südametunnistuse piiridest.

Kirik on ühiskond ja ühiskond vajab toimimiseks autoriteeti

Kristuse kirik toimib ühiskonnana. See ühiskond sisaldab mitmesugust inimkogemust ja peab arvestama empiiriliste reaalsustega, mille raamides kirik teostab oma missiooni maailmas. Kirik on jumalarahvas, kes on kutsutud elama ja tegutsema üheskoos. Kiriku ühise usu tunnistamine tingib ühise kristliku mentaliteedi ja ühise eluviisi. Seetõttu kirikliku autoriteedi vajalikkus tuleneb usu ühise tunnistamise vajalikkusest.

Kõige lihtsamalt saab väljendada kiriku sotsiaalset olemust usklike osaduse mõistega. Usutunnistuses on sellel kohal öeldud „pühade osadus“. See osaduslik side inimeste vahel on kirikule nii omane, et on võimatu ette kujutada Kristusesse uskujat üksinda, ilma et ta ei kuuluks kokku teistega. Vatikani II kirikukogu (1962–1965) konstitutsioon „Gaudium et spes“ (1965, edaspidi GS) on kaunisti kirjeldanud sotsialiseerumise protsessi, st indiviidi kujunemist sel viisil, et ta õpib iseennast tundma teda ümbritseva kultuuri ja erinevate sotsiaalsete rollide läbi. Veelgi enam: GS, p 25 väidab, et inimese sotsiaalsus on eelkõige indiviidi enda jaoks, sest ühiskonna esmane siht on inimisik. Seal, kus ühiskond toetab indiviidi, toetab indiviid ka teisi, kellega ta on seotud. Kirik ühiskonna kujul toimib samal viisil. Kirikus olemine seob ja kohustab mitmel viisil indiviidi, kus tuleb kõne alla ka autoriteedi küsimus.

Kiriku ühiskondliku olemuse tõttu on loogiline mõelda selle sotsiaalsest struktuurist, millel on vastavad regulatsioonid. Kirik on organisatsioon. Ükskõik, kas kiriklik igapäevaelu on reguleeritud rangelt või lõdvalt, hoitakse kirik ühtse ja toimivana autoriteedi abil. Autoriteedi paratamatus on sellessamas, mida eelnevalt juba seletatud: indiviid leiab iseennast alles koos teistega, aga koos teistega olles peab ta paljuski ilmutama usaldust endast väljaspool toimivate regulatsioonide suhtes. Samapalju kui kirikut juhtiv autoriteet toetub temale kingitud usaldusele, aitab autoriteet indiviidil elada oma usuelu pühade osaduses.

Siinkohal sobib osutada kommunikatsiooniteoreetiku Niklas Luhmanni nüüdisaegsele arusaamale ühiskondlikust organisatsioonist. Praegusel ajal ei mõelda enam nii nagu varasemalt, kui sotsiaalset organisatsiooni kirjeldati formaalsete näitajate abil (ratsionaalne ja tulemustele orienteeritud koostöövorm), kuna see loodi teatud eesmärgi jaoks, üritamaks oma liikmeid vallata ja panna nad tulemuste nimel tegutsema. Luhmanni järgi ei eksisteeri organisatsioon iseenese jaoks, vaid teenib praktilist otstarvet: koordineerib gruppide ja indiviidide tihendatud suhtlemist (vt „Sotsiaalsed süsteemid“, 2009: 268). Nõnda on ka kirikus. Kiriku organisatsioon on eesmärgipärane, kuid mitte iseenese jaoks – umbes nii, nagu Jeesus rääkis hingamispäeva pidamise mõttest, et hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks (Mk 2:27). Kirik on Jumala jaoks ja inimeste päästmiseks. Kirikus rakendatakse autoriteeti, selleks et tagada parem kommunikatsioon kõigi osapoolte vahel.

Kiriku autoriteedi päritolu

Katoliku kirikus on sajandeid õpetatud, et kiriku autoriteet institutsioonina (ja institutsioonile antud volitus usu avalikuks esitamiseks maailmas) ei tulene altpoolt, justkui kirikurahva tellimisel, vaid kiriku rajajalt Jeesuselt Kristuselt. Jeesus seadis sisse nn apostliku pärimuse, mis tähendab Jumala riigi kuulutamist apostlite ja nende järeltulijate vastutusel. Selle pärimuse ehk traditsiooni sisu ei ole ainult Jeesuse evangeeliumist tulenev õpetus, vaid on seotud konkreetsete isikutega, kellest suurim autoriteet on püha Peetruse otsesel järeltulijal kiriku hierarhias.

Küllaltki enesestmõistetav. Tänapäeval võidakse küsida täpsustavaid küsimusi, näiteks, millist ajaloolist kirikut pidas Jeesus tookord silmas ning kas Jeesus andis oma apostlitele juba siis kätte kõik õpetuse ja organisatsiooni alged, mis hiljem sõnastati erineval viisil alates antiikajast kuni Vatikani kirikukogudeni ja mida katoliku kirik tõlgendab kuni tänaseni Jeesuse korraldustena kiriku rajamisel.

Jeesus kuulutas küll, et surmavalla neelduvad väravad ei saa kirikust võitu, kui sellel on apostlik autoriteet, kuid milline oli tolle aja eshatoloogiline perspektiiv? Kui kaugele tulevikku ulatuti vaatama? Kristuse rajatud kirik pidi püsima kuni Tema taastulekuni, kuid millal see toimub? Kui palju dogmasid ja institutsioone on vaja, et Tema taastulekuni vastu pidada? Jeesuse-aegne juutlik apokalüptika oli tugevasti orienteeritud maailma lõpu ootusele ja seoses sellega „püha jäägi“ alalhoidmisele, mitte maailmamisjonile. Kui aga kirik oli tulnud tagakiusu sajanditest läbi tugevamana kui enne ja tema autoriteeti hakkas toetama riiklik kord, siis eshatoloogiline perspektiiv muutus. 5. sajandil võttis püha Augustinus varasemad mõtted kokku ja näitas, kuidas kirik ise ongi see inimkonna eshatoloogiline tulevik, kes rändab ajas läbi maailma ja tõmbab maailma kaasa Jumala riiki (vt https://kolleegium.ee/kirik/meil-pole-siin-jaadavat-linna-palverandav-jumalarahvas-katoliiklikus-vaates-i-osa/).

Tänapäeval mõeldakse tõesti nii, et Kristuse kirik on Jumala eshatoloogilise eneseilmutuse ajalooliselt rajatud ja kestev kohalolu maailmas. See kirik pärineb õiguslikult ja korporaalselt ajaloolisest Jeesusest ja Tema jüngrite ringist. Lisaks sellele, et kirik on Jeesuse autoriteetne esindaja maailmas, on kirikul autoriteet sedasama Jeesuse pärimust tõlgendada ning kontekstualiseerida alatasa muutuvas maailmas.

Seega on kiriku autoriteet Jeesusele osutav, aga ka Jeesust esitav ja Teda kandev. See on oluline ja väärib ikka jälle kordamist. Apostlite ja nende järglastega toimunud sündmused pärast Jeesuse ülestõusmist ja taevassevõtmist olid kõike muud kui ette ennustatavad, samuti ei korranud need ajaloolise Jeesuse tegusid. Igal sammul kohtas kirik uusi situatsioone, millele polnud kusagilt võtta Jeesuse otseseid instruktsioone. Jätkus kiriku lõppematu kujunemisprotsess, mille peategelaseks on Püha Vaim, Isa ja Poja läkitatu, kes sidustab arenevat kirikut ajaloolise Jeesuse evangeeliumiga.

Kiriku autoriteet kui ius divinum

Roomakatoliku kirik on veendunud, et teda vääriv Jeesuse autoriteet pärineb esimesest, Ülestõusnu kirikust, teostades seda ühemõtteliselt ja täielikus ajaloolises järjepidevuses läbi aegade. Kuigi ajalooline järjepidevus ei ole alati dokumentaalselt esitatav, pole see aga takistuseks ega vähenda kiriku autoriteeti. Jeesuselt päritud autoriteet rakendub paindlikult. Kui see poleks nii, kuidas saaks selgitada usklikele, et kirikuõigus ja katekismus on jumalarahvale siduvad dokumendid, teades, et kirikuõigus on muutuv ning katekismused sõnastatakse vastavalt ajastu vajadustele.

Vatikani II kirikukogu tegeles Jeesuse kahetähendusliku kohaloluga kirikus, millega Ta annab kirikule oma autoriteedi. Jutt käib sellest, et Jeesuse ülestõusmisele järgnev ja Püha Vaimuga varustatud apostlite kirik on Kristuse müstiline ihu (konstitutsioon „Lumen gentium“, 1964: 5, edaspidi LG), mis tähendab seda, et Kristus on kogu aeg kirikus kohalolev, just samal viisil, nagu oli ajalooline Jeesus koos oma jüngritega. Lisaks räägib „Lumen gentium“ sellest, et kirik on sellesama Kristuse müstilise ihu kujul juba nüüd maa peal ligiolev Jumala riik (LG, p 3). Niisiis on Jeesusele toetuv autoriteet kirikus pidev ja aktuaalne, mitte ainult ajalooline pärand.

Vatikani II kirikukogu mõtteviis oli teistsugune, kui seda oli Trento kirikukogu järgsel pühal Roberto Bellarminol (1542–1621). Bellarmino ütles otse, et olgugi kiriku vundamendiks Kristus, on Kristuse järel kirikul teine vundament: püha Peetrus ja tema järglane paavst, ning see, mis ei mahu Peetruse vundamendile ära, ei esinda Kristust. Nüüdne roomakatoliiklus räägib püha Peetruse järglase juhitud kiriku autoriteedist teistsugust keelepruuki kasutades. Kiriku autoriteet on ius divinum, jumalik õigus. „Lumen gentium“ nimetab apostlitelt päritud autoriteeti Jumala eriliseks armuks (LG, p 7), mille eesmärk on ühendada kiriku liikmeid omavahel, pannes usklikud üksteist armastama, ja mis ergutab sarnanema Kristusega, kes on kiriku ainus pea jne. Rooma piiskopil on küll kõrgeim autoriteet (LG, p 25) ja piiskoppide kogu evib õpetusküsimuste formuleerimisel autoriteeti ainult koos paavstiga (LG, p 22), kuid Kristuse autoriteediga on „relvastatud“ ka piiskopid ise, kui nad kuulutavad evangeeliumi (LG, p 25, 27), ja autoriteeti omavad teenimisülesannete jaoks ka preestrid ja diakonid (LG, p 28, 29), nõndasamuti ordurahvas (LG, p 45), ning apostellikke teenimisandeid on erilisel viisil ka ilmikkristlastel (LG, p 33–37).

Jumaliku õigusega varustatud kirik ei pea eitama, et siia sekka sugeneb ka inimlik võim ja õigus, ega pea kramplikult tõendama oma sarnasust kiriku ajalooliste vormidega. Kirik juhib end ise. Jeesuselt saadud legitiimsuse tõenduseks piisab, et hilisem ja praegusaegne kirik on tuletatav algkirikust ning et järjepidevus eri aegade vormide kujunemisel on katkematu. Jumal aitab kaasa, kui Teda paluda.

Autoriteedi ja võimu vahekorrast kirikus

Autoriteeti ja legitiimset võimu ühiskonna tasandil ei pea ilmtingimata pidama lahutamatuiks. Loomulikult viitab autoriteedi omamine sellele, et tekib võimalus mõjuvõimu kasutada, kuid võimutsemine iseenesest ei pruugi lähtuda autoriteedist.

Kui oleks nii, et legitiimse võimu teostamine kirikus on täiesti vastavuses kirikule kingitud autoriteediga ega ületa seda, siis polekski vaja uurida autoriteedi ja võimu suhet, sest nende piirjooned langeksid kokku. Tõesti, kuni viimase ajani andis roomakatoliku kiriku traditsiooniline kanooniline õigus sellele jaatava vastuse. Tunnistati, et kuigi kirikul ei ole õigust mittekristlasi sundida, kuuluvad kõik ülejäänud ristitud inimesed kiriku haldusalasse, millega on autoriteedi suhe tõendatud ja millega kiriku seadusandlik sunnivõim isiku üle on legitiimne. Praegusajal ja võib-olla ka homme julgetakse sellisele ettekujutusele vastata eitavalt. Kasvõi juba seetõttu, et kirikuseadus eristab jumalikku ja tavaõigust kirikus (CIC 1984, can 22, 24, 98, 199 jne).

Ent poleks õige anda tagasiulatuvalt lõplikku negatiivset hinnangut kiriku varasemate aegade kohta. Keskaja corpus christianorum ehk kiriku ja profaanse riigi sümbioos toimis hoopis teistsuguse juriidikaga. Riigilt kirikule ulatatud osalemine ilmaliku võimu teostamises tõmbas kiriku sedavõrd ilmalikku õigusruumi, et kirik ületas kergesti Jumalalt või rahvalt kingitusena saadud autoriteedi piirid. Aga nii oli. Kui tänapäeval on raske ette kujutada niisugust paavstiriiki, mis oleks tuletatud kiriku jumalikust olemusest, siis 10. või 16. sajandil ei nähtud selles ületamatut eklesioloogilist vastuolu.

Kirikliku võimu teostamisel oma liikmete üle ei võeta tänapäeval eelduseks ainult ristimise sakramendi fakti ja selle kestvat sakramentaalset iseloomu, vaid võetakse tõsiselt Vatikani II kirikukogu õpetust inimese usu, vabaduse ja usuvabaduse kohta (GS, p 17, eriti deklaratsioon „Dignitis Humanae“, 1965). Katoliku kirikut ei kujutata sotsiaalse sunnijõu institutsioonina. Kui võimu ülemäärane rakendamine leiab aset, võib vastu öelda, et põhjendatakse oma teguviisi ekslikult võimuga, mida kirikul tegelikult ei ole. Kirik saab teostada oma võimu nendes valdkondades ja piirides, kus usklikud on ilmutanud mõistvat kuulekust. Muidugi, mittekuuletujad saab kiriku osadusest välja panna või kiriku ametitest ilma jätta.

Küsimus võimust tundub siiski veel mitte unustuse hõlma vajuvat, kuigi võib alati loota, et vastutahtmist kellegi allutamise katsed mõjuvõimu abil on varasema sotsiaalse miljöö jäänuk. Viimaste aastakümnete teemaks on katoliku preestrite sooritatud laste ja noorte väärkohtlemine. Kiriku autoriteet on nüüd sõltuv sellest, kui ausatena näivad piiskoppide seletused avalikkuse ees. Mõne aja eest lubas Hildesheimi piiskop Heiner Wilmer endale julge paljastuse, et võimu kuritarvitamine on kiriku DNAs ja et kirik peidab endas ka kurjuse struktuure (https://www.ksta.de/politik/interview-zu-missbrauchsfaellen-der-missbrauch-von-macht-steckt-in-der-dna-der-kirche-340255?cb=1671296669779). Mis saab edasi, isegi kui on arusaadav, et piiskopi säärane hinnang kirikule oli liialt suure üldistusega? Ega muud, kui tunnistada üles, paluda andeks, lasta oma kurjategijaid kohtulikult uurida ja karistada või maksta valuraha. Vajame võimude lahusust kirikus, pakkus Hildesheimi piiskop. Oma tegelikku autoriteeti ületavat võimu ei taha kirik tänapäeval enam nii vabalt sündida lasta.

Kiriku võimuprobleemile pakutakse mitmed lahendusi ja sõna võtavad nii teoloogid kui ka kirikumehed. Paavst Franciscus on mõtisklenud paavstivõimu detsentraliseerimise üle ja võtnud ette kuuriareformi. Teoloogid on viidanud subsidiaarsuspõhimõtte defitsiidile kirikus: katoliku kiriku sotsiaaldoktriin kõneleb ühiskonna subsidiaarsusest, s.t hoiakust, et kõrgem juhtimistasand ei tee otsustusi madalama taseme eest, kuni see saab ise hakkama. Kuid see, mida katoliku kirik soovitab maailmale, jääb kiriku sees peaaegu tähelepanuta. Niisiis, rohkem usaldust üksteise vastu ja rohkem kaasamist otsuste vastuvõtmisel! Eks see olegi käimasoleva sinodaalse protsessi üks eesmärkidest (vt https://sinod.katoliku.ee/3/).

Õpetusameti autoriteet kirikus

Kiriku õpetusameti (magisterium ecclesiae) autoriteetse õpetusmeelevalla (potestas magisterii) põhimõte kuulub kindlalt katoliku kiriku enesekuvandi juurde. Vatikani II kirikukogu konstitutsioon „Dei verbum“ (1965, p 10) on kehtestanud ja nii on see võetud ka katoliku kiriku katekismusesse (1993, p 85), et „Jumala sõna siduva tõlgendamise ülesanne sai usaldatud ainuüksi kiriku õpetusametile, s.t paavstile ning temaga ühenduses olevate piiskoppide kogule“. Õpetusameti valdkonnaks on usu ja moraali õpetamine kirikus (Trento kirikukogu sõnastus, 1546). Täpsustada tuleks ehk seda, et kiriku õpetusamet toimib mitmel erineval tasandil ja erineva autoriteetsuse määraga, nagu on järgnevas tabelis:

Ametikandja Toimimine Autoriteetsus
üksikpiiskop korraline ilmeksimatus ei kohaldu
kõikide piiskoppide kolleegium koos paavstiga korraline ja üleüldine ilmeksimatu
oikumeenilisele kirikukogule kogunenud piiskopid koos paavstiga erakorraline ja üleüldine ilmeksimatu
Rooma paavst korraline ilmeksimatus ei kohaldu
Rooma paavst erakorraline, ex cathedra ilmeksimatu

Eristamine õpetusameti korralise ja erakorralise toimimise vahel on nüüdisaegne arusaam. Trento kirikukogu vaimsuses jäeti teoloogilistele avaldustele väga kitsas tsensuuripiirkond, milleks oli kirikukogu enese pidulik defineerimisviis. Ent paavst Pius IX hakkas 1863. aastal rääkima õpetusameti korralisest ja üleüldisest toimimisest kõigi piiskoppide ühtsuses ning selle kõrval õpetusameti erakorralisest toimimisest kirikukogude kaudu (millele järgnes 1870. aastal kirikukogu otsus paavsti ilmeksimatusest ex cathedra).

Paavsti ilmeksimatus Vatikani I kirikukogu dogmana on sõnastatud nõnda: „Kui Rooma piiskop kõneleb ex cathedra, see tähendab, kui ta oma ameti jõul kõikide kristlaste karjase ja õpetajana otsustab kõrgeima apostliku autoriteediga, et mingist usu- või moraaliõpetusest tuleb kogu kirikul kinni pidada, siis omab ta seejuures jumaliku abiga, mis on talle tõotatud püha Peetruse ametijärglasena, seda ilmeksimatust, millega jumalik Lunastaja on tahtnud oma kirikut varustada usu- ja moraaliõpetuse defineerimise läbi; ning seetõttu on Rooma piiskopi lõplikud otsused iseenese jõus muutumatud, mitte kiriku heakskiidu põhjal“ (DH, p 3074). Dogma viimane lause ei tähenda sugugi, et paavsti defineeritud õpetuslaused oleksid ilmeksimatud sõltumata kiriku usust (sensus fidei fidelium); ka ei pidanud kirikukogu silmas – seoses ilmeksimatusega – paavsti persooni ega midagi „personaalset“, vaid paavstiameti funktsiooni, mis pole piiskoppide kolleegiumi funktsioonist lahutatud.

Vatikani II kirikukogu ei korranud ega muutnud selle dogma sõnastust, öeldes vaid üldistatult, et „Rooma piiskopile, Kristuse asetäitja ja kogu kiriku ülemkarjasena, kuulub ameti tõttu täielik, kõrgeim ja universaalne meelevald kiriku üle ning ta saab seda meelevalda alati vabalt kasutada“ (LG, p 22). Igatahes pole pärast Vatikani II kirikukogu ükski paavst oma ex cathedra meelevalda rakendanud. Seevastu kirikukogu sidus õpetusameti veelgi enam piiskoppide kolleegiumiga, ühtlasi oodates kõigilt usklikelt kuulekuse ülesnäitamist kiriku autentse õpetusameti suhtes, ka õpetusameti nende avalduste suhtes, mis ei ole definitiivselt kohustuslikud (LG, p 25; CIC, can 752–754). „Kõrgeim võim kogu kiriku üle, mida see kolleegium kannab, leiab piduliku rakenduse oikumeenilisel kirikukogul. Oikumeeniline kirikukogu tuleb kõne alla ainult juhul, kui püha Peetruse ametipärija seda sellena kinnitab või vähemalt peab vastuvõetavaks … Sama kollegiaalset meelevalda on võimalik ühiselt rakendada koos paavsti ja kõikjal üle maailma oma asukohamaades piiskoppidega“ (LG, p 22).

Õpetusamet kõneleb ilmeksimatult, kui üheaegselt on täidetud järgmised tingimused:

  • avaldused on esitatud a) kirikukogudel koos õpetuse defineerimisega, b) kollegiaalselt koos kõigi piiskoppidega ja paavstiga korralisel viisil või ka erakorralisel viisil või c) paavst üksi ex cathedra, s.t tema funktsioonis ülemkarjasena, kõneldes usu- ja moraaliküsimuste kohta lõplikult ja siduvalt;
  • on selgelt avaldatud, et seekord on tegemist ilmeksimatu õpetuslausega ehk kaanoniga (ja kes end vastandab sellele, on kirikuosadusest välja pandud).

Kiriku õpetusameti kollegiaalne teostamine seisneb piiskoppide moraalsel nõusolekul, et mingi õpetuslause on usklike jaoks definitiivselt kohustuslik. Pelgalt faktiline kokkulepe ei ole piisav; see võib siis olla vaid üleüldine arvamusavaldus.

Millele tugineb õpetusameti autoriteet? Tänapäevane arusaam tugineb Vatikani II kirikukogule, kus õpetusameti autoriteedile anti avaram taust: see ei tulene kiriklikust jurisdiktsioonist, vaid kiriku sakramentaalsest olemusest. LG, p 12 seadustab fundamentaalse lähtekoha kiriku eksimatu õpetuse kandja suhtes: selleks on Jumala rahvas, s.t „kõik usklikud üheskoos, kes võtsid vastu salvimise sellelt, kes on Püha (vrd 1Jh 2:20, 27), ei eksi usuasjades. Nimetatud eriline omadus saab rahva üleloomulikus usutunnetuses avalikuks juhul, kui nad kõik, „piiskoppidest alates kuni viimse uskliku ilmikvennani“ väljendavad üleüldist üksmeelt usu ja kõlbluse põhimõtete suhtes“.

Sealsamas aga kinnitab kirikukogu, et õpetusameti kõrgeim ja autentne subjekt on Rooma paavst koos piiskoppide kolleegiumiga (LG, p 25). Selles teenistuses olles ei anta neile uusi ilmutusi kiriku usuvarasse (depositum fidei) lisamiseks, ent nad „teevad agaralt tööd ilmutuse õigeks lahtimõtestamiseks ja kohase sõnastuse leidmiseks“ (LG,  25). „Õpetusamet ei seisa Jumala sõnast kõrgemal, vaid teenib sõna, kavatsemata õpetada midagi sellist, mis pärimuses pole edasi antud … ammutab ühest ja ainsast usuvarast kõike, mida ta Jumala ilmutatuna uskumiseks esile toob“ (DV, p 10).

Kiriku õpetusameti otstarve

Niisiis, kui õpetusamet toetab usklikke usu ja moraali tõe autoriteediga, toetab teda ennast elav ja toimiv kogukirik. Aga kogukirik sõltub ilmutuse autoriteedist, mis on antud Jeesuses Kristuses. Kiriku õpetusameti ja kõigi usklike eksimatu usu omavahelise seose mõistmine on siinjuures väga oluline. Seda olulisem siis, kui küsitakse õpetusameti otstarbe kohta. Kõigepealt seda, mis ei ole õpetusameti otstarve:

  • õpetusamet ei asenda usklike usku, vastasel juhul viiks see elava usu väljavahetamiseni dogmaatiliste vormelite vastu;
  • ilmutatud tõed, mida õpetusamet sõnastab, ei ole mõeldud selleks, et rikastada kirikut dogmadega, justkui vajaks õpetusamet neid tõdesid enese autoriteedi tõestamiseks.

Õpetusameti otstarve on pigem selles, et teenida kirikut Kristuse misjonikäsu täitmisel. Misjonikäsu täitmisel läheb kirikul vaja ilmutatud tõde Jeesusest Kristusest. Selle vajalikkus ei piirdu ainult ilmutustõdede sõnastamisega definitiivses vormis, vaid ilmutustõdesid läheb kirikul vaja Kristuse kuulutamiseks maailmale. Kirikurahvas – niihästi vaimulikkond kui ka ilmikliikmed – vajab aktuaalselt ja arusaadavalt formuleeritud ilmutustõdesid. Kui õpetusamet neid annab, pole see mitte ülalt alla autoriteedinõue kiriku liikmete suhtes, vaid see on, mida kiriku kõik liikmed õpetusametilt küsivad ja lausa nõuavad.

Täpsemalt: Kristuse evangeeliumi kuulutamise eest maailmas vastutab kogukirik, keda toetab ja teenib õpetusameti autoriteet. Alles iga uskliku õigesti esitatud usk tagab selle, et maailm võtab Kristust kuulda ja uskuda. Selle eest hoolitsemine on kõigi usklike püha töö. Just seetõttu küsibki usklik õpetusametilt – läbi katekismuse, paavstlike läkituste, piiskopliku katehheesi, jutluste ja Pühakirja seletuste –, kuidas seada oma sõnumit ja elada moraalset elu ühiskonna keskel. Siin see on: kirikuliikme autoriteet maailmas sõltub õpetusameti autoriteedist. Sel moel toimib kirikuliikme ja õpetusameti vastastikune suhe suurepäraselt. See on suunatud ettepoole tulevikku, mille Jumal laseb teoks saada vastavalt oma päästeplaanile.

Kiriku autoriteet maailmas

Lõpetuseks võib öelda midagi kiriku autoriteedi kohta maailmas, mille osa on ka kirik. Kiriku ajalugu tundes ja ka tänapäeva maailmas ringi vaadates peab tunnistama, et kiriku autoriteet on kõikuv. Kiriku ambitsioonikus või ülemäärane patroneerimine ei ole tekitanud vaimustust. Kiriku moraalne eeskuju ei ole alati veenev. Kuidas võita usaldust?

Romano Guardini (1885–1968) rääkis ammusel ajal kiriku alandlikust teenimisvalmidusest (kui see on siiras). Guardini algne mõte sai Vatikani II kirikukogul avalikult välja öeldud. GS, p 3 järgi „pakub kirik inimkonnale avameelset kaastööd niisuguse vennaliku osaduse rajamiseks, mis vastab kutsumusele. Sealjuures ei sunni kirikut taga mingi maine võimutahe, vaid ainuüksi see: Trööstija Vaimu juhtimise all edasi viia tööd, mida alustas Kristus, kes tuli maailma, et anda tunnistust tõest; päästa, mitte kohut mõista; ise teenida, mitte end teenida lasta.“ See pole tühijutt. Autoriteet, mida püha Peetruse järeltulija juhitud kirik omab tänapäeva maailmas – olgu seda vähe või palju –, on selle juhtmõtte õnnestunud elluviimise tulemus.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga