Paavst Franciscuse matusemissa tõi Püha Peetruse väljakule kokku hinnanguliselt veerand miljonit inimest. Nende seas kümned riigipead ja kümme monarhi. Kolleegium avaldab Ingmar Kure järelehüüde meie aja suurmehele, kes oma lihtsuse ja avatusega suutis jõuda ka nende südamesse, kes muidu Jumalast ja kirikust kaugel seisavad.

Paavst Franciscus on surnud. Ette hoiatamata. Tal oligi kombeks inimesi üllatada ja üllatusi on paavstiga seoses palju. Argentiinlane Jorge María Bergoglio (17. detsember 1936 – 21. aprill 2025) oli 1300 aasta jooksul esimene mitteeurooplane, kes istus Püha Peetruse aujärjele, esimene Ameerika päritolu üleüldse, esimene jesuiit ja esimene paavst nimega Franciscus – mida isegi neli frantsiskaanist paavsti ei söandanud kasutada. Ainulaadne seegi, et tema valitsemisajal üks paavst mattis teise paavsti, kui mõelda Franciscuse eelkäija Benedictus XVI aulisele elulõpule. 88-aastase paavst Franciscuse teenimistöö jõudis lõpule nüüd.

Üllatav on paavsti surmateatele järgnenud nekroloogide laviin, mida ka Eesti ajakirjandusväljaanded vahendavad lausa eraldi rubriikides. Jääb mulje, justkui oleks teksti põhi juba varem valmis pandud, et vajadusel anda käiku sisukad ülevaated paavsti isikust ja tööst. Tegelikult oligi nii, et alates tavatult kõrges vanuses paavsti valimisest ja tema esimestest sammudest uues ametis kirjutati sahtlisse järelehüüdeid paavstile. Sageli selles võtmes, et mis tuleb pärast paavst Franciscust. Vändati seriaalid uuest paavstist ja noorest paavstist ning 2024. aastal otsekohese pealkirjaga mängufilm „Konklaav“. Filmid ja fiction-kirjandus kajastasid kiriku lähitulevikku enamasti hirmuäratavates fantaasiates, mis pani soovima, et Franciscus elaks veel kaua ja armuaeg kestaks.

Paavst Franciscuse pontifikaat algas 13. märtsil 2013. Sellele järgnenud kaksteist aastat valitsemist näitas, milleks ta kasutas talle antud jumalikku tarkust ja kiriklikku võimu. Ta oli isikupärane ja temaga kohtumine ei jätnud kedagi ükskõikseks. Seetõttu kokkuvõtete tegemine paavsti elust ja tööst on lausa rõõm: tema selgus ja mingil moel ka tema kavatsuste sirgjoonelisus võimaldas vaatamata üllatustele ja ootamatutele pööretele mõndagi reaktsiooni ette aimata. Loomulikult lõi ajakirjandus üles vahtu, sest teravuste laineharjal surfamine on ju nende leib.

Juba varakult jagunesid paavsti jälgijad leeridesse, äärmusest äärmuseni. Ühed kurtsid ja kahtlustasid, kas paavst ikka järgib kiriku traditsioonilist õpetust ja kas ta üleüldse on legitiimne. Teised sattusid eufooriasse, lootes ei nüüd kohe lastakse vabaks reeglid, mis paljusid kammitsevad. Siis aga veeresid kuud ja aastad, kuid ei juhtunud ühte ega teist. „Franciscus polnud piisavalt liberaalne liberaalide jaoks ega piisavalt konservatiivne konservatiivide jaoks, mistõttu tekitasid tema väljaütlemised vastandlikke reaktsioone igal ideoloogilisel rindel,” on tabavalt öelnud Tartu noor teoloog Igor Ahmedov (22.04.2024). Kasu said need, kes suutsid kiiremini taibata, et paavsti rollis ei saa keegi ainuisikuliselt muuta kirikut ja õpetust, kuna paavsti roll on kiriku õpetust kaitsta ex cathedra meelevallaga ning et selline paavst ongi Franciscus. Paavstis kahtlejad, paavstiga hirmutajad ja paavstiga võitlusse minejad jäid pika ninaga. Franciscus ei nihutanud paigast ühtegi dogmat ega kuulutanud välja uusi. Paavsti kui inimese isiklikest eelistustest sõltub nii mõndagi, kuid pikemas perspektiivis peegeldab paavst ikkagi kiriku „muutumist maailmas ja maailma enese muutumist”, nagu kommenteerib politoloog ja vaimulik Alar Kilp (22.04.2025).

Küll aga pööras paavst Franciscus tähelepanu sellele, kuidas rakendada kiriku õpetust tegelikus elus. Seda on kinnitanud piiskop Philippe intervjuus Postimehele (21. aprill 2025) ning see mõte väärib pikemalt kordamist: „Paavst Franciscus kindlasti ei olnud inimene, kes väga palju spekuleeris metafüüsiliste probleemidega, aga teda huvitas just inimeste konkreetne elu. Isegi kui ta ütles, et kes mina olen, et hukka mõista, ei tähenda see, et tema jaoks kiriku õpetus ei oleks olnud tähtis, sest tegelikult ta hoidis seda ja oli väga enesekindel. Aga just seoses sellega, et teatud probleemid puudutavad inimese konkreetset elu. Ta ei olnud kunagi abstraktne. Jah, ta oli pigem konkreetne selles, mida ta ütles ja vahel muidugi mõned inimesed või meedia oleksid tahtnud, et Rooma paavst räägiks just sellistest väga kõrgetest probleemidest, aga tema vaatas oma ametit natuke teistmoodi.”

Jumala sõna ja kiriku pärimus ei ole „paberist paavst“ kusagil kaugel ja kõrgel, vaid lihast ja luust paavsti ja tema juhitud kiriku igapäevaagenda selle maailma väljakutsete keskel. Uue Testamendi kirjas heebrealastele on öeldud, et „Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja” (Hb 4:12). Sedasama jesuiitlikku eraldamise oskust rakendas paavst Franciscus tuimaks jäänud kiriku ja inimvaimu äratamiseks.

Mitmed teravad torked kleeruse ja kuuria kohta ei lähe neil meelest. Mõni päev enne paavstiks valimist teatas Jorge Mario Bergoglio eelkonklaavi kõnes, et roomakatoliku kirik on enesega tegelemisest (autorreferencialidad) ja enese imetlemisest (narcisismo teológico) haige, selle asemel et iseenese ümber keerelda, tuleb välja minna ühiskonna äärealadele ja seal evangeliseerida. Kontekst annab mõista, et koos kiriku Issandaga peab kirik püüdma ulatuda inimeksistentsi hädaoru põhjani. Erinevalt oma eelkäijast ei hädaldanud paavst Franciscus sekulaarse maailma moraalsete puudujääkide üle, millel on kahjulik mõju kirikule, vaid ta otsis rohtu kirikule enesele, et see täidaks Kristuse käsku evangeeliumi kuulutamisel. Ilmutusraamatus on Issanda ütlus: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuulab mu häält ja avab ukse …“ (Ilm 3:20), mida paavst parafraseeris nõnda: „Aga mõelgem Jeesusele, kes koputab seestpoolt, et teda välja lastaks.“

Püha Franciscus Assisist, kelle järgi paavst endale nime võttis, oli 1205. aastal saanud Kristuselt ülesande: „Ehita mu kirik uuesti üles!“ Paavst Franciscus asus tegutsema ja muutis kiriku õpetuses ning seadustes üht kui teist. Katekismusesse tehti 2017. aastal muudatus, sooviga kaotada maailmast surmanuhtlus, kuna see on „evangeeliumi valguses lubamatu“. Paavst nõudis selgust Vatikani rahaasjades (vt Kolleegium 2022) ja ohjeldas kulutusi. Ta üritas delegeerida ja detsentraliseerida: piiskopid, miks käite igat asja minult küsimas, te otsustage ise! Niimoodi saab öelda see, kes usub, et kogu kirikul on eksimatu sensus fidelium.

Imetlusväärne, et paavst sai hakkama kuuriareformiga. Kirikuloolased muidugi täpsustavad, et see oli viies suur reform viimase saja kahekümne aasta jooksul. Pikalt kavandatu kuulutati välja 2022. aastal apostliku konstitutsiooniga „Praedicate evangelium“, ja nagu alapealkiri ütleb, on tegemist kiriku teenimisülesannetega maailmas. Reorganiseeritud kuurias on esimesena nimekirjas dikasteerium maailma evangeliseerimise jaoks. Kirikuõiguse ehk Codex Iuris Canonici haldamine on paavsti meelevallas – selles sai tehtud üle 150 muudatuse, sh karistusõiguse ja kirikukohtu osas, mis puudutas mh abielutühisuse menetlemist.

Teoloogid on enamasti ühel nõul selles, et esiletõstmist väärib kolm teemat, millega paavst Franciscus ja tema kardinalid, piiskopid ning ilmikud andsid kirikule ja maailmale uue palge: evangeliseerimine, halastusteod ja sinodaalsus. Nüüd, paavst Franciscust meenutades ja uue paavsti nime vaid aimates, jääb loota, et taibatakse – siit tagasi pöörduda on raskem, kui vapralt ja võimatusi trotsides edasi minna.

Evangeliseerimine. Sõna „evangeelium“ osutab heale sõnumile Jeesusest Kristusest. Evangeliseerimine on selle sõnumi edastamine. Ent tuleb arvestada, et sõnum pole ainult informatiivne, vaid põhiolemuselt performatiivne. Sõnum Kristusest saadab korda, milleks see on määratud: lepitab inimesed Jumalaga ja üksteisega, muudab teiseks inimese ja tema maailma, võimestab elama Jumalale meelepärast elu. Paavsti apostlik üleskutse evangeliseerimisele „Evangelii gaudium“ (2013) asetab kogu kiriku Kristuse evangeeliumi teenistusse, mis aga tähendab suurt mõttemuutust. Kirik ei ole kindlus, vaid „välihaigla“.

Kirik ei ole nostalgia, vaid elulaad. Kirik peab tegelikkuses paiknema maailmas, ka äärealadel, kus on haavatavad ja abi otsivad inimrühmad. Selleks, et olla vaeste jaoks olemas, peab kirik astuma alla ja saama „vaeseks“. Mõte iseenesest pole uus, seda on räägitud Vatikani II kirikukogust saati ja leidub ka Benedictus XVI väljendustes. Paavst Franciscus läks konkreetsemaks. Ta ei rahuldunud ainult retoorikaga, et kirik pöörab tähelepanu vaestele, aga tegelikkuses jätkab iseenese ümber tiirutamist, vaid ta näitas ette, mida tähendab lihtne eluviis ning otsekontakt igat sorti inimestega. Olgugi demonstratiivselt, ometi oli selge sõnum edasi antud – alates lihtsast valgest riietusest kuni tagasihoidliku Fiatini, alates otsusest asuda kogu valitsemise aja Santa Martas ja maksta ise hotelliarved, igal suurel neljapäeval eelistada jalgade pesemise riitusel naisi, migrante, vaimse puudega inimesi või vange. See on vaikne kõne evangeeliumi autentsusest.

Evangeliseerimist vajab esmalt kirik ise. Säärane ettevõtmine võib olla suuremgi risk, kui tegutseda pöörases maailmas. Isegi paavsti võimutäiuse juures on riskantne kritiseerida korduvalt ja karmilt nartsissistlikku ja vaid traditsioonide pärast muretsevat kleerusekirikut. Kiriku evangeliseerimine ja reformeerimine on alati dramaatiline, kui staus quo’st murtakse lahti, aga alati kaasneb uus rõõm järgida Kristust maailmas, mida Tema armastab.

Halastusteod. Paavst oli halastuse kuulutaja. Nii üllatav, kui ka ei tunduks, on Franciscusel järjepidevus vana paavsti Johannes XXIII (pontifikaat 1958–1963) algatatud aggiornamento’ga, mis pööras kiriku palge maailma poole, et „maailma hädadele vastu tulla mitte äraneedmisega, vaid tõe kinnitamisega, mitte valjusega, vaid halastuse ravivahendiga“. Vatikani II kirikukogu vormistas sellise hoiaku, loobudes õpetuslikest hukkamõistudest ja väljatõukamisest. Inimeste välistamine on välistatud, olgu teiseusulised, poolusklikud või mitteusklikud, sest Jumal tahab kõiki päästa.

2015. aastal kuulutati, et Jumala tõeline nimi on Halastus. Selle teoloogia taga on jumalik dialektika: Jumal on nii suur, et Ta võib saada ka väikeseks, Ta on nii rikas, et võib saada ka vaeseks. Seda näitas Jumal Isa oma Pojas Jeesuses Kristuses, kes käis vaesuse, kannatuse ja ohverdamise teed kuni võiduka lõpuni ja kutsus ka Tema kiriku seda teed mööda järgnema Kristusele.

Halastuse teoloogia jätkub võitlusega globaalse kliima ja üleilmse õigluse eest. Kui Jumal on halastanud inimese peale, siis inimene halastagu Jumala loodu peale. Paavsti entsüklika „Laudato si“ (2015) edendab ökoteoloogiat, millest ajendatuna on loodu(s)hoiu ideed kandvad kristlased alustanud Laudato si oikumeenilise liikumise. Mõttelaad on leidnud laialdast heakskiitu väljaspool roomakatoliku kirikut ja on tõstnud ökoloogilist teadlikkust, eelkõige kliimamuutuste osas. Apostlikus ekshortatsioonis „Laudate Deum“ (2023) kõneles paavst veel jõulisemalt kliimamuutuste teemal, pöördudes mitte ainult „hea tahtega inimeste“ poole – nii nagu on olnud kombeks Johannes XXIII 1963. aasta „Pacem in terris“ rahuentsüklikast alates –, vaid ta pöördus selgesõnaliselt ka nende poole, kel pole head tahet.

Seejuures Franciscus ei lasknud jumalapilti triviaalseks muuta olukorras, kus ülekohtu ja seadusetuse all kannatajad inimrühmad hüüavad õigluse järele. Kui nn teodiike-teoloogid ja muud ühiskonnaaktivistid panevad maailma hädades kogu süü Jumalale ja teevad Jumala kui Looja vastutavaks inimajaloo krahhide eest, siis Franciscus pani süü väärale inimsusele. Yad Vashemi holokausti muuseumis 2014. aastal peetud mälestusteenistusel küsis paavst: „Kus oli inimene, kui see kõik juhtus?“

Sinodaalne elulaad. Teema juhatati sisse juba 2018. aastal noortele pühendatud piiskopisinodil ja seejärel paavsti entsüklikaga „Fratelli tutti“ (2020), mis tol ajal inimkonda räsinud koroonapandeemia taustal kõneles vendlusest ja solidaarsusest kirikus ja maailmas. Paavst selgitas, kuidas ta leidis inspiratsiooni „teise“ ehk „võõra“ hermeneutika jaoks, siis kui nad koos suurimaam Ahmed al-Tayebiga kirjutasid alla vendlusele maailma rahu nimel. Seepeale tõstatus küsimus, kuidas on lood vennalikkusega tema oma kirikus, mis moodustab inimkonna olulise osa? Kuidas kirikus rakendada apostel Pauluse kogemust, et „Jumala juures ei ole me enam üksteisele võõrad, vaid Jumala kodakondsed ja liidetud üheks ihuks” (Ef 2:19–20)?

Esimene samm katoliiklaste vendluse tugevdamiseks oli mahendada Rooma tsentralismi ja luua formaat, milles on kogu kirikul kaasarääkimise võimalus. Kuulutati välja sinodaalse teekonna aastad 2021–2024, mida raamistasid piiskopisinodid ja paavsti kinnitatud lõppdokument (21. oktoober 2024). Need aastad suunasid kiriku sinodaalsesse ajastusse, milles pidi osalema kogu kirikurahvas. Antiikfilosoofiast pärit mõiste parrhesia sai sinodaalse elulaadi märksõnaks, tähendades apostel Paulusele rääkimist „täie julgusega“ (2Kr 3:12) ja „täiesti avalikult“ (Fl 1:20). Parrhesia toimib siis, kui kõnetaja ei varja oma kavatsust mitmetähenduslike sümbolite taha ega püüa end paigutada etteantud rollidesse. Läbipaistev ja tagamõtteta kõneleja, keda tasub kuulata, ei räägi teiste eest, ei paavsti ega piiskopi seljataga, ei vannu Jumala nimel, vaid räägib ainult iseenese nimel. Selline kõne on usutav. Kui kõneleja eesmärk on veenda adressaati evangeeliumi tões, tuleb tal anda iseennast selle pandiks.

Kui sinodaalse tee juhis ehk instrumentarium laboris oli maha võtnud vaikimise keelud ja ühistel aruteludel polnud enam tabuteemasid, pani paavst Franciscus sinodaalsele protsessile veel ühe käigu juurde: rakendada seda kohalikus kirikus, kohalikus koguduses, kaasates igaüht. See oli tavatu, sest tavapäraselt ootasid piiskopid ja huvigrupid ikka veel konkreetseid suuniseid Vatikanist, et paberites näpuga järge ajades hakata kohalikku kirikut avatumaks muutma. Kuid korraldusi ei tulnud. Oli vaid antud võimalus. Kes ei osanud talle antud võimalust ära kasutada ja ootas enamat, pidi pettuma. Võib-olla ei saadud aru paavsti tagamõttest: keda on puudutanud sinodaalsuse vaim, see ei oota igal sammul kättpidi talutamist; kel pole otsustus- ja vastutusvõimet ja jääb lootma direktiividele, see pole sinodaalsust väärt.

Lõpetuseks. Pole vajadust korrata, kui palju tekitas paavst Franciscus oma otsustega, avalike sõnavõttudega pressikonverentsidel või intervjuudega segadust ja põhjustas vastuväiteid. Räägitagu pigem rahvahulkadest, kes tänavad Jumalat paavsti eest. Need inimesed on saanud paavsti jutlustest, õpetustest ja tema isiklikust juuresolekust julgust elada, uskuda, võidelda, pühitseda ja palvetada, vahet teha heal ja halval, nõuda õiglust, mitte leppida (klerikaalse) ignorantsusega, pühenduda teenima abivajajaid, uuesti alustada, ikka loota ja armastada.

Püha Isa mälestades võib usu kinnituseks tähele panna endeid. Tema, kes rääkis parrhesia avameelsusega kõigi inimeste hüvanguks ja osaduses kõigi kirikutega ning isegi teiseusulistega ja mitteusklikega, sai oma viimased õnnistussõnad Urbi et orbi öelda hommikul, kui lääne- ja idakirik tähistas üheskoos ülestõusmispüha. See oli kingitus talle ja kogu ilmamaa jumalarahvale. Tol hommikul ta kõneles taas rahu nimel inimeste maailmas, alates Ukrainast ja Gazast kuni Myanmari ja Lõuna-Sudaanini. Päev enne oli paavst valmistanud ette jutluse sellest, kuidas otsida ja leida Kristust, lastes ülestõusmise valgusel juurduda igaühe südames, et sellest võrsuks usu viljad.

Kui Franciscus alustas 2013. aastal pontifikaati, küsiti, kes ta õieti on, ja ta vastas: „Peccator sum, sed super misericordia et infinita patientia Domini nostri Jesu Christi confisus et in spiritu penitentiae accepto.“ See tähendab „olla patune, kes elab Jumala halastusest ja kuulutab halastust teistele“. Kuidas mõista Jeesuse sõnu seoses paavst Franciscusega nüüd, kui kristlased teevad palveid tema lahkunud hinge pärast: „Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad Temale.“ Ehk seda, et kuni elame, elagem Jumalale ja koos Jumalaga.