Tehnoloogia on muutnud nii maailma kui lahinguvälju, kuid tehnilisest arsenalist hoolimata on oluliseks jäänud rindejoon iga inimese südames, kaitsetahe ja moraal. Kindral Riho Terrasega tuleb juttu kodukohast, enese- ja riigikaitse eetikast, informatsioonisõjast ning väikese ent andeka Eesti tulevikust tehnoloogia ja geopoliitika vahel.
Kindral Terras oli Eesti Kaitseväe juhataja aastatel 2011-2018. Hiljem siirdus ta tööle mehitamata lahingumasinaid arendavasse ettevõttesse Milrem Robotics. Ta valiti Euroopa Parlamendi liikmeks ja alustas saadikutööd 2020. aastal.
Mis on Teie jaoks kodu?
Kodu on inimesed, aga ka see füüsiline koht, kus on nende inimestega hea koos olla. Kuna olen palju elanud välismaal nii üksi kui perega, siis lõpuks on kodutunne majas või kohas, kuhu on oma käsi juurde pandud; mida ise on ehitatud, kus on asjad oma maitse järgi valitud ja kus on kõige lähedasemad inimesed. Mina tunnen ennast vaatamata sellele, et olen kokku juba 15 aastat välismaal elanud, ikkagi kõige paremini Eestis, enda ehitatud majas oma pere keskel. Minu jaoks on kodu ka Eesti kui selline, sest kusagil mujal maailmas, kus elanud olen – ja olen väga paljudes riikides elanud – ei saa ma tunda ennast kodus, kuna seal jään võõraks, ükskõik kui hästi ma kohalikku keelt ei räägi ja kombeid ei tunne. Nii on.
Nii et üsnagi oluline on ka rahvuse komponent, et need, kes on meie ümber, oleks meiega sama?
Jaa, ikkagi see kultuurikeskkond, kus ma olen sündinud ja kasvanud. Kõik need naljad, maailmavaated ja arusaamad, need kujunevad aastate jooksul ja need on igal pool erinevad. On võimalik elada aastaid mingi rahva keskel, aga filmi „Siin me oleme” naljadest nad aru ei saa. Sellest võib tunda puudust, aga neid nalju teiste juures ära ei õpi.
Tänapäeval näeme ka sellist elumudelit, kus võetakse seljakott selga, elatakse mõni aasta ühes riigis, siis järgmises ja nii võib see kesta päris kaua. Kas ilma püsiva koduta võib elada täisväärtuslikult?
Oluline on mitmekesisus, ja erinevad inimesed võivad tõesti erinevalt maailma vaadata. On hea minna, teisi maid ja rahvaid vaadata ning ära tunda, et kokkuvõtteks on kodus kõige parem. Hea näide on mu sõber Hannes Hanso, kes on kogu maailma läbi rännanud, sada riiki, ja pidevalt kuskil seljakotiga liikvel. Lõpuks jõuab ta alati Saaremaale oma kodutallu tagasi. Ma usun, et ka kõigil teistel rändajatel on mingisugune kodutunne ikkagi kaasas, isegi kui nad seda püüavad endast eemale peletada. Siiski, mitmekesisus rikastab, ja need inimesed, kes rändavad, võib-olla leiavad oma rahu selles rändamises… Kui ma olen sõpradega purjetanud, olen näinud selliseid rännumehi, kes purjetavadki maailmameredel, olles tihti päris üksi looduse meelevallas. Eks nendelgi on oma kodu olemas. Rändamine on oluline, aga kusagil peab olema ankrupaik.
Aga kui mõelda mitte rändamise, vaid kolimise peale? Ütleme, et keegi tuleb ühest maailmajaost teise, paneb oma kotid maha ja mõtlebki sinna jääda. Kas sellest saab tema jaoks kodu või on kodu tema jaoks kuskil mujal?
Mina seda endale ette ei kujuta, küll aga on loomulik, et otsitakse paremat või turvalisemat elu. Olen näinud elu Kesk-Aafrika Vabariigis, Malis või Djiboutis, kus on suur tõenäosus lihtsalt tapetud saada, sellepärast et inimene kuulub ühte, teise või kolmandasse hõimu. Eks me Eestiski oleme seda olukorda kogenud, kus rahvustunnuste järgi on diskrimineeritud. Ma mõistan neid, kes tahavad ära, aga minu soovitus on ikka koha peal võidelda.
Kes vastutab kodu kaitsmise eest? Riik, perepea, indiviid?
Eks inimene vastutab esmalt oma asjade eest. Mille eest ta üksinda seista ei saa, selleks on kokku pandud ühiskondlik lepe, mille nimi on riik. Riigi funktsioon teatud mõttes ongi tagada ühiskondlikke hüvesid, nende seas ka julgeolek, kui inimesed seda igaüks eraldi ei suuda. Riikluse alged selles paiknevadki. Kui mul on kõht täis, töö olemas ja ma saan kindel olla, et mulle keegi kangiga pähe ei viruta, mu maja maha ei põle, siis ma armastan seda riiki ja tahan, et see riik kestaks. Ja kui ma veel usaldan selle riigi tegemisi, siis tahan seda riiki ka kaitsta. Siis ongi see kahepoolne lepe. Mina eeldan, et riik investeerib julgeolekusse ja ka mina pean sinna panustama, sest ega riik ilma inimesteta ei saa kedagi kaitsta, inimesed saavad kaitsta riiki.
Aga need inimesed peavad olema organiseeritud mõistlikult nii, et see võimaldab riigi kaitsmist. Väikeriigi Eesti kaitsmine üksi on raske. Kui sõpru ja liitlasi ei ole, siis me oleme alati kaotanud. Taastasime oma vabaduse Vabadussõja päevil, kus meil olid väga tugevad liitlased Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi näol. 1939. – 1940. aastal liitlasi ei olnud, mitte ühtegi. Isegi Soome saadetud saadikud saadeti tagasi, ja taas kaotasime oma iseseisvuse. Täna oleme maailma kõige tugevama sõjalise liidu liige ja seetõttu peame oma liitlastega hästi läbi saama.
Ehk siis võiks öelda, et vastutus on jagatud erinevate tasandite tõttu?
Just. Igaüks vastutab oma kodu kaitsmise eest ja ma arvan, et see on iga pere ülesanne. Aga ühiskondlik kokkulepe riikliku julgeoleku jaoks on kahepoolne protsess: kui inimesed usaldavad riiki, siis on nad valmis investeerima riiklikust eelarvest ka julgeolekusse, sest nad tunnevad, et seda riiki on neil vaja. Ukrainas seda ei olnud, 2014. aastal oli Ukraina riik nii korrumpeerunud, et inimesed ei usaldanud riiki ja oli lihtne seda riiki hõivata ja kõigutada.
Kui nüüd vaadata veel alt üles, siis kuivõrd on oluline aru saada iga indiviidi ja iga perekonna vastutusest iseenese ja oma perekonna kaitsmisel? Niimoodi ei saa ju suhtuda, et teised kaitske mind ja mina käin vaid tööl ja ajan raha kokku?
Eks igaühel on oma funktsioon. Kui teenitud rahaga panustada nii palju sellesse, et SKT tõuseb ja eelarve suureneb ning ühes sellega tõuseb ka riigi kaitsevõime, siis igaüks on panustanud oma oskuste ja teadmiste järgi. Kõik ei saagi relv käes sõtta minna. Üldiselt on nii, et umbes 10% meessoost elanikkonnast on tavaliselt need, kes riigikaitsesse saavad panustada selliselt, et see ka tulemuslik oleks.
Kui aga mõelda Kaitseliidu peale, rohkem vabatahtlikele tegevustele, kas iga mees peaks olema Kaitseliidus?
Mida rohkem Kaitseliidus liikmeid on, seda parem. Kaitseliidu numbrid kasvavad õnneks ka noorte meeste hulgas. See toob tagasi jälle selleni, et kas ma usun sellesse riiki. Teisalt muidugi Kaitseliit ja üldse kogu riigikaitse on teatud mõttes ka hobitegevus. Tahame seda või ei taha, aga on alati inimesi, kelle jaoks metsas ööbimine, relvade tundma õppimine ja muu selline tegevus on hobi. Nii Kaitseliit kui abipolitseinikud kui ka priitahtlikud pritsumehed on kindlasti väga tänuväärne hulk inimesi Eestis, kes toetavad riiklikku struktuuri. Eriti kriisiolukorras on igaühel tähtsus, aga see roll ei pruugi olla relva käes hoida. Tänapäeval on igasuguseid muid valdkondi, kus me peame olema valmis riiki kaitsma, olgu see siis küber- või inforuumis, kasvõi looduse kaitsel.
Millised vahendid on kodu kaitsmiseks õiged? Perekonna tasandil? Riigi tasandil?
Ma ei arva, et mingid vahendid tuleb välja jätta, kui kodu kaitsmine seda nõuab, olgu see siis oma isikliku kodu mõistes või riigi ja rahva mõistes. Kodu tuleb kaitsta parimate vahenditega.
Minu käest on tihti küsitud, et kui kaua Eesti riik vastu peab, kui rünnatakse. Esiteks, ma arvan, et see ei ole väga nutikas küsimus selles suhtes, et mis on alternatiivid? Aga Eesti rahvas näitas, et on erinevaid meetodeid. Kõigepealt, kahjuks, ei hakatud vastu 1939. aastal, oleks võinud, Soome rahvas näitas, et see oli täiesti teostatav võitlus. Aga pärast võideldi Eesti eest erinevates vormides, Soome või Saksa. Seejärel mindi metsa, võideldi metsas, siis võideldi lendlehtedega.
Kunagi, kui olime sõber Andresega 13-aastased, asutasime 1980. aastal põrandaaluse lasteorganisatsiooni Sinimustvalge. Võitlesime nii, et toppisime iseseisvusdeklaratsioone postkastidesse. Vahendid on erinevad, millega oma eesmärki saavutada, aga lõpuks tuleb riiki kaitsta ikka relv käes.
Milline roll on tänapäevases riigikaitses informatsiooni vahendamisel? Kas informatsioonisõda on reaalne nähtus?
Sõda toimub erinevaid valdkondi pidi, informatsioon on üks nendest. On majandus, on diplomaatia, on ka nii-öelda sõjaline sõjapidamine. Ühte hooba kasutatakse ühe koha peal rohkem, teist teise koha peal, aga kindlasti on sõda meelte ja mõtlemise üle olulisem, kui see kunagi varem oli, sest vanasti visati lennukist alla lendlehti, tänapäeval jõuab info igaühe taskusse kogu aeg.
Küll aga tuleb sellega iga päev tegeleda, selle nii-öelda lahinguruumi ette valmistamisega. Selles on väikeriigil jälle raskem enda eest seista kui suurriikidel. Sedasorti sõda käib kolmel rindel. Kõige olulisem on see rinne, mis on meis eneses, ehk me peame ise uskuma, et meie riik on meile tähtis, meie ise peame kaitsma mõtet riigist. See sõda käib sinimustvalgete lippudega tänaval, vabariigi aastapäeva paraadil või kasvõi saunas kiluleiba süües. See teeb meist meie, mida on võimalik kaitsta. See on sõda, mida me peame iseendaga, iseenda sees, oma inimeste usu nimel kogu aeg pidama.
Teine oluline rinne selles informatsioonisõjas on, et me mitte ainult ise ei pea uskuma, et oleme äge – mida me oleme, väike rahvas, kelle ühemiljonilist rahvast riigina ei ole väga palju, palju suuremaid rahvaid on ilma riikideta –, vaid tõestama ka oma liitlastele, nendele, kes meid peavad usaldama, kes meiega koos peavad sõtta minema, et me oleme väike, võimekas, edukas riik, kelle nimel ka tema sõdurid võivad sõdida.
Kolmas ja viimane on võitlemine propagandaga ja vastupropaganda tegemine.
Kõik kolm on väga olulised, aga esimene on kõige olulisem, sest ilma oma riigi armastuseta ei ole kahte järgmist olemas.
Esimene lahingujoon on iga kodaniku südames.
Nii on jah.
Kas ja kuidas peaks riik inforuumis tegutsema, et aidata kodanikel hästi toime tulla?
Riik peab teadvustama, et inforuumi roll on palju suurem, kui see kunagi enne olnud on, ja peab hoidma kinni väärtuspaketist. Viimasega on viimasel ajal enim probleeme. Me püüame rabeleda ja haarata endasse kõike, aga meie enda maailmavaateline hoiak on kaduma hakanud. Kes me siis oleme? Kõik rünnakud kristliku maailmavaate vastu Eestis on tegelikult ka ju vaenlase välja mõeldud. Oleme ühiskond, mis on aastasadu olnud kristlik, ja nüüd järsku on see kõik kaduma läinud? Seda ma ei usu ealeski. See vaenlase edukas propaganda teemal, et meile on kristlus tulnud „mõõga ja tulega”, on päris hästi töötanud, seal taga on kommunist Gustav Naan ja nii edasi, millalgi sakslaste poolt ja võib-olla ka Eesti Vabariigi esimesel ajal sotsialistide poolt välja mõeldud müüdid.
Seda kaotada ei tohi, selle nimel tuleb ka võidelda, et me tegelikult oleme kristlik riik ja mitte paganad. Ja olime kristlikud juba enne seda kui ristisõjad, mis oli majanduspoliitiline, mitte ideoloogiline tegevus, Eestisse jõudsid. Vaatame, mis toimus meie kõrval viikingiühiskonnas, mis kristianiseerus ju ka ilma ristisõdadeta.
Siit ilmneb üks huvitab element – kas kristlik usk teeb inimesed vaimselt tugevamaks, kas see on nii-öelda turviseks inforuumis?
Mingi kindlus oma maailmavaates ja usus on alati see, mis inimesed tugevaks teeb. Ja kristluse vaenlased defineerivad Jumalat mingi taadi või mehena, kes pilve pealt alla vaatab, aga see on ju lausrumalus ja kõik saavad sellest aru. Inimestel on alati midagi, mida me ei suuda seletada, midagi mida peetakse kõrgemaks võimuks. Seda võib ka tarokaartidega katta, eksole. Pigem usaldada midagi, mis on aastatuhandeid vana ja töötab. Jah, ma arvan, et usk kaitseb meid. Mind igal juhul.
Mida vastaksite patsifistidele, kes keelduvad relva kasutamisest? Nad võivad viidata moraali kuldreeglile, “Ära tee teistele seda, mida sa ei taha et sulle tehtaks.” Ja keegi ometi ei taha, et tema vastu jõudu kasutataks.
Relva kasutamine on legitimeeritud kaitsega. Mina näengi seda selles võtmes, et rahu tagamiseks, rahu saavutamiseks on relv kui selline vajalik. Kindlasti ei tohi teha teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, aga kui sulle tehakse, siis tuleb vastata. Mina olen selle enda jaoks selgeks mõelnud. Rikkujale, kurjategijale vastamiseks jõudu, ka relva kasutada on igal juhul legitiimne, ka kristliku eetika mõistes.
Kas igal mehel peaks olema õigus kanda relva?
Selles küsimuses olen ma suhteliselt liberaalne – ma ei näe mingit põhjust, miks naised relva kanda ei või. Igal mehel ja naisel on õigus relva kanda, kes sellega midagi peale oskab hakata ja kes suudab seda eetiliselt kasutada. Ma arvan, et relv iseenesest ei tee kellelegi kunagi kurja. Kurja teevad inimesed, kes relva kurjasti kasutavad. Seetõttu on relvi vaja, et neid inimesi kontrollida ja mitte lasta neil kurja teha.
Kas näete Euroopa poliitikas tendentsi tsiviilkäibes relvastust olulisel määral piirata?
Ma ei näe seda liiga aktiivselt. Vähemalt Euroopa Parlamendis ühtegi sellist seadust vastu võetud ei ole. Automaattulirelvade ja ka rohke laskemoonaga relvade kasutamine tsiviilkäibes ei olegi väga mõistlik, sest see nõuab ikka väga erialaseid oskusi ja teadmisi, et nendega relvastuda. Need on sõjarelvad ja neid peavad sõjaväelased käsitsema
Eestis, kuna me oleme väga demokraatlik riik, on meil relvad käes ka inimestel, kel neid kümme või rohkem olema ei peaks. Mina usaldan siin Eesti Politseid, kelle ülesanne on tagada, et relvad oleksid adekvaatsete inimeste käes. Täielikku turvalisust ei suuda tagada ei politsei ega Kaitseliit. Relvadega ikka juhtub õnnetusi või inimestel endal juhtub vaimseid ebastabiilsusi. Mikk Tarrase juhtum on kahjuks selle ehe näide.
Ma olen ka Euroopa Parlamendi jahinduse ja looduse mitmekesisuse töögrupis, kus see teema ikka üles tuleb, ja praegu selle üle küll intensiivselt ei arutata. Euroopas on relvad üldiselt juba väga range kontrolli all ja piiratud, ega palju rohkem saagi.
Kuidas teha sõjaseisukorras vahet õigustatud ja õigustamata vahendite vahel? On konventsioonid, mis mõningaid vahendeid kasutada keelavad.
Igasugused konventsioonid on inimestevahelised kokkulepped. Ära sina tee mulle, ma siis sulle ka ei tee. Tavaliselt kokkulepped sõjas ei kehti, sest üks pool ei ole piisavalt eetiline, eriti kui tegemist on ründajaga. Lahingutes tuleb kasutada kõiki võimalikke vahendeid, sealhulgas vana ja tuntud põhimõtet, et parim kaitse on rünnak. Aga seda tuleb teha mõistlikult ja proportsionaalselt. Kui keegi niiöelda poksikinnastega kallale tuleb, siis tema maha laskmine ei ole adekvaatne. „Sõda on kunst”, ütles isand Clausewitz ja ma usun seda. Kunsti ei saa ette defineerida, geniaalne pintslilöök tuleb ootamatult. Ajalugu on mõned geniaalsed sõjakunstnikud välja toonud, kuid lõppeks lähevad nad ikkagi lohakaks.
Millisel määral simuleeritud või tegelikus konfliktiolukorras mõeldakse sellele, mis on eetiline, mis ei ole? Selge on, et see ei saa olla prioriteet, prioriteediks on efektiivsus. Aga kas ohvitser on kohustatud iga otsuse puhul selle peale mõtlema?
See on hariduse ja koolituse küsimus. Eetika on igal juhul oluline distsipliin ka sõjalises hariduses ja see mängib väga suurt rolli eriti võimupositsioonis. Võtame näiteks Afganistani või Iraagi – kui ollakse selge ülemvõimuga kohal, siis tuleb seda eetikat veel rohkem näidata. Õiglust tuleb näidata tihti ka sellises olukorras, kus taktikalisel tasandil tuleks rünnata, aga strateegilisel tasandil mõjuvad sellised rünnakud vastupidiselt ja eetilisi norme tuleb jälgida rohkem kui taktikalisel tasandil kasulik oleks.
See on dilemma, mis Eesti sõduritel on nii Malis, Afganistanis kui Iraagis olnud. Klassikalise sõjapidamise reeglite järgi tuleks kiiresti, aktiivselt ja relva kasutades tegutseda, aga probleem, et siis ei võideta niiöelda südameid ja meeli, on piisavalt suur, et seda mitte teha. See on täna üks keeruline dilemma igal juhul. Klassikalises vaenlase ja omade konfliktis on see lihtsam kui sellises ebaselge rindejoonega konfliktis, nagu seda on tänapäeval terrorivastane operatsioon.
Rääkides terrorivastasest võitlusest, kuidas Teie seda hindate, kas teiste piirkondade, teiste riikide konfliktidesse sekkumine sellisel määral, nagu me oleme seda viimastel aastakümnetel näinud, on hea nähtus? Või peaks iga piirkond, iga riik eelkõige ise oma probleemidega tegelema ja vältima interventsionismi?
Minu jaoks on asi väga lihtne. Kui meie liitlased meid kutsuvad, siis tuleb minna. Kui meil liitlasi vaja on, siis tulevad nad meile appi. Need sõdurid, kes on võidelnud Iraagis, Afganistanis või ka Aafrikas, on just selle nimel võidelnud ja seda tõestanud. Kui meie piirkonnas läks Ukraina konflikti ajal keeruliseks, siis Ameerika lennukid, Prantsuse ja Briti sõdurid tulid Eestisse selleks, et vajadusel Eestit kaitsta, sest olime end liitlasena tõestanud.
Kollektiivne kaitse on end tõestanud Afganistanis ja Aafrikas, kus islamiterrorismi vastu võideldes on kaitstud Euroopat terroriohu eest. Sellise tegevuse tulemusel saavad ka kohalikud oma kodus paremini hakkama ja ei pea sealt põgenema.
Vaadates Lähis-Ida diktaatoreid on öeldud seda, et kui näiteks diktaator Gaddafi oleks Liibüas jäänud võimule, siis poleks Liibüast saanud sellist terroristide pesa, kuna ta hoidis asja kontrolli all ja oli ise lääneriikidega suhtluses. Aga pärast seda, kui otsustati ta kukutada, läks asi piirkonnas käest ära. Kas seesugused otsused on ennast õigustanud?
Diktaatorid on esialgu koostööaltid, hiljem mitte. Seesama mure oli Muammar Gaddafi ja Saddam Husseiniga. Eks need otsused on alati vaieldavad, aga meie õnneks ei pea nendes otsustes ise kuigi aktiivset rolli mängima, küll aga tuleb usaldada liitlasi. Usun, et keerulistes julgeolekuolukordades, kus kasvab Venemaa agressiivsus ja Hiina mõju, on Eestil parem toetuda suurtele liitlastele Läänes.
See on nagu kooliõuel, sa võid väikse poisina palju paremini laiata kui sul nurga tagant tuleb suur sõber, kes asjad paika paneb. Hoiame oma liitlased lähedal. Ma ei pea silmas mitte ainult Ameerika Ühendriike, vaid ka Saksamaad, Prantsusmaad, eriti Suurbritanniat, kellest viimane on nüüd Euroopa Liidust eemaldumas, aga julgeoleku mõttes väga selgelt meiega kaasas. Väikese riigi valikud on ahtad.
Kuidas seostub sellega iseseisvuse ja väärikuse küsimus? Ma ei taha kindlasti öelda, et liitlastega koostöö tegemine ei oleks iseseisev või väärikas, aga küsimus on pigem printsiibis: kas me teeme ise otsuseid, või me laseme need otsused teha teistel enda eest?
Mitte keegi ei hakkaks meie kaitsmise teemat isegi arutama, kui me ise ei oleks usaldusväärne ja otsustusvõimeline partner. Kogu Eesti kaitsmine ja julgeolek põhineb kahel sambal: iseseisev kaitsevõime ja kollektiivne kaitse. Ma olen ikka rääkinud, et NATOs kõik viitavad alati artikkel viiele, mis räägib printsiibist „üks kõigi, kõik ühe eest”, aga tegelikult on artikkel kolm palju olulisem. See ütleb, et iga riik peab olema võimeline ennast ise kaitsma. Kõikide summa saab olla tugev ainult siis, kui kõik sinna võrdselt panustavad. Seda ma olen rääkinud nii sakslastele, hollandlastele kui taanlastele, kes panustavad SKTst riigikaitseks kõigest protsendi või veidi rohkem. Õiglane on, et kõik ühtemoodi panustavad, siis on ka kogu liit tugevam. Nii et need asjad ei ole omavahel mitte vastuolus, vaid kooskõlas. Et meie Eestis ise oma otsuseid teha saaksime, peamegi olema sellistes liitudes, mis meile seda tagaksid.
Eesti noorte meeste tervis – oleme lugenud uudiseid sellest, kuidas ajateenistusse kutsututest vastab tervislikele nõuetele juba alla poole. Kas nutiajastul leidub piisavalt kaitsetahte ja -võimega noormehi?
Jaa, mina usun Eesti noortesse ja ma näen iga päev, et tahe läheb kogu aeg paremaks. Olen näinud palju hullemaid aegu, tänapäeval see ei ole enam probleem. On loomulik, et selles eas noored mehed on tihti mässumeelsemad ja vastumeeluses ajateenistusele võib olla nende korra ja sunni vastane trots.
Mis puutub meditsiinilisse teemasse, siis näiteks kui Eesti riigis oleks võimalus saada arstitõendi alusel vabastus maksude maksmisest, siis ma arvan, et Eesti ühiskond oleks ka päris haige, sest mõeldaks välja palju haigusi, et ei peaks makse maksma. Tegelikult riigikaitseline teenistus, ajateenistus, on ka Eesti meessoost kodaniku maks riigile.
Loomulikult lapsed ei mängi enam õues päevad läbi, ei jookse, ei kakle, ei roni puu otsa, vaid istuvad arvutis või mobiiltelefonis. Aga selle eest on nende pöidlad tugevad ja nad suudavad selle asemel põnevaid droone ja roboteid juhtida. Üldise rahvatervise seisukohalt on oluline kooliharidus, sest kaitsevägi ei suuda enam kedagi treenima hakata, kel ei ole treenimisharjumust. Pingutusi tehakse ja mõnikord läheb õnneks, aga pigem on see kooli kehalise kasvatuse, sportimisvõimaluste ja tervislike eluviiside propageerimise teema. Just koolisport on jälle tulnud päevakorda ja ma arvan, et sellega tagatakse ka kaitseväele parem tulevik. Ma olen selles küsimuses optimist, mitte pessimist. Oma poegi vaadates ütlen, et pole hullu.
Millesse peaks riik selles vallas veel rohkem panustama?
Panustada tuleks koolisporti ja sportimise võimalustesse. Kindlasti on vaja eeskujusid, nagu Gerd Kanter või Erki Nool. Ka Raivo E. Tamme osalemine triatlonil pani inimesi liikuma, nägin seda oma poegade näitel. Ka Kaitseliidu noorkotkaste tegevus võiks olla eeskujuks.
Klassikaline moraalidilemma: ennetava droonirünnakuga võib tappa terroristi, kes luureandmete järgi võib, kuid ei pruugi, õhkida pommi rahvarohkes kohas. Mida teha? Kuidas probleemile lähenete?
Esiteks on päästikule vajutamine alati lõpuks iga inimese enda moraalne dilemma, olgu see siis automaat või droonipäästik. Hinnates riske ja hinnates info pädevust peab lõpuks ikkagi päästikule vajutama see, kes olukorra eest vastutab. See sõdur, kes selle eest vastutab, olgu ta siis politseinik või kaitseväelane või muus rollis, seda vastutust ei võta keegi inimeselt ära. Seega tuleb relvi usaldada inimeste kätte, kes on selleks treenitud, võtmaks vastu pädevaid, kiireid ja adekvaatseid otsuseid, eriti kui kaalul on inimese elu, sest relvast välja lastud kuuli ei saa tagasi võtta.
Aga idee sellest, et kasutada vägivalda ennetavalt mingi riski alusel, kas see on õigustatud?
Loomulikult on, aga selleks peabki olema piisav informatsioon, teadmine, selle hindamine ja analüüs. Ennetamine on alati võimalik ja tihti vajalik.
Millisena näete tuleviku sõda ja riigikaitset? Mis on peamised muutused? Kui suur roll on uutel tehnoloogiatel?
Praegused konfliktid näitavad, et droonitehnoloogiad, mehitamata platvormid on juba kasutusel õhus. Maa peal kasutamine on teatud mõttes keerulisem, kuna see seab nendele platvormidele tehisintellekti, tehistaibu vajaduse. Kindlasti on tuleviku lahinguväli mehitamata ning mehitatud platvormide sümbioos, manned–unmanned koostöö on võtmesõna. Eriti väikesel riigil nagu Eesti, kus elanikkond on väike, tuleb vähendada riski inimelule ja anda asju masinate teha. Seejuures on oluline, et säiliks kontroll otsustusprotsesside üle – inimene peab olema see, kes annab ülesande ja selle ülesande lõpuks ellu viib, vajutades päästikule. On aga palju , mida saab teha mehitamata platvormidega, seadmata ohtu inimesi; nii logistiliste kui ka relvastatud platvormidega, nii õhus kui maal kui merel.
Kas tuleviku lahinguvälja saavad valitsema mehitamata sõjamasinad või jääb ikkagi alati domineerima sõdurisaabas?
Lõpuks jääb ikkagi domineerima sõdurisaabas ja territooriumile maha pandud lipp. Inimene otsustab, tehnoloogiad, nagu ka droonid, on kivikirvega võrdselt inimese tööriist, mida ta kasutab eesmärgipäraselt. Eetiline otsus, kas seda kasutada – mitte kuidas seda kasutada –, jääb inimesele. Ja kõik tuleb teha selleks, et see inimesele jääks. Tehnoloogiad tuleb programmeerida niimoodi, et inimene jääks alati kontrollijaks.
Kas Eesti peaks hakkama arendama ja üles ehitama drooni- ja mehitamata lahingumasinate armeed?
Loomulikult peab Eesti olema ka kaasaegse tehnoloogia arenguga kaasas käima, aga Eesti-suguse riigi jaoks on prioriteedid mujal. Kõigepealt tuleb lahinguvõime tagada baasvajadustes, siis arendada moodsaid tehnoloogiaid. Aga droonid on juba olemas, Eesti on hankinud ka mehitamata maismaasõidukeid eksperimenteerimiseks, nii et Eesti teeb seda vaiksel sammul, aga samamoodi nagu teised riigid. Tulevikus võtame me niikuinii ikkagi jälle eeskuju oma liitlastelt, kes panustavad sellesse väga palju. Tuleb ka väga selgelt vaadata, mis toimub Venemaal, kus arengud on murettekitavad, ja niikaua kui Venemaal arendatakse mehitamata maismaasõidukeid, droone ja neid ka konfliktides kasutatakse, peavad seda tegema ka liitlased, sh Eesti. Droonitehnoloogias ja mehitamata maismaasõidukite tehnoloogias on Eesti ettevõtted täna maailma tipus. Ka seda eelist tuleb ära kasutada.
Kas me peaksime täna ka endale neid masinaid kasutamiseks soetama?
Selles valdkonnas ei ole veel keegi, ükski riik maailmas, seda otsust teinud. Hollandlased on sellele kõige lähemal. Enne tuleb eksperimenteerida, leida üles õiged taktikalised lahendused ja siis kindlasti. Eesti eksperimenteerib samuti, et leida õiged taktikalised lahendused.
Mitu % SKT-st nõuab lähiaja julgeolekuolukord Eestilt? Mitu protsenti eraldaksite, kui vastutaksite ise riigieelarve eest?
Püsikuludeks kindlasti üle kahe, kaks pool, aga ma näen, et on vajadus investeeringuteks teatud tehnoloogiate hankimisel, mis põhiliselt käsitlevad erinevaid kaugjuhitavaid relvi, õhk-maa-vesi raketisüsteeme.
Ei saa ka ignoreerida elevanti toas kui Eesti riigikaitsest rääkida. Kas tänane Venemaa on Eestile jätkuvalt eksistentsiaalseks ohuks? Kas see oht on pigem kasvavas või langevas trendis?
Jah, tänane Venemaa on ohuks mitte ainult Eestile, vaid kõigile oma lähinaabritele, sest ta on näidanud, et soovib ja kasutab sõjalist jõudu oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks võimaluse tekkimisel. See oht on tänaseks kasvav, sest Putini ametisoleku betoneerimine, igavikustamine toimus ju äsja. Nüüd võib ta olla ametis kuni 85. eluaastani, veel 12 aastat. See näitab, et see riik ei toimi meie jaoks mõistetavatel põhimõtetel. Venemaa on alati näinud mingeid piirkondi potentsiaalsete konfliktitsoonidena, kus nad on valmis tegutsema. Kahjuks on nende hulgas ka Läänemere platvorm, Eesti, Läti ja Leedu. Venemaa agressiivsus on kasvav ja seda enam peab Eesti panustama nii omaenda riigikaitsesse kui ka koostöösse liitlastega.
Mida tuleks nii riigikaitses kui ühiskonnas laiemalt ette võtta, et Eesti riiklik iseseisvus kestaks igavesti?
Tuleks panustada just sellesse, et eestlased usuksid oma riiki, enda valitud juhtidesse, tunneksid ennast oma riigis hästi ja tunneksid, et Eesti on kodu. Oma kodu kaitsel on inimene alati palju efektiivsem.