„… kelle juurde me peaksime minema?“ II osa: Reformide hermeneutika ja tõdede hierarhia

„… kelle juurde me peaksime minema?“ II osa: Reformide hermeneutika ja tõdede hierarhia

 

Benedictus XVI andis mõista, et kirikukogu otsuste edukas ellurakendamine sõltub õigest hermeneutikast. Raskused tulenevadki sellest, et pärast kirikukogu on jäänud omavahel võitlema erinevad tõlgendused: üks seltskond räägib kirikukogul aset leidnud kirikliku traditsiooni katkemisest ja teine räägib katkestamisest, kolmas mõtleb reformidele koos kiriku järjepidevuse alalhoidmisega. See kolmas on õige ja viljakas viis.

Kiriku uuenemine ja järjepidevus on olulised teemad maailmakiriku jaoks, kelleks on katoliku kirik, juhitud püha Peetruse järglase poolt. Selle kiriku käekäik puutub inimkonna käekäiku. Kuidas katoliku kirik mõistab iseenese arengut, muutumist või püsimajäämist ning ühist evangeeliumi kuulutamist koos kõigi vendade-õdedega Kristuses siin maailmas? Mõtisklemine reformide hermeneutika ja tõdede hierarhia üle pakub huvitavaid lahendusi. 

I. Reformide hermeneutika

Paavst Benedictus XVI esimese valitsemisaasta jõulueelsel kohtumisel, 22. detsembril 2005. aastal Rooma kuuriaga võeti muu hulgas kõne alla Vatikani II kirikukogu retseptsiooni küsimus. Paavsti kõne viimane lõik oli pühendatud 40 aasta täitumisele Vatikani II kirikukogu pidulikust lõpulejõudmisest. Paavst küsis: Mis oli kirikukogu tulemus? Kas see on õigel viisil vastu võetud? Mis on olnud kirikukogu otsuste vastuvõtmisel hästi, mis on küsitav või vale? Mis on veel tegemata? 

Kirikukogule järgnenud aastakümned osutavad sellele, et kiriku kõrgeima instantsi seisukohad ja otsused vajavad samuti omaksvõttu, kuid see võime sõltub taipamisvõimest ning usukuulekusest. Tagamaid selgitada ja avada on vaja just seetõttu, et uus põlvkond kristlasi, katoliiklasi ja noorem preesterkond pole ise olnud nendes pöördelistes sündmustes ja nad teevad oma järeldused kellegi teise abil, sageli kildkondlikult vahendatult. See puudutab niihästi hinnangut kirikukogule – milles see õnnestus ja milles mitte – kui ka kirikukogu otsuste elluviimisele.

Paavsti tollest esinemisest kuuria ees kõneldakse tänapäevani ja see on põhjustanud omakorda Benedictus XVI interpreteerimise vajaduse. Loodetavasti saavad sellest kõnest abi nii need, kes kahetsusväärselt arvavad, et kirikukogu otsused ei ole iseeneses selged ja kohustuslikud, kui ka need, kes kahtlustavad, et paavst Benedictus ei tunnista või ei järgi kirikukogu otsuseid igas punktis.

Kirikukogu on roomakatoliku kiriku „jah ja aamen“ ning kooskõlas paavstiga on õpetus- ja moraaliküsimustes ilmeksimatu. Võib nõustuda kardinal Gerhard Ludwig Mülleri ütlemisega, et Vatikani II kirikukogu kannab omakorda Joseph Ratzingeri käekirja tunnuseid. Ratzinger oli kirikukogu peritus ja lisaks sellele võttis osa komisjonide tööst; tal oli määrav roll otsuste tegemisel. Tal pole põhjust vastustada ühtegi kirikukogu lõppdokumenti.

Benedictus XVI andis mõista, et kirikukogu otsuste edukas ellurakendamine sõltub õigest hermeneutikast. Raskused tulenevadki sellest, et pärast kirikukogu on jäänud omavahel võitlema erinevad tõlgendused: üks seltskond räägib kirikukogul aset leidnud kirikliku traditsiooni katkemisest ja teine räägib katkestamisest, kolmas mõtleb reformidele koos kiriku järjepidevuse alalhoidmisega. See kolmas on õige ja viljakas viis.

Siinses artiklis ei ole ruumi muuks, kui paavst Benedictus XVI kõnes mainitud mõne põhitermini esiletõstmiseks. Kõne määravamad märksõnad on reform, hermeneutika ja reformide hermeneutika (it l’ermeneutica della riforma), kontinuiteedi ja diskontinuiteedi hermeneutika.

Hermeneutika on paavsti meelest tähtis. Hermeneutika on tõlgendamise kunst: tõlgendamist vajab iga tekst, mida lugeja kohtab, ja nõndasamuti iga ühiskondlik või ajalooline nähtus. Teatavasti sisaldab täiuslik tõlgendamine ka nn hermeneutilist ringi: näiteks arvesse võttes, et minevikku saab mõista üksnes oleviku valguses ja olevikku üksnes mineviku valguses. Eeldatavasti kasutas paavst hermeneutika mõistet selle üldtähenduses.

Kui edaspidi teeb paavst juttu reformist, järjepidevusest, järjepidevuse katkestusest või ustavusest kiriku traditsioonile, siis ta ei jää terminite tasemele, vaid nõuab terminite tõlgendamist. Räägime reformide, järjepidevuse jm hermeneutikast! Imekspandav on paavsti tarkus: kiriku edenemisel ei anna tulemusi tühjalt vaidlemine mõistete üle, sest paraku on inimestel kalduvus mõisteid erinevalt defineerida ja millest siis veel rääkida! Tark inimene teab, et arusaamist avardab mitte ainult asjade nimetamine, vaid just oskus neid tõlgendada, oskus näha termini, mõiste või teksti konteksti. Niisiis, asi pole pelgalt sõnades reform, järjepidevus ega katkestus, vaid mõistmises, kuidas reformid, järjepidevus või katkestused tulid esile kirikukogul ja kuidas neid rakendatakse seejärel kiriku ellu.

Paavst nimetab halvaks ja edutuks katkemise ja katkestuse hermeneutikat (it l’ermeneutica della discontinuità e della rottura). Sellise hermeneutika esindajad väidavad, et „kirikukogu tekstid kui sellised ei väljenda veel kirikukogu tõelist vaimu. Need [tekstid] olevat kompromisside tulemus üksmeele saavutamiseks.“

Siin mõtleb paavst ennekõike neile katoliiklastele, kes vastandavad Vatikani II kirikukogu töö ja tulemused eelmiste kirikukogudega, justkui oleks kirikukogu toonud ennenägemata uue alguse kiriku jaoks – seda nii õpetus- kui ka moraaliküsimustes.

Paavsti kriitikanool tabab esmalt toda populaarset ja varasemalt massimeedias ülesköetud suhtumist, et nüüdsest on kirikus kõik lubatud ja igaüks võib oma parema arusaama järgi tegutseda. Eks seda olegi tehtud. Kirikukogu järgsetel eufooria-aastatel esines liturgilist korratust, moraalset lodevust, religioonide dialoogiga laiamist jm.

Kuid eksisteerib ka teine vorm diskontinuiteedi-hermeneutikat, mis endast vargsi, aga järjepanu märku annab. See grupp, kes nimetab end traditsionalistideks, kritiseerib Vatikani II kirikukogu, justkui oleks kirikukogu tekitanud katkestuse kiriku pärimuses ja järjepidevuses. Nad on veendunud, et tegemist on raskete rikkumistega ning ainus viis „rakendada“ kirikukogu otsuseid on need otsused tühistada. Vaid nii saaks nende arvates taastatud kiriku usk ja usutavus.

Lisaks traditsionalistidele on endast märku andnud veel teised katoliiklastest erirühmitused, kellel kõigil on midagi öelda kirikukogu kohta, nagu näiteks konklavistid, lefebristid, sedisvakantistid, sedisprivatsionistid. Tänaseni on teadmata, kas Benedictus aimas tookord oma kõnet esitades, et järgnevatel aastakümnetel loodavad just need „hermeneudid“ rakendada Benedictuse analüüsi oma pretensioonide etteotsa – justkui on neil nüüd täpselt teada, kuidas tuleb kirikukogu otsustest tõde välja filtreerida.

Benedictus XVI mainib kirikukogu „vaimu“. Tõesti on räägitud kirikukogu erilisest vaimust, mis juhtis kirikukoguisasid, mida defineerib Otto H. Pesch nii: see oli „kirikukoguisade valdava enamuse kindel tahteavaldus, mis jääb määravaks ka vaatamata sellele, et väikese vähemuse vastulausetega on aktide väljendusjõud kohati nõrgestatud“. Ka kirikukogu kokku kutsunud paavst Johannes XXIII kõneles „vaimust“ ja usaldas kirikukogu edasise käekäigu Vaimu hoolde, palvetades, et Püha Vaim ise juhiks kirikukoguisad kogu tõe sisse.

Oma kõnes ütles aga paavst Benedictus XVI, et see „vaim“ ei aita kirikukogu otsuste hilisemaid elluviijaid. Nüüd, pärast kirikukogu lõppemist, on kirikul ainult üks ja seesama tekst, mis sai kirja just nii ja mida tuleb võtta tervenisti. Kes arvab omavat erilist „vaimu“, laseb end pimestada, nii et ta ei näe teksti ennast. Vale oleks kutsuda välja „vaimu“, kui see ärgitab interpreteerima kirikukogu dokumente omatahtsi, justkui leiduks ridade vahel midagi muud, mis pole öeldud otsesõnu; justkui oleks antud luba minna tekstidest julgelt kaugemale ja oletada, et kirikukogu „vaim“ annab loa ebamäärastele kapriisidele.

Paavsti sõnul on õige vaid „reformide“ hermeneutika, aga mitte lihtsalt „järjepidevuse“ hermeneutika. Pelgalt „järjepidevuse“ alusel võiks mõni hakata endale nõutama õigust tõlgendada kirikukogu otsuseid mingi jäiga või mistahes muutusi välistava põhimõtte kohaselt. Reformide hermeneutika tegeleb sellise kiriku uuendamisega, mille Issand on meile andnud, säilitades samas järjepidevuse; kirik on subjekt, mis aja jooksul kasvab ja areneb, kuid jääb alati iseendaks, Jumala rahvaks. 

Reformide hermeneutika saab hakkama sellega, mida soovis paavst Johannes XXIII kirikukogu avakõnes ja mida Benedictus XVI nüüd uuesti kordas: „Anda kiriku õpetus edasi kogu tema puhtuses, lahjendamatult, moonutamatult“, kusjuures „meie kohus ei ole seda varandust üksnes kaitsta, justkui oleks see mingi muuseumieksponaat ning meie oleksime kuraatorid, vaid me peame end tõsiselt ja kartmatult pühendama tööle, mida on vaja meie kaasajal teha.“ Kiriku kaasajastamine on see, et „seda kindlat ja muutumatut doktriini, millele usklikud peavad kuuletuma, õpitaks värskelt ning formuleeritaks ümber kaasaegsetes mõistetes. Sest üks asi on usuvaramu või tõed, mis sisalduvad meie auväärses õpetuses, kuid teine asi on väljendusviis, kuidas neid tõdesid esitada – kuid nii, et nende tähendus jääb puutumata.“

Veel kord, et oleks selgelt öeldud: reformid on vajalikud just selleks, et säiliks kiriku põhimõtete järjepidevus tões. Reformide teekonnal võib paavst Benedictus XVI arvates esineda ka õigustatud katkestusi ja neid tuligi ette. Katkestused on legitiimsed, kui neid rakendatakse reaktsioonina muutunud oludele ja olukordadele ning kui just sellise muutuse abil on võimalik säilitada kiriku positsioon, identiteet ja põhimõttekindlus.

Järjepidevuse säilitamise nimel tuleb tähele panna, et mõnikord annab kirik ajutisi vastuseid olukordades, mis ise on ajutised ning muutuvad ajas. Sellest need katkestused tulenevadki. Benedictus XVI nimetas nendeks muutujateks filosoofilisi ja poliitilisi teooriaid ning erinevaid teadusmeetodeid. Paavst kinnitas, et kirik on pidanud seda kõike õppima. Tuli õppida eristama ajaloolisi situatsioone, milles kirik oma otsuseid kunagi langetas, kuna ajalooga kaasaskäivad olukorrad ei ole püsivad ja võivad seetõttu muutuda. Kirik pidi õppima eristama neid kahte: põhilist ja muutuvat.

Nüüd on vaja mõista, et kirik, sõnastades tõdesid uuesti, teeb seda muutumatute põhimõtete järjepidevuse huvides – põhimõtted ise jäävad sageli „allhoovuseks“ või „tagaplaanile“, mõjutades väljakuulutatavaid otsuseid seestpoolt (it … solo i principi esprimono l’aspetto duraturo, rimanendo nel sottofondo e motivando la decisione dal di dentro). Sel viisil jäävad põhimõtted kehtima, samas kui nende sõnastus ja rakendamise viis uute kontekstide valguses võib muutuda. Ei ole täpsustatud, mis on need tagaplaanil toimivad allhoovuse põhimõtted, kuid ilmselt ei tee lugejad valesti, kui mõtlevad selle all üleloomulikku usutunnetust, ld sensus fidelium supernaturalis, milles kõik usklikud, „piiskoppidest alates kuni viimse uskliku ilmikvennani“, nagu on öelnud püha Augustinus, „väljendavad üleüldist üksmeelt usu ja kõlbluse põhimõtete suhtes“, nagu on öeldud kirikukogu konstitutsioonis Lumen gentium (1964, par 12).

Vatikani II kirikukogu reformid on ju selgelt näha: ükski varasem kirikukogu ei ole kirikut nimetanud esmajoones Jumala rahvaks ja selle hierarhiat seismas Jumala rahva teenistuses, mitte vastupidi; ükski varasem ei ole nii selgelt kinnitanud ja rakendanud emakeele kasutamist liturgias; ükski ei ole nõudnud dialoogi teiste kristlike kirikutega ega ole oma kaitsealuseks seadnud usu- ja südametunnistuse vabadust. Rääkides uutest formuleeringutest seoses Vatikani II kirikukoguga tõi paavst Benedictus XVI näitena kolm valdkonda: a) usu ja teaduse suhe, b) kiriku ja kaasaegse riigi suhe ning c) usu- ja südametunnistuse vabaduse küsimus.

Benedictus XVI argumentatsioon südametunnistuse vabaduse kaitseks oli sedavõrd geniaalne, et väärib siinkohal osundamist. Paavst arutles selle üle, mis pani kirikukogu vastu võtma dekreedi Dignitatis humanae (7.12.1965) südametunnistuse vabadusest, teades ju, et 100 aastat varem oli paavst Pius IX Syllabus errorum’iga (8.12.1864) tunnistanud usu- ja südametunnistuse vabaduse nõutamise suureks eksituseks. Aga „kiriku seeme“, märtrite veri, meenutas Benedictus XVI, oli valatud oma usu eest – vabaduse eest uskuda Jumalasse, kes ilmutati Jeesuses Kristuses; seega surid märtrid südametunnistuse vabaduse ja oma usu tunnistamise vabaduse pärast. Tänapäeva misjoneeriv kirik, kes on pühendunud Kristuse sõnumi kuulutamisele kõigile rahvastele, peab absoluutselt töötama usuvabaduse nimel! 

Benedictus XVI ütles oma kõnes, et kuigi Vatikani II kirikukogu vaatas ümber või parandas mõnda varem tehtud otsust, määratledes uuesti kiriku usu ja kaasaegse mõttemaailma suhteid, on vaatamata uutele sõnastustele, mis katkestasid varasemaid sõnastusi, säilitanud ja süvendanud oma tegelikku olemust ja identiteeti: kirik on nii enne kui ka pärast kirikukogu nõupidamist sama kirik – üks, püha, katoliiklik ja apostellik –, jätkates „Jumala troosti toel palverändurina oma teed keset maailma tagakiusamisi“ ja kuulutades Issanda surma ja ülestõusmist kuni tema taastulekuni (tsitaat Lumen gentium, 8).

Paavst Benedictus XVI. Allikas: Wikimedia Commons

II. Tõdede hierarhia

Katoliku kirik tunnistab tõdede hierarhiat (ld hierarhia veritatum). See on üks viis väljendada oma truudust kiriku õpetusele ning seotust usu vundamendiga, mis seisneb kolmainsa Jumala eneseilmutuse saladuses.

Teatavasti kuulub mõiste esmase sõnastamise au peapiiskop Andrea Pangraziole (19092005), kõneldes Vatikani II kirikukogul 25. novembril 1963. aastal, kui käis arutelu oikumeeniadekreedi Unitatis redintegratio eelnõu üle. Pangrazio pakkus tõdede hierarhiat hermeneutilise printsiibina. Pangrazio ei tulnud jutuga tõdede hierarhiast tühjalt kohalt. Juba püha Thomas Aquinost on õpetanud, et kiriku moraalne sõnum vooruste ja tegude teemal on üles ehitatud hierarhiliselt (selle märgib ära paavst Franciscus apostlikus läkituses Evangelii gaudium (24.11.2013, par 37)).

Ka paavst Johannes XXIII rääkis kirikukogu avakõnes Gaudet Mater Ecclesia (11.11.1962), kuidas esineb teatav erinevus usu sisu ja usu sõnastamise vahel ja seda tingib kiriku missioon kaasaja maailmas. Aga kiriku tunnustatud tõdede hierarhia pole Aristotelese antiikfilosoofia variandis, et „väiksem pahe muutub põhimõtteliselt hüveks suurema pahe suhtes“ (Nikomachose eetika, V, 3). Kõik tõed on vaieldamatult tõed täiel määral, kuid peab olema näha nende ühendus põhitõdedega, nagu näiteks kümnes käsuski.

„Mina olen tõde,“ ütles Jeesus (Jh 14:6), olles tulnud, „et ma annaksin tunnistust tõe kohta“ (Jh 18:37). Tõde on uskumiseks, sest „kes ei usu, see mõistetakse hukka“ (Mk 16:16). Niisiis pole küsimus selles, kas mingi tõde on vähem tõene kui teine, vaid millise tõe tunnistamine on õndsakssaamiseks vältimatult vajalik. Katoliiklase jaoks pole küsimus ka selles, kas mõnda kiriku tõde uskuda või mitte, sest katoliiklane usub ja tunnistab kõike, mida katoliku kirik õpetab. Kirikul on Kristuse apostlitelt saadud ja vahendatud usutõdede kogu varamu, depositum fidei.

Milleks siis tõdede hierarhia? Arusaadavalt ei tohi tõdede hierarhias alavääristada või määrata ebaolulisteks teise või kolmanda ringi usutõdesid. Tõdede hierarhiaga öeldakse, et esmalt ja alati tuleb silmas pidada kristliku usu vundamenti ja keset, millest tulenevalt väärtustatakse kõiki teisi tõdesid selle tsentraalse usutõe valguses. Tõdede paremusjärjestus ei ole meelevaldne. Dekreet Unitatis redintegratio nimetab ära kriteeriumi: tõdede asend on määratud „oma suhte poolest kristliku usu vundamenti“ (par 11), kelleks on Jumala ilmutatud ja lihakssaanud Päästja, Jeesus Kristus.

Samuti see tähendab, et mingi õpetuslause tähtsus ei ole määratud tema enese teoloogilise sisuga, justkui saaks ainuüksi tõe defineerimisega saavutada aukoht esmaste tõdede reas; või et mõni, seni veel defineerimata ilmutusõde oleks eo ipso vähemate hulgas. Kriteeriumiks on lähedus Kristuse ja Kolmainsuse saladusele – olla Jumala ja Kristuse saladust ilmutav tõde ja otseses sõltuvuses sellest. Usutõed, mis väljendavad kristlikku usku kõige vahetumalt suhtes selle vundamendiga või keskmega, tulevad tõdede hierarhias esimestena esile ja teised sõltuvad esimestest.

Andrea Pangrazio selgitas oma ideed nõnda: on tõed, mis vastavad loodu eesmärgi korrale (ld ordo finis), nagu kõigepühama Kolmainsuse saladus, Sõna lihakssaamine Kristuses, Jumala armastus ja arm patuse inimese vastu, igavene elu Jumala riigi tulekus ja teised, ning on õndsusvahendite korra kohta käivad tõed (ld ordo mediorum salutis) nagu sakramendid, kiriku hierarhiline struktuur, apostlik suktsessioon ja teised. Need viimased tõed käsitavad Kristuselt kirikule antud õndsusvahendeid, mida kirik vajab siin maa peal misjonis, mis aga kaotavad oma tähtsuse siis, kui palverändav jumalarahvas on jõudnud sihile.

Kirikukogu ei võtnud siiski Pangrazio skolastilist skeemi omaks, kuid tunnistas, et kiriku usutõed on suhtes Kristuse saladusega, milles asetseb kristliku usu vundament (ld nexus cum fundamento fidei christianae). See on oluline lähtekoht, mis avab uued horisondid kirikute ja kristlaste omavahelisteks suheteks; esmalt ja peamiselt aga selleks, et kogu maailm saaks kuulda rõõmusõnumit Kristusest.

Unitatis redintegratio asetab mõtte tõdede hierarhiast oikumeenilise tõe raamidesse, see tähendab kirikute ühise usu tunnistamise, üksteise tunnistamise ning kirikute taasühinemise idee raamidesse. Arvestatakse sellega, et usutõdede vundamendi esiletõstmisega mõistavad kõik oikumeenilise dialoogi osapooled omaenese asendit Kristuse tõe suhtes ning ka seda, mis kirikuid omavahel ühendab fundamentaalselt, samal ajal kui muude tõdede tunnistamises on erinevused.

Kindlasti ei ole tõdede hierarhia märkamine ja tunnistamine võluvits, mis kõik kirikuloos aset leidnud probleemid lahendab. Kuid see on viis, kuidas kõik kristlased üheskoos võivad tungida sügavamale Kristuse rikkustesse (ld ad profundiorem cognitionem et clariorem manifestationem investigabilium divitiarum Christi) ning tunnistada üheskoos kolmainsat Jumalat, kes on Jumala Pojas lihaks saanud ja kelles on meie päästmise lootus (coram omnibus gentibus Christiani universi fidem in Deum unum et trinum, in Filium Dei incarnatum, Redemptorem et Dominum nostrum profiteantur et communi conatu in mutua aestimatione testimonium reddant spei nostrae, quae non confundit). Kindlasti ei tohi katoliiklased loobuda esitamast kiriku kogu usuvaramut selle terviklikkuses (integra doctrina lucide exponatur omnino oportet) ja ei tohi sobitada rahu sel moel, et katoliku usutõe puhtus kannatab (falsus irenismus, quo puritas doctrinae catholicae detrimentum patitur et eius sensus genuinus et certus obscuratur).

Märgata on vaja, et kirikud, sealhulgas katoliku kirikust eraldatud vennad ja õed on tõdede ühise vundamendi alusel seotud katoliiklaste ja kõigi kristlaste ühise alustõega, Kristusega, ja on sel moel seotud ka katoliku kirikuga ning seetõttu võib öelda, et „see, mis meid ühendab, on suurem kui see, mis neid lahutab“. Neid, püha Johannes XXIII sõnu kordas katoliiklaste ja luterlaste ühisdokument „Konfliktist osaduseni“ (eesti keeles 2017, lk 8).

Kui ka see on arusaadav, siis on võimalik kirikutevahelises dialoogis keskenduda põhilisele ja mitte teha põhitõdedest järelduvaid tõdesid kontroversseteks küsimusteks, mis ähmastavad oikumeenilise dialoogi eesmärki – kirikute üksteisele lähenemist Kristusele lähenemise teel ning koos sellega kogu maailma toomist Kristuse valitsuse alla. On tähtis, et ristiusu fundamentaalsete ja kesksete tõdede ühine tunnistamine leiaks aset juba nüüd, veel enne kui kirikute nähtav ühtsus on saavutatud.

Selline on Unitatis redintegratio soov. Teoloogide aruteludes jääb õhku küsimus, kas usutõdede vundamendi alusel on võimalik ka kirikute tegelik ühtsus muudes eneseväljenduse viisides, kuid samas tunnistatakse julgelt, et eri kirikute teatud maani mitmekesisuse arvestamine on võimalik ikka ja teatud laadi ühtsus mitmekesisuses on talutav ka. Üks põhjalikumaid arutelusid Vatikani II kirikukogul esitatud „tõdede hierarhia“ üle toimus ühises uurimiskomisjonis aastatel 19851990, mille moodustasid Rooma-Katoliku Kirik ja Kirikute Maailmanõukogu. Kirikutevaheline uurimiskomisjon kinnitas üldjoontes neidsamu mõtteid, mis on juba ülalpool öeldud.

Paavst Franciscus on apostlikus üleskutses Evangelii gaudium tõdede hierarhia mainimisel rõhutanud inimkonna evangeliseerimise vajadust ja võimalust, (2013, par 36) see tähendab, et mõni tõde on tõepoolest teisest olulisem evangeeliumi olemuse otsesemaks väljendamiseks rõõmusõnumis Jumala päästvast armust Jeesuse Kristuse ristisurmas ja ülestõusmises. Ja „häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta“ (2Kr 9:16).

Tõdede hierarhia rakendamise valdkondi on veel teisigi, näiteks katoliku kiriku katekismuse struktuuri loomisel. Seda kinnitab Vatikani kleerusekongregatsiooni 1997. aastal avaldatud usuõpetuse direktoorium (Directorium generale pro catechesi). Nimelt, nagu tunnistab direktoorium, on katekismus üles ehitatud hierarhiliselt „pühima Kolmainsuse saladuse ümber Kristuse-keskses vaates“, kuna see on „kõiki teisi ususaladusi valgustava valguse allikas“ (Directorium, par 114), ja millest tulenevalt nõuab terviku harmoonia „tõdede hierarhiat“, kuna iga tõe seos usu alusega on erinev. Samas kinnitatakse juba varasemalt kostnud selgitust, et hierarhia ei tähenda, nagu oleks mõni tõde usus vähem oluline kui teine, vaid et üks tõde põhineb teisel, fundamentaalsemal tõel, millelt see saab oma valgustuse.

Niisiis pole kahtlust, „kelle juurde me peaksime minema“, kui Kristusel on igavese elu sõnad. Et need sõnad, õpetused ja tõde ennast kätte saada, selleks liigub katoliku kirik koos kõigi kristlastega edasi, tehes seda „tõearmastuse, vennalikkuse ja alandlikkusega“ (ld cum veritatis amore, caritate et humilitate progredi debent; UR, par 11). Need kolm voorust aitavad ilmselt ikka ja jälle väljuda kiriku või ühiskonna kriisidest ja püsida järjepidevalt Jumala seatud eesmärgile viival teel ajamuutuste voolus. Mida lähemale tulevad kirikud Kristusele, seda lähemale tulevad nad üksteisele.

Kokkuvõtteks

Maailma muutlikkust nähes ja selles ise osaledes võib tekkida kahtlus, kas on midagi püsivat, mille järele haarata, et sellele rajada tulevik. Kristuse kirik kulgeb läbi aja sama järjekindlalt, nagu on Jumal ise – eile, täna ja homme. Kristus ega Tema kirik pole ainult pealtvaatajad, kuidas maailmal läheb. Kirik on kutsutud olema selle maailma valgus ja sool ning pole sugugi ükskõik, kas valgus on küünlajalal või vaka all, kas sool on toimiv või tuim.

Kui mõelda Kristuse kiriku, st üleilmse kiriku ja sellena kehastuva katoliku kiriku eneseväljenduse vormidele muutuvas ühiskonnas, siis need vormid muutuvad ja kohanevad ajas, kuid mitte ainult maailma muutlikkuse tõttu, vaid ka seepärast, et Jumala riik, mida kirik esindab maailmas, mõjutab kaasa maailma käekäiku. Kiriku hool on selles, et pidevas muutumises oleks selgelt nähtav Tema, kes on muutumatu, kuna on maailma hoone vundament, nurgakivi, kellele tugineb kõik, mis on tõde.

Jumala riik kasvab ajast aega. Sellest saab järeldada, et ka inimühiskond kasvab ja küpseb Jumala riigi jaoks. Ärgu keegi lootku, et kasvamine ja kasvatamine käib kergesti. On pettunuid ja neid, kes loobuvad üritamast. Katoliku kirikul on mitmeid kasvatusvahendeid, mis aitavad selgusele jõuda iseendas, Kristuselt saadud ülesannetes ning ülesannete täitmises evangeeliumi kuulutamisel maailmale.

Kaks „kasvatusmeetodit“ on esile tõstetud, millest on ilmselt ka abi, kui neid mõistlikkuse, armastuse ja alandlikkusega tarvitatakse: reformide hermeneutika ja tõdede hierarhia. Reformide hermeneutikat selgitas paavst Benedictus XVI oma valitsemisaja algul, mis sai välja pakutud mõtteaineks neile, kes tahavad taibata viimase kirikukogu, Vatikani II kirikukogu taotlusi ja kirikukogu otsuste ellu rakendamise õiget korda tänapäeval.

Tõdede hierarhia arvestamine omakorda avab viljaka oikumeenilise dialoogi katoliku kiriku ja katoliku kirikust eraldatud vendade-õdedega, kuid mitte ainult seda, vaid võimaldab ka ühist evangeeliumi kuulutamist maailmas, et maailm saaks Kristust vastu võtta ja ühineda palverändava jumalarahvaga, kes on teel õnneliku eesmärgi poole. See on võimalik, sest tõdede tõde on Jumala eneseilmutuses ja Jeesuses Kristuses, mida ei saa ükski kirik pidada ainult enese omaks, vaid vastupidi: on tõde, mis kiriku konstitueerib ja milles ta on ellu kutsutud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.