Maise ja taevase kodumaa otsinguil

Maise ja taevase kodumaa otsinguil

Globaliseeruvas maailmas leidub hulgaliselt neid, kes sooviksid varasemaga võrreldes teistsugustena näha ka inimese ja tema kodumaa või -paiga suhet. Postmodernistlikus võtmes räägitakse deterritorialiseerumisest, translokaalsusest, transnatsionaalsusest ja muudest traditsiooniliste paigasidemete lagunemise või teisenemise vormidest.  Inimestele oleks justkui ühtäkki tiivad selga kasvanud. Teelolemist kodumaa otsinguil esindab hästi püha perekonna kujutamine Kristjan Raua maalil „Puhkus rännakul” (Egiptuse teel), 1905.

Teadlastest globaliseerumisvisionääride reipad mõtted deterritorialisatsioonist ehk paigasidemete katkemisest on üpris vähese üldistusjõuga, kirjeldades suhteliselt väikese osa ühiskonnaliikmete eluilmasid. Sageli teadlaste endi omi, kelle CV-s võivad töö- ja elukohad ju tõesti iga mõne aasta tagant vahetuda, sõltuvalt rahvusvahelise teadusvõrgustiku võimalustest ja vajadustest. On hakatud rääkima „professoritest-rändlindudest“, kes tulevad ja lähevad, ilma kohalikku kultuuri olulist jälge jätmata. Kui näiteks sellistes võrgustikes elavate ja märkimisväärse osa ajast virtuaalsetes keskkondades veetvate teadlaste peades tekib visioon reaalsete paigaseoste aegumisest tänases maailmas, võib see küll puudutada neid endid, kuid kogu rahvastikku silmas pidades on ilmselge liialdus.

Taoliste visionääride hulk on ebaproportsionaalselt väike võrreldes mõjuga, mis on nende mõttearendustel. Harju keskmise põllupidaja seosed oma maaga on endiselt vägagi reaalsed. Endiselt elab suurem osa inimestest reaalsetes ruumisuhetes, neil on oma kodumaa, nad mõtestavad oma sidemeid selle maaga juurte-metafoori kaudu – nende juured on nende kodupaigas. Hõljumisest globaalses ruumis nad ei mõtle.

Inglaste „my home is my castle” viitab inimterritoriaalsuse ühele olulisimale tunnusele – privaatsusvajadusele, ühtlasi ka kodu piiridele, mis eraldavad seda ümbritsevast kaootilisest ja võõrast. Neid piire võib muidugi kontsentriliselt avardada oma toast või korterist riigi ja mandrini, kasvõi üle maakera – saame ju rääkida koduplaneedist ja tänase keskkonnakriisi tingimustes seda peabki tegema, kuid seejuures tuleb leida moodus, kuidas vältida, et igas järgnevas kontsentrilises ringis ei kaotaks paigasidemed oma reaalsust ega muutuks sisutühjaks loosungiks.

Omaaegse populaarse laulu sõnad „Ei ela ma majas, ei tänaval, mu kodu on NSV Liit“ viitavad juurtetule migrandile. Kui globalismi loosungi mõte on varjata suutmatust armastada oma maad ja rahvast ning õigustada kõikematvat individualismi, siis on tegu silmakirjaliku eufemismiga.  Võimalik on ka teisiti. Selle kohta, et inimese ja paiga suhte erinevad tasandid saavad kenasti kõrvuti eksisteerida, pakuvad hea näite piibellikud kodumaakontseptsioonid. Kuigi meie elu on ajalik, mistõttu ka meie side mõne konkreetse paigaga pole midagi igavest, ei tähenda see, et see side oleks kuidagi ebaoluline või ebareaalne.

Kodumaa Vanas Testamendis

Vana Testamendi jumalarahva maailmataju lähtus sellest, et kõik on Jahve and, nii ka inimese maapealne elupaik (1Ms 2:15). Eedeni aed, mida võib mõista ürgalgusliku kodumaana, on täiuslik keskkond, mis on inimesele antud elamiseks ja mille eest tal tuleb hoolitseda. Seega kodumaa on and ja samas ka kohustus. Maapealne kodumaa ja Jumala kaitse all olek moodustavad ühtse terviku, mille inimene kaotab pattulangemise tagajärjel (1Ms 3:23, 24). Eedeni aiast välja aetud inimesele annab Jumal küll uue kodumaa, kuid see on hoopis teistsugune. Uuel kodumaal, kus valitseb patu tagajärg, ei saa rääkida tagatud turvalisusest, alatisest Jumala kaitse all olekust.

Kui inimesed üritavad Paabeli torni ehitamisega oma paiksusele mälestusmärki püstitada, et „me ei hajuks üle kogu maailma” (1Ms 11:4), siis Jumal just sellega, üle maa hajutamisega, inimesi karistabki (1Ms 11:8). See oli kollektiivne süü ja kollektiivne saatus – kodumaatus kui karistus, mis on Jumala väljavalitud rahvast saatnud Vana Testamendi aegadel, aga teatavasti ka hiljem. Kui Jahve võtab Aabrahamilt tema kodumaa, tõotab ta talle anda uue, st rännak vanalt kodumaalt välja ei tähenda sihitut rändurielu, vaid eesmärgiga liikumist ühelt kodumaalt teisele. Siinses kontekstis saab rännakut mõista ühelt poolt profaansena, uue maise kodumaa otsinguna, kuid teiselt poolt on jumalarahva maised rännakud (Jaakobi ekslemine, Egiptuse orjus ja Paabeli vangipõli, kõrberännak Moosese juhtimisel jne) otsekui sõnum sellest, et Jumala äravalitud rahvas on tegelikult siin maailmas võõrsil.

Telk kui liikuva kogukonna elamu omandab Vanas Testamendis sümboli mõõtme. Jesaja võrdleb Iisraeli rahvast telgiga (Js 54:2; 33:20). Maapealne kodumaa pole Vanas Testamendis iseseisev suurus, vaid suhteline väärtus, mille olemasolu sõltub Jumala tahtest. Võõrana võõraste keskel elab Jumala rahvas maa peal ning kodumaa on neile antud vaid laenuks (3Ms 25:23; Hs 45:1, 4). Ka seitsmenda aasta vabastusseadused (2Ms 23:11; 3Ms 25:8–10) kannavad seda mõtet, et maa on inimestele antud laenuks. Ebakindlus, mis tuleneb teadmisest, et maa ei kuulu inimesele, vaid Jumalale, loob tugeva sõltuvussuhte Jumalast ning seab kodumaa olemasolu korrelatsiooni kuulekusega Jumalale. Truudusetus Jumalale ja tema käskude mittetäitmine toob kaasa kodumaa kaotuse, pagenduse (Hs 22:15; Jr 13:24; Ps 44:10). 

On tähelepanuväärne, et õhtumaises kultuuris on diasporaa prototüübiks olnud just juudid ja nende hajutatus, minemaajamine ajalooliselt kodumaalt, mistõttu sõnal on olnud esialgu võrdlemisi sünge varjund. Etümoloogiliselt pärineb „diasporaa“ kreeka sõnast διασπείρω (diaspeirō), mis tähistab „hajutamist“ ja tuli kasutusele 3. sajandil eKr Septuagintas, kus sellega märgiti Iisraeli (põhjariigi) elanike küüditamist 8. sajandil eKr assüürlaste poolt ja Juuda (lõunariigi) elanike küüditamist 6. sajandil eKr Babüloonia kuninga Nebukadnetsari poolt. See tähistas ühe kogukonna lahkumise lugu oma kodumaalt ja sellele järgnenud hajutamist/hajumist paljudesse maadesse. Kollektiivne mälestus neist ajaloolistest sündmustest, mille tagajärjel diasporaaühiskond tekkis, kujutab endast selle ühiskonna identiteetiloovat alguspunkti. Diasporaauurimises kohati kasutatav „ohvridiasporaa“ (ingl victim diaspora) mõiste viitab eelkõige juudi (aga hiljem ka näiteks armeenia) rahva kogemustele.

Kodumaa Uues Testamendis

Juba Vanast Testamendist tuttav mõte maisest kodumaast kui millestki ajutisest saab kristluses veelgi sügavamad mõõtmed. Kui heebrealastele läkitatud kirja (Hb) autor sõnab, et Vana Testamendi patriarhid on otsekui „võõrad ja majalised maa peal” (Hb 11:13), kajastub siin juba varasemast tuttav mõte (vrd 3Ms 25:23; Hs 45:1, 4) ajutisest kodumaast. Jeesuse silmis on see maailm saatana võimu all, saatan on „selle maailma vürst” (Jh 12:31; 14:30). Kuigi Uues Testamendis mainitakse Jeesuse „kodukohta” (Mk 6:1), Kapernaumat nimetatakse „tema kodulinnaks” (Mt 9:1), ei tunne Jeesus end omaste hulka kuuluvat (Lk 2:49; Mk 3:33), tal ei ole siin oma aset (Mt 8:20; Lk 9:58).

Tegelikult tuleb Uue Testamendi vaateid Jeesuse (ja ta järgijate) paigaseostele mõista avaramalt ja ühtlasi spirituaalsemalt: jutt pole siin mitte niivõrd konkreetsest paigast või maast, vaid maailmast. Näiteks, kui Jeesus manitseb kuulajaid seda maailma mitte püüdlema (Mt 16:26), tuleb arvestada, et selles seoses kasutatud kreekakeelne κόσμος (kosmos) on inimeste korrastatud maailm. Teisisõnu on siin mõeldud: ärge armastage seda maailmakorda. Ja kui Uues Testamendis öeldakse: mina olen maailma ära võitnud (Jh 16:33), siis tähendab see kristlasele, inimesele, kes tunneb lunastust, et ta ei ela enam selles maailmas.

Uus Testament kajastab ka kristlaste kogudust kui kodutuid majalisi (Jk 1:1; 1Pt 1:1) – see meenutab elu diasporaas. Telgi kui ajutisuse, liikuva elu sümbol ulatub Vanast Testamendist Uude Testamenti – usklikud on selles maailmas kui kodumaatud. Varased kiriku pühad tekstid (Pauluse kirjad korintlastele, Clemensi 1. kiri korintlastele, Ignatiose kirjad efeslastele ja roomlastele) ning kirikuisad Origenes ja Irenaeus (Eirenaios) võrdlesid kirikut telgiga. Kristlaste poolehoid telgi kujundile tuleb võib-olla Johannese evangeeliumist (Jh 1:14): „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel” (elas – kr ἐσκήνωσεν – pani telgi üles). Paulus nimetab Peetrust, Johannest ja Jaakobust kiriku kolmeks sambaks (Gl 2:9), interpretatsioonides ka „telgivaiaks”. Paulus oli ise telgitegija (Ap 18:3) – sümboolsel tasandil on seegi fakt kõnekas. Apostlite kirjades kujutatakse inimest usurändurina, tema elu rännakuna (Hb 11:8–10; vrd ka Hb 11:13; 1Pt 2:11). Apostel Paulus ei jäta ses suhtes võimalust kahtepidi mõelda: „Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust…” (Fl 3:20). See ja sarnased tsitaadid on olnud juhtlauseteks kristlaskonnale selle algaegadest peale. Ristimisega ja Kristust järgides on kristlane sellele maailmale surnud ja uude ellu tõusnud (Jh 5:24; 1Jh 3:14), ta ei kuulu enam sellesse ilma (Jh 15:19; 17:14), vaid tema kodumaa on taevas (Fl 3:20; Ef 2:19; Lk 15:11–32). Selles valguses ja arvestades tõsiasjaga, et varakristlased olid meelestatud eshatoloogiliselt, on mõistetav, et ei pööratud ka erilist tähelepanu pühadele paikadele.

Kristlik kodumaakäsitlus domineeris ka keskaegses Euroopas. Maapealne kodumaa polnud tähtsusetu, kuid sel oli tähendus vaid taevase kodumaa taustal, see on vahepeatus koduteel (vrd Hb 13:14). Siin aga tuleb tähele panna veel üht olulist nüanssi. Nimelt, kui puhtalt ideetasandil lahutab kristlik kodumaakontseptsioon profaanse ja sakraalse sfääri, siis reaalses elus segunevad erinevad kodumaakontseptsioonid sageli mitmetasandiliseks tervikuks. Üha selgemalt ilmneb see keskaja lõpu ja uusaja alguse vaimsetes liikumistes ja neist tulenevates rännetes. Uue Testamendi rändava heidiku idee on olnud omane puritaanidele, kes tulid 17. sajandil Ameerikasse; hollandlastele, kes siirdusid Lõuna-Aafrikasse; mormoonidele jt. Kummalisel kombel oli nende religioosse värvinguga väljarändamisliikumiste sihiks sageli n-ö tõotatud maa, konkreetne geograafiline paik, kust otsiti kodumaa ideaalpilti – siin manifesteerub pigem vanatestamentlik kodumaakontseptsioon, kuid teatud mõttes ka uustestamentlik, kus maine elupaik on tähtis suuresti vaid igaviku foonil.

Oma paiga otsingud – kolonisatsiooni religioosne mõõde

Nii ilmalikus kui ka vaimulikus kontekstis ajendab rändeid tarve leida oma paik – ületada olukord, milles ollakse lahutatud kaitset ja identiteeti pakkuvast keskmest. Vaimulik ja ilmalik, aga ka juutlik ja kristlik mõõde on õhtumaises rändetemaatikas tihedalt omavahel põimunud. Jumalarahva rännakud Vana Testamendi kontekstis ühelt poolt ja kristlase maine rännak taevase kodumaa poole Uue Testamendi omas on euroopalikku migratsioonilugu varustanud paralleelide ja metafooridega kõige laiemal pinnal. Kui Eestit tabas 19. sajandi teisel poolel mitu väljarändamislainet, hurjutas ajakirjandus väljarändajaid mõõdutundetult Piiblist laenatud retoorikaga. Muidugi oli maa talupoegadele elatusvahend, kuid talude päriseksostmise perioodil kahtlemata ka prestiižiobjekt. Paljud, kelle rahakott kodumaal oma talu omandada ei võimaldanud, pöörasid pilgu tsaaririigi avarustele, kus riik odavalt või päris tasuta soovijatele maad võimaldas.

Massipsühhoosist haaratud rahva seas liikusid kuulujutud, sageli ilma vähimagi reaalse aluseta, et väljarändajaid  ootavad ees suured võimalused. Väljarännu suhtes algusest peale negatiivse hoiaku võtnud eesti ajakirjandus leidis siin võimaluse ohjeldamatult ironiseerida. Väljarännupaiku ida ja lõuna pool Vene tsaaririigis nimetati küll „paradiisiks”, küll „õnnistatud maaks”, küll „Kaananiks.“ Kuigi pilkavas stiilis, annab ajakirjanduse kasutatud paradiisiretoorika ikkagi edasi mõiste arhetüüpset sisu ja tabab sellega väljarändamise kontekstis naelapead, sest heebrea keele kaudu õhtumaisesse traditsiooni jõudnud nime „Eeden“ etümoloogial on nähtud kaht tõenäolist lähtekohta: akkadi Edinu (org) või vegetatsioonile viitav sumeri Edin (viljakas maa) – ja mida muud läksid väljarändajad võõrsile otsima kui viljakandvat maad. Vegetaarsele võimalusele viitab ka islami traditsioon: kõrbenomaadide meelest on paradiis aed (džanna), mis annab maitsvaid vilju ja kus voolavad piima- ja meejõed. Kristliku Euroopa paradiis tuletub kreeka sõnast παράδεισος (paradeisos), selle etümoloogia viib aga tagasi pärsia sõnani pari-daeza (taraga piiratud aed).

Samasuguses pilastiilis nagu paradiisistki kirjutati tollases eesti ajakirjanduses ka „mee ja piima maast”, kuhu rumalad väljarändajad uisapäisa tormavad ja seegi on pärit Vanast Testamendist (2Ms 3:8; 3:17; 13:5; Jr 32:22; Hs 20:6). Paralleelid Piibliga pole kindlasti kuulunud üksnes väljarändamisvastaste parastavasse arsenali – võõraste maade seostamine Piiblist tuntud paikadega on pika ajalooga.

Keskaegne õhtumaine traditsioon on paljude sajandite jooksul otsinud paradiisi, Googi ja Maagoogi, kuningas Saalomoni kaevanduste jt reaalset geograafilist asupaika. Ja kuigi kristluses mõistetakse paradiisi all teispoolset paika, kuhu jõutakse pärast surma, jõudis keskajal paradiis ka geograafiasse: püha Isidorus Sevillast (u 560– 636) asetas oma „Etümoloogiate” XIV raamatus „De Terra et Partibus” („Maast ja tema osadest”) Aadama ja Eeva maa kuhugi orienti. Sealt edasi leidis see tee maakaartidele, kus ta paigutati tavaliselt Aasiasse. Leidub ka erandeid, näiteks 14. sajandil on paradiisi kohati paigutatud lõunapoolsesse Aafrikasse. Keskaegses Euroopas oli legend pühast Brendanist, kes söandas sõita Atlandi ookeanile ja avastas paradiisisaare, kus valitses ilu ja küllus. 12. sajandi versioonis läks Brendan otsima saart, mida kirjeldati kui vagade kodu, kus polnud ägedaid pillerkaare ja kus toituti paradiisilillede lõhnast. Kui Kolumbus jõudis Ameerikasse, uskus ta, et oli jõudnud Aasiasse, st piltlikult öeldes paradiisi eesõuele. Kolumbus identifitseeris koguni ühe neljast Eedeni aiast lähtuvast jõest.

Amerigo Vespucci kirjutas oma kuulsas kirjas Lorenzo di Pierfrancesco de’Medicile esimest korda Uuest Maailmast: „Olen kindel, et kui maine Paradiis on kuskil maa peal, siis minu arvates ei saa ta olla kaugel sellest maast, mis, nagu ma teile rääkisin, on lõunas ja naudib sellist soodsat kliimat, nõnda et siin pole ei külmi talvi ega kõrvetavaid suvesid.” Sellesarnaseid teateid leiab edaspidi teisteltki reisijatelt. Näiteks „avastas” jurist Antonio de León Pinelo, „Indiate seadustekoostaja ja peakohtunik”, 17. sajandi keskel Vanast Testamendist tuntud (1Ms 2:10–14) Eedeni neli jõge: Piison – Rio de la Plata, Hiddekel – Magdalena, Giihon – Amazonas, Frat – Orinoco. Hea ja kurja tundmise puu ei andvat tema sõnul õunu, nagu ekslikult arvatakse, vaid granadille (maracuya).

León Pinelo eksegees näitas, et inimkonna häll asub Lõuna-Ameerikas, Noa olla laeva ehitanud Peruu Andides jne. Selline traditsioon ühelt poolt, aga kindlasti ka veel spirituaalsed vajadused tõotatud maa järele on ajendanud paljusid religioossetel motiividel väljarändajaid nägema oma uues/tulevases kodupaigas Piiblist tuttavaid paiku, igatsuste sihtpaika, mille Jumal on andnud oma valitud rahvale. Kurioossena võib tunduda näide, kuidas protestantlikud kolonistid olid Põhja-Ameerikas veendunud, et nende uus kodumaa Georgia ongi tõotatud maa, sest asub Palestiinaga samal laiuskraadil. Vanatestamentlik tõotatud maa kujund manifesteerub siin täie selgusega ja annab kolonistidele sageli õigustuse ekspansiooniks põliselanike arvel. Omal ajal väideti näiteks Põhja-Ameerikas, et kristlasest inglasel on täielik õigus võtta endale indiaanlaste maad, sest Jumal määras, et tema maa peab olema haritud (1Ms 2:15), aga mitte jäetud metsikuks, nagu teevad indiaanlased. Ehkki see väide polnud faktidega kooskõlas, sai see vabanduseks põliselanike kõrvaletõrjumisel.

Ka eestlaste väljarändamisliikumises oli kohati märgata vanatestamentlikke assotsiatsioone. Mõnikord kujutati reisi uude elupaika sarnasena iisraellaste kõrberännakuga. Kaukaasiasse rännanud eestlased ristisid ühe sealse mäe, mis asub Salme ja Sulevi külade vahel, Neebo mäeks – teatavasti laskis Jumal just sellenimeliselt mäelt Moosesel heita pilgu Kaananimaale (5Ms 34:1). Osalt on usuliste väljarännete juhtfiguuride jt kaasosaliste kasutatavad piibliparalleelid väga rikkalikud, nagu võib näha prohvet Maltsveti liikumises. Mõningatel teadetel olevat Maltsvet tundnud end teise Moosesena. Ekstaatiline Miina Reining, Künka talu teenijatüdruk ja Maltsveti hilisem kaaslane, pidanud teda Ristija Johanneseks. Väljarändajad ise on Miina Reiningu sõnade kohaselt Iisraeli lapsed. Olla kõneldud ka, et rahva esivanemad elanud Egiptuses. Kuulduste kohaselt olevat Maltsvet koguni üritanud lahutada vett – mis muidugi üritab imiteerida Moosese imetegu. Et väljarännu aktsioonis osalenute geograafilised teadmised olid napid, on segadus maaga, kuhu välja rännatakse. Lõuna-Venemaal asuv Samaara aetakse rahva seas segamini Samaariaga, kuid seegi viitab ilmsele paralleelide otsimisele arhetüüpse rännakuga. Kõrvutustele Uue Testamendiga viitavad Maltsveti teated ärasõidust pilvede peal (vrd 1Ts 4:17; Ap 1:9), valge laeva kujund – valgele omistati Ilmutusraamatust tuttav tähendus. Seega ilmnevad Maltsveti liikumises paralleelid nii Vana kui ka Uue Testamendiga, kuid reisisihiks olev maa on neil vanatestamentlikult maine, tuues seega välja paralleelid mujalt maailmast tuntud religioossete rännetega, milles domineerib vanatestamentlik kodumaakontseptsioon.

Lõpetuseks

Kristlaste Jumal ei ole väljavalitud rahvaste jumal, vaid pakub oma armu kogu inimkonnale. Osalt sellest tulenevalt ei ole Uus Testament varmas pakkuma juhiseid maisel kodumaal toimetamiseks. Teine põhjus on see, et kristlase teekonna siht on taevariik. Kuigi Uus Testament ei jäta kahtlust, mida on mõeldud vaimse kodumaa all, on kristlased aegade jooksul sedagi üritanud ülevalt alla kiskuda ja istutada kusagile, kus nende maise aru järgi selle koht peaks olema. Kõikvõimalikud Eedeni aia otsingud maailma eri paigust, kristlike kommuunide asutamised ja nende asupaigale ja struktuurile põhjenduse otsimine Piiblist on näited selle kohta, kuidas maine rüütatakse vaimsega ja muudetakse sel kombel viimane esimese paroodiaks. Siin aga ulatavad ristiusuline ja ilmalik uue kodumaa otsimise protsess teineteisele käe, sest eks pea uus kodumaa olema ideaalkodumaa valikuline variant: ilmalik väljarändaja saab selleks eeskujud vanalt kodumaalt, kristlik asunik aga otsib eeskujusid Piiblist. Taustaks on mõlemal soov leida paik, mis pakub turvalisust, kaitset, identiteeti, paik, mis on rohkem korrastatud kui perifeeria. Ka kristlasel, kuigi tema teekonna sihiks on taevariik, tuleb maine elu ära elada füüsikaseadustele allutatud paigas. Ja võimalikult väärikalt. Hea puu kannab head vilja, kuid iga puu juured on sügaval mullas. Ka kristlasel on maine kodumaa.

Inimkäitumine on suures osas territoriaalne. Robert Ardrey sõnastas 1960. aastatel territoriaalse imperatiivi teesi, mille kohaselt territoriaalsus on kaitsemehhanism ülesandega tagada liigi ellujäämine. Ardreyd on hiljem kritiseerinud ja süüdistanud bioloogilises determinismis eriti need, kelle vaimusilmas terendab globaalne küla kõigi selle paradiislike hüvedega, kuid ilmselt oli tal ikkagi õigus, kui mõelda taradele ja tõketele, mida massiliselt Euroopasse tungivate immigrantide vastu püstitasid paljud riigid 2015. ja 2016. aastal.

Koer haugub aia vahelt võõra peale üldiselt ikka samal põhjusel, miks tema peremees selle aia ehitas. Inimene on muidugi ka kultuuriline olend. Ta identifitseerib end teatava kultuurivälja liikmena, kuid sel kultuuriväljal on ka 21. sajandil valdavalt territoriaalne mõõde.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.