5. oktoobril 2020 allkirjastas paavst Franciscus enstüklika „Fratelli tutti“ („Vendadena kõik“, ladina keeles „Omnes fratres“) Assisi linnas Itaalias, kust on pärit kaheteistkümnenda sajandi püha Franciscus. Roomas Püha Peetruse katedraali platsil viibinud palverändurid said entsüklika kätte järgmisel päeval angeluse palvetamise järel Vatikani ajalehe “L’Osservatore Romano” eriväljaande kujul. Mahukas tekst koosneb 287 alapunktist. Ringkirjast annab ülevaate teoloogiadoktor Ingmar Kurg.
Milles on asi?
Paavstide entsüklikad äratavad alati laialdast tähelepanu. Sagedaste läkituste seas, mis Vatikanist väljapoole suunatakse, ilmuvad entsüklikad harvemini ja on pühendatud suurtele teemadele ning laiemale sihtrühmale. Entsüklikad sünnivad erialateadlaste meeskonnatööna. „Fratelli tutti“ on paavst Franciscuse allkirjastatud kolmas entsüklika. See on suunatud mitte ainult katoliiklastele või kiriku vaimulikkonnale, vaid kõigile inimestele – kõigile religioonidele, kultuuridele ja rahvastele, ehk teisisõnu, kogu inimkonnale. Entsüklikas saavad kaasa rääkida mitte ainult paavstid, kirikukogud ja piiskopisinodid, vaid ka teiste kirikute ja isegi teiste religioonide inimesed: Ahmad Muhammad ad Tayyeb, Martin Luther King ja Mahatma Gandhi.
Seos Assisi püha Franciscusega on taotluslik. Too kõrgkeskaja kerjusvend, kellele järgnes võimas frantsiskaanide ordu, on eeskujuks kõigile neile, kes tunnevad muret inimsuse pärast, inimese ja loodu vahekorra ning sotsiaalse õigluse pärast. Selle pühaku vaimulaadiga inimene, öeldes sõna „Jumal“, püüab näha Jumalat ka oma ligimeses. Jeesuselt pärinev lihtne õpetus, mis vajab ikka ja jälle meenutamist.
Entsüklika juhtmõtteks on kõigi inimeste kooseksisteerimine ja ellujäämine tänapäeva maailmas. Kui filosoofid on leiutanud ideaalse maailmakorra „utoopiaid“, siis paavst Franciscuse ja tema meeskonna „Fratelli tutti“ on üks nendest, kus igatsetud õnn tundub saavutatav, kui vaid inimesed laseksid end juhtida jumalikel tõdedel. Mis sellest, et tänapäeva ühiskond on individualiseerunud, pluraliseerunud ja sekulariseerunud ning ühelgi institutsioonil ega maailmavaatel pole väge end ainuõigena kehtestada, siis õige asja nimel tasub ikka üritada. See teeb paavstile au.
Enne entsüklika juurde asumist on lugejatel õigustatud küsimusi, teades ette, et täna valitsev paavst on oma sõnades „sotsiaalne“, inimese igapäevaelu poole pööratud ega lase end heidutada, kui tema kõva sõna peaks talle põhjustama ebapopulaarsust.
Kriitilised küsimused on ilmselt need:
- Kui paavst tegeleb inimkonna globaalsete teemadega, sealhulgas infovahetuse ja maailmamajanduse globaliseerumisega, kas ta ei ole kaldunud probleeme lihtsustama sellega, et loodab mõnele uuele regulatsioonile, ja kas soovitatavad regulatsioonid ühise hüve ümberjaotamisel ei vii individuaalse ettevõtlusvabaduse piiramisele?
- Kui „All you need is love“, nagu laulis John Lennon, kas osatakse vahet teha ühiskonnaelu eri valdkondade vahel, ignoreerimata inimühiskonna mitmekesisust, kus üksteisele vastanduvad individuaalne, sotsiaalne või poliitiline paradigma?
- Kas pelgalt negatiivne hoiak tänapäevase digitaliseerimise ja modernse tehnoloogia, sealhulgas liigselt liberaalse turumajanduse ja läänelike majandussüsteemide suhtes annab oodatud lahendusi, kui ei ole selgeid alternatiive?
- Kui kaugele võib minna migratsiooni probleemide valgustamises migrantide vaatenurgast, riskimata olemasolevate rahvuskultuuride püsimisega; kui kaugele saab minna radikaalse patsifismiga, sattumata vastuollu katoliku kiriku õpetusega õiglasest sõjast; kas erinevatest religioonidest ja maailmavaadetega inimeste ühtsus tohib olla tähtsam kui Kristuse järgimine?
„Fratelli tutti“ ei ole unistavaks lugemiseks üleüldise headuse, ilu ja tõe üle. Headus, ilu ja tõde on konkreetsed. Tõsi, et kirik ei saa võtta endale rolli maailma kõigi asjade üle otsustamisel ja veel vähem nende reguleerimisel. Seetõttu tuleb leppida, et tänapäeva elu näidete juures annaab paavst vaid lähenemisnurga ja mõttesuuna, kutsudes üles inimesi ja institutsioone otsima lahendusi, mis lähtuvad heast ning rohkendavad inimkonna ühist hüve.
„Fratelli tutti“ on seega üleskutse inimkonnale, väljendamaks tegelikku tahet ja oskust elada vennalikult üheskoos. Kogu inimkonna vendluse põhimõttest juhindugu inimeste elulaad, majandus ja poliitika. Niisugust otsekohesust oligi paavst Franciscuselt oodata, sest kõik valitsemisaastad püha Peetruse troonil ning õigupoolest kogu oma vaimulikuelu jooksul on ta kuulutanud kõigi inimeste võrdsust, kus iganes leidub kuulajaid. Nüüd on vaatluse all tegelikult tajutavad sotsiaalsed olukorrad ning nende leevendamine kätte näidatud viisil.
Kõik maailma hädad korraga
Pole salata, et maailmas kestab häda ja viletsus ning et vaeseid on meie juures ju alati, nagu ütles Jeesus. Sotsiaalentsüklika „Fratelli tutti“ võtabki ette nüüdisaja ühiskonnaelu kõik kohustuslikud teemad ega unusta mainimast koroonapandeemiat. Pandeemiaga seoses kordab paavst siin-seal väljendatud mõtet, et kriisist väljudes pole maailm enam endine, ja kui see on nii, siis avaneb inimkonnale võimalus uuesti alustada puhtama ja targemana.
Entsüklika pakub maailma hädade vastu järgmist: globaliseerumise alternatiivne, teistsugune stsenaarium on kõigi inimeste solidaarsus, mis ületab individuaalsed ja rahvuslikud piirid ning võimaldab inimestele võrdse väärikuse ja osasaamise ühiselt loodud hüvedest.
Entsüklika oma mahukuses koos rohkete tsitaatidega paavsti varasematest kõnedest jääb stiililt laialivalguvaks ja hakkab mõtet kordama. Peatükkide kaupa saab esile tõsta peamisi mõtteliine:
- Esimene peatükk: suured loosungid, nagu demokraatia, vabadus ja õiglus on arenenud tehnokraatliku käitumiskultuuri tõttu manipuleeritavad, mille tulemusel on saanud kahjustada inimeste sotsiaalne kooslus: on isekust ja ükskõiksust ühise hüve suhtes, on raiskamiskultuur ja kasumit tagaajav turuloogika, mida saadab töötus, vaesus, rassism, väär natsionalism, inimõiguste ebavõrdsus ja lõpuks eraldatus ning orjus.
- Teine peatükk: kõigil inimestel on ühine vastutus kogu ühiskonna eest, eriti nende suhtes, kes on haavatavad, nõrgad ja tõrjutud. Üksteise poole pöördumisel ja sildade loomisel peame minetama eelarvamused, isiklikud huvid ning ajaloolised ja kultuurilised barjäärid.
- Kolmas peatükk: avatud maailm. Iseennast saab leida ainult suhtes teisega – see kehtib niihästi perekonnaelus kui ka riikide ja rahvaste puhul ning peab kujundama rahvusvaheliste suhete eetikat. Ühtekuuluvuse teadvustamine. Ärgu unustatagu maailma vaesemaid piirkondi, sest kellelegi ei saa keelata väärikalt elada, mistõttu eraomandi loomuõigus on allutatud ühiselt loodud hüvede ühise kasutamise õigusele!
- Neljas peatükk: südame avamine kogu maailmale. Vajame rahvusvahelist rändealast koostööd. Kuna inimeste elu on kaalul, tuleb kaitsta põgenikke sõja, tagakiusu, loodusõnnetuse, inimkaubanduse eest. Vältida tarbetut rännet, luues võimalused väärikaks elamiseks päritoluriikides. Pakkuda koolitust ja tööd humanitaarkriisi kolletest tulijatele; kaitsta usuvabadust, alaealisi ning võimaldada perekondade taasühinemist.
- Viies peatükk: parem poliitika. Parem poliitika ei ole populistlik ja parem majandus ei ole neoliberaalne, vaid on suunatud inimväärikuse ja üldsuse heaolu kaitsele, mida täiesti vaba turg iseenesest ei suudaks. See kaitseb tööd, on solidaarne vaestega ja subsideerib algatusi altpoolt, lahendab sotsiaalse tõrjutuse probleemid ja lõpetab elundite, relvade ning uimastite turundamise, võitleb inimeste seksuaalse ärakasutamise, orjatöö, terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastu, kõrvaldab inimkonna häbipleki, milleks on nälg. Selles loodab paavst ÜROle.
- Kuues peatükk: dialoog ja sõprus. Elukultuur on kooselamise kunst, kus igaüks õpib midagi teistelt, olgu või maailma äärtel. Tuleb avastada sõbralikkuse ja lahkuse võluvägi. Ligimesearmastus on realistlik.
- Seitsmes peatükk: taaskohtumine. Rahu maa peale toomine on andestuse, lepituse ja armastuse töö. Ent rahu on seotud tõe ja õiglusega. Andestamine ei tähenda olnu unustamist ega karistamatust, vaid loobumine kättemaksuihast ja kurja hävitavast jõust. Rõhuja armastamine tähendab aidata tal muutuda ja mitte lasta rõhumise jätkamist. Raha paigutamise asemele relvadesse võiks asutada nälja kõrvaldamise üleilmse fondi. Nii nagu sõda on lubamatu, on lubamatu ka surmanuhtlus – sest elu on püha.
- Kaheksas peatükk: religioonid inimkonna vendluse teenistuses. Totalitarism, terrorism ja mistahes vägivald on religiooni väärtõlgendus. Selles maailmas seisab Kristuse kirik kõigi inimeste eest: Jumala kummardamine ei või jätkuda vaenu ja vägivallatsemisega, vaid elu puutumatuse ja väärikuse kaitsmisega. Kristuse kirik on „katoliiklik“ siis, kui inkarneerub kogu maailmas ja on kõikjal kohal.
„… ma võiksin mägesid teisale tõsta“
Paavst arvestab sellega, et koroonakriisis ja pärast seda on osa inimrühmi ohustatud rohkem kui varem ja neid ähvardab suur „äraheitmine“ (FT 19): emaihust, elust, väärtustest, inimõigustest, infoallikatest, õigusest tööle ja väärikale tasule jne. Teisalt aga selles, et inimkonnal on selle ehmatuste järel suurem võimalus pöörduda seniselt teelt paremuse poole: inimlikkuse, sotsiaalse õigluse, vennalikkuse, ühtsustunde, isoleeritusest avatuse poole.
Paavst märkab lootuskiirt: inimeste kangelaslik võitlus pandeemiaga on suutlik. Seda suudavad arstid, õed, poetöötajad, koristajad, vedajad, korrakaitsjad, vabatahtlikud abilised, vaimulikkond, usklikud ning palju inimesi, kes on aru saanud, et keegi ei saa ennast üksinda päästa (54). Paavst apelleerib armastusele. On olemas sotsiaalselt ja poliitiliselt toimiv ligimesearmastus. „See pole utoopia, tahta inimesi integreerida sotsiaalseks sõpruskonnaks ja üksteist vastu võtta vendade ja õdedena. On vaja otsustavust ja võimekust leida tõhusaid viise“ (180).
Tänapäeva inimühiskond on globaalne, kõikjal ja kõik korraga. Kes kavatseb selle maailmaga midagi ette võtta, peab suutma liigutada globaalseid mägesid. Mägede ümberpaigutamine, juhul kui see osutub otstarbekas, on üüratu ettevõtmine. Kuid mitte võimatu. Arhimedese arvutuste järgi pole olemas koormat, mida ei saa üles tõsta – olgu selleks või Maa, kui vaid leida õige pikkusega kangile õige toetuspunkt.
Toetuspunkt on armastus. Entsüklika räägib armastusest jõuliselt ja häbenemata: Jumala armastus, vennalik armastus, ligimesearmastus, tõeline ja tegus armastus, universaalne armastus, armastuse ainulaadne väärtus, avanemine armastusele, sotsiaalne ja isegi poliitiline armastus, integreeriv ja ühendav armastus, armastuse ohver, õiglust igatsev armastus.
Püha Paulus kiidab armastust (1Kr 13), sest see annab mõtte kõigele: „Kui ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.“ Armastus on toetuspunkt Archimedese vägiteole; aga kus on hoovad, need tõhusad meetodid?
On õige teha vahemärkus, et entsüklikas ei kasutata sõna ’enesearmastus’, küll aga ’eneseväärikus’ (FT 51, 52). Eneseväärikust ei tohi maha müüa, ka mitte oma rahva kultuuri. See võib juhtuda küll, kui vaesemad riigid püüavad majandusmudelite kopeerimisega jõuda järele edukatele. Tulemuseks pole muud, kui iseenese ja rahva ainulaadsuse mahasalgamine ning võimu ja rahaga hoolimatu spekuleerimine. Eneseväärikas elu on oma juurte tundmine: riik ja rahvas on viljakas ja tulevikuga niivõrd, kuivõrd see loob oma liikmete vahel ühtekuuluvust.
Mõni kommentaator on uurinud, kuidas paavst analüüsib võimalusi aidata ühiskonda seal, kus inimesed elavad ja peavad lahendama päriselu probleeme. Kuidas tõlkida mõisteid „vendlus“ ja „sotsiaalne sõprus“ tegude profaansesse keelde? Julgemad kommenteerijad näevad paavsti mõttehoobadena nn ökosotsiaalset turumajandust, olgugi et paavst sõnaselgelt nõnda ei defineeri. Aga seda võib osundada. Paavst räägib ju ühiskonna integreerimisest sel viisil, kus kõik osapooled on kaasatud ja kõigi elulised huvid on arvesse võetud; mitte individualistlikud, vaid ühisele hüvele suunatud huvid. Igatahes, globaalne õiglus (11) peab kõrvale tõrjuma globaalse isoleerituse (145) ning asendama selle globaalse solidaarsusega (127). Mis iganes majandusmudel juhindugu sellest.
Üllatav, kui täpselt järgib „Fratelli tutti“ peatükkide jaotus katoliku kiriku sotsiaaldoktriini kompendiumi teemasid: indiviidi ja perekonna kaitse, õigus tööle, õiglane majandus, poliitiline ühiskond, globaliseerumine, loodu hoidmine, üleilmne rahu, armastuse tsivilisatsioon. Katoliku kiriku sotsiaaldoktriin loodi üle saja aasta tagasi, sai kinnitust Vatikani II kirikukogul ja on töövahendiks tänapäevani.
Doktriini läbivateks mõisteteks on „subsidiaarsus“ ja „ühine hüve“. Subsidiaarsuse printsiibi kohaselt ei tohi kõrgem võim inimestelt võõrandada seda, mida üksikisikud oma jõu ja initsiatiiviga saavutada suudavad. Kõrgem ühiskondlik institutsioon ei tohi üle võtta alama institutsiooni pädevusse jäävaid ülesandeid. Kõrgema võimu ülesandeks on pigem pakkuda abi seal, kus indiviidid või väiksemad institutsioonid seisavad silmitsi neile üle jõu käivate ülesannetega.
Ühise hüve põhimõtte kohaselt peavad kõik inimesed kasu saama sellest, mida ühiskond loob. Paavst räägib ühisest hüvest korduvalt, niihästi indiviidi kui ka riiklikul ja üleilmsel tasandil (174) – teema, mis oli ka eelmises entsüklikas „Laudato si“ („Ole kiidetud“, 156-158) vaatluse all.
Üldiselt ongi nii, et paavstidelt oodatakse mitte ainult originaalseid mõtteid, vaid eelkõige kiriku traditsiooni kinnitamist muutuvas maailmas. See, millise traditsiooni jõul paavst seekord mägesid tõstab, on sotsiaalse kaasamise hoob.
Uus maailmakord sotsiaalses kaasamises
Tõepoolest, on vaja uut. „Igaüks, kes arvab, et ainus õppetund oli vajadus parandada seda, mida me juba tegime või täiustada olemasolevaid süsteeme ja regulatsioone, eitab reaalsust“ (7). Paavst pakub välja võimaluse kujundada maailma poliitiliste suhete kord, mis põhineb usaldusele rahvusvahelises koostöös: „Vajame õiguslikku, poliitilist ja majanduslikku maailmakorda, mis edendab ja suunab rahvusvahelist koostööd kõigi rahvaste solidaarse arengu suunas“ (138).
Siin ilmutab paavst entusiasmi, millist inimkond mäletab suurte kokkulepete tegemise aegadel nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomine pärast suurt sõda. Järelikult, pole midagi võimatut, kui olukord nõuab. Kui vaja, tuleb ellu kutsuda vastav rahvusvaheline õigus maailma riikida vastutusalas. „Mure oma ühise kodu pärast, oma planeedi pärast kõnetab inimestes leiduva universaalse teadlikkuse miinimumi üksteise eest hoolitsemise vajaduse pärast“ (117).
Ühise hüve uus maailmakord äratatakse ellu „sotsiaalses kaasamises“ (187). See on sama, mida usklikud nimetavad „osaduseks“. Osadus on definitsiooni järgi „usklike ühisel usul rajanev ühisosa üksteise ja Jumalaga, mis väljendub koguduse jumalateenistuslikus ja argielus ning ületab ruumi ja aja piirid“ (Sõnaveebi ususõnastik, 2021). Nüüd on need „piirid“ tõmmatud laiemale – ka sinna, kuhu ühegi uskliku jalg pole veel astunud, ent kus elavad „vennad ja õed“, Jumala loodu Tema silma all.
Sotsiaalne kaasamine ehk sotsiaalne kaasatus on üldkasutatava definitsiooni järgi erinevate inimrühmade sihipärane ja otstarbeline koostöö, mille eesmärk on vähendada inimeste tõrjutust ühiskondlikul tasandil. Niisuguse sotsiaalse kaasamise väljendamiseks on „Fratelli tutti“ ingliskeelses tõlkes võetud kasutusele sõnad social inclusion, participation, communion.
Siinkohal saab ära öelda entsüklika meetodi, kuidas globaalset osadust ehitatakse üles üldisest inimõiguste põhimõttest lähtuvalt. See on kahetasandiline: indiviidi ja ühiskonna. Individuaalsel tasandil on inimõigused ja inimväärikus saanud roomakatoliku kiriku kõrgeima kaitse Vatikani II kirikukogu konstitutsioonis „Gaudium et spes“ (1965, 26):
„Igal inimisikul on tema õilis väärikus, sest ta seisab ainelisest maailmast kõrgemal ning kannab endas õigusi ja kohustusi, mis on üldkehtivad ja võõrandamatud. Seega tuleb inimesele tagada kõik see, milleta ei oleks võimalik inimväärne elu: toit, rõivad, eluase, õigus vabalt valida elujärg ja rajada perekond, saada haridust, leida töökoht, et oleks kaitstud tema au ja hea maine, et vajalik informatsioon oleks talle kättesaadav; lisaks õigus juhinduda oma südametunnistuse õigetest normidest, õigus eraelu puutumatusele, ka seaduslikult tagatud vabadusele usuküsimustes.“
Hiljem sai see õigus raiutud kirikuseadusesse Codex Iuris Canonici (1983, can 747, § 2). Paavst Franciscus võtab seda nii, et inimõigused ei ole ainult kiriku vaateviisi väljendus; kuni need ei ole veel saanud tegelikkuseks kõigi inimeste jaoks, tuleb sellega tegeleda (FT 22). Aga tegeleda mitte sel viisil, et inimesed ja nende õigused rullitakse riigi või kogukonna poolt sarnasteks kloonidest, vaid et indiviidid kaasatakse ühiskonnaellu igaühe individuaalset identiteeti tunnustades ja säilitades (94). Vastasel juhul leiab aset nn inimõiguste lobi kattevarjus seda suurem ebaõiglus.
Individuaalselt tasandilt liigutakse analoogiate abil ühiskondlikule tasandile. Indiviidile kuuluv eluõigus ja väärikus kuulub samal viisil ka inimgruppidele, kogukondadele ning rahvastele. Selle loogika kohaselt peavad üleilmses vendluses olema kaitstud rahvaste ja riikide kultuuriline identiteet – see on teiste sõnadega rahvaste kultuuriline omapära, mis sünnitab inimkonna lõputu mitmekesisuse. Rääkimata sellest, et mitmekesisus rikastab. Kultuuriline homogeensus seevastu on ohtlik nagu Paabeli torni ehitamine (144). Inim- ja rahvusgruppide kultuurilist omapära tuleb mõista ja kaitsta ka siis, kui need grupid hakkavad liikuma ühest paigast teise ja segunevad teiste rahvastega (37-41).
Ning kui see on nõnda välja öeldud, siis tuleb entsüklika facit:
Sotsiaalne kaasamine kõige paremini toimival viisil tähendab üksteise vastuvõtmist teise teistsugususes (48). Just nii, nagu individuaalsel tasandil on „igaühe kohus märgata ligimeses ilma ühegi erandita „oma teist mina”“ („Gaudium et spes“, 27), toimib see ka rahvaste peres. Siin ei ole nii, et migrantide hordidel on eesõigused oma kultuuriliste nõudluste suhtes ja üldse mitte mingeid kohustusi sealse rahva keskel, kuhu nad on olnud sunnitud häda korral minema. Tähelepanuväärne on lugeda selle kohta entsüklika punkte 148-150. Avatus teiste suhtes on kohustus, mis puudutab kõiki osapooli (151).
Kui see põhimõte peab paika, siis saab jätkata arutelu sotsiaalse kaasamise eesmärkidest, asjaoludest, võimalustest, raskustest ja isegi võimatustest. Võitlus ei ole kaugeltki veel läbi. Ka migratsioon pole läbi, see jääb alati (40). Globaliseerumise tingimustes on inimgruppide kultuurilised identiteedid ohustatud samavõrra nagu indiviididki. Globaalse majanduse instrumendid sunnivad peale kultuurilise kolonisatsiooni uusi vorme (14). Paavst tunneb muret eriti selle pärast, et ebavõrdsus maailma majanduspiirkondades ja ressursside jaotamises tekitab arenenud maades kiusatuse heita vaesemad regioonid minema eestkoste nimekirjast (125). Sellest pahest pääsemiseks pole teist teed, kui mõelda kogu inimkonna ühisest hüvest (141). Keegi ei ole kaitstud, kui on kaitseta inimesi ja rahvaid, keegi pole õiglaselt rikas, kui see rikkus on saadud kellegi teise arvelt.
Entsüklikat lugedes jääb mulje, et sotsiaalset kaasamist jagub igasse valdkonda: migratsioon ja tööl (132), inimõigused (136), arenguprojektid (150), rahvuslikud ja rahva huvid (163), riigi valitsemine (169), õigusloome (173), kultuurielu (192), ühiskondlik debatt (203), traditsiooni väärtustamine (226), tehnoloogilised lahendused (228), rahu tegemine (230), Jumala riigi rajamine (279), kiriku ühtsus (280) ja religioonide dialoog (284).
Globaalsetes mõõtmetes kaasamine ei tähenda hüvede ümberjagamist rikastelt vaestele ega võimu ülevõtmist vähemuse poolt, vaid vaeste ja ebasoodsas olukorras inimrühmade toomist tööturule ning osavõtu võimaldamist loomupäraste inimõiguste edendamises. Entsüklika rõhutab korduvalt, et globaalne vendlus ei ole ainult liidetavate summa, vaid kõrgema kvaliteediga eluvorm, millel on Looja ilu ja tõotused (145). Niisiis on vaja tegevuskava. Tehnoloogia areneb pidevalt. See areng on toonud inimesed ja rahvad lähestikku – mitte ainult ruumiliselt, vaid veel enam virtuaalselt – ning paneb küsima, kas oleme pelgalt naabrid või oleme vennad-õed (12).
Olen päri, et paavst tahab ja peabki kuuldavale tooma seda, mis on päevapoliitika ülene: inimlikkus, armastus, hoolimine, meeleparandus, lepitus, halastus jne. Et aga manitsusi siduda päriseluga, tehakse juttu neoliberalismist, majandusintegratsioonist, migratsioonist, elu kaitsmisest, vaestest, vähemuste kaasamisest, religioonide dialoogist, solidaarsusest hüvede jagamisel, sotsiaalsest sõprusest jne. Ning on selgemast selgem: evangeelium on mitte ainult teoloogiline sõnum, vaid ka poliitiline sõnum, sest sellel on tagajärjed avalikus elus ning rahvaste saatuse kujunemisel.
Üks kriitiline küsimus seoses entsüklika kõrgekskiitmisega on tulnud kuuriast endast, kelle arvamust esindab seekord kardinal Reinhard Marx. Kuidas on sellesama vendlusega kirikus, küsib ta. Kuidas kirik keskendub inimväärikusele omaenese liikmetega suheldes? Küsitakse, et kui entsüklikas kutsutakse ühiskonna kõiki tasandeid ja osalejaid dialoogile, aga kirikut valitsetakse ülevalt alla, kas see on siin puhas kuld Jeesuse õpetusest: „nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija“ (Mk 10:43)?