Vestlusringis koos isa Wodekiga: traditsiooni mõiste katoliku kirikus

Vestlusringis koos isa Wodekiga: traditsiooni mõiste katoliku kirikus

Sõnad „traditsioon“ ja „pärimus“ on kiriklikus keelepruugis sünonüümid, need tähendavad üht ja sama ning neid kasutataksegi läbisegi. Veel räägitakse kirikukeeles apostellikust traditsioonist ehk apostellikust pärimusest. Katoliku kiriku katekismuse kompendiumi eestikeelses väljaandes (2007) on eelissõnaks „pärimus“; paragrahvis 12 kohtab järgmist definitsiooni: „Apostellik pärimus on Kristuse sõnumi edasiandmine, mida ristiusu algusest saadik on tehtud jutluste, oma usu tunnistamise, institutsioonide, jumalateenistuse ja inspireeritud raamatute kaudu.“

Alljärgnevalt on valitud eelissõnaks „traditsioon“, kuid lugeja võib kõikjal mainitud kohtades mõelda ka „pärimust“. Traditsioon ehk pärimus on kiriku jaoks põhimine, kirikut rajav, sest see sisaldab koos Pühakirjaga Jumala eneseilmutust, olles samal ajal Jumala eneseilmutuse teatavakstegemise viis. Jumal on end ilmutanud Jeesuses Kristuses, lihakssaanud Sõnas, selleks et „kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“ (1Tm 2:4). Traditsioon koos Pühakirjaga vahendabki Jumala ilmutust selle kohta, kuidas inimesed päästetud saavad. Kõige selle juures traditsioon, nagu ka Pühakiri, ei saa asendada Jeesust Kristust ennast, kes Püha Vaimu kaudu toimib kirikus ja annab kirikule elu.

24. novembril 2021. aastal olid Püha Siena Katariina kloostris vestlusringis preester Artur Modzelewski, Arvo Heinmaa, Hanno Padar, Ingmar Kurg, Lennart Käämer ja Sven-Olav Paavel ning preester Wodzisław Szczepanik, kes pidas temaatilise ettekande. Vestlusring oli kokku kutsutud selleks, et arutada Kolleegiumi jaanuarikuu numbrit, mille juhtmõtteks sai valitud „traditsioon“. Traditsioonist rääkimine on ajakohane. Nüüdisaja maailm elab üle traditsioonikadu, mis iganes seda siis ka ei põhjustaks. Globaliseerunud infoühiskonnas ei ole ühelgi inimesel ega inimgrupil võimalik kõike hoomata ja talletada; igaüks on sunnitud tegema valikuid, mida võtta või jätta. Millised võimalused on kirikul apostlitelt päritud traditsioonis püsimiseks?

Enne isa Wodeki ettekande teemadega tutvumist on oluline lahti seletada kaks küsimusteringi, mis vestlusega esile tõusid.

Esiteks, kus ja kes on ilmutuse allikas ning milline on kiriku seos selle allikaga?

See on küsimus Jumala ilmutuse allikast – kohast, kust ilmutus välja voolab ja annab traditsioonile sisu. Traditsioon ise ei ole ega saa olla ilmutuse allikaks. Nagu juba mainitud, on traditsiooni sisuks Jumala eneseilmutus Jeesuses Kristuses, ehk teisisõnu, Jeesus Kristus ise. Jumala tõe tundmine on Jeesuse Kristuse tundmine. Inimese päästmine on päästmine Jeesuses Kristuses. Niisiis on kõige ilmutuse allikas Jeesuses Kristuses, olenemata sellest, kas ilmutus pärandatakse ja antakse edasi kirjutatud pühakirjaga, st Piibliga, või kirjutamata kujul, st liturgias, usukuulutuses, pühas elus, apostlikus järjepidevuses.

Jeesuse Kristusega on nõnda, et Ta on „seesama eile ja täna ja igavesti!“ (Hb 13:8). Heebrea kirja selle tsitaadiga on eelkõige rõhutatud Jeesuse Kristuse muutumatust: tänane kohtumine Kristusega, kus iganes see ka ei toimuks – Sõnas, palves, sakramentides –, on kohtumine sellesama Kristusega, kes kunagi õpetas apostleid. Kuna Kristus on sama, on ka usk sama. Mineviku usklikud olid sama usku, mida meie, ja nõnda võivad nad olla järgnevatele põlvedele eeskujuks. Saab mõelda ka vastupidiselt: iga põlvkond usklikke jätkab traditsiooni, suurendab armuvara ja kasvatab sellega kiriku aaret.

Jeesus Kristus viibib oma kiriku juures kogu tema maise teekonna jooksul, kuni lõpuni. Ta õpetab ja juhib kirikut Püha Vaimu läbi, nagu see on üldiselt ju teada. „Mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:20). Kuidas see tõdemus puutub traditsiooni, st Jumala sõna ja kristliku usu edasiandmisse? Traditsioon ja traditsiooniga edasi antav ilmutus ei ole pelgalt mingi objekt või ese, mida kirik püüab säilitada muutmatul kujul, ise seda hooldades ja parandades. Pigem on nii, et Kristus, kes on traditsiooni elav sisu, tagab niihästi kiriku üleloomuliku olemuse kui ka traditsiooni eksimatu edasiandmise. Ilmutusega käib kaasas ilmutaja ise, Jeesus Kristus. Tõsi, apostellik traditsioon on antud kiriku kätte, kuid kuulub ikka endiselt selle andjale, Kristusele. Ka kirik ise, traditsiooni läbi rikkaks tehtud õndsuse vahendaja, kuulub Kristusele.

Kirikuloos on olnud perioode, kus status quo’d kaitsti nii ustavalt, et kirikust ja traditsioonist sai rääkida ilma Jeesusest Kristusest otseselt rääkimata. Näiteks Trento kirikukogu järgne jesuiidist teoloog, püha Roberto Bellarmino (1542–1621) kujutas kirikut defineerides ette, et kirik on inimeste ühendus (coetus hominum), kes on seotud selle ühenduse usu tunnistamisega (ejusdem Christianae fidei professione) ja selle sakramentidest osavõtuga (eorundem sacramentorum communione colligatus) selle õiguspäraste karjaste (sub regimine legitimorum pastorum) ja eriti Kristuse asemiku maa peal, Rooma paavsti juhtimisel. Samamoodi oli ka traditsiooni defineerimisega: see oli justkui midagi, mida kirik hoomab ja valdab. Sugenes arusaam, et inimeste õndsuse seisukohalt on kõik täiuslikult paigas ja kiriku korraldatud ning usu alalhoidmine institutsiooni abil on tagatud kuni maailma lõpuni. Ju siis oli tol ajal põhjust nõnda mõelda, suure kirikulõhe taustal.

Vatikani II kirikukogu pidas aga vajalikuks seada fookus teisiti: enne, kui seadustatakse kiriku toimimine institutsioonina, öeldakse, et kirik on Kristuse elav ihu ja Jumala rahvas, kes on palverännakul läbi aja oma tõelise eesmärgi poole. Sellessamas vaimus väljendatakse ka kiriku suhet apostelliku traditsiooniga: „Õpetusamet ei seisa Jumala sõnast kõrgemal, vaid teenib teda, kusjuures ta ei õpeta midagi sellist, mida traditsioonis pole edasi antud …“ (Dei verbum 1965: 10). Kirik on veendunult Jumala ilmutuse teenistuses. Katoliku kiriku katekismus rõhutab, et traditsiooni kõige õigem kasutamise viis on selle abil evangeeliumi kuulutamine, traditsiooni roll on olla õndsakstegeva ilmutuse vahendaja (KKK 1992: 7579), sest nii on „Jumal, kes kord juba meiega rääkis, vahetpidamata kõnelemas oma armsa Poja Pruudile, ning Püha Vaim, kelle väeavaldustest kõlab vastu evangeeliumi elav hääl ühtviisi nii kirikus kui maailmas, toob usklikud kogu tõe juurde ja laseb Kristuse sõnal nende keskel rikkalikult elada“ (DV 8). Kirik, varustatud püha traditsiooniga, on Jumala ilmutuse vahendaja, olles sel viisil osa traditsioonist endast. Kirikul ei ole õigust muuta allikast saadud usutõdesid, kuid kellelgi peale kiriku ei ole õigust neid usutõdesid siduvalt õpetada ja põlvkondadele läbi aja lahti seletada (DV 10).

Teiseks, traditsiooni mõistmisel on oma kujunemise lugu

Kui ei saa täpselt aru, mille üle vaieldakse, siis on abiks, kui küsida motiivi ja meetodi kohta. Motiivid tulenevad sageli ajastust. Esimestel kristlikel sajanditel kujundas just apologeetiline motiiv seda traditsiooni, kuidas kirik vahendab Kristuse evangeeliumit teistes kultuurides ja keeltes ning seda, kuidas kirik saaks kaitsta oma usku hereesia eest. Igatahes oli vanas kirikus selge arusaam, et Pühakiri paneb paika kõik kiriku traditsioonid ehk kogumina selle, kuidas ja mida kirik usub? Kiriku traditsioon on sama, mis Pühakirja traditsioon, sest Pühakirjas sisaldub kogu vajalik tõde õndsuse jaoks.

Huvitav, et juba varakult hakati arutama ka selle üle, kuidas usu muutumatuid ja igavesi põhitõdesid eristada muudest usukommetest ja mõttevooludest. Esimest tuli tugevdada, teiste suhtes tuli olla kriitiline või leppiv teatud piirini. Tertullianus (u 160220) ja Cyprianus (u 210258) tuletasid meelde, et Jeesus Kristus pärandas kirikule tõed, mitte kombed. Kirikuisa Vincent Lérinsist (V sajandi I poolel), korrates Tertullianust, suutis esitada kolmekordse kriteeriumi, mis oma lihtsuses ja selguses on laialt tuntud: katoliiklik on see, mida „kõikjal, alati ja kõigi poolt on usutud“ (quod ubique, quod semper, quod ab omnibus creditum est).

Keskajast mäletame võimuvõitlust kiriku ja keisri vahel, mis tipnes 11.12. sajandil nn investituuritülidega. See kallutas teoloogia eklesioloogilise meetodi eelistamisele ja kristoloogilise-soterioloogilise meetodi taandumisele. Mis juhtus siis traditsiooniga? Traditsiooni hulka loeti palju niisugust, mis andis kirikule konkreetse kuju: loomulikult Pühakiri ja kirikuisade kirjutised, aga ka kiriklikud otsused ning isegi kiriku kombestik. Hiliskeskajal ei olnud enam selget vahet jumalikust allikast pärineva ainulise traditsiooni (Traditio) ja inimlike traditsioonide (traditiones) vahel kiriku elus ja õpetuses.

Esmapilgul tundub, et Martin Lutherile omistatud sola scriptura printsiip ja sellega kaasnenud kriitika nende kiriklike traditsioonide pihta, mis ei tulene otseselt Pühakirjast, oli tingitud Lutheri pinnapealsusest, et ta ei osanud teha õiget vahet apostelliku traditsiooni ja ajastust tingitud sekundaarsete tavade ja kommete vahel. Seetõttu oli ta nii kärmas loobuma kogu kiriklikust traditsioonist kuni kirikuisadeni välja, et jõuda tagasi Piibli enda juurde. Kuid Lutherit saab selles süüdistada vaid osaliselt. Tolle aja katoliku kirikul ei olnudki jumalikust allikast pärineva ainulise traditsiooni ja muude inimlike traditsioonide kriitiline vahetegemine kerge. Isegi aastakümned pärast reformatsiooni otsustas katoliku kirik esitleda niihästi apostlite pärandit kui ka kiriku norme üheskoos ja sama siduvalt, nii nagu see kajastub nn Trento usutunnistuses (1564; DH 1863): „Ma tunnistan ja pean kindlasti kinni apostlikust ja kiriklikust traditsioonist (apostolicas et ecclesiasticas traditiones) ning kiriku kõigist teistest tavadest ja määrustest (observationes et constitutiones Ecclesiae)“.

Trento kirikukogu tõi siiski selguse apostelliku traditsiooni ja Pühakirja kohta. Päästetõe ja moraalse elu allikas kogu loodule on Jumala Poja, Jeesuse Kristuse ja Tema apostlite kuulutatud sõnumis, mis sisaldub „kirjutatud raamatutes ja kirjutamata pärimustes, mille apostlid võtsid vastu Kristuse enda suust või on apostlite endi poolt Püha vaimu juhatusel otsekui käest kätte edasi antud“ (DH 1501). See on põhjus, miks neid kahte tuleb „vastu võtta ja austada võrdväärselt sama kuulekuse ja lugupidamisega“. Nii on üleloomulik ilmutus antud kogu kiriku kätte ja saab sel viisil usklike usuvaramuks (depositum fidei), mida edendatakse usu õpetamisega kiriku poolt. Kuigi tuleb jutuks, et Jumalale meeldib end ilmutada ka iseseisvalt, nii nagu Heebrea 1:1 kirjas öeldud, jääb ikkagi domineerima see viis, milles Jumala ilmutust vahendatakse usutõdede teel ja kiriku kaudu.

19. sajandil tõusis teoloogide huviorbiiti traditsiooni ajalooline mõistmine. Itaalia jesuiit Carlo Passaglia (18121887) kõneles kindlalt usu ja kiriku ajaloolisusest: kiriku traditsioon ei ole abstraktne ega ajatu, vaid väljendub Kristuse töö konkreetses edasiviimises Püha Vaimu abil selles maailmas. Kardinal, püha John H. Newman (18011890) näitas, milline on tegelikult kiriku roll traditsiooni ajaloolises kujunemises: kiriku traditsioon on elav ja loov; kirik peab ilmutust interpreteerima, selleks et Pühakiri oleks kättesaadav ja mõistetav selles, milles on Jumala antud ilmutuse eesmärk – inimeste päästmiseks. Kui kirik interpreteerib apostlitelt saadud pärandit (traditio interpretiva), siis sellel arengul on kindel ajalooline väljendusviis – see on iga kord uus tõesündmus – ja nii muutub apostellik, ainuline ja jumalikku päritolu traditsioon elavaks.

Vatikani II kirikukogu konstitutsioon jumaliku ilmutuse kohta „Dei verbum“ (1965) võeti kogu kristlaskonna poolt vastu suure rõõmuga. Ka protestantlikud teoloogid nägid selles abi Pühakirja ja traditsiooni seletamisel ja kirikute ühtsuse väljendamisel. Konstitutsiooni suurimaks saavutuseks loetakse varemalt, Trento kirikukogu vaimus sõnastatud ja Vatikani I kirikukogul jätkatud nn kahe ilmutusallika teooria asemel üheainsa ilmutusallika avastamist ja kirjeldamist, st Kirja ja ainulise traditsiooni toomist ühe ja ainsa allika juurde, milleks on Jumala sõna. Nüüd ei ole enam nii, justkui esitaks Pühakiri vaid üht osa jumalikust ilmutusest, mille täienduseks on kiriku traditsiooniga lisatud juurde ilmutuse teine osa. „Dei verbum“ ei revideeri kiriku varasemaid seisukohti ilmutuse üle, küll aga arendab edasi ja võimaldab selgemini näha, et ilmutust tuleb mõista eelkõige Jumala enese avamisena inimesele; ilmutus ei ole mitte ainult õpetus Jumala kohta, vaid Jumala tegu inimese heaks. Koos ilmutuse, Pühakirja ja traditsiooni vahekorra selgitamisega antakse ruumi ka teaduspõhisele piibliuurimisele.

Isa Wodeki seletused

1. Ilmutus. Jumal ilmutas ennast inimestele, et nad võiksid Tema jumalikust elust osa saada. Jumal ilmutab end erineval viisil. Võime näha, et Jumal on end ilmutanud juba maailma loomisega. Kuid veel selgemalt oma sõna ja tegude läbi inimeste ja rahvaste elus. Lõpuks, kui aeg sai täis (Gl 4:4), ilmutas Jumal end Jeesuses Kristuses. See ilmutus oli täiuslik ja lõplik, kui Jumala Poeg – Sõna Jumala juures ja Jumal ise –, sai lihaks ja elas meie keskel, nagu tunnistab Johannese 1:14. Jeesuses Kristuses läksid täide kõik Vana Testamendi ettekuulutused, Temas on meile antud kõik, mida on vaja meie päästmiseks ja igavese elu saavutamiseks. Katoliku kiriku katekismus tunnistab: „Temas ütleb Isa kõik ja ei saa olema teist Sõna peale Tema“ (KKK 1992: 65).

2. Jeesuse õpetuse talletamine. Teatavasti Jeesus ise ei pannud midagi kirja, vaid andis oma sõnad edasi apostlitele, neid eelnevalt ette valmistades. Seetõttu on talletatud evangeelium apostellik ehk apostlite kaudu edasi antud. Jeesuse evangeelium on kiriku traditsioonis edasi antud kahel viisil: suuliselt ja kirjalikult; kirjutatud ja kirjutamata kujul. Kirjutatud evangeeliumid on loodud apostlite või apostlitega seotud kirjanike tööna. Kirjapanemisele eelnes traditsiooni suuline kogumine ja edasiandmine. Johannese evangeeliumi lõppsõnas öeldakse, et „on veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada“ (Jh 21:25). Niisiis on suuline pärimus Jeesuse kohta mahukam kui evangeeliumitesse kirja pandu. Ent see, mida pole kirjalikul kujul, pole sugugi kaduma läinud, vaid kajastub apostlite tegudes, jutlustes, kiriku juhtimises jm.

3. Kirjutatud ja kirjutamata traditsiooni ühtekuuluvus. Basileios Suur (u 330379) kinnitas, et see, mida kirik õpetab ja annab edasi järgmistele põlvedele, tuleneb Jumala ilmutusest kahel teel: kirjalikult või suuliselt apostlite kaudu. Oluline on aru saada, et kui räägime traditsiooni edasiandmise eri viisidest, piltlikult nagu kahest kanalist, siis me ei räägi erinevast sisust. Ei ole õige kujutleda, et Jumala eneseilmutus Kristuses anti osaliselt edasi kirjalikult ja osaliselt suuliselt. Nii üks kui teine edasiandmine sisaldab ühte ja sama – apostlite vahendatud Jeesuse sõnu ja tegusid inimkonna lunastamiseks. On lepitud kokku, et kirjutatud traditsiooni all mõeldakse Piiblit, Vana ja Uut Testamenti kui Jumala sõna, Jumala inspireeritud raamatute kogu; kirjutamata ehk suulise traditsiooni all mõeldakse aga seda apostlite pärandit, mille on apostlid talletanud kiriku ellu, kiriku õpetusse ja praktikasse.

4. Elava traditsiooni roll kiriku õpetuse kujunemises. Jumala Püha Vaim on kirikut saatnud kogu aeg ning on vajalikul hetkel ilmutanud kirikule vajalikku arusaamist Kristuse lunastustöö mõistmiseks. Näiteks kuulub elava traditsiooni juurde arusaamine sellest, kuidas kristlased kasutavad Vana Testamenti. Kristlased tõlgendavad Vana Testamenti Uue Testamendi valguses, see tähendab Kristuse lunastustöö läbi. Vana Testament kuulutas ette Messiat, Uus Testament tunnistab Messia saabumist Jeesuse Kristuse isikus. Sellele mõistmisele jõudis kirik pikkamööda. Juba apostlite jutlustes leidub niisugune tõlgendusviis, eelkõige Heebrea kirjas, kus tõendatakse, kuidas Jeesus täidab ja asendab kogu vanatestamentliku preesterluse ja ohvrid (Hb 5. ja 10. ptk). Teine näide: kuidas on kirik jõudnud selgusele, et just need ja mitte teised kirjad ja evangeeliumid on Jumala Vaimu inspireeritud sõna ning seetõttu vahendavad Jumala eneseilmutust? Siin ilmneb traditsiooni kestev loomeprotsess läbi kirikuloo.

5. Traditsiooni mõiste. Sõna „traditsioon“ tuleneb ladina sõnast traditio, sellest tegusõna on tradere, mille tähendused on ’tagasi andma, usaldama, reetma, pärandama, edasi andma, rääkima, õpetama’ jms. Kreekakeelsed vasted on nimisõna paradosis ja tegusõna paradidomi, millel omakorda erinevaid tähendusi, ent kõige enam sarnasust sõnaga tradere. Kiriklikus kasutuses tuleb eristada traditsiooni ja traditsioone. Traditsioon kui niisugune, see ainuline, on definitsiooni järgi Jumala ilmutatud tõde, mida kirik usus vastu võtab, usust lähtudes konkreetselt sõnastab ja ühiselt, kogu kirikuna algusest peale kuni praeguse ajani edasi annab. Selle, Kristuse antud ja apostlite kaudu pärandatud traditsiooni kõrval on kirikus alati olnud ka nn traditsioonid, mis on tõesed vaid osaliselt ega ole ilmeksimatud ning mis esinevad kombestiku, riituste, korralduste või rahvalike uskumustena jne.

6. Traditsiooni mõiste kaks erinevat kasutusviisi. Katekismuses on kaks kasutusviisi näidatud selliselt: a) avaramas tähenduses on traditsioon nagu depositum, kogu ilmutuse summa, mis on kirikule antud, niihästi kirjutatud kujul Pühakirjana kui ka kirjutamata kujul (KKK kompendium 12); b) kitsamas tähenduses on traditsioon kirjutatud kujul Pühakirja pärandi edasiandmine kuulutamise ja kirikliku elu kaudu (KKK kompendium 13). Kitsamas tähenduses seisavad Pühakiri ja traditsioon kõrvuti, mistõttu on vajalik selgitada nendevahelist suhet. Katekismus selgitabki: „Pärimus (ehk traditsioon) ja Pühakiri on vastastikku läbi põimunud ja suhtlevad teineteisega. Mõlemad teevad Kristuse saladuse kirikus kohalolevaks ning viljakandvaks. Nad lähtuvad samast jumalikust allikast ning moodustavad üheskoos ühe ja sama püha usuvaramu, millest kirik ammutab oma kindla teadmise ilmutuse kohta“ (KKK kompendium 14). Tuleb rõhutada, et kiriku kuulutus, see usu elav traditsioon ei ole iseenesesse sulgunud, vaid laseb end kontrollida Pühakirjaga ja samas ammutab jätkuvalt inspiratsiooni Pühakirjast ning selle läbi rohkendab ja kasvatab usku.

7. Traditsiooni avaldumise viisid:

Traditsioon sisu poolest:

traditio realis ehk ristiusu kogu olemisviisi esitamine koos kultusega, institutsioonidega, pühakute eeskujuga;

traditio verbalis ehk suuline pärimus, ühe osana traditio realis’est, mis väljendub jutlustena, katehheesina, õpetusena jm.

Traditsioon päritolu poolest:

traditio divina ehk sõnum, mis tuleb Jeesuselt Kristuselt endalt;

traditio apostolica ehk Jeesuse sõnum, mis tuleb apostlitelt või apostlite ajast;

traditio humana seu ecclesiastica (traditiones) ehk ristirahva sõnumid, mis tulevad apostlitejärgsest ajast, mõistetud ka nn traditsioonidena.

Traditsiooni edasiandmise poolest:

traditio activa (transmissio) ehk Jumala ilmutuse edasiandmine sajandist sajandisse;

traditio passiva vel obiectiva (traditum, depositum) ehk Jumala ilmutuse edasiantud sisu;

traditio subiectiva (tradens) ehk Jumala ilmutuse edasiandja subjekt.

8. Õpetusamet. Vatikani II kirikukogu õpetab, et kirik tervikuna, niihästi vaimulikkond kui ka kirikurahvas, on Jumala sõna kuulajad ning ühtlasi Sõna kuulutajad maailmale. Püha Vaim kõneleb kogu kirikuga ja juhib jumalarahvast kogu tões. Kiriku kui terviku toimimise sees aga kujutab kiriku õpetusamet seda instantsi, kes vastutab õpetuse sõnastamise ja Jumala ilmutuse tõlgendamise eest. Selleks on piiskopid koos paavstiga või paavst üksi talle antud meelevallas, milles ta teostab kiriku esiapostli Peetruse järglust. Õpetusameti pidev toimimine on hädavajalik, sest kuigi Jumala eneseilmutus Kristuses on lõplik ja muutumatu, muutub ühiskond ja maailmapilt, milles kirik elab, ja seetõttu vajab Jumala rahvas oma usuvaramus sisalduvate tõdede uuesti sõnastamist vastavalt kaasaja tõstatatud teemadele. Trento kirikukogu (1546) kinnistas õpetusametile kaks valdkonda: a) usuõpetus ja b) moraalinormid; nõnda on see jäänud tänapäevani. Katoliku kiriku õpetusameti institutsioon on korraline ja erakorraline: korraline paavsti ja iga piiskopi isikus, kellele aga ilmeksimatus ei kohaldu, ning erakorraline ja ilmeksimatu kõikide piiskoppide kolleegiumina koos paavstiga või Rooma paavsti isikus üksinda ex cathedra.

Lõpetuseks

Vestlusring jõudis punkti, et teadvustada probleeme, mille ees seisavad usklikud täna. Katoliiklaste seas kuuleb mõnikord vaidlemist selle üle, milline on ainuõige traditsioon ja kuidas seda elada. Arusaamatused tekivad ikka veel sellel pinnal, mida pidada muutumatuks, ainuliseks traditsiooniks ja mida võtta muutuvate, ajaliste kommetena või pärimustena. Kuid probleem pole ainult selles, kuidas traditsiooni mõtestada. Tänapäeva probleem on üha rohkem adressaadis: kes on traditsiooni kandja ajal, mil üha sekulariseeruv ühiskond ning üha kiiremini pluraliseeruv meediamaailm teeb raskeks kiriku usu edasiandmise ja kinnistamise noorele põlvkonnale. Mitte kunagi varem pole kirikul olnud nii tungivat vajadust pöörata tähelepanu indiviidile. Usklikkus on tänapäeva maailmas individuaalne, kas see meile meeldib või mitte. Traditsiooni edasiandmine ja sellest sõltuvalt kiriku edasine käekäik õnnestub siis, kui kiriku pärandit suudetakse mõtestada inimeste suhtlustasandil ja kui kirikuliikmed on tegusalt hõlmatud kiriku jumalateenistusse ja usu kuulutamisse.

Tekstitöötlus: Ingmar Kurg

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.