Romano Guardini: liturgia kui mäng

Romano Guardini: liturgia kui mäng

 

Jumala ees mängida, mitte kunstiteost luua, vaid ise see olla, see ongi liturgia sisim loomus. Sellest tuleneb ka ülev segu sügavast tõsidusest ja jumalikust helgusest selle sees. Seda, et liturgia nõnda rangelt ja täpselt kirjutab tuhandetes eeskirjades ette, millised peavad olema sõnad, liigutused, värvid, rõivad ja vahendid, mõistab üksnes too, kes võtab kunsti ja mängu tõsiselt.

Eessõna

Katoliku preester ja religioonifilosoof Romano Guardini (1885–1968) oli 20. sajandi silmapaistev intellektuaal, nüüdisaegse katoliikluse üks tähelepanuväärsemaid kujundajaid, olles elanud pöördelistel aegadel ja ise neid pöördeid võimendades, siis kui 19. sajandist väljuv katoliku kirik oli otsimas oma kohta modernses maailmas. Talle oli antud elupäevi, et näha, kuidas 20. sajandiga alanud uuendusliikumised katoliku kirikus päädisid Vatikani II kirikukogu reformidega, kui kirik avas end maailmale, selleks et selgemini ja mõjusamalt kuulutada Kristuse evangeeliumi. Romano Guardini elutöö oli keskendumine inimese terviklikule haridusele ja ta ei kahelnud, et kristlase täisväärtuslikku ellu mahuvad pealtnäha vastandid, kuid mis tegelikkuses üksteist tugevdavad: usk ja kriitiline mõtlemine, hardus ja piibliuurimise teaduslikud meetodid, traditsioon ja modernsus.

Romano Guardini astus avalikkuse ette aktiivse osalemisega 20. sajandi alguse ülemaailmses kristlikus noorteliikumises, mis jõudis ka katoliku kirikusse. Tookordne noorteliikumine, arenedes koos samal ajal palju katoliiklasi vaimustanud piibli- ja liturgialiikumisega, tõendas usuelu uute vormide võimalikkust. See oli äratundmine, eelkõige just katoliiklaste jaoks, et mitte kleerus üksi, vaid kogu kirikurahvas osaleb kiriku vaimuliku elu kujundamises. Koos teiste katoliku teoloogidega avastati taas unustatud vanad tõed kirikuks olemisest: kirik tähendab palverändavat jumalarahvast ja Kristuse müstilist ihu. Kiriku terviklikkuse kujutamisel sai märksõnaks „usklike tegus kaasamine“, mida paavst Pius X märkis ära uue normaalsusena ning mille paavst Pius XII kinnitas katoliku kiriku õpetusena ja mis sai Vatikani II kirikukogu üheks juhtmõtteks.

Guardini on jätnud jäljed kirikusse, teoloogiasse ja teadusmaailma, noorsootöösse ja poliitikasse, hariduse- ja ühiskonnaellu. Just Guardini kirjutiste ja pedagoogitööga rajati see vaimne alus katoliku kiriku ja liturgia mõistmisele, millele toetus hilisem areng kuni kiriku uuenenud kuju nähtavaks saamiseni. Tema teos „Liturgia vaimust“ („Vom Geist der Liturgie“, 1918), nn liturgialiikumise kultusraamat tähistas liturgia mõtestamist uuel viisil – hingega. Liturgia on kõigi usklike ühine hingamine, see on see, mis vastab paavst Pius X kuulsale ütlemisele: „Mitte missal palvetada, vaid palvetada missat“. Guardini nägi veelgi kaugemale raamatus „Vom Sinn der Kirche“ (1922): „Alanud on hindamatu väärtusega muutumine – kiriku ärkamine hinges (die Kirche erwacht in den Seelen)“, mis viib selleni, et usklik mitte ainult elab kirikus, vaid ta elab kirikut.

Romano Guardini teoses „Liturgia vaimust“ on liturgia eelkõige jumalarahva elupaik, milles ühendatakse Kristuse saladusega kõik usklikud maa peal. Kõik usklikud üheskoos osalevad Kristuse elavas ja toimivas ihus, on selle ihu liikmed ükshaaval ja ühiselt. See oli liturgiauuendusliikumise peamine motiiv. See rõhutab, et Kristus müstiline ihu, kelleks on jumalarahvas, võtab omale kuju mitte abstraktselt ega sümboolselt, vaid Kristuse reaalse kohaolu märgina, kui palvetaja osaleb liturgial Kristuse ihu liikmena. Tõesti, Kristus on saladuslikul viisil maailmas selle läbi, et kirik pühitseb üheskoos liturgiat, milles hoovab „Jeesuse Kristuse katkematu elu usklikes ning usklike katkematu elu Kristuses“, nagu kirjutab Guardini.

Guardini loomingu üks julgemaid peatükke teoses „Liturgia vaimust“ räägib liturgiast kui mängust. Ta võrdleb liturgiat lapse mänguga: lapse mäng on eesmärgivaba, kuid sügavalt tähenduslik ja väga tõene. Mäng pole töö millegi saavutamiseks. Ka liturgia on niisugune mäng, millel pole teist eesmärki kui olla liturgia. „Õigupoolest ei saa ei liturgial juba sellepärast „eesmärki“ olla, kuna tegelikult ei ole ta olemas mitte inimese, vaid Jumala pärast. Liturgias ei vaata inimene mitte enda, vaid Jumala peale.“ (Guardini, teades lugejaid, kes ei viitsi kaasa mõelda ning võivad näha liturgia võrdlemises mänguga kaldumist kergemeelsusele, lisas peatüki liturgia tõsidusest.)

Romano Guardini alustas religioonifilosoofina Berliini ülikoolis 1923. aastal. Pärast sõda jätkas ta samal erialal Tübingeni ja Müncheni ülikoolides. Müncheni linna elanikud räägivad tänapäevani erutatult, kuidas Romano Guardini jutlustas aastatel 1949-1962 Püha Ludwigi ülikoolikirikus. Ta suri Münchenis ja maeti Püha Philipp Neri oratooriumisse; 1997. aastal maeti säilmed ümber Püha Ludwigi ülikoolikiriku kabelisse. See oli tehtud austusavaldusena tema õpetaja- ja jutlustajatööle. 1. oktoobril 2013 ehk 45. surma-aastapäeval sai teatavaks algatus Romano Guardini pühakukskuulutamiseks. Müncheni ja Freisingi piiskopkond kinnitas algatust ning määras postulaatori; pühakukskuulutamise protsess algas 2017. aastal koos Romano Guardinile omistatud tiitliga „Jumala sulane“ (Dei servus).

Järgnevalt on toodud katked Romano Guardini raamatust „Vom Geist der Liturgie“ mõtetega liturgiast kui mängust. Koguteos ilmub peatselt kirjastuses Gallus, http://wps.kirjastusgallus.ee/

Liturgia kui mäng

Tõsise loomuga inimesed, kelle jaoks on kõige tähtsam tunnetada tõde, kes soovivad, et kõigel oleks kõlbeline väärtus ning kes otsivad kõikjal eesmärki, tajuvad liturgias sageli omapärast raskust. Neile näib liturgia tihti kui mingi eesmärgitu asi, üleliigne luksus ning viljatult keeruline ja kunstlik nähtus. Neid pahandab, et liturgia esitab sedavõrd piinliku täpsusega eeskirju selle kohta, mis peab toimuma praegu ja mis pärastpoole, mis asub paremal ja mis vasakul, kui valjult või vaikselt midagi tehakse. Milleks see kõik? Kõige olulisemat pühas missas, ohvritalituses ja Issanda söömaajas saab ometi palju lihtsamalt teostada. Milleks pidada preestriametit nõnda tähtsaks? Olulisi pühitsusi saab ju hõlpsasti läbi viia ka väheste sõnadega ja sakramente jagada nii lihtsasti. Milleks kõik need arvukad palved ja tavad? Liturgia meenutab neile inimestele sageli mängu või teatrit.

Nendesse küsimustesse tuleb suhtuda tõsiselt. Need ei teki kõigil. Kuid kui need tekivad, on see märk vaimulaadist, mis tahab tegeleda kõige olulisemaga.

Näib nii, et siin on tegemist üldisema küsimusega eesmärgi kui niisuguse järele. Eesmärgiks selle sõna tegelikus mõttes nimetame korrastavat elementi, mis määrab asjade või tegevuste suhted viisil, et üks taotleb teist ning üks eksisteerib teise pärast. Allpool asuval ehk vahendil on üksnes sel määral tähendust, kuivõrd see suudab teenida kõrgemal olevat ehk eesmärki. Vahendil ei ole omaette väärtust, see on üksnes läbikäik eesmärgi juurde, üksnes tee. Alles kõrgemas asub sihtpunkt ja rahusadam. Nii nähtuna on iga vahendi ülesandeks tõestada oma sobivust eesmärgi saavutamiseks.

Paljud suhted ja tegevused on suuresti põhjendatavad eesmärgist lähtuvalt, kuid ühtegi nähtust ei ava see täielikult, ning paljude puhul teeb seda vaid osaliselt. Täpsemalt öeldes: see, mis annab asjade ja tegevuste olemasolule ning omapärale õigustuse, ei seisne paljudel juhtudel ainult nende eesmärgis, ning mõnigi kord on eesmärk hoopiski teisejärguline. Kas lehtedel ja õitel on mingi eesmärk? Kindlasti, sest nad on taime eluks vajalikud vahendid, kuid eesmärgi enda pärast ei pea neil olema just selline kuju või värvus või see kindel lõhn. Milleks üldse vormide, värvide ja lõhnade raiskamine looduses? Milleks liikide mitmekesisus? Saaks ka lihtsamalt. Kogu loodus saaks olla täidetud elusolenditega ning nende kasvamine võiks toimuda palju kiiremal ja „eesmärgipärasemal“ viisil. Kui me kasutame välise eesmärgipärasuse mõõdupuud, siis on paljud asjad looduses üksnes osaliselt ja mitte kunagi täielikult eesmärgipärased. Nõnda vaadates on palju asjad hoopiski ilma eesmärgita.

Kui me tahame haarata kogu küsimust, peame oma perspektiivi laiendama. Eesmärgi mõiste asetab raskuspunkti asjast endast väljaspoole. See tähendab, et teatud asjad kujutavad endast läbikäiku ulatuslikuma liikumise jaoks, nimelt sihi suunas. Ent iga asi on ka osaliselt – ja mõni on seda peaaegu täiel määral – sõltumatu, ta on eesmärk ise sel määral, kuivõrd seda mõistet saab selles laiemas tähenduses üleüldse kasutada. Paremini sobib mõtte mõiste. Sellistel asjadel pole eesmärki selle sõna ranges tähenduses, kuid nendel on mõte. Ja seda mõtet ei teostata mitte seeläbi, et nad põhjustavad tagajärgi väljaspool neid endid, et nad aitavad võõrastel nähtustel olla või muutuda, vaid nende mõte seisneb selles, et olla see, mis nad on. Sõna ranges mõttes on nad eesmärgitud, kuid mõtterikkad.

Eesmärk ja mõte kujutavad endast kahte aspekti tõigast, et olemasoleval on põhjus ja õigus omaenda olemise ja olemuse jaoks.

Mis on siis oleva mõte? Olemine ise, olemine kui lõpmatu Jumala peegelpilt. Milline on elusolendite mõte? Elamine, oma sisemise elu väljendamine ja õitsemine elava Jumala loodusliku ilminguna.

See kehtib looduse kohta. Ja see kehtib ka vaimuelu kohta. Kas teadusel on eesmärk selle sõna tegelikus tähenduses? Ei. Kuid pragmatism tahab sellele eesmärki peale suruda, nähes teaduse eesmärki selles, et see edendab inimest, muudab teda kõlbeliselt paremaks. See aga tähendab mõista valesti teadmiste sõltumatut väärtust. Teadusel ei ole eesmärki, sellel on mõte, ning see asub temas endas: tõde. Seadusandlikul tegevusel on eesmärk, nimelt tekitada riigielus täpselt kindlaks määratud tagajärgi. Seevastu õigusteadusel pole eesmärki kui niisugust, see tahab õigusalastes küsimustes üksnes tõde teada. Nõnda on lugu iga tõelise teadusega: oma olemuselt on teadus tõe teadmine ja tõe teenimine.

Kas kunstil on eesmärk? Ka sellel pole mitte mingisugust eesmärki. Või tuleks mõelda, et see on selles, et kunstnik saaks söönuks ja riided selga? Või, nagu arvas valgustusajastu, et pakkuda pildilisi näiteid mõistuslike arusaamade kohta ja õpetada voorusi? Kunstiteostel ei ole eesmärki, küll aga mõte, nimelt ut sit. Kunstiteosed on sellepärast olemas, et asjade olemus saaks võtta nendes tõelise puhta kuju. Need peaksid kujutama endast splendor veritatis’t, tõe hiilgust.

Ka üleilmne kirik on kujunenud neid kaht suunda arvestades. Ühelt poolt on selles võimas eesmärkide teenistuses olev struktuur, mis on kehastunud kanoonilises õiguses, kiriku põhiseaduses ja halduses. Selles on kõik vahendid, mis ühele eesmärgile suunatuna aitavad hoida käigus kirikuhalduse suurt mehhanismi. Kuid kirikul on ka teine külg – sfäär, mis on vaba eesmärgist selle sõna erilises tähenduses. Selleks on liturgia. Küll sisaldab ka liturgia teatud määral eesmärke, mis toimivad otsekui teda kandva skeletina. Nõnda on näiteks sakramentidel ülesanne tekitada kindlaid usulisi tagajärgi. Vastavate tingimuste olemasolul on neid võimalik saavutada ka väga lihtsas vormis. Sakramentide jagamine hädaolukorras pakub näidet liturgilisest talitusest, mis on piiratud oma eesmärgiga.

Saab küll öelda, et liturgia, talituse ja iga selle valdkonna eesmärgiks on vaimulikult kasvatada. Siiski pole sellel valmis mõeldud ja kindlat pedagoogilist plaani. Erinevuste tajumiseks võrrelgem näiteks kirikuaasta ühe nädala kulgu püha Ignatiuse vaimulike harjutustega. Viimastes on kõik teadlikult kaalutletud ja kohandatud kindlatele tagajärgedele. Iga harjutus, iga palve ja isegi puhkepauside viis on suunatud tahte muutmisele. Liturgia ei ole selline. Pole juhus, et liturgial ei ole vaimulikes harjutustes kohta. Liturgia tahab küll harida, aga mitte sihiteadlikult korrastatud kasvatusliku mõju abil, vaid seeläbi, et loob õigesti kujundatud vaimse miljöö, milles hing saab igakülgselt areneda.

Liturgial ei ole „eesmärki“, vähemalt ei ole see mõistetav üksnes eesmärgist lähtuvalt. See ei ole vahend, mida saab kasutada soovitud tagajärgede tekitamiseks, vaid – vähemalt teatud astmeni – eesmärk iseeneses. Liturgia ei ole läbikäik sellest väljaspool asuva sihi suunas, vaid sõltumatu elusfäär. See aspekt on oluline. Kui seda ei märgata, siis nähakse kurja vaeva, et leida liturgias kõiksugu pedagoogilisi kavatsusi, mis võivad küll mingil viisil olemas olla, kuid mis pole olulised.

Õigupoolest ei saa ei liturgial „eesmärki“ olla juba ainuüksi sellepärast, et see ei ole olemas mitte inimese, vaid Jumala pärast. Liturgias ei vaata inimene mitte enda, vaid Jumala peale. Liturgias ei peaks inimene tegelema enesekasvatusega, vaid vaatlema Jumala hiilgust. Liturgia mõte seisneb selles, et hing seisab ja avab ennast Jumala ees, et ta elab Jumala elus, jumalike reaalsuste, tõdede, saladuste ja märkide pühas maailmas. (See on seotud ka sellega, et liturgia nõnda vähe moraali loeb. Hing kasvab selles, aga mitte teadliku vooruseõpetuse ja harjutuse najal, vaid selle kaudu, et ta elab igavese tõe valguses, ehedas, loomulikult ja üleloomulikult terves korrapäras.)

Pühakirjas on kaks sügavamõttelist kirjakohta, mis on selles küsimuses väga ühemõttelised. Esimene asub Hesekieli nägemuse kirjelduses (Hs 1:4jj, iseäranis salmid 12, 15, 20, 24 ja Hs 10: 9jj). Need leegitsevad keerubid, kes „liikusid igaüks otse edasi: kuhu vaim iganes tahtis minna, sinna nad läksid, liikudes nad ei pöördunud … jooksid sinna-tänna, otsekui lööks välku … liikusid … ja seisid … tõusid maast üles … ma kuulsin nende tiibade kahinat otsekui suurte vete kohinat … kui nad seisid, siis nad lasksid oma tiivad longu…“ – kui eesmärgitud nad on! Lausa pettumust valmistav inimese jaoks, kes püüdleb mõistusliku eesmärgipärasuse poole! Nad on üksnes pelk liigutus, mis on jõuline ja hiilgav ja mille mõju sõltub sellest, kuidas Vaim neid juhib, kes ei taha muud, kui väljendada justnimelt vaimu sisemist olemust, ilmutada väliselt sisemist tuld ja jõudu. See on liturgia elav pilt.

Teises kirjakohas (Õp 8:30j ) räägib igavene Tarkus ja ütleb: „… siis olin mina tema kõrval kui lemmiklaps, olin päevast päeva temale rõõmuks, mängisin igal ajal tema ees, mängisin tema maailma maa peal …“ See kirjakoht on otsustava tähtsusega! See on igavese Isa rõõm, et Tarkus (Poeg, kogu tõde täies rikkuses) laotab kirjeldamatus ilus tema ette laiali oma mõõtmatut sisu, ilma igasuguse „eesmärgita“ – sest mille poole peaks see „püüdlema“? –, ent mõte on täiuslik ja õndsus kirjeldamatu: Poeg „mängib“ Isa ees.

Selline on kõrgeimate olendite, inglite elu, et nad ilma eesmärgita, nii nagu Vaim neid juhib, liiguvad Jumala ees salapärases tähenduses ja on tema ees mäng ja elav laul.

Ka maises sfääris on kaks nähtust, mis osutavad samas suunas: need on lapse mäng ja kunstniku loometöö.

Mänguga ei taha laps mitte midagi saavutada. Ta ei tea midagi eesmärgist. Ta ei soovi muud, kui oma noort jõudu kasutada, väljendada eesmärgivabas vormis oma elu, liigutuste, sõnade ja tegevustega, et seeläbi kasvada ja üha enam endaks saada. Lapse elu on eesmärgivaba, ent täidetud sügava tähendusega. Tema elu mõte ei seisne muus, kui et ennast takistamatult avada mõtetes, sõnades, liigutustes ja tegevustes, et olla teadlik oma loomusest ning olla lihtsalt olemas. Ja kuna ta ei taha midagi erilist, kuna ta ennast pidevalt ja sundimatult avab, siis muutub tema väljendusviis harmooniliseks ning vorm selgeks ja ilusaks, tema käitumine muutub iseenesest tantsuks ja pildiks, riimiks, viisiks ja lauluks. See on mäng, eesmärgivabalt avanev, omaenda rikkusest täidetud elu, tähendusrikas justnimelt oma pelgas olemasolus.

Elu edenedes tulevad võitlused. See näib olevat vastuoluline ja inetu. Inimene kujutab endale ette, mis ta tahab olla ja mis ta peaks olema, ning üritab seda oma elus ja olemises teostada. Aga sealjuures kogeb ta suuri takistusi ning märkab, et on üksnes harva see, mis ta peaks olema või tahaks olla.

Seetõttu proovib inimene vastuolu selle vahel, mida ta tahab ja mis ta tegelikult on, ületada teistsuguses, nimelt kujutlusi väljendavas valdkonnas, kunstis. Kunstis püüab ta luua ühtsust selle vahel, mida ta tahab ja mis tal on, selle vahel, mida ta peaks ja mis ta on, seespool oleva hinge ja väljaspool oleva looduse vahel, vaimu ja ihu vahel. Need on kunsti loomisvormid. Niisiis ei ole neil harimise eesmärki, need ei taha õpetada mingeid tõdesid või voorusi. Mitte kunagi ei ole tõeline kunstnik selle poole püüelnud. Kunstis ei taha kunstnik midagi enamat, kui ületada sisemist pinget, väljendada ettekujutuse maailmas kõrgemat elu, mida ta otsib ja mida ta tegelikkuses saavutab üksnes riivamisi. Kunstnik ei taha enamat, kui tuua esile oma olemust ja igatsust ning anda sisemisele tõele väline kuju. Ja kui inimesed vaatlevad kunstiteost, siis ei tohiks nad oodata sellelt midagi muud peale võimaluse selle ees peatuda, sügavalt hingata ja ennast vabalt tunda, et saada teadlikuks oma olemuse parimast osast ja aimata sisima igatsuse täitumist. Nad ei peaks kaalutlema ega „arukalt“ mõtlema, ei pea otsima õpetust ja manitsust.

Veelgi sügavamat kogemust pakub ainult liturgia. Selles antakse inimesele võimalus teostada armust kantuna oma olemuse tõelist mõtet, olla täielikult see, kes ta oma jumaliku määratluse järgi peaks olema ja tahaks olla: Jumala laps.

Liturgias peaks ta Jumala ees „tundma rõõmu oma nooruspäevist“ (Kg 11:9). Selles on midagi üleloomulikku, kahtlemata, aga just seetõttu vastab see ühtlasi tema sisimale loomusele. Ja kuna liturgia elu on kõrgem kui see, millele tavaline tegelikkus annab võimaluse ja väljendusvormi, siis võetakse sobivad viisid ja vormid kunstist. Kõne on mõõdukas ja meloodiline, kasutatakse pidulikke, seotud žeste. Vaimulikud riietuvad värvidesse ja rüüdesse, mis ei kuulu argielu juurde. Liturgilised talitused toimuvad ruumides ja aegadel, mis on liigendatud ja kujundatud kõige ülevama seaduse järgi. See on lapse elu selle sõna kõrgemas tähenduses, elu, milles kõigest saab pilt, tants ja laul. (Tegelikult ei võta liturgia oma vorme kunstist, vaid alguses seisab kultus ning kunst meie uusaegses tähenduses on sellest eraldunud kultuurivorm.)

Liturgias saab ilmsiks imeline tõsiasi: kus ollakse üleloomulikul moel laps Jumala ees, seal kaob piir kunsti ja tegelikkuse vahel. Kunstivormid kui täisküpse inimelu väljendus, mis muidu olid antud vaid ebatõelise kunstipärase ettekujutusena, on siin reaalsus, neist on saanud tegeliku, kuid siiski üleloomuliku elu vormid. Sellelgi elul on lapseks olemise ja kunstiga üks asi ühine: tal puudub eesmärk, kuid see-eest on ta täidetud sügavaima tähendusega. See ei ole töö, vaid mäng.

Jumala ees mängida, mitte kunstiteost luua, vaid ise see olla, see ongi liturgia sisim loomus. Sellest tuleneb ka ülev segu sügavast tõsidusest ja jumalikust helgusest selle sees. Seda, et liturgia nõnda rangelt ja täpselt kirjutab tuhandetes eeskirjades ette, millised peavad olema sõnad, liigutused, värvid, rõivad ja vahendid, mõistab üksnes too, kes võtab kunsti ja mängu tõsiselt.

Oled sa märganud, millise tõsidusega lapsed oma mängudele reegleid kehtestavad, kuidas peab toimuma tants, kuidas peavad kõik oma käsi hoidma, mida tähendab see pulgake ja puu? See näib totter üksnes selle jaoks, kes ei aima selle mõtet ning suudab näha tegevuse õigustust üksnes kindlaks määratud eesmärkides. Oled sa lugenud või ehk lausa ise kogenud, millise erakordse tõsidusega loob kunstnik oma teoseid? Kuidas ta „sõna“ all kannatab? Milline nõudlik ülemus on vorm? Ja kõik selle nimel, millel pole eesmärki! Ei, eesmärkidega ei ole kunstil mingit pistmist. Kui tõsiselt rääkida, siis kas arvab keegi tõepoolest, et üks kunstnik kogeks loomepiinu ja näeks tulist vaeva, kui ta oma teosega ei tahaks muud, kui jagada vaatajale õpetust, mida ta samahästi saaks edasi anda mõne lihtsa lause või paari näitega ajaloost või mõne hästi õnnestunud fotoga. Oo ei! Kunstnik olla tähendab maadelda varjus oleva elu väljendamisega, et see saaks selgelt nähtavaks. Muud ei midagi. Aga seda on tõeliselt palju! See on jumaliku loomise võrdpilt, mis tähendab, et selle varal on asjad tehtud, ut sint.

Sama lugu on liturgiaga. Ka liturgias on ääretu täpsuse, lapse sügava tõsiduse ja suure kunstniku range kohusetundega nähtud vaeva, et anda tuhandetes vormides kuju hinge pühale, Jumalast sündinud elule, millel pole muud eesmärki, kui et hing võiks selles olla ja elada. Liturgia on reguleerinud tõsiste seadustega püha mängu, mis viib hinge Jumala ette. Ja kui me tahame puudutada selle saladuse viimset põhjust, siis see on Püha Vaim, kes „täidab maailma“ (Trk 1:7), kes on loonud selle mängu, mida igavene Tarkus esitab taevase Isa ees kirikus, tema maapealses kuningriigis. See on tema viis „tunda rõõmu inimlastest“ (Õp 8:31). Liturgia kasvatuslik aspekt seisnebki selles, et hing ei püüaks kõikjal eesmärke näha, ei tahaks olla liiga sihiteadlik, liiga tark, liiga „täiskasvanud“, vaid mõistaks lihtsalt elada. Ta peab vähemalt palves õppima loobuma eesmärgist kantud tegevuse rahutusest. Ta peab õppima kinkima Jumalale aega, kasutama püha mängu jaoks sõnu, mõtteid ja žeste ilma iga kord küsimata: milleks ja miks? Ta ei peaks pidevalt midagi tegema, midagi saavutama, midagi kasulikku korda saatma, vaid õppima vabaduses, ilus ja pühas helguses mängima Jumala ees liturgia jumalikult määratud mängu.

Koostanud Ingmar Kurg

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.