Õed Assunta, Celesta ja Salvatora: kolme misjonäri pikk kodutee

Misjonär on läkitatu. Kaugel kodust esindab ta oma kirikut, kloostrit või misjoniseltsi. Ta on saadetud täitma teenimisülesandeid. Kui misjonär saadud ülesanded täidab ja töö lõpetab, kutsutakse ta koju tagasi.

Mitte iga misjonär ei jõua teenistuse järel tagasi kodumaale, kuid kodumaa on tema jaoks alati olemas. Nõnda oli ka frantsisklaste Tšehhimaal rajatud Congregatio Sororum Immaculatae Conceptionis Beatae Mariae Virginis III Ordinis Sancti Francisci Assiensis (Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kongregatsioon) õdedega, kes alustasid tegutsemist Eestis 1936. aastal. Tookord vahendas õdede kongregatsioonile kutset misjonitööks Eesti Apostliku Administratuuri jesuiidipreester Vassily Bourgeois.

Umsiedlung ehk ümberasumine aastatel 1940–1941

Õed tulid ning rajasid Tartusse ja Pärnusse lasteaiad. Kokku oli 12 õde, kes erinevatel aegadel Eestis töötasid. Veel 29. aprillil 1938. aastal, sõjaohu kasvades, oli orduema külastanud Eestit, kavatsusega laiendada Tartu filiaali tegevust. Mõneaastase teenimise järel kutsuti aga orduõed tagasi, et mitte jääda suure sõja jalgu. Kõigi õdede tagasipöördumine oli Tšehhi orduema Vaclava otsus. Sõda tuli, punaväed sisenesid Eestisse ja 21. juulil 1940. aastal kuulutati Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks. Õdede maalt lahkumine leidis aset aastatel 1940–1941 suure Umsiedlungi ajal. See ei olnud vabal tahtel lahkumine ega misjonitöö ametlik lõpetamine. Mindi nutuga ja kurval meelel. Umsiedlung viis Eestist ära enamuse enne sõda siin olnud välismaalastest katoliku preestreid ja mitme ordu misjonärid.

Peapiiskop Eduard Profittlich arreteeriti 27. juunil 1941. aastal ja tema saatusest ei teatud pikki aastakümneid. Sõja-aastateks ja osalt ka hilisemaks ajaks jäi Eestisse siiski preestreid ja orduõdesid. Pärast piiskop Eduardi arreteerimist saatis Riia peapiiskop Antonijs Springovits mais 1942. aastal piiskop Jāzeps Rancānsi kontrollima olukorda Eestis. Paavstile esitatud aruande kohaselt oli Eestis neli tegutsevat preestrit, üks vangistuses ja üks preester pühitseti värskelt Tartusse, Alexander Dordett. Tallinnase jäi Henri Werling SJ, Kiviõlisse ja Rakverre Stanislaw Rut SChr, Narva Tadeusz Kraus OFMCap, Valka Staņislavs Šamo ja Petserisse Łucjan Ruszała OFMCap. Vassily Bourgeois SJ vangistati sakslaste poolt.

Orduvendadest jäid Eestisse vennad Kazimierz Kański SJ ja Stefan Cieśla SChr, õdedest kolm Congregatio Sororum Missionariarum Sanctae Familiae kongregatioonist (Püha Perekonna misjoniõed) ja kolm kongregatsioonist nimega Sancta Missionibus a Sacra Corde Iesu (Pühima Jeesuse Südame idariituse õed).

1940. aasta südasuvel jõudsid õdedeni teated, et kõik eralasteaiad likvideeritakse. Kui õed käisid selle kohta küsimas nõukogude koolikomissarilt, pandi nad küsimuse ette, kas nad oskavad lapsi kasvatada „vajalikus vaimus“, nii et lapsele ei räägita Jumalast, ei laulda usulisi laule ega palvetata. Mõnda aega jätkati lasteaiaga nii Tartus kui Pärnus, kuni ilmusid punanurgad Stalini pildiga ning kiidulaulud suurele juhile.

Oktoobris 1940. aastal võttis linn lasteaedade juhtimise üle ja ametisse pandi ilmalikud kasvatajad. Novembris 1940. aastal natsionaliseeriti kiriku ja usuorganisatsioonide varad. Järgmise sammuna keelati õdedel lasteaias töötamine kasvatajatena ja nad võeti tööle koristajate või söögivalmistajatena. Õed lahkusid Eestist kahel aastal – 1940 ja 1941. Ärasõiduks tuli saada ilmaliku võimu luba. Viimased õed said Tallinnast laevale 27. veebruaril 1941. aastal ja Saksamaal paigutati nad Grevensmühleni laagrisse Mecklenburgis. Kloostriülema tungivate palvete ja mõjuvõimsate isikute sekkumise järel lasti õed ümberasujate laagrist vabaks ning nad jõudsid oma kodukloostrisse 13. mail 1941. aastal.

Kui teised õed lahkusid, jäid õde Assunta (1908–1965), õde Celesta (1908–1992) ja õde Salvatora (1908–2000) Eestisse. Õde Assunta ei saanudki tagasi emakloostrisse Olomoucis, ta võeti taevasesse kodusse veel Eestis viibides.

Lahkumise takistuseks osutus õe Salvatora uus kodakondsus. Õde taotles Eesti kodakondsust ja omandas selle naturalisatsiooni korras Eesti Vabariigi valitsuse otsusega 16. veebruaril 1940. aastal. Selleks oli praktiline põhjus: uue korra järgi said ametlikult töötada vaid Eesti kodanikud, aga õdede ülalpidamiseks oli vaja leida tööd ja palka. Ordu määras õe Salvatora 12. augustil 1940. aastal Eestis asuvate majade eestseisjaks koos otsustusõigusega, mida ta ei pidanud eelnevalt kooskõlastama. Selle sammu võis põhjustada kartus, et poliitiliste olude muutumisel saaks ehk Eesti kodakondsusega õde kaitsta ordu kinnisvara kohapeal, mis koosnes majadest Tartus (Gustav Adolfi 53) ja Pärnus (Karusselli 27).

Kui emaklooster kutsus oma misjonärid tagasi, ei saanud õde Salvatora väljasõiduluba ning pidi jääma Eestisse. Keelustamise põhjuseks sai tema Eesti kodakondsus, mida uus valitsus tõlgendas Nõukogude Liidu kodakondsusena. Kloostriema oli küll pöördunud saksa vahendusameti poole Poznanis, et ka õde Savatora pääseks kodumaale, kuid seda palvet ei saadud rahuldada. Kui ükski katse ei õnnestunud ning õde Salvatora saatus näis otsustatud, loobusid õed Assunta ja Celesta kojusõidust ning jäid koos õe Salvatoraga Eestisse, et „jätkata hingepäästmistööd Jumala tahtel“, nagu on kirjas Kraliky kloostrikroonikas.

Kolme õe misjonitöö Eestis

See, et kolm õde ei pääsenud tagasi koju ja jäid Eestisse paljudeks aastateks, on ühtaegu arusaadav ja arusaamatu, mõistetav ja mõistetamatu. Arusaadav seetõttu, et üks otsus põhjustas järgmisi ja üks sündmus viis teiseni ning seda rida on võimalik mingil määral mõistetavalt seletada. Arusaamatu ja mõistetamatu aga selles plaanis, mis sündis Jumala ettenägelikkuse ja ettemääratuse kohaselt ning millest meie, inimesed, saame aru alles tagantjärele. Tartu katoliku koguduse ning ka kogu Eesti katoliku kiriku jaoks oli õdede viibimine Eestis sõjajärgsel ajal Jumala imekspandav ettehooldus.

Neli ja nelikümmend aastat… Eelnes neli aastat hästi korraldatud ja igati laabunud misjonitööd Tartus ja Pärnus enne sõda. Järgnesid nelikümmend aastat, et hoida end elus ja usus, lootuses naasta kodumaale. Õdede toel püsis Nõukogude Liidu repressioonide aastatel ka Tartu katoliku kogudus. Õed jäid kiriku ja misjonäridest preestrite eest hoolt kandma. Oli aegu, kui missad toimusid õdede korteris, kuna neil oli luba pühitsetud hostia hoidmiseks. Kirikus mängis õde Salvatora missa ajal orelit ja õed laulsid kooris.

Saksa okupatsiooni aastatel viibis Tartus koos sakslaste diviisiga kümmekond katoliku preestrit. Kuid kohalik jesuiidimisjonär, preester Charles Bourgeois, kes tuli Eestisse tööle detsembris 1932. aastal, arreteeriti 23. juulil 1942. aastal sakslaste poolt ja pandi Tartu lähedale töölaagrisse. Õed hoolitsesid tema eest. Pärast sakslasi tulid venelased ja jesuiidipreester Henri Werling, kes oli olnud Eestist alates 1923. aastast, arreteeriti 1945. aastal ja küüditati Siberisse. Õed saatsid talle pakke ja pidasid temaga kirjavahetust.

Siberisse küüditatud preester Henri Werlingi kirjavahetusest Tartu õdedega on säilinud 13 kirja aastatest 1946–1949. Üks nendest kirjadest oli see:

6. dets. 46
r. Саигарка-Чернушка, Фокинсши район, Молотовск. oбл.
Armas Kristuses õde Белйкова
Augusti kuul ma sain Teie käest kaardi, mida Teie kirjutasite Petseris 23 juunil. Ma kirjutasin kohe vastuse, kuid seni ei kuulnud enam midagi Teilt. Loodan siiski, et elate veel vanal kohal, olgugi raskeis tingimustes. Ma ei tahaks isale T. kirjutada, et temale kimbatusi ei teha, kuid teie käest võiksin küll ka temalt midagi kuulda.
Ma istun siin juba 16 kuud, nii nimetatud „ümberasujana“ mõistatud sunduslikult.
Elu on raske. Sest kuna ma ei või rasket tööd teha, loetakse mind „invaliideks“, ja need saavad 200 gr. leiva; ja isegi 1 oktoobrist saadik meie enam sugugi leiba ei näinud. Kartul ja sibulaid on meie igapäevane leib. Õnneks mind aidatakse Tallinnast raha ja produktidega, muidu oleksin ammu hauda läinud. Kuid olen üsna nõrk.
Teie kirjutasite tol kaardil, et tahaksite juhtumisel mulle ka paki saata. Kuid võib seni Teil ei läinud korda? Ma lisan sellepärast siia ühe „справка“ mis võimaldab teile paki saatmist kuni 8 kilogrammi.
Ma paluksin, kui teil võimalik, saatke mulle vähemalt kuivikuid harilikust leivast. Arusaadav, et ka herned, kruubi, jahu j.n.e. asjad mis ei rikne teel, oleksid mulle ilusaks jõulukingituseks.
Paluksin lisage ka paki sisse ühe väikese värviliste piltidega piibli-katekismuse raamatukese ükskõik mis keeles (saksa või poola või tšeki või inglise) või teised piibli pildid. Siis 1 corporale ja 1 palla, 1 valge stoola.
Teised raamatud, mis mitte usulisest sisust, võite mulle saata tähitult trükitööna banderollis.
Ma paluksin nõnda saatke mulle: 1) vene-saksa või vene-prantsuse väike sõnaraamat. 2) inglise keelne grammatik ja sõnaraamat ja lugemik. Sest, kui selles keeles end uuendan, võiksin kevadel Jumala-abiga kuskil linnas (Sarapolis või Molotovis) tööd leida.
Jumal troostib mind sageli palves, kõigepealt öösel, kui kõik need hääled, mida peab päeval oma ümber kuulama, vaikivad või ainult norskavad.
Võib olla, ta kutsub mind varsti oma juurde, nagu juba 25-30 vanakesi meie hulgast. Kuid jällegi on mul lootus et ma võiksin veel kusagil preestrina tegutseda ja hääks teha uue agarusega kõike seda, mis ma enne oma ametis vigu teinud viha või kannatamatuse läbi. Ma soovitan ennast Teie ja isa T. ja teiste sõprade palveisse ja luba Teile kõigile, teid ka edaspidi mäletada Jumala ees.
Kirjutage kohe, kas saite selle kirja kätte.
Jumalaga, häid jõulupühi
Teie vana paater Werling (Генри Ернестович Верлинг)
N.B. Pakk olgu kõvas kartonis ja vana linatükki sisse-õmmeldud.

Mõneks ajaks katkes õdede kontakt emakloostriga. Kui paater Bourgeois vabanes töölaagrist ja saadeti välja Nõukogude Liidust 1948. aastal, tekkis tal võimalus kirjutada kloostri ülemõele, et õed on elus ja terved:

Jätsin Teie õed 1945. aasta mais Tartus. Tuba, milles nad elasid, oli väga kitsas. Samas korteris elas veel teine perekond. Köök olid kõigile ühine. Õed talusid raskusi rahulikult. Sõja ajal varjasid nad kiriku Sakramenti sageli oma toas kapis. Õed kannatasid mitme pommitamise tõttu. Maikuus 1944. aastal elasid nad metsas, ühe heasoovliku perekonna suvilas. Nad talusid kõike kannatlikult suure usaldusega Issanda vastu. Kaks õdedest töötasid endiselt 1945. a. kliinikumis. Õde Celesta juhatas õdede majapidamist. Tartusse jäi minust umbes paarkümmend katoliku perekonda ning kaputsiinide ordu preester Tadeus.

Viimane sõjajärgne kiri Eesti õdedelt saadeti Tšehhi kloostrisse 6. detsembril 1945. aastal (aastatest 1941–1945 on säilinud 50 kaart-kirja). Seejärel katkes ühendus kodumaaga ja taastus alles 1951. aastal. Järgnev kiri on 14. novembrist 1952. aastast (perioodist 1951–1961 on 30 kaart-kirja).

Meie armas ema, Teie 20. ja 22. septembril saadetud armsad kirjad tegid meile sama palju rõõmu, nagu too esimene. Nad saabusid ühekorraga. Meid rõõmustab väga ka, et Teie käsi käib paremini, kui meil siin; aga peame ootama ja palvetama. Reisimine on väga keeruline, aga maitsi ikkagi võimalik. See olukord kestab veel kaua, nii et ehk on praegu kõige parem aeg. Liduška vallandati punaste võimude tulles, aga tal pole veel passi, millega ta saaks Moskvasse saatkonda elamisluba pikendama minna. Peame niisiis Mařenka ära ootama, et Liduška ei peaks üksinda minema. Kui nad praegu ei sõida, siis läheb neil rahulikumalt, kui nad tema koos asjadega kaasa võtavad. Nii soovime me ise talitada, ja seda soovitame ka Teile, ema. Arvame, et oleks mõistlik nõuda, et teised võtaksid kaasa ainult kõige hädavajalikuma, muidu ei pruugi nad kohale jõuda. Meie armas, kallis ema, mõtlesime ka lennukisõidule, aga see pole ajutiselt võimalik, kuna on suur oht surma saada. Iseendale ma ei mõtle. Peame laenu võtma, et saaksime talveks puid koju vedada. On ka teisi väljaminekuid olnud, aga millegi pealt eriti kokku hoida ei anna. Aga küll saame hakkama, kui see on Jumala tahtmine. Tööd on rohkesti, raskusi ka. Küllap kõik laheneb, ja nälga me veel ei kannata. Meil on hea isand. Meile tuli üks külaline. See on meie kõige kallim Sõber. Tallinna tal ei õnnestunud jõuda, aga Tartusse ta saabus. Ta saadeti meie juurde Riiast. Esimesed 12 päeva olime üksi. Eile astus ta läbi ja ütles, et me jääme Tartusse. Me ei saanud talle harjumuspäraseid mugavusi pakkuda. Kas Teie juures ei leiduks kedagi meie sarnast?

Õdede majja oli tööruumid sisse seadnud sõjakomissariaat ning õed pidid hakkama endale elamist otsima. Saksa okupatsiooni aastatel 1941–1944 said õed taas pidada oma lasteaeda Jakobi tänaval. Pärast sõda võeti maja sõjakomissariaadi valdusesse ning õed kolisid kõrvalasuvasse väikesesse puumajja Jakobi tänav 51. Sõjakomissariaadi laienedes pidid nad sealtki välja kolima. Nad leidsid endale korteri aadressil Taara puiestee 16, mis asus kiriku lähedal.

Õde Assunta ja õde Celesta pidid igal aastal pikendama elamisluba. Selleks vajasid nad tõendit töökohalt. Tuli leida töökoht. Õed Salvatora ja Assunta olid juba sõja algul õppinud põetajateks ning said nüüd asuda tööle haiglasse. Õde Salvatora töötas Tartu lastehaiglas õena ning õde Assunta mõnda aega kõrva-nina-kurguhaiguste kliinikus medõena ja hiljem operatsiooniblokis sidumistoa õena. Õde Celesta sai tööd silmakliinikus.

Õed ei tohtinud enam kanda ordurüüd, kuid pea oli neil endiselt kaetud. Mõnda aega said nad kanda valgeid pearätte nagu medõed, hiljem naiste tavalisi rätte. Tartu tolleaegse kogudusepreester Tadeuszi meelest olid nad nagu „kolm ühevanust õde, keda peeti kolmikuteks, isegi miilitsas ei vaadatud nende passi, kuna neid tunti kui „õdesid”. Need kolm õde olid justkui üks hing. Kus oli üks neist, seal tahtsid olla ka teised kaks“ (vt Tadeusz Kraus. Misjonäri mälestusi Eestist, 2019).

Kõik kolm õde olid eesti keele ära õppinud. Paater Tadeusz tunnistas: „Kuna õed ei osanud poola keelt rääkida, kuigi nad aru said, ja mina jälle ei osanud tšehhi keelt, rääkisime omavahel eesti keeles.“

Lugusid Tartu ajast

Õde Salvatora jutustas sedasi: „Lastehaiglas töötades pidin hädakorral ka ristima. Neid oli 300 juhtumi ümber. Kõik oli mul kirjutatud vihikusse, kuid hävitasin selle vihiku hiljem. Kui nägin, et laps oli suremas, siis ma ristisin ta. Ükskord tuli ema koos lapsega. Peaarst andis korralduse, et nad jääksid kohe haiglasse, kui ta ei taha, et laps sureb. Ema nuttis ning ütles, et laps on ristimata. Mind lasti siis kodust kutsuda. Kust küll peaarst teadis, et ma olen salaja ristinud? Ütlesin alati vanematele, kui oli hädaoht, et laps sureb. Kord tuli üks venelanna, ühe ohvitseri ema ja palus, et ma ristiksin tema lapse. Algul ma ei tahtnud, aga siis toimetasin kõik. Rääkisin sellest preestrile ja sain noomida, et poleks tohtinud ristida. Nad kartsid kirikusse minna. Igaüks peab ristima, kui on surmaoht, muul juhul on see preestri asi. Sain noomida, et ristisin terve lapsukese.“ (Mälestus on avaldatud ajalehes Kiriku Elu, 1991-5, lk 7)

Õde Celesta hoolitses Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kiriku korrasoleku eest. Ta oli sakristaaniks; töötas kirikus tervete päevade kaupa. Teised õed abistasid teda. Hoolitseda tuli kirikuaia ja -esise tänava eest. Tolle aja kirikulised mäletavad, et kirikut hoiti sõnulseletamatult hoolsasti. Kirik oli lae-roietest kuni pingialuste viimase sopini ülipuhas. Koguni ametnikud, kes kirikut külastasid, olid hämmingus. Kõigi tööde jaoks oli väljakujunenud kord. Ahjude kütmisest akende lahti tegemiseni, et suvel kuivatada õhku ja tagada sügisel soe sisekliima. Õde Celesta õmbles palju albasid, komžasid, ornaate ja teisi kirikus vajalikke tekstiile.

Igal aastal ehiti kirik jõuludeks, ülestõusmisajaks ja tavalisteks pühapäevadeks. Õed valmistasid küünlaid ja küpsetasid oblaate Eesti kõigi katoliku koguduste jaoks. See oli õdede viis pidada inimestele jutlust, sest iga ese kirikus, viirukilõhn, isegi valguslaik läbi akna oli tähendusega.

Õed töötasid koos Eestisse jäänud misjonär-preestritega. Kaputsiinipreester Tadeusz Kraus teenis Tartu kogudust aastatel 1945–1964. Ordu provintsiaal kutsus 1961. aastal kõrges eas isa Tadeuszi tagasi Poola kloostrisse.Uut preestrit Tartusse ei olnud leida. Oli oht koguduse töö sulgemiseks, sest nõukogude võim likvideeris need kogudused, kus puudus oma preester. Siis käisid õed koos koguduse esindajaga Riia piiskopi jutul. Palve võeti kuulda ning 1964. aastal määrati Tartusse sama orduvend, kaputsiinipreester Janis Pavlovskis, kes teenis Tartus aastatel 1964–1977. Isa Andreas oskas eesti keelt.

Õed olid ustavad abilised preester Miķelis Krumpānsile (hooldas Tartu kogudust aastatel 1977–1987) ning preester Rein Õunapuule, kes asus Tartus teenima 1987. aasta suvest. Õed on ikka õpetanud, et lisaks roosipärja palvetamisele palvetatagu igal päeval ka oma preestri eest.

Kirjalikul kujul on õdede Tartu ajast meenutusi ajakirjas Kiriku Elu (5-1991). Need mälestused said kogutud ajal, kui Toivo Reitalu külastas Kraliky kloostrit Tšehhimaal ja kohtus taas õe Salvatora ja õe Celestaga.

Juulis 1947. aastal küsis õde Salvatora võimudelt ajutist külastusluba Tšehhimaale. Vastus oli eitav. Seda põhjendati andmete puuduliku esitamisega. Mais 1948. aastal küsis õde teist korda luba. Taas lükati taotlus tagasi (ta sai eitava vastuse 12. septembril 1949. aastal). Aprillis 1961. aastal esitas ta uue taotluse kodumaa külastamiseks ning kui taotlusele oli lisatud hulgaliselt „spravkasid“ ning kaks kutset Tšehhist, sai ta augustiks 1961 positiivse vastuse. Tingimuseks oli, et külastuse järel peab ta Eestisse tagasi pöörduma. Õde Salvatoral oli võimalus viibida Kraliky kloostris 30 päeva. Veel kord sai õde külastada emakloostrit 15. novembrist 15. detsembrini 1965. aastal. Sel ajal lahkus igavikku õde Assunta Tartus. Hilisemad külastusetaotlused lükati tagasi (1967. ja 1968. aastal).

Õde Salvatora võis taotleda külastusi Tšehhi, sest omas nõukogude Eesti kodakondsust, aga pidi iga kord tagasi pöörduma. See-eest õde Celesta ja õde Assunta omasid õigust Eestist lahkuda Tšehhoslovakkia Föderatiivsesse Sotsialistlikku Vabariiki, kuid ei oleks saanud enam tagasi pöörduda. Nad ei esitanudki taotlusi.

Augustis 1987. aastal esitas õde Salvatora, oma 80. eluaasta künnisel, taotluse kodakondsuse vahetamiseks. Sellele vastati keeldumisega, kuid ta sai külastusloa samal aastal, et olla saatjaks õde Celestale, kes naasis nüüd kodumaale. Nad asusid teele 21. oktoobril 1987. aastal. Tšehhis esitas õde Salvatora Nõukogude Liidu saatkonda taotluse püsiva elamisloa saamiseks väljaspool nõukogudemaad. See rahuldati 20. detsembril 1988. aastal. Õde Salvatora lahkus igavikku 29. oktoobril 2000. aastal.

Õde Celesta (Ludmila Štohánzlová) sündis 28. augustil 1908. aastal Spinovis. Eestisse saabus 5. märtsil 1939. Jõudnud tagasi kodumaale 1987. aastal, jäi Kraliky kloostrisse ja lahkus igavikku 10. oktoobril 1992. aastal.

Õde Assunta (Aloisia Pešová) sündis 19. septembril 1908. aastal Brumovis. Eestisse saabus 5. märtsil 1939. aastal. Tema jäigi Eestisse… Ta oli pärast sõda töötanud nina-kõrva-kurgukliinikus põetajana. Kui aga sealne medõde oli jäänud astmahaigeks, paluti õde Assuntal teda asendada. Peatselt haigestus ka õde Assunta tööruumides puuduva ventilatsiooni tõttu. Õde jäi koju ja tegi kiriku heaks nii palju, kui suutis. Ta lahkus igavikku 6. detsembril 1965 ja maeti Tartu Puiestee tänava kalmistule.

Ordu jätkab alustatud misjonitööd. 1. augustil 1997. aastal saabusid õde Vojtěcha ja õde Hyatzinta koos orduülemaga Tartusse. Kohtumisel isa Philippe’iga olla kerkinud küsimus: „Kes on õed kutsunud tööle Eestisse?“ Ülemõde vastanud selgelt: „Õed pole kunagi lahkunudki töölt Eestis!“