Paavst Leo ja oikumeeniline patriarh Bartholomeos kinnitasid, et ollakse teel ida- ja läänekiriku nähtava ühtsuse ja täieliku osaduse poole. Lääne- ja idakiriku suhteid analüüsib teoloogiadoktor ja Kolleegiumi asutajaliige Ingmar Kurg.
Kaks patriarhi – Rooma ja Konstantinoopoli – kohtusid novembris 2025 ja tegid inimkonnale ühisavalduse. Kohtumine toimus Nikaia esimese oikumeenilise kirikukogu 1700. aastapäeva tähistamise raames. Ühisavalduses meenutasid patriarhid Leo ja Bartholomeos, et tähistamist väärib veel üks teine, 60 aasta tagune sündmus, kui paavst Paulus VI ja oikumeeniline patriarh Athenagoras avaldasid ajaloolise ühisdeklaratsiooni, millega tühistati ida- ja läänekiriku 1054. aasta vastastikused ekskommunikatsioonid. Tookord tänati Jumalat, et see prohvetlik žest „ajendas meie kirikuid jätkama vastastikuse usalduse, lugupidamise ja ligimesearmastuse vaimus dialoogi, mis Jumala abiga viib taas täieliku usu ja sakramentaalse elu osaduseni, mis eksisteeris nende vahel kiriku esimese tuhande aasta jooksul“. Nüüd manitsevad patriarhid kõiki neid, kes on ikka veel kirikutevahelise dialoogi suhtes kõhklevad, kuulama, mida Vaim kirikule ütleb. Vaim kutsub ajaloo praegustes oludes kirikuid tunnistama maailmale rahu, leppimist ja ühtsust.
Paavst Leo meenutas tänulikult kohtumist kevadel 2025, kui Tema Pühadus Bartholomeos oli Roomas uue paavsti ametisseseadmisel. Nad teretasid teineteist kui vennad Kristuses. Muu maailm nägi selles rohkemat kui pelgalt kõrgete kirikujuhtide käepigistust, see oli „uuendatud embus kahe iidse kiriku vahel, kes kõnnivad teed ühtsuse poole“ (Zenit). Bartholomeos käis paavstlikus idainstituudis (Pontifical Oriental Institute), kus ta oli ligi kuuskümmend aastat tagasi Istanbuli noore preestrina õppinud kanoonilist õigust. Anti üle kutse külastada oikumeenilist patriarhaati endises Konstantinoopolis ja sündiski, et püha Peetruse valitud järglase esimene välisreis suundus ametivenna juurde. Novembris, kui kohtuti Istanbulis, kinnitas Leo, et olles teel „kõigi kristlaste täieliku osaduse taastamise poole, mõistame, et see ühtsus saab olla ainult ühtsus usus“. Kohtumisel üksteisele üleantud kingitused sümboliseerisid kirikute ühist sakramentaalset pärandit.
Oikumeeniliselt meelestatud inimesed õhkavad aeg-ajalt, et suurim õnnetus, mis inimkonda tabas, oli Rooma ja ülejäänud üleilmse kiriku vaheline lõhe tuhat aastat tagasi, ja suurim õnnistus, mida inimkond loota võib, oleks ida ja lääne taasühinemine kristliku ühtsuse taastamisega. Keskaja lõpuni tehti lepituskatseid, millest üks julgemaid oli ida- ja läänekiriku ühiselt kavandatud kirikukogu, kus aastatel 1439–1445 sõlmiti unioone nii Kreeka patriarhaatidega kui ka armeenlaste, koptide, süürlaste ja teiste idakirikute esindajatega. Idakirikud olid valmis tunnustama Rooma paavsti primaati ja Rooma oli valmis tunnustama idakirikute sakramente. Kuid paber jäi vaid paberiks, ja reaalpoliitikas jätkus üksteise taunimine või tuli ette hullematki. Tookordne Püha Tool ähvardas, et „mitte ainult paganad, vaid ka juudid, ketserid ja skismaatikud“ ei saa osa igavesest elust, kui nad pole ühinenud paavstikirikuga.
Tänapäeval lähtutakse oikumeenilistes dialoogides nn eristavast üksmeelest. See fikseerib ühiseid konsensuslikke seisukohti koos kummagi poole erinevate rõhuasetustega, kusjuures kinnitatakse, et erimeelsused ei muuda ühisosasid kehtetuks. Seega on tegemist konsensusega, mis ei välista erinevusi, vaid just sisaldab neid selgesõnaliselt. Esitades ühiseid seisukohti ja erinevusi, kinnitatakse, et nimetatud erinevused ei ole õpetuslike hukkamõistmiste ajendiks ega kirikute lahususe põhjuseks. Lahutatuse tegelikud põhjused peituvad mujal.
Roomakatoliku kiriku vaade idakirikutele
Vatikani II kirikukogu tunnistas idakirikute kõik sakramendid kehtivateks ja õndsusttoovateks ning võttis arvesse, et kuna idakirikudki on apostlitest alguse saanud patriarhaadid, tuleb alal hoida “usu- ja armusidemeid, mis peaksid sõsarkirikute vahel eksisteerima” (dekreet “Unitatis redintegratio”, 1964, art 14). Vatikani kirikukogu tunnistab nüüd, et katoliiklased ei suutnud varasemal ajal õigesti mõista apostlite poolt edasi antud pärandi kõiki vorme ja viise, mis kujunesid eri paigus vastavalt vaimulaadi ja elutingimuste erisustele. Ja see põhjustaski vastastikuse armastuse puudujäägi, mis viis lahknemiseni. Nüüd tunnistab kirikukogu ja tahab kõigile öelda, et idakristlased on alati suure armastusega pühitsenud euharistiat ühenduses piiskopiga ja on seeläbi saanud “jumaliku loomuse osaliseks”, nagu on öeldud 2. Peetruse kirjas (1:4), ning ehitatakse üles Jumala kirikuks. “Idakirikute ülimalt külluslikku liturgilist ja vaimulikku pärandit tuleb kõigil tunda, austada, alal hoida ja kalliks pidada. Kõik peavad ära tundma, et see on kristliku pärimuse täiuse ustavaks alalhoidmiseks ning samuti ida- ja läänekristlaste omavaheliseks lepitamiseks väga oluline” (art 15).
Veel tunnistab kirikukogu, et idakirikute omaenese kirikukord selle mitmekesisuses ei ole takistuseks kiriku ühtsusele, pigem rikastab see kristlikku pärimust ja lisab kirikule sära. „Et kõrvaldada mis tahes kahtluse vari, kuulutab käesolev kirikukogu seega, et kogu kiriku vältimatut ühtsust meeles pidades on idakirikutel voli end valitseda vastavalt neile omasele kirikukorrale, kuna see sobib paremini nende ustavate iseloomule ja tuleb nende hingele rohkem kasuks“ (art 16). Nõndasamuti on ka teoloogilise pärandiga. Ärgu imestatagu, kui üks traditsioon on aeg-ajalt jõudnud ilmutuse saladuse mingi aspekti selgemale mõistmisele lähemale kui teine või on seda paremini väljendanud. Sellistel juhtudel tuleb neid erinevaid teoloogilisi väljendusi käsitleda pigem üksteist vastastikku täiendavatena kui vastandlikena (art 17).
Seetõttu tunnistab Rooma kirik need oma vennad-õed täielikult katoliiklikuks ja apostlikuks kirikuks. Soov oleks kõrvaldada kõik tõkked, mis veel lahutavad ida- ja läänekirikut, et jõuda täieliku osaduseni (art 18), ometi kinnitab kirikukogu pühalikult, et ühtsuse ja osaduse taastamiseks ja alalhoidmiseks „ei tohi nõuda midagi muud kui hädavajalikku“, nagu kunagi ammu oli otsustanud apostlite koosolek Jeruusalemmas (Ap 15:28). Rooma kirik tahtis idakirikule öelda: ärgu enam tundku hirmu proselütismi pärast; kontaktide tihendamine katoliiklaste ja õigeusklike vahel ei ole ülelöömise tagamõttega. Oli ju ka Kirikute Maailmanõukogu New Delhi assamblee 1961. aastal selgesõnaliselt tauninud igasugust meelitamist ühest kirikust teise, kuna see poleks õige Kristuse tunnistamise viis.
Idakirikute vaade läänekirikule
Rooma kirikul on keskne õpetusamet, mis fikseerib ja kehtestab siduvaid seisukohti või vajadusel sõnastab neid ümber, ent õigeusukirikutel pole sarnast keskset autoriteeti peale üleilmse sinodi. Oikumeenilisi sinodeid pole aga pärast Nikaia kirikukogu 787. aastal olnud ja uus katse panortodokssel sinodil 2016. aastal Kreetal ei toonud kõiki patriarhe kokku. Seetõttu võib kohata õigeusukirikute mõtteavaldusi, millel on vaid lokaalne tähtsus ja mis ei muuda kogukiriku õpetust ega liturgiat. Üks seisukohavõtt suhetest teiste kirikutega on pärit III panortodoksselt eelkontsiliaarselt konverentsilt 1986. aastal Chambésy’s. Selles põhjendatakse õigeusu kirikute osalemist oikumeenilises liikumises ja Kirikute Maailmanõukogus, kuid kinnitatakse, et õigeusukirikud ei lepiks formaalse “konfessioonide võrdsuse” ideega ilma ühtsuseta ühise usu alusel. Õigeusu kiriku “ülesanne ja kohus on anda edasi Pühakirjas ja pühas pärimuses sisalduvat tõde kogu täiuses” (1986, art 2). Kreetal toimunud panortodoksne sinod 2016. aastal ei lisanud midagi uut ja kinnitas vaid, et dialoogid, mida õigeusu kirik peab, ei tähenda kunagi kompromisse usuasjades (2016, art 3).
Õigeusu kirik usub end olevat “üks, püha, katoliiklik ja apostlik kirik”, nagu määrab Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus. Kristlaste seas on lõhesid, kuid Kristuse kirik ise ei ole lõhenenud ega saagi kunagi selliselt olla. Kui õigeusklikud väidavad end olevat see ainus tõeline kirik, siis milliseks peavad nad nende kristlaste staatust, kes ei kuulu õigeusklike osadusse? Erinevad õigeusklikud vastaksid veidi erinevalt, sest kuigi kõik lojaalsed õigeusklikud on oma põhiõpetuses kiriku kohta ühel meelel, ei ole nad täielikult ühel meelel selle õpetuse praktiliste tagajärgede osas.
Esimene, mõõdukam rühm, kuhu kuulub enamik neist õigeusklikest, kellel on olnud lähedane isiklik kontakt teiste kristlastega, väidab, et õigeusu kiriku ainuõigsusest on vale järeldada, et mitte-õigeusklikud ei saa kuidagi kirikusse kuuluda. Nähtamatud sidemed võivad eksisteerida vaatamata välisele eraldatusele. Jumala Vaim puhub, kus tahab, ja nagu püha Irenaeus ütles, kus on Vaim, seal on kirik. On teada, kus kirik on, aga ei saa olla kindlad, kus ta ei ole; ja seetõttu peab hoiduma hinnangute andmisest mitte-õigeusklikest kristlastest kohta. Kristuse üheainsa ihuga saab olla seotud mitmel erineval viisil ja sellest saab olla eraldatud mitmel erineval viisil.
Teine, rangem rühm välistab mitte-õigeusklike seostamise kirikuga, mille Kristus rajas. Nad argumenteerivad, et kirikut tuleb mõista ühtsena nii väliselt kui ka seesmiselt, mis tähendab, et kirikust lahku löönud skismaatikud ja hereetikud ei saa olla kiriku liikmed, sest kirikut ei saa seesmiselt tükeldada. Kuidas Jumal nende peale halastab, on eraldi küsimus.
Nii esimene kui ka teine rühm on seisukohal, et mitmekesisust – eelkõige seesmist – ei saa lubada usu ühtsuse arvelt. Ühtsus õiges usus on olulisem kui institutsionaalne ühtsus; õige usk kolmainsasse Jumalasse, Isasse ja Issandasse Kristusesse ja Pühasse Vaimusse on ilmutatud tõde ning on kirikukogudel seatud kiriku ühtsuse garantiiks. Niisugune on kõigi õigeusu kirikute lähtekoht oikumeenilises dialoogis ja liikmeks olemisel oikumeenilistes nõukogudes. Õigeusklikud jätavad ära seesuguse oikumeenia, mis nõustub minimaalsega või kus loodetakse liikuda kirikute nähtava ühtsuse poole üksikküsimuste lahendamise teel. Usupärimus on üks ja jagamatu tervik, võta või jäta. Seetõttu ei ole õigeusklike seisukohalt võimalik sakramentide vastastikune tunnustamine, näiteks osaleda ühises euharistias – sõltumata sellest, kas idas ja läänes on sama armulauateoloogia või mitte – kuni pole usuühtsust kõiges. Mitte armulaud ei vii ühtsuseni, vaid ühtsus võimaldab ühist armulauda.
Seejuures, kui õigeusklikel on usu ühtsus olulisem kui kirikute institutsionaalne ühtsus, sh üheainsa kirikupea all, miks ollakse nii punktuaalsed liturgilistes üksikasjades? Liturgias osalemine on reeglitega enim piiritletud. Asi on selles, et õigeusu arusaamise järgi kõik usuks vajalik sisaldub ja realiseerub liturgias. Liturgias leitakse taevalik ühendus Jumalaga; liturgia ei ole pelgalt rituaal ega mõttemäng, vaid asi ise. Seetõttu tuleb tähele panna, et kui räägitakse usuühtsusest, siis mõeldakse mitte esmalt kokkuleppeid teoloogilistes jt küsimustes, vaid ühtsust liturgilises elus.
Kõige selle juures õigeusklikud, uskudes, et apostlite alusel on õigeusu kirik üks ja õige, soovivad üle kõige kristlaste nähtavat ühtsust. Ka õigeusklikud nõustuvad “eristava ühtsuse” põhimõttega, teades, kui erinevaid radu on liikunud ida ja lääs. Kuid õigeusklikel on raske aru saada, miks peaks ühtsuse märk välja paistma ühenduses vaid üheainsa patriarhiga, olgu selleks või suurima kristlaste koguduse juht, Rooma piiskop. Õigeusumaailm on detsentraliseeritud struktuuriga sõsarkirikute perekond, mis tähendab, et eraldatud kogukondi saab õigeusku integreerida ilma oma autonoomiat kaotamata; õigeusk soovib osakirikute leppimist, mitte nende neeldumist.
Dialoog nii ida kui läänega
Tänapäeva oikumeenilistes suhetes on õigeusukirikutel mitu dialoogipartnerit nii idas kui ka läänes. Idas on nn eel- ja pärastkalhedoonlikud kirikud nagu nestoriaanid, monofüsiidid jt. Oikumeeniliste vaatlejate hinnangul võib nende vastastikune täielik osadus olla päris lähedal. Läänes on õigeusukirikutel kujunenud usalduslik suhe anglikaani kirikuga. Õigupoolest on just sealt saadud 19. sajandil esmased oikumeenia kogemused ja koostöö algus, mis viis Kirikute Nõukogu asutamiseni 1948. aastal.
Läänes leiab õigeusk enim ühist “nooremas vennas” roomakatoliku kirikus, vaatamata psühholoogilistele barjääridele, mis on kerkinud viimase aastatuhande jooksul. Neile meenuvad kibedad hetked: ristisõjad, Brest-Litovski unioon 16. sajandil, Antiookia skisma 18. sajandil või õigeusu kiriku allasurumine katoliiklikus Poolas kahe maailmasõja vahelisel ajal. Rooma ja teiste õigeusu patriarhaatide taasühinemine sellises osaduses, mis oli enne kirikulõhet, on ikkagi keeruline ülesanne. Ilmne on, et seda ei saa kehtestada ainuüksi ülalt alla, näiteks patriarhide ühisavaldusega. Kõigi nende žestide juures, mida paavst ja oikumeeniline patriarh teevad, sekkub arvamuste ja jõujoonte paljusus, mida saab kergesti võimendada tänapäeva meedias, ja sageli jäädakse kinni klišeedesse.
“Vanema venna” rollis räägivad õigeusklikud omavahel mõistujuttu meistrist, kes andis oma õpetused kolmele jüngervennale ja saatis nad töödele. Vanim kordas ustavalt seda, mida talle oli õpetatud, midagi muutmata. Kahest nooremast lisas üks õpetusele midagi juurde, teine võttis sellest midagi ära. Tagasi meistri juures ütles too neile: “Tänage oma vanemat venda; ilma temata poleks te säilitanud tõde, mille ma teile andsin.” Seejärel ütles ta vanemale: “Täna oma nooremaid vendi; ilma nendeta poleks sa mõistnud tõde, mille ma sulle usaldasin.” Õigeusklikud usuvad, et Jumala armu läbi on nad suutnud säilitada tõelise rikkumata usu, “midagi lisamata ega ära võtmata”. Lääne poole läinud nooremad vennad elasid läbi skolastika, reformatsiooni ja sekularisatsiooni, millest õigeusk on puutumata jäänud. Tänapäeval kohtutakse taas ja taas. Nooremad avastavad vanema venna igiväärtusi, ent õigeusklikud võivad tänada oma nooremaid vendi, sest kontakti kaudu lääne kristlastega – roomakatoliiklaste, anglikaanide, luterlaste, kalvinistide ja vabakogudustega – on neil võimalik omandada uus nägemus õigeusust.
Katoliiklasi kuulates jääb mulje, justkui kirikuühtsuse ainus murekoht on Rooma paavsti tunnustamine ainsa kirikupeana üle kõikide. Nagu juba öeldud, pole see asi õigeusklike meelest põhiküsimus. Nüüd jääb võimalus, et õigeusklikud kas tõlgendavad seda nõuet adiafoorselt, st mitteolulisena, mida saab möönda, kui teine osapool nõuab, või uuritakse süvendatumalt, mida head püha Peetruse järeltulija aujärg võib anda kõigile kristlastele, kui Rooma omalt poolt ilmutaks valmisolekut suuremaks kollegiaalsuseks.
Paavst Leo XIV kordas sama žesti, mida ka paavst Franciscus, kui tuletas maailmale meelde, et tema ametitiitel on Rooma patriarh. See ei läinud kõrvust mööda õigeusklikel, kes kuulsid ütlust kontekstis “esimene võrdsete seas”.