Ühtsus mitmekesisuses – seda võib nimetada katoliikluse uueks arenevaks paradigmaks. Katoliku kirik Euroopas on seda tunnetanud, sest Prahas räägiti mitte ainult üksteise kohta, vaid üksteisega.
Piiskopisinodid on Rooma-Katoliku Kiriku üks juhtimisorganeid, mille asutas paavst Paulus VI 1965. aastal. Piiskopisinodite eesmärk on tihendada sidet paavsti ja piiskoppide vahel, et nõustada paavsti kirikuelu küsimustes ja edendada piiskoplikku kollegiaalsust. Sinod ei ole alaline tööorgan, vaid tullakse kokku paavsti kutsel konkreetsete teemadega tegelemiseks. Tegutseb alaline sekretariaat, sinodi delegaadid kutsutakse. Korralised sinodid toimuvad iga 3–4 aasta järel; sellele lisaks on ka erakorralisi kogunemisi.
Käimasolev erakorraline piiskopisinod, mille läbivateks teemadeks on osadus, osalemine ja missioon, on pühendatud kiriku sinodaalsuse küsimusele ja on jaotatud mitmele aastale mitmes etapis.
Esimest etappi alustati 2021. aastal, mil paavst Franciscus palus osakirikute piiskoppidel küsitleda jumalarahvast, kuidas nemad kogevad kiriku elu, kuidas mõistavad oma rolli kiriku misjonis ning kuidas näevad kiriku tulevikku. Eestis loodi selleks otstarbeks sinodi töögrupp ja moodustati vestlusringid (vt lähemalt https://sinod.katoliku.ee/). Vatikanist anti kaasa suur tööjuhis ehk Vademecum. Esimese etapi lõpuks koostati kõigis maades raportid. Eesti raportit saad lugeda siit.
Piiskopisinodi teine etapp on kontinentaalne, s.t kogunevad kohalike piiskopkondade delegaadid maailma eri paigus. Oktoobris 2022 avaldati Vatikanis vastav töödokument pealkirjaga „Tee avaraks oma telgipaik“ (Js 54:2). Kontinentaalseid kogunemisi on ette nähtud ühtekokku seitse: Euroopas, Aafrikas, Ladina-Ameerikas koos Kariibi mere piirkonnaga, Aasia, Lähis-Idas koos idakirikutega, Põhja-Ameerikas ja Okeaanias. Kuulatakse ära kõigi delegatsioonide ettepanekud kiriku sinodaalsuse kohta ning koostatakse lõppdokument saatmiseks Vatikani, et 2023. aasta sügisel jätkata arutamist ülemaailmselt. Kolmas ja viimane etapp on ülemaailmne ning toimub Vatikanis korralisel piiskopisinodil 2023. aastal. Sellelt oodatakse paavstlikku lõppdokumenti instrumentarium laboris.
Praha assamblee töökorraldus
Euroopa kontinentaalne kohtumine ehk assamblee toimus 5.−12. märtsini Prahas. Kohtumise kutsus kokku Euroopa Piiskopikonverentside Nõukogu (CCEE). Kutsutud olid 200 delegaati (156 Euroopa piiskopikonverentsi delegaadid ja 44 külalist, sh teistest kirikutest), lisaks 390 veebiosalejat ja akrediteeritud ajakirjanikud. Eestit esindasid kohtumisel piiskop Philippe Jourdan ja Marge-Marie Paas; vaatlejateks olid Ingmar Ignatius Kurg ja Helle-Helena Puusepp. Töö toimus kahes etapis: 5.−9. veebruarini osalesid vaimulikkonna ja ilmikute esindajatest moodustatud delegatsioonid eri maadest; kuulati ära 39 aruannet, koguneti töörühmadesse eri teemade üle arutama, anti tagasisidet, valmistati ette lõppdokumendi mustand ja arutati ka seda. Online-töörühmad üle Euroopa väljendasid samuti oma arvamust. Igaüks neist võis teha sinodile isiklikke ettepanekuid. 10.−12. veebruarini pidasid Euroopast tulnud piiskopid nõu isekeskis, et lõppdokument valmis saada. Ametlik vahekokkuvõte on avaldatud katoliku.ee kodulehel.
Kohtumise esimesel päeval tegi katoliiklik aktivist Mauricio López Oropeza ettekande töökorralduse kohta. Ta tõstis esile kõige olulisema meetodi, milleks on jesuiitidele hästi teada olev ja paavst Franciscuse nõutud „eristamise“ kunst. See on oskus kuulata Vaimu häält, hinnata oma olukorda ja vahet teha võimalustel, mida pakub kohalik kontekst. Oropeza tuletas meelde, et kohtumine ei ole mõeldud selleks, et kokku leppida konkreetset tegevuskava kiriku reformimiseks, vaid avastada seda, milliseid samme kutsub Vaim astuma, et kirik kasvaks sinodaalsuses ja evangeeliumi kuulutamise võimekuses. Kõigilt delegaatidelt oodatakse avameelset ja ausat eneseväljendust. Palutakse kõnelda oma intuitsioonist lähtuvalt, rääkida kiriku sisemistest pingetest ja lahknevustest, eristada Vaimu vilju. Nendes avameelsetes arvamusavaldustes hakkavad teatud küsimused korduma, selguvad prioriteedid ning selginevad viljakad ideed kiriku arenguks, selleks ei leida koos see ühisosa. Kui nii toimida, siis protsess ise kujundabki Euroopa kirikut. Selline sinodaalne töökorraldus peakski olema kirikukultuuri „kirjutamata seadus“.
Kristuse evangeelium on lähtekoht
Piiskopisinodi Euroopa etapi avas Praha peapiiskop Jan Graubner, jutlustades Praha Premonstrantsi kirikus toimunud avajumalateenistusel 5. veebruaril. See oli meeleparandusele kutsuv jutlus: „Kui jõuame järeldusele, et me pole kirikuna Euroopas olnud piisavalt valguseks ühiskonnale, siis peame alandlikult võtma omaks, et ka meie kuulume nende hulka, kes oleme armastanud pimedust, sest mõned meie teod on kurjad.“ Peapiiskop tunnistas: palju inimesi Euroopas arvab, et neile pole kirikut enam vaja. Usklike halb eeskuju ja preestritega seotud skandaalid tugevdavad inimeste sellist hoiakut. Peapiiskop ütles, et selles situatsioonis saab teha ainsa õige järelduse ja see on Kristuse kutse pöördumisele. See on loobumine mõtlemast ilmalikes kategooriates, võttes omaks Jumala mõtteviisi. See tähendab mitte oma visioonide läbisurumist, vaid Jumala visiooni vastuvõtmist. See tähendab küsimist, mida tahab Jeesus Kristus, kes rajas kiriku.
Peapiiskop Graubner kommenteeris sinoditee varasemas etapis tehtud küsitlusi katoliiklaste seas: inimesed on rääkinud oma koormatest ja sellest, mis neile haiget teeb. Kuid sellistes aruteludes on ilmnenud ka puudujäägid: paljud nendest, kes on kirikus aktiivsed ja võtavad sõna, ei tunne tegelikult Piiblit ega katekismust. See on märk puudulikust katehheesist kirikus. Kirik ei saa olla ainult avatud telk kõigile, vaid peab olema ka turvakodu neile, kes otsivad tuge ja orientatsiooni.
Koondugem Kristuse ümber, ütles peapiiskop. Kristus ise kutsub inimesi ja tõmbab ligi terveid rahvaid. „Kui me ei paku neile kohtumist elava Jumalaga meie sees ja keskel, pole meil neile midagi pakkuda. Ainult Jumal saab neid inspireerida ja enda juurde tõmmata. Toome nad Jumalale lähemale!“ Siis ei ole kirikul vajalik kohaneda maailmaga, vaid maailm kohaneb Kristusega.
Peapiiskop Graubneri pilk Kristuse evangeeliumile oli nii põhjapanev, et delegaadid võtsid sellise arusaama omaks. Kõigi järgnevate päevade sõnavõttudes püüti argumenteerida Kristuse evangeeliumiga. Isegi siis, kui ühe sõnavõtja seisukoht lahknes teise delegaadi seisukohast, kinnitasid mõlemad, et nende arusaamad on evangeeliumipärased ja tulenevad sellest. Kui midagi kirikus säilitada ja olemasolevast kinni hoida, tuleb seda teha evangeeliumi pärast, ning kui kirikut reformida ja kaasajastada, tuleb sedagi teha evangeeliumi pärast. Vastupidine on samuti tõde − ainus, mille pärast peaksid katoliiklased olema hirmul, on see, et kui loobutakse Kristuse evangeeliumi nõudest, siis kaotab kirik oma identiteedi.
Foto: Consilium Conferentiarium Episcoporum Europae (CCEE)
Sisemised pinged ja lahknevused
Juba enne Praha kohtumist arutati ajakirjanduses selle üle, kas ja kuidas sobituvad omavahel Lääne- ja Ida-Euroopa katoliiklased. Eri piirkonna piiskoppide, preestrite, teoloogide ja ilmikute väljaütlemised on ju teada. Eeldati, et kui Lääne-Euroopa osakirikud toetavad pigem avatumat ja kaasavamat kirikut, siis Ida-Euroopa osakirikud kaitsevad kiriku struktuuride ja õpetuse muutumatust. Ajakirjanduses püüti näidata vastandumist Saksamaa ja Poola näidete varal. Kui Saksamaa saatis Prahasse omaenese sinodaalse tee eestvõitlejad, nagu Saksamaa piiskopikonverentsi president piiskop Georg Bäzig ja Saksamaa Katoliiklaste Keskkomiteest (ZdK) Beate Gilles, Irme Stetter-Karp ja Thomas Söding, siis Poola delegatsiooni juhiks oli peapiiskop Stanisław Gądecki, kes oli alles äsja öelnud hukkamõistvaid sõnu Saksamaal sinodaalse tee kohta. Otsesõnu, peapiiskop Gądecki taunis sakslaste mõttearendusi tsölibaadinõude kaotamise, naiste preesterluse, lahutatud inimestele armulauaosaduse lubamise ja samasooliste liitude õnnistamise kohta. Piiskop Bäzigi tookordne vastus oli lühidalt öeldes see, et kas Poola ametivend saab ikka täpselt aru, milles on küsimuse tuum.
Tõesti, delegaatide sõnavõttudes oli mitmesugust murelikkust. Ühe mure keskmes oli liiga kiire sinodaalsuse poole liikumine, mure kiriku liiga laia ja avatud „telgi“ pärast, selle asemel et olla kaitsev kindlus usu ja usklike jaoks. Teine mure oli liiga aeglane liikumine sinodaalsuse poole − kui klerikalismi vaimus unustatakse ära katoliiklaste igapäevaelu probleemid nüüdismaailmas, lükatakse tagasi ilmikute, sh naiste tunnustamine ja kaasamine, jäetakse unarusse ühiskonna haavatavad grupid jne. Kui otsiti polariseerumist sellel teljel, siis saanuks delegatsioone liigitada: sinodaalsuse edendamise poolt – Austria, Belgia, Saksamaa, Luksemburg ja Šveits; sinodaalsuse edendamise vastu – Bosnia-Hertsegoviina, Ungari, Poola ja Põhjamaad. Kuid enamus delegatsioone ei liigitu vastandlikesse leeridesse (nt prantslased, iirlased, portugallased või hispaanlased), mistõttu oleks väga ebatäpne vaadata Euroopa kohtumist kui erinevate maailmavaadete võitlusvälja. Vastupidi, ühine hool kiriku pärast oli see ühendav vaimsus, mis võimaldas delegaatidel töötada ühise eesmärgi nimel.
Juba esimese päeva kokkuvõttes sai selgeks, et erinevused ei ole Lääne- ja Ida-Euroopa kirikute vahel. Samamoodi võiks ju lahata lahknevusi Põhja- ja Lõuna-Euroopa kiriku vahel. Sisemised pinged on tegelikult kohaliku kiriku sees, olenemata geograafilisest asukohast. Mõnikord juhtus, et kiriku sinodaalsuse poolt ja vastu võtsid sõna ühe ja sama delegatsiooni erinevad kõnelejad. Need on erinevad vaateviisid praktilisel tasandil. Mõni tahab võidelda klerikalismi vastu, pidades seda seksuaalse kuritarvitamise peamiseks põhjuseks. Mõni teine tahab preesterkonda kaitsta, sest peab seda katoliikluse põhiolemuseks. Mõni igatseb näha niisugust kohalikku kogudust, kus ei välistata ühtegi inimest. Teine tahab kindlalt kinni pidada moraaliõpetusest ega tolereeri seda, mida Piibel nimetab patuks.
Selgeks sai ka see, kus on üksteisest möödarääkimise koht, aga ka üksteisemõistmise võimalus, kui üksteist tähelepanelikult kuulata. See on erinevas vaateviisis. Üks vaateviis on ad intra, teine on ad extra, ehk teisisõnu vaade kirikusse sissepoole või kirikust väljapoole. Kui vaadata kirikusse sissepoole, siis pole kellelgi kahtlust, et on vaja pürgida igaühe pühaduse poole ning tagada selleks kõik vajalikud liturgilised, hingehoidlikud ja korralduslikud vahendid. Kui vaadata kirikust väljapoole, paistab kõigile silma probleemide rägastik, millega kirikul tuleb teha tööd, et tuua Kristuse lepitus inimestele ja rahvastele kogu maailmas. Võib kasutada samu termineid, kuid rääkida erinevast asjast, aga võib rääkida samast asjast ka erinevates terminites. See viimane tundub olevat rohkem sinodaalsust vääriv kui esimene.
Euroopa katoliiklaste ühisosa
Euroopa katoliiklaste ühisosa avaldub evangelisatsioonis. Kristus on kiriku ellu kutsunud selleks, et kuulutada maailmale päästmist ja seda päästmist ka tõeliselt kehastama usklike osadusena Kristuses ja üksteisega. Tõesti, see on kõigi osapoolte ühine mõte. Näib, et just selles saavad Euroopa eri piirkondade usklikud üksteist täiendada, sest vajadus Kristuse järele on ühine, kuigi erineval viisil väljenduv. Kui Belgia raporteeris sekulariseerumise jõudmisest inimeste sotsiaalsfääri igal tasandil, siis Albaania seisab silmitsi vajadusega arendada dialoogi erinevatest usunditest inimestega. Kui Bulgaaria on leidnud hingamist oikumeenilises vaimsuses, siis Suurbritannia ja Wales mõtleb aktiivsele evangeeliumi kuulutamisele individuaalsel tasandil. Ja palju muid kogemusi.
Ühtsus mitmekesisuses. Seda võib nimetada katoliikluse uueks arenevaks paradigmaks, millest on teinud juttu paavst Franciscus apostellikus läkituses „Evangelii gaudium“ (2015). Korrates evangeelse teoloogi Oscal Cullmanni mõtet, räägib paavst lepitatud mitmekesisusest kirikus, mis on Püha Vaimu töö tõttu sellisena võimalik. Sellele ideele toetus oma jutluses kardinal Mario Grech 9. veebruari õhtusel missal Püha Vita katedraalis. Kardinal ütles, et sinodaalsus on katoliku kiriku identiteet. Käimasolev sinod ei tõmba maha erisusi ega vastanda konservatiive ja liberaale; ei ole võitjaid ega võidetuid; see on mitmekesisuses elamine viisil, mis teeb katoliku kiriku tõeliselt üheks, pühaks, katoliiklikuks ja apostellikuks kirikuks. Samal lainel oli ka peakõneleja Tomaš Halik, kui ta ütles: kirik kui palverändurite kogukond on elav organism, mis tähendab, et ta on alati avatud, muutuv ja arenev; kirik on ecclesia semper reformanda. Kirik jõuab täiusele alles ajaloo lõpus, alles siis on kirik täielikult üks, püha, katoliiklik ja apostellik. Seni aga tuleb olla sinodaalne, et oleks võimalus üheskoos kuulata, mida Püha Vaim täna kirikule ütleb.
Tulemused ja väljavaade
Ühtsus mitmekesisuses tuli selgelt esile lõppdokumendi vormistamise viisis. Ei ole enam vaja vaielda selle üle, kuidas erinevaid seisukohti harmoniseerida või äärmusi minimeerida. Ei ole vaja kokkuleppeid, isegi mitte hääletamist. Dokument on lahtine selles mõttes, et siin võivad esindatud olla erinevad seisukohad, nii nagu seda on osalenud maade delegatsioonid esile toonud (20-leheküljeline lõplik versioon valmib alles mõni nädal hiljem). Selle dokumendi likviidsus on ilmne. Tehakse täpseid kokkuvõtteid eri maade sõnavõttudest. Eelnõusse on sisse võetud ka lahknevad seisukohad sellistel teemadel, nagu naiste ordineerimine ja seksuaalsuse variatiivsus. Paraku dokument ei võimalda sinodaalsuse teoloogilist mõistmist, juba seetõttu, et Praha kohtumise formaat pakkus küll üksteise ärakuulamist, kuid mitte diskussiooni, mida oleks vaja teadusliku diskursuse jaoks.
Kohtumise järel antud intervjuudest kostab üksmeelset rahulolu, millega ühinevad nii Poola ja Leedu kui ka Austria ja Saksamaa ning teiste maade piiskopid. Tulemused ületavad ootusi – niihästi piiskoppidel Praha kohtumise suhtes kui ka ajakirjandusel piiskoppide kommentaaride suhtes. Lisaks sellele avaldavad kohalikud piiskopikonverentsid ka ametlikke pressiteateid.
On aga selge, et pärast Praha kohtumist ja enne Vatikani lõppetappi peavad piiskopkonnad jätkama avalikku dialoogi ühiskonnas ja kirikus igal tasandil. Selleks on valmisolek, nagu kinnitas Salzburgi peapiiskop Franz Lackner. Kõik teemad on laual. Kiriku kohustused evangeeliumi kuulutamisel ja usklike pühadusetee toetamisel on välja öeldud väga mitmel viisil, igaüks omas kultuurikontekstis. Katehheesitöö peab rohkemal määral toetama nii ühte kui teist kiriku teenimisviisi. Jumala teema on igal juhul Euroopas aktuaalne, sest seda tahab katoliku kirik elus hoida. Arusaam ilmikute kaasamise vajadusest liturgiasse ja kiriku juhtimisse on valdav. Pöörati tähelepanu naiste rollile kirikus, et viia see vastavusse kaasaja tegelikkusega. Meeles peeti kirikuteenrite seksuaalse ja vaimse vägivalla all kannatanuid. Palvetati ja ilmutati solidaarsust Ukraina kannatuste pärast sõjas. Jätkatakse arutelusid üleilmse vaesuse, rände- ja kliimakriisi, oikumeenia ja religioonidevahelise dialoogi teemadel. Sai selgeks, et ühelgi Euroopa osakirikul pole omaenese sinodaalset teed, sest kõik mainitud teemad on ühel või teisel viisil kõikide osakirikute teemad.
Katoliku kirik Euroopas on tunnetanud ühtsust mitmekesisuses, sest räägiti mitte ainult üksteise kohta, vaid üksteisega. Euroopa kirik omakorda tajub end paremal viisil osana üleilmsest kirikust. Point of no return – tuleviku katoliku kirik on kõiki oma liikmeid kaasav kirik. Katoliku kiriku sinodaalsele protsessile ei ole alternatiivi, mis tähendab, et tuleb selle nimel kõigil jätkata tööd.
Meeldejääv on Malta esindaja sõnastus sinodaalsest kirikust, nii nagu see paistab ühe ustava katoliiklase silmis: „Vajame lihtsat ja evangeelset kirikut, kus on eluviis, sõnum, eesmärk, meetod, osadus, diakoonia ja liturgia“.
Kommentaari autor: teoloogiadoktor Ingmar Kurg.
Avafoto allikas: Consilium Conferentiarium Episcoporum Europae (CCEE)