Rootsi päritolu kardinal Lars Anders Arborelius O.C.D. (1949) on karmeliit. Ta sai teoloogilise hariduse karmeliitide ülikoolis, ta ordineeriti 1998. aastal Stockholmi piiskopiks ja 2017. aastal määras paavst Franciscus piiskop Arboreliuse kardinaliks. Ta on Vatikanis mitme kongregatsiooni liige. Eestiga seob kardinali pikaajaline koostöö Eesti ilmikkarmeliitidega.
15. juulil sel aastal leidis aset kohtumine Pirita kloostris, kus kardinal andis intervjuu ajakirjale Kolleegium. Kardinal Anders Arborelius ja Ingmar Kurg vestlesid saksa keeles, nagu vanema põlvkonna meestele kohane. Sellest kohtumisest on helisalvestus ja järgnev on enam-vähem sõnasõnaline tõlge eesti keelde.
Ingmar Kurg: Teie Eminents, auväärne kardinal Anders Arborelius, täname, et Eesti külastuse ettevalmistuse käigus andsite nõusoleku intervjuuks. Meid huvitab Teie tegevus piiskopi ja kardinalina ning Rootsi katoliiklaste elu. Rootsi ja Eesti ühiskond on mitmes mõttes sarnane oma põhjamaisuses kui ka silmnähtavas sekulariseerumises, mistõttu on ilmselt mõneti sarnane katoliku kiriku olukord Rootsis ja Eestis. Nüüdsel ajal ei ole Läänemeri enam vastaskalda rahvaste lahutaja, vaid pigem ühendaja, kuna meie riigid soovivad kuuluda ühisesse allianssi. Millal olite viimati Eestis?
Kardinal Arborelius: Sellest on vist kuus aastat, kui tegime Põhjamaade piiskopikonverentsi väljasõidu Eestisse. Meenub Eesti katoliiklaste ja Eesti luterliku kiriku piiskoppide lahke vastuvõtt. Aga 1990. aastatel ma käisin Eestis tihti. Siis oli rohkem aega, oli võimalik kohtuda ja juhendada ilmikkarmeliite Eestis. Need olid kaunid koosolemised. 1998. aastal mind pühitseti piiskopiks ja uue ameti tõttu ei olnud enam võimalik Eesti grupiga nii tihti läbi käia, aga ma olen Eestis olnud erinevatel puhkudel ja pean regulaarselt ühendust Eesti katoliiklastega. Mul on hea meel kohata taas mitmeid inimesi, keda juba kolmkümmend aastat tagasi õppisin tundma.
Ingmar Kurg: Olete tulnud paariks päevaks Eestisse juhendama karmeliitlikku retriiti Pirita kloostris. Mis on Eesti karmeliitidele mõeldud sõnum, mida neile edasi annate?
Kardinal Arborelius: Meile kui vähemuskirikule Põhjamaades on oluline, et igal kiriku liikmel oleks isiklik suhe Jumalaga. Me ei saa tugineda katoliiklikule miljööle ühiskonnas, sest seda ei ole. Tõesti, me peame keskenduma palvele ja isiklikule elu üleandmisele Jumalale. Kinnistuda palve ja usu külge on oluline kõigile, mitte ainult ilmikkarmeliitide grupile, sest meie, kes elame selles maailmas, tajume sekulariseerunud ühiskonna suurt survet. On väga oluline, et noored kristlased oleksid algusest peale hästi juhendatud ja leiaksid endale kirikus tõelise kodu. Rootsis ja nii ka Eestis peab väike katoliiklaste kogukond tegelema inimestega, et neid juhtida üha sügavamale ühendusse oma Issandaga. Lisaks tuleb leida üksteisega vennalik osadus, et inimestel oleks kirikus hea olla.
Ingmar Kurg: Me näeme, kuidas vanas Euroopas – Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias – katoliiklaste arv aastast aastasse väheneb, kuid see ei ole nõnda Põhjamaades, kus katoliku kirik arvuliselt kasvab ja seda just sisserändajate tõttu.
Kardinal Arborelius: Jaa, see on huvitav areng Põhjamaades. Midagi niisugust täheldatakse ka Põhja-Saksamaal, kus on samuti märgatav katoliiklaste sisseränne valdavalt mittekatoliiklikus ümbruskonnas. Ma ütlen ikka, et Berliini ja Hamburgi peapiiskopkonnad sarnanevad Põhjamaade piiskopkondadega, kus suur osa katoliiklasi on teistest maadest sisse rännanud.
Enamik Rootsi katoliiklasi on pärit teistest maadest. Rootsi on migratsiooni sihtmaa ja meie katoliiklased on peamiselt kas sisserändajad või nende järgmine põlvkond. Meil on inimesi maailma kõigist otstest, ka orientaalsetest kirikutest. Meie suur väljakutse on neid erinevaid rahvusgruppe liita kiriku osadusse. Usk on meil ühine, aga rahvused, keel ja kultuur on erinevad. Kuigi sisserändajad on olnud katoliiklased oma eelmises kodus, tuleb nüüd leida kiriku sisemine ühtsus uues kodus.
Väljaspool Suur-Stockholmi on katoliiklaste grupid väga hajutatud, eriti Põhja-Rootsis, kus on suure territooriumi peale vähe kogudusi ja needki peamiselt migrantidest. Kui käisin ükskord Põhja-Rootsis konfirmatsiooni sakramenti jagamas, olid kõik sealsed lapsed mustanahalised aafriklased.
Ingmar Kurg: Rootsi külaskäikudel on mulle räägitud, et tõsi, palju katoliiklasi tuleb kirikusse koos sisserännuga, kuid suur osa nendest läheb kirikust taas välja. Mitte kõik ei jää püsivalt kiriku osadusse. Sama nähtust kohtame ka Eestis. Me võtame vastu inimesi väljastpoolt, konvertiite ja neofüüte, nad on tõsiselt huvitunud katoliiklusest ja mõne aasta kestel püüavad olla kiriku elus aktiivsed ning võtavad hoolsalt vastu sakramente, kuid paljud eemalduvad jälle kirikust erinevatel põhjustel.
Kardinal Arborelius: Just, see ongi probleem, kuidas nii migrante kui ka konvertiite hoida püsivalt kiriku juures. Eriti puudutab see migrantide järgmist põlvkonda. Noored ja Rootsis sündinud lapsed assimileeruvad kergesti uues ühiskonnas, see aga mõjutab nende religioossust nii, et nad enam ei tule kirikusse ja jäävad kõrvale. Meil on igapäevaselt kaks suurt ülesannet: esmalt töötada nendega, kes tulevad Rootsi, et nad oma emakiriku üles leiaksid ja ühineksid koguduse eluga, ja teiseks, et mitte kaotada noort põlvkonda silmapiirilt.
Ingmar Kurg: Niisiis, katoliiklaste järgmine generatsioon on kaalukeeleks, kas kirik jääb püsima ega hakka taas kahanema. Kiriku jätkusuutlikkus sõltub sellest, kas nemad jäävad või ei jää. Arusaadav, et uus põlvkond on modernse lääne elutunnetusega, mis põhineb individuaalsusel, mitte traditsiooni edasiandmisel, ja kui nemad kirikusse jäävad, siis nad on seda teinud oma isikliku otsuse alusel, teades täpselt, miks ja milleks. Kas seesugust individuaalsust võiks näha mitte nõrkusena, vaid kiriku seesmise tugevusena?
Kardinal Arborelius: Just, me näeme, et need, kes kirikusse jäävad, on selles sügavalt veendunud. Aga kes ei tunne kirikuga isiklikku sidet, on küll nominaalselt kiriku nimekirjas, kuid kaotanud osaduse. Niisiis on otsustav neile inimestele kohe alusest peale anda kindel usualus, palveelu ja koguduse osaduselu. Eriti see viimane, kuna Skandinaavia kultuur on väga individualistlik, nagu ka Eestis.
Meie noorteorganisatsiooni juht märkas huvitavat nüanssi – orientaalsed katoliiklased on sageli ustavamad kirikulised kui teised. Inimesed Iraagist, Liibanonist või Süüriast, kus nende kirik on valdavalt islami keskkonnas ja kristlased on pidanud võitlema oma usu eest, on ühtäkki Rootsi katoliiklikus noortetöös aktiivne kandev jõud. Loomulikult ka teised, aga oriendi katoliiklased just oma ustavuses.
Ingmar Kurg: Ma lugesin üht Teie ütlust, et Rootsi katoliku kirik ei peaks olema diasporaakirik, vaid misjonikirik. Tõesti, kuulsin ka ise Rootsis viibides, et sealsed katoliiklased tunnevad end justkui vähemuskirikuna, kuigi meie poolt vaadatuna on sada kakskümmend tuhat katoliiklast tohutult suur kogudus. Milles on erinevus diasporaa- ja misjonikiriku vahel?
Kardinal Arborelius: Nii ma ütlesin jah. Tegelikult nimetus „diasporaa“ on tehniline määratlus, mida kasutab meie sponsor Bonifatiuswerk Saksamaal, kuna see organisatsioon on rajatud Euroopa diasporaakatoliikluse toetamiseks. Meie nuntsiuski ütleb, et me ei tohiks enese kohta niisugust nimetust kasutada, vaid peame rääkima misjonist, mitte diasporaast. Diasporaakirikuna tuntakse end väikesena, jõuetuna, mahasurutuna ja perspektiivita. Aga misjoni perspektiiv, isegi kui meid pole palju, osutab meie ülesandele. Misjonikirikul on eesmärk ja siht. Ka väike vähemus teiste kirikute kõrval peab levitama usku ja tooma au Jumalale. Alati, isegi siis, kui meid pole palju. Me loodame niisugust hoiakut kasvatada ja levitada Rootsi katoliiklaste mentaliteedis.
Ingmar Kurg: Olen varasemalt kirjutanud diasporaamentaliteedist Ida-Euroopa kirikutes. Mu meelest säärane mentaliteet pärsib kiriku edasiliikumist. See püüab säilitada olemasolevat status quo’d ja ei näe end misjonile välja minemas ega laienemas. Diasporaasituatsioon pakub seetõttu kirikule ka lihtsamat eluviisi. See kirik ei pea tegelema paljude teemadega, mida teeb ühiskonna jaoks enamuskirik: ei pea sekkuma avaliku elu küsimustesse, ei pea tegelema hariduspoliitikaga ja nõnda edasi; samal ajal kui riigi-, rahva- või rahvuskirik, näiteks Rootsis, on hõivatud kogu ühiskonnaelu teemadega, siis diasporaakirik hoolitseb ainult iseenda eest.
Kardinal Arborelius: See on geto-mentaliteet, aga mitte Kristuse misjoni mentaliteet. Nii ei peaks olema. Kuna meie kirikus on palju erinevaid rahvusgruppe, siis on killustumine ja omaette tõmbumine veelgi silmnähtavam. Rahvusgruppide jaoks on tähtis säilitada oma endise kodumaa usuline traditsioon ja see viib pisut sinna suunda, mida nimetame geto-mentaliteediks. Niisiis see on meie väljakutse. Me püüame kohandada oma kiriku jaoks evangelisatsiooni programme. Meiega töötab koos endine vabakoguduse pastor Ulf Eckman, omal ajal tuntud üle kogu Nõukogude Liidu, kes nüüd tegutseb katoliku kiriku evangelistina ja aitab edendada evangelisatsiooni ja misjonitööd just kohaliku koguduse tasandil. Olen kindel, et see aitab kaasa, et usklikud oleks teadlikumad oma vastutusest usku teistele edasi anda.
Ingmar Kurg: Ma olen üllatunud, et Te mainite Ulf Eckmani. Kui ta oli Livets Ordi noor juht Uppsalas, jõudis see liikumine Elu Sõna koguduse näol 1980. aastate lõpul Eestisse ja ulatus Eestist edasi Ukrainasse, Venemaale ja Siberisse välja. Umbes 2000. aasta paiku hakkas Eckman võtma kurvi, mida oli huvitav jälgida tema kirjutistes ja kõnedes. Muutused algasid siis, kui tema sõnavarasse sugenes äkki kiriku mõiste. Varem ta taunis igasugust kiriklikkust. Ta avastas kiriku ja sai katoliiklaseks. Hea seejuures, et katoliiklasena ta jäi ikka edasi karismaatikuks. Sellega ta on rikastanud katoliku kiriku evangelisatsioonitööd.
Kardinal Arborelius: Just, see on väga hea. Me näeme, kuidas palju Rootsi sisserännanud katoliiklasi otsivad karismaatilisi osaduskondi ja liituvad nendega. Kui nad seda meie juures ei leia, lähevad nad mujale. Eriti puudutab see Ladina-Ameerika ja Aafrika inimesi. See on meie jaoks tähtis asi ja loodame, et meie kirik muutub veelgi rohkem karismaatilisemaks – sest inimesed otsivad osaduse väljendamise võimalust. Viimastel aastatel täheldame, et kasvaval määral tuleb konvertiite vabakogudustest rohkem kui luterlikust kirikust. See on silmatorkav. Nad ei tule sellepärast, et pole veel Jumala lapsed, vaid nad pole oma varasema kogudusega sedavõrd seotud kui nende vanemad. Nüüd võlub neid sakramentaalsus ja müstika.
Ingmar Kurg: Tõesti, me näeme ka Eesti vabakogudustest katoliiklusse pöördunute puhul, et seda ajendab mitte usu puudus, vaid niinimetatud eklesioloogiline defitsiit. Nad avastavad katoliikluses kiriklikkuse, ent ühtlasi võtavad kaasa isikliku usu Jumalasse.
Kardinal Arborelius: Mul on sama mulje. Varasemalt oli rohkem Rootsi luterlikust kõrgkirikust liitujaid. Neid on ikka ja igal aastal tuleb katoliku kirikusse üle luteri pastoreid, ka naispastoreid. Nüüdseks on meil seitse abielus katoliku preestrit, kes varasemalt olid luteri vaimulikud, aga on nüüd asunud teenima paavsti dispensatsiooniga. Ka praegu valmistavad end preestriametiks ette kolm endist luteri vaimulikku. Siiski näib mulle, et enamus konvertiite tuleb nelipüha- ja teistest vabakogudustest.
Ingmar Kurg: See on teema ka Eesti jaoks. Meie luterlik kirik on viimase kolmekümne aastaga muutunud märgatavalt kõrgkiriklikumaks. Vaimulikud nimetavad end preestriteks, pühitsevad missat, kogudus loeb roosipärga ja kasutab tabernaaklit. Seda toetab arusaam, et luterlastena jätkatakse üht ja sama reformatsioonieelset kirikut, kuid aimdusega, et täiuslik kirik on ikkagi roomakatoliku kirik. Mistõttu palju üksikliikmeid tulebki katoliku kirikusse. Kui Rootsis on see tendents pisut taandunud, nagu Te ütlete, siis kas võib see olla tingitud sellest, et evangeelne kirik on iseennast rohkem leidnud, või on mõni muu põhjus?
Kardinal Arborelius: See situatsioon on väga mitmetahuline. Rootsi rahvakirikus on palju erinevaid gruppe. Varem oldi rohkem kõrgkiriklik, kus liturgia on meie liturgiaga väga sarnane. Kuid seesmiselt on kirik väga kirju: on ju sakramendi uskujaid, aga on ka teisi arusaamu teoloogias ja eetikas. Ka luteri kirikus on karismaatilist liikumist, milles me oleme lähedased. Ma ütlen nii, et mõnikord peame meie tulema appi rahu tegema luteri kiriku erinevate gruppide vahele.
Ingmar Kurg: Paavst Franciscus tähistas 2016. aastal Lundis viiesaja aasta möödumist reformatsioonist. Eestist olid Lundi kohtumisel meie piiskop Philippe Jourdan ja luteri kiriku peapiiskop Urmas Viilmaa. Oli vaimustust ja lootust, et oikumeenia hakkab nüüd kiiremini edasi liikuma. Kuidas on Rootsi oikumeenia seis täna?
Kardinal Arborelius: Ütlen, et Rootsi oikumeenia on isiklikul tasandil väga hea. Aga see ei lähe sügavale. Teame ju, et mõnes küsimuses on meil eri seisukohad, mistõttu saame töötada koos nendes valdkondades, kus on ühised arusaamad, näiteks sotsiaalses teenimises, palves, vaimulike harjutustega, aga mitte sakramendiosaduses. Niisiis oleme leidnud teatava modus vivendi. Peame arvestama, et enamik luterlasi ei otsi täielikku nähtavat ühtsust, vaid lepitatud mitmekesisust kirikute vahel. Kuidagiviisi on nad sellega rahuldunud, et me saame üksteisega hästi läbi, aga ei ole valmisolekut siit edasi minna. Sellest on mõnevõrra kahju.
Aga palju küsimusi me lahendame ühiselt ja oleme üksteisele toeks – nt avalikus poliitilises debatis, kui arutatakse selle üle, kuidas piirata religioonivabadust, eriti mis puudutab konfessionaalset usuõpetust koolides. Muidugi, rahval on hirm, et lubatakse islami õpetust, aga koos selle piiramisega kannatab ka kiriklik usuõpetus. Me püüame üheskoos oma vendadega luterlikus kirikus kaitsta väärtusi, mis on Rootsi inimestele olulised, näiteks abortidest hoidumist. Kuid on ka küsimusi, milles me pole ühte meelt.
Meil on hea koostöö selles, et tohime kasutada kuni sadat luteri kirikut oma jumalateenistusteks. Mõnikord pakutakse meile isegi võimalust kohalik kirik ära osta. Suur-Stockholmis, mis on rahvakiriklikus mõttes sekulariseerunud, oleme ostnud juba kolm tühjaks jäänud kirikut ja lisaks ühe kirikuhoone Süüria ortodokside jaoks, sest meie migrantidele meeldib siin elada ja nad vajavad jumalakoda.
Ingmar Kurg: Niisiis, omavahelises suhtlemises lähedased, teoloogilistes ja võib-olla ka eetilistes küsimustes mitte sedavõrd.
Kardinal Arborelius: Jah. Ma kirjutasin hiljuti koos nelipühi kiriku pastoriga raamatu palvetamisest. Me oleme ühendatud teiste kristlastega palves ja Jumala austamises seni, kuni teoloogilised küsimused saab jätta kõrvale. Hetkel tuleb jätkata sellega, milles on olemas modus vivendi. Eelkõige on meil üheskoos täita suur ülesanne usu kuulutamises noortele ja kasvavale põlvkonnale.
Ingmar Kurg: Sinodaalse protsessi teema ka. Eestis olime hõivatud kiriku sinodaalsuse üle arutamisega möödunud talvel ja nüüd on kokkuvõtete aeg. Kuidas on teil sinodaalne protsess kulgenud Rootsis? Millele te saite kinnitust või mida avastasite selle protsessi käigus iseenese jaoks, mida te varem ei teadnud?
Kardinal Arborelius: See on huvitav areng tõesti. Meie neljakümne neljast kogudusest võttis arutelust osa kolmkümmend. Pisut kahju, et eri rahvuste suured kiriklikud kogukonnad on selles vähe osalenud. Siit järeldub, et meil on vaja rohkem pühenduda sellele, kuidas erinevad grupid üksteist ära tunneksid ja tajuksid kiriku ühtsust kohaliku koguduse tasandil. Väljendati üleüldist soovi kogudusliku elu ühtsuse järele meie rikkaliku mitmekesisuse juures.
Seejärel avaldati soovi omada rohkem kontakti preestritega. Tõesti, me peame muutma kiriku ühtsuse selgemalt nähtavaks ka erinevate vaimulike kutsumuste ja erinevate vaimsustega rühmituste jaoks. See soov tõusis tungivalt esile. Paljudele näib, et inimesed ei tule kirikusse sellepärast, et koguduse üksikgrupid tunduvad nii suletuna. Kiriku veel selgem nähtav ühtsus on tõesti suur väljakutse edaspidiseks, millega töötada.
Ingmar Kurg: Ka Eestis oli sinodaalse protsessi läbivaks teemaks lähedasem suhtlemine vaimulikkonna ja koguduseliikmete vahel. Meie eripära on see, et tänased preestrid on eranditult mitte-eestlased. Välismaalt, sealhulgas Poolast saabunud, hea teoloogilise ettevalmistusega ja suure andumusega preestrid kohtavad Eestis varem tundmata kultuurilist ja usulist olukorda. Nende jaoks on võib-olla küsimus selles, kas on võimalik ja vajalik üle kanda oma maa katoliiklikke rahvatraditsioone Eestisse. Kuidas on Rootsis oma rahvusest preestritega?
Kardinal Arborelius: Meie umbes saja seitsmekümnest preestrist on enamik välismaalased, rootslastest preestreid on kolmkümmend. Suurim grupp koosneb seitsmekümnest Poola preestrist, kuna ka suurim katoliiklaste rahvusgrupp on poolakad. Preestreid on ka Saksamaalt. Kümme protsenti preestritest on aafriklased. Välismaistel preestritel võib mõnikord olla keerukas toime tulla, kuid mulle näib, et rahvusküsimus ei ole peamiseks probleemiks. Näiteks Lulea piirkonnas (see on sama suur kui Portugal, seal elab vähe rootslasi, mõned saamid, enamik sealseid katoliiklasi on välismaalased) töötab edukalt preestrina üks noor aafriklane. Ta on väga palju saavutanud. Rootsis oleme saanud naerda, et paljud rootslastest konvertiidid on nõudnud vana missakorda ja just nemad moodustavad grupi, kes sulgevad end teiste jaoks. Meie suur ülesanne on tuua üksteisele lähemale preestrid ja kirikurahvas.
Ingmar Kurg: Meie kogudus palvetab järelejätmatult selle eest, et eestlaste seast tuleks preestrikutsumusega vaimulikke – kuid seni edutult. Aastatega on süvenenud lõhe vajaduste ja võimaluste vahel. Välismaalt tulnud kõrge kompetentsusega, haritud ja juba ette valmistatud preestrite taseme juures tundub ületamatu seda kõike saavutada kellelgi noorel mehel Eestis, kes on kogemusteta ja alles hakkab läbi tegema kõiki õpiraskusi ja vigu. Puudub julgus tulla välja sooviga end preestriks pakkuda. Seda lõhet saaks vähendada nii, et esmalt täita oma inimestega vahepealsed vaimulikud ametid. Võib-olla saaksid eestlased sellest alustada, et abielus mehed õpetatakse välja ja pühitsetakse püsidiakonitena tööle. Kuidas on korraldatud Rootsis?
Kardinal Arborelius: Jaa, just see on õige loogika. Meil on praeguseks umbes kolmkümmend püsidiakonit. Enamus neist on rootslased, kuid on ka mõnest teisest rahvusest. Just nagu ütlete – tuleb Poolast preester, aga temaga koos asub tööle keegi rootslasest vanem mees diakonina ja nad täiendavad teineteist mitmes ülesandes. Muidugi, koostöö võib ka untsu minna. Aga meil on väga häid näiteid, nagu Norrköpingis, kus on vilgas noor preester Indiast ja temaga koos tegutseb vanemas eas diakon. See on suurepärane kooslus. Ka mujal Põhjamaades on püsidiakoneid, kuigi mitte nii palju kui meil. Mõni endine luteri vaimulik on meil nüüd diakoniks, mõni on ka preestriks. Muidugi jäävad endised luteri naisvaimulikud katoliku kirikus ilmikuteks ja töötavad kaasa nendes valdkondades.
Ingmar Kurg: Maailmakirik. Te olete kardinal, see on avar horisont. Mida tähendab olla kardinal tänapäeval? Teie üleilmse teenimise kohta on teada, et olete Vatikani kleerusekongregatsiooni, piiskopikongregatsiooni ja idakirikute kongregatsiooni liige ning kuulute kristlaste ühtsuse edendamise paavstlikku nõukogusse. Te olete apostlik saadik roomakatoliku kiriku kriisiolukordade lahendamisel. Teid on nimetatud Rootsi „aasta inimeseks“. See kõneleb sellest, et teid usaldatakse. Kuidas luuakse usaldust? Kas kardinali meelevallas on mõjutada asjade käiku, mõeldes mitte ainut kiriku siseelu, vaid ka ühiskonnaelu?
Kardinal Arborelius: Paavst on üles näidanud suurt huvi Põhjamaade vastu. Seda väljendas tema visiit Rootsi. Järelikult on maailma äärealad tema jaoks tähtsad, kui ta valis Rootsi piiskopi kardinaliks. Vatikani kongregatsioonid töötavad väga erineva intensiivsusega, kõige rohkem teen tööd kristlaste ühtsuse edendamise nõukogus ja majandusküsimustega. Igal juhul on see huvitav roll kardinalile, olla paavstile lähemal. Muidugi on kardinali võimalused piiratumad kui arvatakse. Mõni inimene Rootsis kujutab ette ja ütleb mulle, et sa ju helistad igal nädalal paavstile, räägi talle sellest või tollest. Nii see pole. Ma suhtlen paavstiga siiski harvemini. Kongregatsioonid on paavstile abiks kiriku juhtimisel ja meie ülesanne on anda oma panus.
Jaa, tõesti, näib nii, et rootslased on selle üle uhked, et üks nende seast on kardinal. Kui Vatikan nimetas mind kardinaliks, siis eesmärgiga esindada roomakatoliku kirikut Rootsi riigi ametiasutustes. Riik küsis minult, kas ma vajan turvateenust, kui liigun avalikes kohtades. Ei, mitte seda. Aga kuninglikus õukonnas tuleb mul aeg-ajalt selgitada, et kardinal on eminents, see tähendab, et on printsidega samal tasandil. Algul oli isegi piinlik, et kuninglik õukond ega ka valitsus ei tulnud mind õnnitlema. Suhted kuningakoja ja katoliku kiriku vahel on ajaloolistel põhjustel kuni tänaseni pisut keerulised. Aeg-ajalt olen kutsutud kuninglikule vastuvõtule ja etiketi kohaselt, kuna olen riiklik esindaja koos Itaalia presidendi ja Hispaania kuningaga, peaksin mina protsessiooni järjekorras liikuma enne riigiministrit, aga seda ei osata veel märgata. Nojah, need on sümbolid Rootsi jaoks. Nad on ikkagi selle üle uhked, et Vatikanil on kõrge esindus, isegi kui nad ei oska alati sellega ümber käia. Aga eriline ühiskondlik mõju, ei, sellest ei saa rääkida. Ainult kokkupuutes teiste kirikutega, kui kogunevad Rootsi Kiriku peapiiskop ja ortodoksid, on see nende jaoks rohkem tähenduslik.
Ingmar Kurg: Palju tänu vestluse ja mõtteavalduste eest! Oleks küll rõõm, kui Eesti katoliiklased leiaksid rohkem kontakte Rootsis ja võib-olla ka vastupidi. Meie noor mees Arno Humal töötabki Unga Katoliker organisatsioonis Göteborgis. Minu ja mu kaaslase Andres Männarti selle kevade külaskäigul Stockholmi ja Uppsalasse (teie jesuiitide kutsel) tutvusime proua Ulrika Erlandssoni juhitud piiskopliku katehheesikeskusega ja leidsime, et meile sobiks koostöö Eesti pühapäevakooli materjalide uuendamisel. Samuti kogesime head vastuvõttu jesuiitide Newmani instituudis Uppsalas, kus rääkisime võimalikust teoloogiaõppe koostööst Eesti ja Rootsi vahel. Tänan ajakirja Kolleegiumi nimel!
Kardinal Arborelius: Tänan ka omalt poolt. Meie vestluse käigus nägin imestusega, kui palju on sarnasusi Rootsi ja Eesti katoliiklaste vahel. Tõesti! Kontaktide hoidmine on tähtis. See oleks suurepärane, kui saame olla kasuks katehheesi materjalidega ja pühapäevakooli programmiga ning mul on eriti hea meel, kui on vastastikku plaane koos Newmani instituudiga. Eile rääkisin infotöötaja Marge-Marie Paasiga ja ta väljendas soovi arendada kontakte Eesti ja Rootsi infotöötajate vahel. See on tähtis, et Läänemere-äärsed maad üksteist lähemalt tundma õpivad ja töötavad üheskoos.
Ingmar Kurg ja kardinal Arborelius Pirita kloostris.