Eesti kultuuris on juurdunud ettekujutus, nagu oleksime aegade algusest iseäranis looduslembene ja metsiku looduse vastu erilist austust üles näitav rahvas. Kuivõrd on sellisel pildil aga faktipõhist alust? Nagu hiljutised uuringud on näidanud, siis põliselt näivad agraarajastu eestlased olevat käsitlenud loodust hoopiski mitte niivõrd aupakliku respektiga, kuivõrd ammutatava ressursina.
Seda meelt on ka ühe viimase selleteemalise uuringu läbiviijad, Tartu Ülikooli religiooniuuringute kaasprofessor Atko Remmel ja Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur ja Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudi teadur Tõnno Jonuks (Novaator 17.05.2021)
Sellest, et eestlased oleks oma rahvakultuuriliste hoiakute poolest loodushoidlik ja metsalähedane rahvas, autentses talletatud rahvapärimuses paraku jälgi ei ole. Kust see tänane ettekujutus siis tuleb? Näib, et selline pilt sündis või eestlaste rahvuslikud liidrid lausa sihipäraselt kujundasid selle nõukogude ajal kui kasuliku ideoloogilise relva, millega oponeerida sovetlikule hiigeltööstusele ja tõepoolest arutule keskkonnasaastamisele. Sel teemal võib lugeda 2019. aasta septembri Vikerkaares ilmunud Linda Kaljundi artiklit “Ökovisioonid: loodusrahvamüüt keskkonnakriisi ajastul”.
Sellisel ettekujutusel oli tolles ajas oma iva ning roll, nutika infosõja instrumendina oli see omal kohal. Loomulikult on üleüldine rohepööre hädavajalik ning loodushoid peab olema ja saama tänase-homse Eesti kultuuri osaks. Eesti metsade pelletiteks hakkimine ei ole mõistlik tegevus. Ent paraku tuleb nentida, et meie esivanemad on loodusse suhtunud pigem ekspluateerivalt.
Saaremaa sõjapealikud
Lisaks rahvapärimusele, mida hakati talletama 19. sajandil, osutab samas suunas ka vanim Eestist-Lätist säilinud kirjalik info, samuti muud andmed, mis meil muinasaja lõpu ja keskaja alguse Eesti kohta on. Loodusteaduslikud analüüsid viitavad, et näiteks Saaremaal oli juba viikingiajal kogu põllupidamiseks sobiv maa üles haritud (ja metsad vastavalt maha võetud). Nagu on välja toonud Valter Lang ja Heiki Valk, on kroonik Henriku kirjeldustest näha, et 13. sajandi alguse Saaremaa ülikud võisid vajadusel lasta ehitada vaid paari aastaga kümneid kui mitte sadu sõjalaevu. See viitab, et pidid olemas olema harjumused ammutada vajalikke ressursse ilmselt märksa laiemalt alalt kui vaid Saaremaalt. Oma aja kontekstis oli tegu rahvusvahelises mõõtkavas märkimisväärse n-ö suurtootmisega, mis pidi jätma oma jälje ka loodusele.
13. sajandi algust kirjeldanud Liivimaa vanema riimkroonika järgi Järvamaa “oli hea ja suur. / Ja ometi metsast nii paljas, / et vähesed sellest rahvast pääsesid”, kui suur leedulaste vägi röövima tuli. Järvamaa teatavasti ongi üks Eesti parimate põllumuldadega piirkondi, nii et agraarmajanduse oludes kahtlemata oli sellises metsade mahavõtmises majanduslikku iva. Samas suunas osutavad ka kroonik Henriku märkused Järvamaa, samuti Virumaa kohta.
Henrik kirjutas, kuidas “Kareda küla oli siis väga ilus ja suur ja rahvarohke, nagu olid kõik külad Järvamaal ja kogu Eestimaal, mida kõiki hiljem meie omad sageli laastasid ja põletasid.” Teinekord, kuidas kristlased “tungisid kogu öö jooksul sisse Virumaale, mis on viljakas ja väga kaunis ning oma väljade tasasuse poolest avar maa.” Hiljem preestrid “ristisid Virumaal rajamail kolm küla, kus oli mägi ja väga ilus mets, kus kohalikud rääkisid olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapita, ja sellelt kohalt lennanud Saaremaale.” Nähtavasti oli mets kui maamärk, st Viru-Vaiga rajamaa ei olnud ühtlaselt metsane; eelmised kirjeldused viitavadki, et kogu see laiem piirkond, Järva ja Virumaa, oli avarate põldude maa, riimkroonika järgi metsast lausa päris lage.
Äkki jättis Henrik Järva-Viru laaned lihtsalt mainimata? Vaevalt, sest Lõuna-Eesti kohta talletas Henrik märksa teistsuguseid kirjeldusi. 1215. aastal, kui mingisugused eestlased olid tapnud latgali üliku Talivaldise (Henrikul “Thalibald”),
“said Thalibaldi pojad Rameko ja Drivinalde, nähes, et nende isa on surnud, hirmus vihaseks eestlaste peale. Ja nad koguvad lätlaste sõjaväe koos oma sõprade ja sugulastega ja nendega koos läksid sõjateenistuse vennad Võnnust koos teiste sakslastega ja nad tungisid Ugandisse /…/. Ja nad otsisid neid üles metsade pimedaist pelgupaikadest ja nad ei suutnud end kuskil nende eest peita ja nad tapsid metsadest välja toodud maha /…/. Ja tagasi pöördudes kohtavad nad teel jälle teisi lätlasi, valmis sõjakäiguks Ugandisse, kes ise ka himustavad saaki röövida ja kättemaksuks oma kunagi eestlaste poolt surmatud vanemate ja sugulaste eest ihkavad mehi tappa. /…/ Sest nad võtavad kinni neid, kes tulid metsadest põldudele või küladesse toidu järele ning ühtesid tulel põletades, teistel mõõkadega kõri maha lõigates, teevad neile mitmesugust piina, kuni nad näitavad neile kätte kogu oma raha, kuni juhatavad neid kõigisse oma metsade pelgupaikadesse ja annavad naised ja lapsed nende kätte.”
Lõuna-Eesti kontrast põhjaranniku ja saartega
Neist hirmsatest kirjeldustest paistab ühtlasi, et Ugandi näib olnuvat üsna metsarohke maa. Samuti ka Sakala, kui seal 1211. aastal rüüstanud kristlased saatsid sõjamehi “metsade pimedaisse pelgupaikadesse, kus eestlased ennast varjates peidus olid, ja nad leidsid õige palju mehi ja naisi ning vedades nad metsadest välja koos kogu varaga ja lüües mehed maha, viisid muu maja juurde. Ja läksid kaks lätlast, Dote ja Paike, külasse ja äkki tormasid üheksa eestlast nende kallale ja võitlesid nendega kogu päeva, lätlased haavasid ja tapsid paljud neist ja langesid lõpuks ka ise.”
Nii et Lõuna-Eestis olid metsad see (igati loogiline) koht, kuhu lihtrahvas sõja eest pages. Teistsugune pilt avaneb aga Harjumaal. Henrik kirjutas 1216. aasta juures: “Väga suur oli aga
liivlaste röövsaak, kes harjulaste maa-alused koopad, kuhu need olid harjunud alati pelgu minema, sisse piirates ning tehes suitsu ja tuld koobaste suus, suitsutades öösel ja päeval, lämmatasid kõik, nii mehed kui naised. Ja ühtesid juba hinge vaakuvatena, teisi poolsurnutena, teisi surnutena koobastest välja tirides, tapsid nad need ja viisid teised vangi ja võtsid kogu nende vara ja raha ja riided ja palju saaki.
Aga lämbunuid mõlemast soost oli kõigist koobastest ligi tuhat inimhinge.” Koopad (tegu oli ilmselt nn Iida urgetega Kuimetsa karstialal) ilmselgelt olidki ohtlik pelgupaik: avastamise korral ei saanud kuhugi edasi põgeneda. See, et nii suur hulk rahvast end sõja korral koobastesse pressis, võiks viidata, et lõunaeestilikke metsade pelgupaiku Loode-Eestis kuigivõrd ei leidunud. Võib-olla võiks siitkandist otsida ka saarlaste laevastike toormaterjali päritolupaiku.
Kui 1219. aastal maabus Revalas taanlastest ja lääneslaavlastest kristlik sõjavägi, kelle mõned kohalikud ülikud sõbralikult vastu võtsid, siis just saarlased hakkasid kohe plaane tegema, kuidas taanlaste-slaavlaste väge hävitada, ning järgnenud aastatel olid saarlased need, kes Mandri-Eesti kristlikke ülikuid ja nendega samas leeris olnud taanlasi aina ründasid.
Tervikuna jääb mulje, et Lääne- ja Põhja-Eesti olid 1200. aasta paiku pigem metsast lagedad, Lõuna-Eesti metsasem. Ekstensiivset põllumajandust (maapinnast maksimaalse väljapigistamist) pärssis lõunas kahtlemata ka pinnamood. Teatavasti oli enne II maailmasõda (agraaraja lõpul) metsaga kaetud umbes kolmandik Eestist, täna üle poole. Võimalik, et ka Henriku-aegses Eestis kokku oli metsa vähem kui täna.
Loe veel Kristjan Oadi artikleid muinasaja uue käsitluse kohta:
“Muistne vabadusvõitlus on müüt. Kust me teame, et sakslased vallutasid 13. sajandil Eesti?” (Eesti Päevaleht 03.11.2020)
“Eestlane – põline vallutaja. 180-kraadine pööre soome-ugri endapildis” (Eesti Päevaleht 29.06.2021)
“Kas Muinas-Eesti valitsejad olid kristlased ja lõid oma münte?” (Novaator 17.01.2021)