Preester Vello Salo koostas 2014. aastal lühikese memorandumi „Maarja maa lugu“. See oli pühendatud juubeliaastale „Kaheksa sajandit Maarjamaad“. Salo liigitas eestimaalaste kristlikud sajandid kolme ajajärku: esiteks „Üks kirik“, st esimesest ulatuslikumast ristimisest eestlaste maal 800 aastat tagasi kuni reformatsiooni alguseni 1524; teiseks „Palju kirikuid“, st 1524 kuni Eesti Kirikute Nõukogu asutamiseni 1989. aastal; kolmandaks „Ühtsuse poole“, st 1989. aastast edasi kuni Issanda taastulekuni.
Vello Salo andis idee peegeldada Tallinna episcopé loos samasugust jaotust: üks piiskop, palju piiskoppe, piiskopid ühtsuse poole.
Üks piiskop korraga
Kui esimene piiskop 1219. aastal Tallinnale määrati, oli keskaja sügise tulek juba endast märku andnud. Ristikirik oli võtnud meie maa ja rahva oma hõlma, ja kõik oli sündinud ilma, et eestimaalastel oleks olnud vaja teha läbi keskaja kujunemisraskused. Meil olid pikalt püsinud corpus christianum’i valminud viljad.
Keskaja üks suurimaid saavutusi oli inimese igapäevaelu põimumine religioossega. Mati Sirkli eestindatud Johan Huizinga „Keskaja sügis“ (2007) kirjeldab keskaja lõpu eelseid olusid kogu värvikirevuses: „Pole ühtki asja ega ühtki toimingut, mida ei viidaks lakkamatult suhtesse Kristuse ja usuga. Kõik on häälestatud kõigi asjade religioossele mõistmisele.“
Kui nüüd religioon saab end teostada nii, et kogu ilmaelu on näiliselt seatud tema järgi, kui ta „põimub kogu eluga“, avaldab see vääramatut mõju religioonile enesele. Kui see on juhtunud, pole religiooni erosioonil enam tõkkeid. Huizinga nõustub vanameister Jacob Burchkardti hinnanguga olukorrale: „Kui kõik on religioosne, siis pole miski puhtalt religioosne,“ või, „kui võimas religioon siseneb kõigisse eluasjadesse ja annab värvi igale vaimuliigutusele, igale kultuurielemendile, … siis need asjad avaldavad ajapikku religioonile tagasimõju; kujutlus- ja pildiringid, mille ta kord on oma valda võtnud, võivad koguni lämmatada tema tegeliku tuuma.“
Kirikliku ja ilmaliku võimu jaotamise ja teostamise viis oli segunenud. Niikuinii oli kõrgkeskajal kirikuvalitsemine aadlisoo käes, sest kes kiriku ametisse pürgis, sai tulla vaid sellest klassist. Vürst-piiskoppide ilmalik valitsemine oli kombeks Saksa-Rooma riigis. See valitsemise viis laienes Liivimaale. Anti Selart kinnitab, et keskaegse Liivimaa poliitilisest ajaloost rääkides oli ilmalikul ja vaimulikul valitsemisel võimatu vahet teha. Vaimulikust seisusest isandad olid oma vürstkondade ilmalikud valitsejad. Erinevalt teistest Liivimaa piiskoppidest puudus Tallinna piiskopil territoriaalne ilmalik võim, poliitiliselt ja majanduslikult jäi ta suhteliselt nõrgaks.
Taani kuningas Valdemar I määras 1219. aastal Wesselini (Wescelinuse) Tallinna piiskopiks. Seesama kuningas tegutses paavst Honorius III palvel Liivimaa ristiusustamise taustajõuna, pakkudes kaitset Mõõgavendade ordule ja Riia piiskop Albertile. Tallinna piiskopkonna asutamist dateeritakse 1240. aastasse, kui kuningas Valdemar II annetas piiskopile maavaldusi. Nendes valdustes oli piiskopil ilmalik kohtupidamisõigus. Tallinna piiskopil puudus territoriaalne ilmalik võim, tal oli aga hääleõigus riigipäeval ja ta kuulus kuninga nõukokku. Toomkapiitli härra hääleõigus sõltus tema prebendi suurusest. Kui 16. sajandi uutes tuultes läks Tallinna raad üle reformatsiooni poolele ja pidi hakkama tegelema kõige kaasnevaga, ka kirikuseaduste ümberkorraldamisega, juhtus, et kuningapoeg Magnus, olnud juba Saare-Lääne piiskop, ostis endale 1561. aastaks Tallinna viimase katoliku kiriku piiskopi ametikoha. Hertsogit ei takistanud asjaolu, et tal puudus paavsti kinnitus ja ta ei olnud katoliku usku ega ka preester. Hiljem sai Magnus end nimetada veel Kuramaa piiskopiks.
Aktiivsele reformatsioonile eelnenud 15. sajand oli reformimeelne. Sellega kaasnes masside religioosse aktiivsuse tõus, millega väljendus almuste andmises, palverännakutes, pühakutekultuses. Evangeelne teoloog Heinz Zahrnt, kes otsib argumente reformatsiooni kasuks, hindab olnut ning tõdeb, et keskaja lõpul religioosse kvantiteedi tõus ei toonud kaasa uut kvaliteeti. 15. sajandi reformijad olid juurdunud omaenese süsteemi nii sügavalt, et suutsid reforme algatada üksnes sellesama süsteemi nimel ja selle vahenditega. Tahtes süsteemi kahjudest ja moonutustest puhastada, nad pigem suurendasid neid. Reformiootuses Euroopale andsid reformaatorid – mitte ainult ühed, vaid ka teised, kes jäid Rooma kirikusse – uue sisendi. See töötas ja tungis asja tuumani: mis on see, mis teeb kirikust kiriku.
Kui keskaeg toimis põhimõttel corpus christianum, siis nõnda ka reformatsiooniaeg. Tuleb arvesse võtta tervet hulka mitteteoloogilisi tegureid – poliitikat, majandust, kultuuri, sotsiaalset korraldust jpm. Eestimaa linnade ja ordualade üleminekut reformatsiooni poolele ei tarvitse seostada pelgalt asjaoluga, et Põhja-Eesti läks Liivi sõja ajal evangeelse Rootsi kuninga alla. Üleminek oli pikaldane, seesmine valmidus küpses sellessamas ilmalik-vaimulikult valitsetud võimuvaldkonnas. Pikaldane reformatsiooni tulek Liivimaal ei näi olevat põhjustatud tugevast vanamoodsast katoliiklusest, mida oleks asutud kaitsma jõuga. Pigem vastupidi, olles uuendatud usutunnistuse suhtes soosiv, ei olnud maahärradel ega ordul pealehakkamist, et uut kirikukorda seadustada. Uue usu vastuvõtmine ei olnud kõigil aladel ja rahva seas üldine ega ühemõtteline. Jätkates katoliku piiskopiga Toompeal ja evangeelse missaga all-linnas, oli muudatuste tõukajaks pigem õndsakstegeva jumalasõna jutlustamine evangeeliumi vaimus. Jätkuvalt läbi aastakümnete.
Kui määravaks võib reformatsiooniaega pidada tallinlaste elus? Kas pole kummaline, et kui 1524. aasta tähistab reformatsiooni algust, siis pärast seda jõudis kuus piiskoppi ametis olla ja viimane katoliku kiriku piiskop valitses veel kolm aastakümmet hiljem. Terve inimpõlv läks aega, kui saabus selgus. Iseloomulik polnud mitte ainult see, et reformatsiooni ümberkorraldused kestsid nii pikalt ega tulnud ühegi hetkelise otsuse ajel, vaid ka see, et mõnda aega polnud reformatsiooni saatus Liivimal sugugi üheselt otsustatud. Tartu, Tallinna ja Riia uus jumalateenistuskord kiideti heaks Volmari maapäeval 1533. aastal. Ajaloolased püüavad ära arvata, milline Tallinna piiskop kaldus järgneval perioodil vana või uue, katoliku või evangeelse usu poole. Nõndasamuti vaimulikest maahärrad. Saksa ordu, kes oli kolmsada aastat varem aidanud tuua ristikirikut meie maale, oli nüüd evangeelse usu suhtes ambivalentne, st imponeerides kord ühele, kord teisele poolele, ja mille rüpes vormistus evangeelse usu kaitsjate tiib. Selle perioodi lõppedes fikseeriti liivimaalastele Augsburgi usutunnistuse privileeg ja evangeeliumi vaba jutlustamine Rootsi võimu all 1561. aastal. Tiina Kala paneb imeks, et kuigi Tallinna raad hakkas nii kiiresti toetama reformaatorite leeri, ei kiskunud nad tüli vana katoliku leeriga.
Palju piiskoppe korraga
Tallinnas keskendusid kohalike reformaatorite nõudmised jutlustamise õigusele, mitte kirikukorra ega piiskopi- või paavstivõimu muutmisele. Kui mõni jutlustaja kippus sündmusi eskaleerima, siis raad jäi usuküsimuses põhimõtteliselt vaoshoituks. Püsis õrn usurahu – ühe piiskopi alluvuses sai eksisteerida kahe erineva missakorraga jumalateenistus. 1548. aasta Püha Rooma keiser Karl V nn Augsburgi interiim ehk pakkumine taasühendada katoliku ja protestantide kirikud koos nõustumisega preestrite abielulisusega ja armulauaga kahel kujul oli ka Tallinnas arutusel, kuid lükati Liivimaa igal võimutasandil tagasi. Aga kui 1555. aastal kehtestati Augsburgi usurahu cuius regio, eius religio põhimõttel, jaotades maa ja rahva konfessioonidesse, siis võis juhtuda, et talupoeg sai oma eluajal olla mitme kiriku liige ja vahelduva usutunnistusega, kuigi tema külakirik oli ikka seesama ja seal teenis võib-olla sama preester.
Luterlik alalhoid on sobiv sõna, et kirjeldada seda, mis toimus Eestis järgneva 400 aasta jooksul. Kuni katoliiklus hakkas eestlaste jaoks jälle midagi tähendama – kui tuli 1970. aastate põlvkond –, oli katoliku usu pärand luterliku alalhoiu üks osa. Tänane Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ei ole söandanud sellest kaugemale minna, pigem nähakse end selle usu alalhoidjana ja edasikandjana, mis meie maale jõudis 800 aastat tagasi. Mida muud on rahva kasvatamine usus kui evangeelne jutlustamine? See on niisugune osa ristiusu pärandist, mille Martin Luther ära tabas, kui ta võitles end vabaks „katoliiklusest, mis polnud katoliiklus“ – sellisena on Lutherit kuvanud katoliiklaste kirikuloo paradigmamuutja Joseph Lortz.
Tallinna episkopé uus probleem ei olnud selles, kas luterlikus konsistooriumis oli ülekaalus ilmalik või kiriklik võim. Probleem tekkis siis, kui reformatsioonis avastati, et koguduseelu toimib ilma piiskopitagi. Kiriku juhtimises ei nähtud lünka pärast viimase katoliku piiskopi lahkumist, superintendent sai hakkama. Jumalateenistuste korraldamiseks, kirikuraamatute pidamiseks, visitatsioonideks, vaimulike koolitamiseks ja finantside tagamiseks sobis mis iganes pädev institutsioon, olenemata, kuidas juhtorganeid nimetati. Reformatsioonikirikute ühine tunnus – see, millel kirik püsib või langeb – oli rõhuasetus Jumala sõna kuulutamisele kui kiriku peamisele ülesandele, mille tarbeks on legitiimne vaimulik amet kirikus.
Augsburgi usutunnistus (1530) lubab, et „meie kogudustes ei õpetata midagi, mis on vastuolus Pühakirja ja katoliikliku kristliku usuga“ (art XXI). Sama igikestvat kiriku pärandit evangeeliumi kujul kinnitas omal viisil Trento kirikukogu (1545–1563), kui pärast kõiki vapustusi oli paavstikirik seda enam teadlikuks saanud oma kristliku usu sisust ja selle edastamisest evangeeliumi jutlustamisega. Kirikukogu pani tähele reformaatorite kriitikat, vastas omapoolse kriitikaga ja lõpuks leidis sealtkaudu reformikava ajendi. Omamoodi võistlus algas reformatsioonijärgsel Eesti- ja Liivimaal katoliku ja evangeelse usu eestvedajate vahel. Evangeelne kirik hakkas eestlaste vanu katoliikluseaegseid ebausu kombeid välja juurima, kuid sama vajadust nägid ka jesuiidid Lõuna-Eesti rekatoliseerimisel. Jesuiidid püüdsid tühistada sünkretistlikke tavasid ja veensid maarahvast loobuma ebajumalakummardamisest. Vahe on ainult selles, et kui üks nimetab eestlaste taunitavaid tegevusi paganlikeks iganditeks, siis teine nimetab neid katoliku aja iganditeks.
Trento kirikukogul tehti piiskopi esmaseks ülesandeks usu õpetamine ja kuulutamine ning et „vigade kõrvaldamisega säiliks kirikus evangeeliumi puhtus, mida meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, eelnevalt prohvetite läbi on Pühakirjas tõotanud, kuulutas esmalt oma suuga ning siis käskis oma apostlite kaudu kuulutada kogu loodule päästva tõe ja moraalse distsipliini allikana“ (DH 1501). Ka Augsburgi usutunnistuses õpetatakse piiskopiametist, et võtmete meelevald tähendab Jumala käsku kuulutada evangeeliumi, patte andeks anda või ka kinnitada, sakramente jagada ja talitada – sest Kristus läkitas apostleid voli ja ülesandega (art XXVIII).
Evangeeliumi kuulutamise korraldamine tõstis päevakorda ordineerimise teema just siis, kui uue kirikukorra tulemusel ilmnes vaimulike nappus ja kui vanad katoliku piiskopid ei nõustunud uues usus vaimulikke ordineerima.Kui päranduseks saadud klerikaalne kapital sai viimseni ära kasutatud, tuli lahendada episkopé probleem, tagamaks kiriku apostlikku järjepidevust. Ustavus Pühakirjale on üks osa kiriku apostlikust järjepidevusest; Augsburgi usutunnistuse järgi kiriku „tõeliseks ühtsuseks piisab, kui evangeeliumi kuulutatakse üksmeeles ja õige arusaamisega ning sakramente pühitsetakse Jumala sõna kohaselt“ (art VII). Kuid apostliku usu kuulutamine ei ammenda apostlikku järjepidevust. Ka evangeelne kirik mõistis vaimulike korrakohase ordinatsiooni olulisust, mistõttu „kiriklikust ametist õpetatakse: ükski ei tohi kirikus avalikult õpetada, jutlustada ega sakramente talitada, kui teda pole selleks korraliselt kutsutud“ (art XIV).
Tallinna koguduste töö sai korraldatud superintendentide tasemel kuni 1889. aastani. Superintendendiks oli tavaliselt Oleviste koguduse ülempastor. Piiskopid leiti ja määrati ametisse episoodiliselt. Seejuures sedes vacante 1572–1582 on põneva taustalooga, mida kirjeldab Riho Saard: „Põhjus oli Saksa rüütelkonna ja Rootsi valitsuse vahelises tülis selle üle, kuidas oleks pidanud toimuma uue piiskopi ametisseseadmine. Veelgi olulisemaks põhjuseks niisugusele eriolukorrale oli ka kuningas Johann III enda tollased kirikupoliitilised kavatsused. Just sel perioodil soovis kuningas tugevdada sidemeid Rooma kirikuga ning tema suureks unistuseks oli viia Rootsi kirik tagasi katoliku kiriku osadusse. Johanni arvates oli tähtis saada mõnele kuningriigi piiskopitoolile isik, kellel oleks olnud Rooma silmis successio apostolica. Seepärast oli kuningas nendel aastatel ka tahtetu täitma vakantseid piiskopitoole – ta ootas apostelliku suktsessiooni küsimuse lahendamist.“ Kuidas iganes lahendati vaimulike ordineerimiskord, jäi suures plaanis – just roomakatoliku kiriku vaates – ebaselgeks piiskopiameti apostliku järjepidevuse tunnus. Tallinna vaimulike ametijärglus sai ühendatud Rootsiga ja kuna Rootsi kirik omakorda oli säilitanud piiskopliku pühitsemise apostliku järjepidevuse, võis hea tahtmise korral seda kinnitada Eesti luteri vaimulike puhul. Tõsine tahtmine tekkis iseseisvas luterlikus kirikus seoses Jakob Kuke piiskopiks pühitsemisega 1919. aastal.
Alates 17. sajandist kehtis Tallinnas luterliku territoriaalkiriku tüüp: linnakonsistoorium koosnes Tallinna rae ja vaimulikkonna esindajatest; konsistooriumi esimees oli üks Tallinna bürgermeistritest ja aseesimees Tallinna superintendent. Toompeal tegutses Eestimaa provintsiaal- ehk ülemkonsistoorium. Nendele lisaks mõnel ajaperioodil ka Eestimaa ja Tallinna piiskop. Eestimaa vaimulikud nõudsid 1636. aastal, et seataks sisse piiskopiametiga kirikukord ja et Eestimaa provintsiaalkonsistooriumi asemel oleks taas toomkapiitel. Toomkapiitel olnuks kokku seatud toomkiriku vaimulikust, toomkooli rektorist ja koguduste vaimulikest. Rüütelkond Tallinnas ja ka mujal Eestimaal oli säärase muutuse vastu, sest see tähendanuks ilmaliku mõju tõrjumist kiriku asjaajamisest – kas vastuseis oli usulistel motiividel, aga kindlasti halduse ja rahaliste sissetulekute-väljaminekute kaalutlustel. Kõrgemate vaimulike ametisse nimetamine jäi rüütelkonna õiguseks, linnades magistraadile. Rüütelkond valis ülemkonsistooriumi presidendi; mitteametlikus kõnepruugis võis konsistooriumi maanõunikust presidenti nimetada ka piiskopiks. Vene võimu ajal loodi 1819. aastal luteri territoriaalkirikute piiskopi ametikoht, kuid kiriku riigistamise hoos jäi loodud piiskopiametist alles üksnes tiitel. Tsaar võis pikaajalise eeskujuliku teenistuse eest anda luteri pastorile piiskopi aunimetuse, mis ei tähendanud mingeid eesõigusi.
Eesti õigeusu kiriku esimene Tallinnas asunud piiskop oli Platon (Paul) Kulbusch, pühitsetud piiskopiks 1919. aastal, märterpiiskop, esimene pühakuks kuulutatud eestlane. Tema järel pühitseti 1920. aastal piiskopiks Aleksander Paulus ja kinnitati 1923. aastal iseseisva Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliidiks.
Rooma-Katoliku Kiriku piiskopiks Tallinnas ja kogu Eestimaal pühitseti Eduard Profittlich ja nimetati Adrianoopoli titulaarpeapiiskopiks 1936. aastal. Ta oli olnud alates 1931. aastast apostlik administraator Eestis, märterpiiskop, õndsakskuulutatav. Eesti apostlik administraator Philippe Jourdan pühitseti Tallinnas 2005. aastal ja nimetati Pertusa titulaarpiiskopiks.
Episcopé kirikute ühtsuse teenistuses
Vello Salo rõõmustas Eesti Kirikute Nõukogu sünni üle 1989. aastal nõnda suurelt, et nägi oikumeenilise liikumise uut ajajärku Eestis, mis suunab mõtted kirikute ühtsusele. Kirikute ühtsust nõukogus ei arutata, küll aga tehakse koostööd. Piiskopid ja kirikute esindajad kohtuvad regulaarselt ühise laua taga. Nõukogu tegutseb eesmärgil ühendada kristlikke kirikuid ja koguduste liite koostööks Eesti ühiskonna vaimseks arenguks kristlike põhimõtete alusel. Selle eesmärgi saavutamiseks levitab nõukogu evangeeliumi ja kristlikku kõlblusõpetust, töötab välja ühiseid seisukohti ja edastab need üldsusele.
Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjon alustas 2018. aastal süvitsi uuringut vaimulikust ametist Eesti kirikutes. Kas sarnaste tiitlite taga on ka sarnased mõisted? Mil määral kirikud tunnustavad vaimulikku ametit vastastikku? Eesti kirikuloo taustal on tähtis olla kindel, kas ja kuidas on sajandist sajandisse alal hoitud ja põlvest põlve edasi antud kõige kallimat vara – Kristuse evangeeliumit.
Teoloogiakomisjoni töölaual on seisukoha võtmiseks hulganisti kirikutevahelise dialoogi dokumente. Eesti kirikud on protsessis osalenud otse või kaudsemalt. Episkopé küsimuses on huvipakkuv Luterliku Maailmaliidu ja Kristlaste Ühtsuse Edendamise Paavstliku Nõukogu kõneluste lõppdokument „The Apostolicity of the Church“ (2006). Lõppdokument jõudis üksmeelsele järeldusele, et kõnelustel osalenud kirikud on jätkuvalt apostlikud tänu usule Kristuse evangeeliumisse ja selle tunnistamisele. Tunnistatakse, et keskaja katoliikluses oli just see evangeeliumipõhisus jäänud paavstluse tõusu varju. Teenimisameti struktuurid sobitati ühiskonnaeluga ja need ei teeninud kollegiaalse kirikuvalitsemise ega kohaliku kiriku osaduse põhimõtet. Sellele vaatamata säilis lääne keskajal ideaal elada Jumala sõnaga vastavuses – see tõstab evangeeliumipärase teenimise kõrgemale kiriku hierarhiast.
Lahknevus katoliku ja luteri kiriku vahel ei ole selles, nagu dokument korduvalt väljendab, justkui kaks kirikut ei suudaks teineteist tunnistada apostlikeks, vaid hoopis selles, milline on vaimuliku ameti seotus kiriku struktuuriga. Katoliku kiriku vaates on ajaloolise apostolaadi märk ühtlasi kiriku tervikliku struktuuri lahutamatu osa, samal ajal kui luterlased ja anglikaanid tunnustavad ajaloolist episkopaati samuti kirikuks olemise märgina, kuid mitte kiriku apostlikkuse tagatisena.
„The Apostolicity of the Church“ teeb mitu ettepanekut, nende seas:
(1) kui süvendatud teoloogilise töö tulemusel on jõutud ühisele seisukohale kiriku apostlikkuses ja vaimuliku ameti teenimisülesandes, siis võib avastada nii palju ühisosa, et see lubaks vaimulikku ametit vastastikku tunnustada;
(2) kui nõustuda, et Kristuse kiriku varasematel aegadel oli kiriku struktuuris rohkem mitmekesisust, siis võib tunnistada ka vaimuliku ameti korraldamise erinevaid mudeleid ja võtta seisukoht, et erinevused vaimuliku ameti mõistmisel ei ole kirikute lahutatuse põhjuseks.
2024. aastal oli Eesti kirikuelus mitmeid ainulaadseid sündmuseid. Ollakse tunnistajaks, kuidas uute piiskoppide ordineerimisel ja ametisseseadmisel on Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute piiskopid ja teised vaimulikud üksteist toetanud Jumala rahva teenijaametisse pühitsemise hetkel. Pühitsemistalituses nad võtavad enda kanda eestpalvetamise osa. Liturgial osalemine märgistab, et Eestimaa kirikujuhid tunnevad ühist hoolt maa ja rahva teenimisel, selleks üksteist eestpalvetega toetades ja tugevdades. Ühine teenimine pühitsustalitusel ei lähtu kirikutevahelisest ametiühtsusest ega too kaasa siduvat kohustust ameti vastastikuseks tunnustamiseks, kuid on ühtsustunde väljendus. Palveühendus on enese ja oma venna ühendamine Jumalaga ning sellel on jääv vaimulik mõju.
Rooma-Katoliku Kiriku Tallinna piiskopkonna asutamise ja selle esimese piiskopi teatavakstegemise päeval 26. septembril 2024 tunnistas piiskop Philippe Jourdan, et hakkab Tallinnas valitsema koos mitme piiskopiga, kes on siin enne teda. Tol aulisel päeval olid piiskopiametis Tallinna ja kogu Eesti kõrgestipühitsetud metropoliit Stefanus ning Tallinna peapiiskopkonna piiskop Urmas Viilma. Tallinna piiskopkonna piiskopi Philippe’i inauguratsioon toimus 3. novembril 2024 ja teda tulid tervitama ning saatsid tervitusi teised piiskopid.
Piiskop Philippe valis Tallinna piiskopkonna patrooniks Maarjamaa Ema. Selle ettepaneku kinnitas Püha Tool ja uus Tallinna piiskopkond ning tema piiskop usaldati Jumalaema Maarja eestkoste alla.
Vello Salo „Maarja maa lugu“ algab mõttega: „Kui küsiksime Neitsi Maarjalt: „Missugune maa võiks kanda Sinu nime?“, saaksime vastuseks: „Kus rahvas ütleb nii nagu mina – olen Issanda teenija.““ Mis sobib Maarjamaale, sobib ka tema piiskoppidele. Piiskop Philippe’i vapikirjal seisab: OMNES CUM PETRO AD JESUM PER MARIAM.
