Piiskoppide sinodi XVI üldkogu algas selle aasta oktoobris Roomas. Tegu on 2021. aastal avatud sinodaalse protsessi ülemaailmse faasiga, mis jätkub ja lõpeb piiskoppide üldkoguga 2. istungjärguga 2024. aasta oktoobris. Sinodi all mõistetakse erilise tähendusega kiriklikke kohtumisi, mis on kokku kutsutud erinevatel tasanditel (piiskopkonna, piirkondlikul, patriarhaalsel või üleilmsel ehk oikumeenilisel tasandil), et lahendada erinevaid esile kerkivad õpetuslikke, liturgilisi, kanoonilisi ja pastoraalseid küsimusi.

“Sinodaalne kirik misjonis”

Sinodi avakõnes tuletas paavst Franciscus meelde, et „sinod ei ole poliitiline koosviibimine, vaid kogunemine Pühas Vaimus; mitte polariseeritud parlament, vaid koht, kus kogeda armu ja osadust.“ Kirik ei tohi olla paindumatu, et mitte jääda kinni möödunusse ja relvastada end maailma vastu; ei tohi olla leige, et alistuda maailma soovidele ega tohi olla väsinud ja pöörata oma tähelepanu ainult enda sisse. Kirik peab suunama oma pilgu Jumalal, et suuta halastavalt vaadata inimkonna peale ja vahendama Kristust kõigile inimestele.

Üks osaleja, jesuiidipaater James Martin, on meenutanud, et sinodit ei iseloomustanud mitte niivõrd tõstatatavad teemad, vaid just viis, kuidas neist teemadest räägiti. Aruteludele eelnes alati palve, igaühele anti võimalus oma mõtteid avaldada ja hiljem teiste mõtete üle ka arutleda. Ta ütles, et suurim kasu oli sellisest suhtlemisest just lõpparuande seisukohast, sest sinna pandi kirja kõik ettepanekud ja mõtted ilma, et oleks püütud jõuda „sunduslikult“ üksmeelele.

28. oktoobril avaldatigi kokkuvõttev aruanne, mida on nimetatud ka „märter dokumendiks“, sest tegu on vahekokkuvõttega, mille põhjal liigutakse aruteludega edasi, kuni järgmise aasta oktoobris antakse välja sinodi lõppraport. Käesoleva raporti iga paragrahvi üle hääletas 344 hääleõiguslikku delegaati, kelle seas oli esimest korda ka naised ja ilmikud, sealhulgas mõned noored. Raport, mis kannab pealkirja „Sinodaalne kirik misjonis“ koosneb kolmest osast.

Esimeses osas – „Sinodaalse kiriku pale“ – käsiteltakse sinodaalsuse mõistet, praktikat ja selle teoloogilisi aluseid. Sinodaalsust mõistetakse siinkohal eelkõige vaimse kogemusena, mis tuleneb mõtisklemisest Kolmainu üle ja mis avaneb kiriku ühtsuse ja mitmekesisuse sõnastamise kaudu. Teine osa – Kõik jüngrid, kõik misjonärid“ – tegeleb kõigi nendega, kes osalevad kiriku elus ja misjonis. Selles osas esitletakse sinodaalsust kui Jumala rahva ühist teekonda ja viljakat dialoogi erinevate vaimuandidega ilmikute ja keeruse vahel. Kolmas osa kannab pealkirja „Luues sidemeid, ehitades kogukonda,“ milles käsitletakse sinodaalsust põhiliselt erinevate organite võrgustikuna, mis võimaldab kirikute vahelist mõttevahetust ja dialoogi maailmaga.

Antud dokumendist võib esile tõsta mõningaid kõnekaid põhipunkte

Soovitust uurida põhjalikumalt Vatikani II kirikukogu ja kirikukogu järgset õpetust ning kiriku sotsiaaldoktriini selleks, et paremini teenida ja astuda dialoogi. Teist Vatikani kirikukogu käsitletakse kui seemet, millest käesolev sinod jõudu ammutab ja püüab realiseerida kogu selle potentsiaali.

Rõhutakse teaduse ja teoloogia koostööd ja viljakamat dialoogi. Seda eriti teoloogia ja psühholoogia vahel, et saada täielikum pilt inimkogemusest.

Ida riituse katoliiklastel tuleb aidata säilitada diasporaas oma identiteet ja pärand ning lülitada nad tihedamasse dialoogi ladina riituse katliiklastega, piiskoppide ja paavstiga ning tihendada teoloogilist uurimistööd.

Rõhutatakse kõigi katoliiklaste koostööd. Võimalust, et erinevate piirkondade kirikud vastastikku üksteist toetaksid.

Euharistilise külalislahkuse (communicatio in sacris) küsimust tuleb uurida teoloogilisest, kanoonilisest ja pastoraalsest vaatenurgast, seda eriti silmas pidades segaabielusid. Samuti on fookuses oikumeenia ja välja käidi ka oikumeenilise sinodi idee, et arutada ühist misjonit kaasaegses maailmas.

Kõik ilmikud on vastavalt oma vaimuandidele misjonärid, kes vahendavad Kristust oma perekonda ja maailma. Kirik peaks nende erilist positsiooni tunnistama ja kasutama ilma, et neist moodustus omamoodi „klerikaliseeritud“ eliit. Samuti tuleb tunnustada erivajadustega inimeste panust kiriku misjonisse läbi oma kannatuste.

Toonitatakse vajadust kogu Jumala rahva kestvaks harimiseks. Selle tarbeks soovitatakse välja töötada programmid, milles tuleb kasutada kõikvõimlaikke vahendeid.

Rõhutatakse, et preestrid ja diakonid alluvad küll piiskopile, kuid neil on oma eriomane amet. Seda toonitatakse iseäranis diakonite puhul, kelle ametit nähakse kahjuks pigem ühe etapina preestriks saamisel. Samuti tehakse ettepanek just diakonitel tegeleda Jumala rahva jätkuva harimisega ja muude ülesannetega, et tõsta diakonite olulisust kirikutes. Preestrite tsölibaadist vabastamise võimalust mainitakse ainult möödaminnes.

Dokumendis rõhutatakse korduvalt noorte inimeste kaasamise vajadust. Seda eriti „digitaalses misjonis“, kuid samas öeldakse, et neid tuleb ka aktiivselt kutsuda reaalsesse kirikusse.

Rõhutatakse, et kirik peab kuulama ja aitama vaeseid, hüljatuid, kõrvalejäänuid, põgenikke ja kõiki neid, kes ühel või teisel põhjusel on nii ühiskonnas kui kirikus ilma sõnaõiguseta. Siia alla võib lugeda ka LGBT kogukonna, keda dokumendis kordagi otsesõnu ei mainita.

Samas tunnistab sinod ausalt, et tasakaalu leidmine tõe ja armastuse vahel on väga keeruline. Seda eriti sellistes küsimustes nagu inimese identiteet, seksuaalsus, abielu, surm ja tehisintellekt, mis tõstatavad uusi eetilisi probleeme ja küsimusi. Tunnistatakse, et neid küsimusi ei saa lahendada inimesi pealiskaudselt hukka mõistes, vaid nendele küsimustele vastuste otsimine võtab aega ja vaeva, et need lõpuks ka pastoraaltöösse rakendada.

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtvalt võib öelda, et sinod ei purustanud ridade vahelt lugedes lõplikult nende lootusi, kes soovivad reforme, kuid ei kõigutanud ka nende meelerahu, kelles püsib lootus liikuda edasi vanaviisi. Samuti ei võetud kelleltki ära võimu ega ametit, vaid vastupidi – vastutust üritati jaotada kõigi vahel. Samas on väga raske ette ennustada, milline saab olema tuleva aasta oktoobris välja antav lõppraport, kuigi midagi võib juba õrnalt aimata. Siiani aga on selge vaid üks – kirik on misjon ja kõik ristitud on kutsutavad vastavalt oma vaimuannetele selles osalema. Samuti on kirik valmis dialoogiks, mõtet vahetamiseks ja sõbralike suhete loomiseks.

Ajakirjanduse vahendusel on kuulda teravat kriitikat teemal – miks sinod midagi kindlat ei otsustanud, miks loobiti vastastikku ainult ettevaatlikke sõnu, unustades, et sinodil on nõuandev ja mitte otsustav roll ja kogu protsess pole veel kaugeltki läbi. Samas tuleb ka meeles pidada, et „Sõnast“ saab kõik alguse. Ja palju oleneb ka lokaalsetest kirikutest, kellel on õigus ja kohustus vastavalt etteantud piiridele leida üles see, kuidas nemad saaksid efektiivsemalt toimida ja kuulutada. Tuletas ju paavstki sinodi protsessi alguses meelde, et „osadus ja misjon võivad jääda mõnevõrra abstraktseteks, kui me ei viljele kiriklikku praktikat, mis väljendab sinodaalsuse konkreetsust …. julgustades igaühe ja kõigi tegelikku osalust.“

Tõlkinud Anželika Kütt

Kasutatud allikad:
https://www.synod.va/content/dam/synod/assembly/synthesis/english/2023.10.28-ENG-Synthesis-Report_IMP.pdf
https://zenit.org/2023/10/04/pope-francis-at-the-opening-mass-of-the-synod-we-are-not-here-to-carry-out-a-parliamentary-meeting-or-plan-of-refofmation/
Father James Martin: The good (and bad) spirits I experienced at the synod | America Magazine
https://www.katoliku.ee/index.php/et/uudised/vaelismaa/1021-roomas-algab-piiskoppide-sinod

EELK Peapiiskop Urmas Viilma: Jumala rahva kokkutulek Roomas

Paavst Franciscuse eestvõttel keskendub roomakatoliku kirik aastatel 2021-2024 sinodaalsuse teemale. Sinodaalsus, nagu seda paavst Franciscus on mõtestanud, tähendab Kiriku tavapärast elu- ja tööviisi maailmas rändava ja koguneva Jumala rahvana, keda Issand Jeesus on kutsunud Püha Vaimu väes evangeeliumi kuulutama.

Läbi mitme aasta kestev sinodaalsuse protsess hõlmab kogu jumalarahva kaasamist rohujuure tasandilt kirikujuhtide tasandini ning peaks hõlmama inimesi nii usklike kui mitteusklike seast, kristlaste ja teiste usundite järgijate hulgast, katoliiklaste ja teiste kristlike konfessioonide esindajate hulgast. Oikumeenial on kogu selles protsessis suur roll.

Sinodaalsuse protsessi avaüritusele, mis toimus juba 9. oktoobril 2021 Roomas, oli kutsutud omapoolset tunnistust andma ka paljudele eestlastele tuttava Taizé kloostri juht vend Aloïs. Pöördudes paavst Franciscuse ja kõigi teiste osalejate poole, ütles vend Aloïs: “Tahaksin jagada ühte unistust. Kas on võimalik, et ühel päeval, sinodaalse protsessi käigus, kutsutakse suurele oikumeenilisele kogunemisele mitte ainult sinodi delegaadid, vaid ka Jumala rahvas, mitte ainult katoliiklased, vaid usklikud erinevatest kirikutest? Sest ristimise kaudu oleme vennad ja õed Kristuses, ühendatud osaduses, mis on endiselt ebatäiuslik, kuid tõeline, isegi siis, kui teoloogilised küsimused jäävad vastuseta. Sellise koosviibimise südameks, siin Roomas ja samal ajal ka mujal maailmas, võiks olla lihtne Jumala Sõna kuulamine, koos pika vaikusehetke ja rahu eest palvetamisega. Kas noored võiksid olla selle kõige vahendajad? Kas sellist tähistamist saaks laiendada konfessioonide vaheliseks kohtumiseks? Meie kogemus Taizés julgustab mind sellist ettepanekut tegema. Oma kogukonnas, olles pärit erinevatest konfessioonidest, elame ühe katuse all. Rohkem kui kuuskümmend aastat oleme vastu võtnud noori erinevatest kirikutest, kes otsivad oma elule tähendust. Selleks läheme evangeeliumi allika juurde, Kristuse juurde, kes juhatab meid Püha Vaimu kaudu kõigi inimeste Isa juurde.” (Vabatõlge – U. Viilma)

Vend Aloïs’i palve leidis vastuse. 2022. aasta novembrist alates valmistati Taizé kogukonna algatusel ja tihedas koostöös Püha Tooli ning umbes viiekümne erineva kiriku ja kirikliku organisatsiooniga üle maailma, sealhulgas Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga (EELK), ette oikumeenilist noortekogunemist Rooma Lateraani Püha Johannese basiilikas ja ühist vigiiliat maailma kristlike usu- ja kirikujuhtide osalusel Vatikanis Püha Peetruse väljakul 30. septembril 2023. Noortekohtumine ja oikumeeniline vigiilia nimetuse all „Koos – Jumala rahva kokkutulek“ (Together – Gathering of the People of God) oli planeeritud toimuma vahetult enne korralist roomakatoliku kiriku piiskoppide sinodi XVI üldkogu, mis toimus Roomas 4.–29. oktoobrini. Katoliku piiskopid kogunesid, et arutada, mida tähendab sinodaalse kiriku jaoks osadus, osalus ja misjon.

Laupäevane palvus tuhandete noortega üle maailma

Laupäeval, 30. septembril toimunud noortekogunemisel ja palvusel Rooma Lateraani Püha Johannese basiilikas osalesid tuhanded noored paljudest konfessioonidest ja kogudustest mitte ainult Euroopast, vaid ka paljudest paikadest üle maailma. Luterlike kirikute delegatsiooni kuulusid osalejaid Brasiiliast, Tansaaniast, Saksamaalt ja Norrast. Eestist luterlastest noori noorte kogunemisele Rooma kedagi seekord läkitada kahjuks ei olnud võimalik. Taizé vendade kutsel oli siiski kogu sündmuse organiseerimise ja ettevalmistamise ühe partnerkiriku juhina minul Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskopina koos kirikuvalitsuse kantsleri Andrus Mõttusega kui Taizé palvuste ühe iganädalase läbiviijana Tartus oma osa aidata kaasa kogu ürituse korraldamisele. Meie ülesanne oli esindada ka Eesti luterlasi ja luterlikku konfessiooni oikumeenilisel palvusel 30. septembri pärastlõunal Püha Peetruse väljakul.

EELK konsistooriumi kantsler Andrus Mõttus töötas möödunud aasta kestel meie kiriku esindajana kaasa noorte kohtumist ja oikumeenilist palvust ettevalmistavas toimkonnas ning käis ka kevadel Roomas, kus töökoosolekute vahel toimus ka kohtumine paavst Franciscusega. Pisut varem Prantsusmaal Taizé kloostris toimunud kohtumisel osalesid EELK poolt samuti kantsler Andrus Mõttus ja noorte esindajana EELK Põlva Maarja koguduse ministrant Osvald Nigola.

Pean oluliseks ajaloo ja oikumeenilise hea koostöö rõhutamise huvides nimetada ära 30. septembri pärastlõunal Püha Peetruse väljakul toimunud oikumeenilisel õhtupalvusel osalenud maailma kirikute ja konfessioonide võtmeisikud. Esindatud olid muuhulgas enamiku Eesti Kirikute Nõukogus esindatud liikmeskirikute konfessioonide ja katusorganisatsioonide juhte maailmas. Lisaks palvust juhatanud paavst Franciscusele, teenisid palvusel Anglikaani ülemaailmse kogukonna juht Canterbury peapiiskop Justin Welby, Luterliku Maailmaliidu peasekretär Anne Burghardt, oikumeeniline patriarh Bartolomeus, Antiookia patriarh Moran Mor Ignatius Aphrem II, Jeruusalemma patriarh Theophilos III, Metodisti Maailmanõukogu president Jong Chun Park, Baptisti Maailmaliidu peasekretär Elijah Brown, Maailma Nelipühi Osaduse president William Wilson, Armeenia kiriku esindaja Püha Tooli juures peapiiskop Khajag Barsamian, Maailma Evangeelse Alliansi peasekretär Thomas Schirrmacher, Utrechti liidu (vanakatoliiklased) juht peapiiskop Bernd Wallet, Assüüria ja kogu Ida patriarhaadi Chicago metropoliit Mar Paulus Benjamin, Etioopia Õigeusu Tewahedo kiriku Itaalia piiskopkonna peapiiskop Abune Heryacos, Aleksandria patriarhaadi Botswana ja Lõuna-Aafrika Vabariigi metropoliit Gennadios, Rumeenia patriarhaadi Saksamaa ja Kesk-Euroopa metropoliit Serafim, Kirikute Maailmanõukogu ühtsuse, misjoni ja oikumeenia programmijuht Kuzipa Nalwamba ja mitmed teised kirikute juhid üle maailma. Eesti luterlaste esindajana oli allakirjutanule usaldatud sellel õhtupalvusel koos mitmete teiste kirikute juhtidega teenida kaasa oikumeenilise palvuse avaprotsessioonis, millega kanti lavale Püha Assisi Franciscuse ikoon ja Piibel.

Paljude teiste maade eeskujul toimus Rooma oikumeenilise õhtupalvuse vastuspalvusena 30. septembri õhtul oikumeeniline õhtupalvus Taizé lauludega ka Tallinnas Peeter-Pauli katedraalis. Apostelliku administraatori piiskop Philippe õnnistusel oli koostöös Tallinna katoliku kogudusega palvuse üheks korraldajaks ja läbiviijaks EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Annely Neame.

Taizé vennaskonna poolt oli kogu Rooma sündmuse peakoordinaatoriks vend Matthew, kes on tuttav ka paljudele Eesti noortele, kes on Taizé kloostris või Euroopa aastavahetuse kohtumistel osalenud. Vend Matthew’ sõnul ei ole Vatikanis toimunud kunagi varem nii suurt kiriku- ja konfessioonijuhtide osalusega oikumeeniliselt palvust kui seekordne õhtupalvus paavst Franciscuse juhtimisel ja õnnistusel. Kogu sündmus sai teoks tänu Taizé kloostrijuhi vend Aloïs’i paavst Franciscusele esitatud küsimusele, millele paavst positiivselt vastas. Meie Rooma kohtumisel vend Matthew´ga kõnelesime plaanist korraldada järgmine Taizé aastavahetuse 2024/2025 noortekohtumine Tallinnas. Selleks oleme Eesti Kirikute Nõukogu poolt valmisolekut avaldanud ning noored on ootel.

Ajaloolisele oikumeenilisele noorte kohtumisele ja palvusele Roomas 30. septembril tagasi vaadates avaldan lootust, et maailma kristlikud usujuhid kogunevad ka edaspidi ühiselt Issanda Kristuse nimel palvetama loodu ja maailma rahu eest ning laulma ühel häälel ja kogu südamest paljudele tuttavaks saanud Taizé laule.

Urmas Viilma foto: Facebook