Lk 3:15–16; 21–22
Rahvas oli täis ootust ja kõik mõtlesid oma südames, et ehk Johannes ongi Messias. Siis vastas Johannes kõikidele: „Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.“ Ent sündis, kui kogu rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avanes ja Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale kui tuvi, ja taevast kostis hääl: „Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!”
Seletus
Jeesuse ristimist tunnevad kõik neli evangeeliumi (vrd Mt 3:13–17; Mk 1:9–11; taustaloona Jh 1:28–34). Umbes 30-aastase Jeesuse ristimine tähistas ühtlasi tema avaliku tegutsemise algust. Tähelepanuväärne on Jeesuse ja Ristija Johannese kohtumine Jordani jõe ääres ning nende vestlus. Evangelist Luukas esitab Jeesuse elu ja töö programmi Ristija Johannese kuulutuse taustal: Johannes kui Vana Testamendi viimane ja suurim prohvet kuulutas meeleparandust, sest Jumala riik oli lähenemas (Mt 3:2), ning ristis inimesi meeleparanduse ristimisega, ometi ta polnud messias. Jeesus, Uue Testamendi esimene prohvet, jätkas sedasama kuulutust: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Mt 4:17; Mk 1:15), kuid selle erinevusega, et Jeesus oligi Messias, keda prohvetid kuulutasid, ning tema tulekuga oli tulnud ka Jumala riik. See on nagu Vana Testamendi üleandmise akt Uuele Testamendile.
Jumala Poja tulek inimeste maailma ei lükka vana maailma kõrvale, vaid annab olemasolevale uue, jumaliku ja lõpliku väärtuse. See, mis on vanas maailmas rikkis ja katki läinud, parandatakse ära ning antakse tagasi Jumalale: niihästi inimene ise kui ka tema elukeskkond. Hiljem, kui Ristija Johannes oli vangistatud ja tahtis teada, kas Jeesus on ikka see oodatud Messias, sai ta vastuseks prohvet Jesaja ettekuulutuse (vrd Js 29:18,19; 35:5,6; 61:1) sõnadega öeldu: „Pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad…“ (Lk 7:22). Tõesti, Jumal ise on tulnud siia maailma.
Selleks, et inimene saaks päästetud, peavad inimese ja Jumala teed kohtuma. Jumal otsustas tulla inimeste juurde, saades inimeseks (vrd Fl 2:6–8). Ta samastab ennast inimeste vajadustega kuni selleni, et Jeesus, Jumala Poeg laseb end ristida, saades patuste inimeste sarnaseks. Ristimisele tulijad olid ju meeleparandajad ja pattude tunnistajad, et nende patud maha pestaks.
Oluline on märgata kahte kõrvuti asetsevat salmi: Lk 3:22 ja 23. Evangelist Luukas näitab Jeesuse kahesugust kuuluvust, tema taevalist ja maist päritolu ning mõõdet. Salmis 22 nimetatakse Jeesust Jumala Isa „armsaks Pojaks“, salmis 23 aga „Joosepi pojaks“. Jeesuse tiitlite kõrvutamise mõte – taevane ja maine – ei ole mitte kahtlemine Jeesuse neitsistsünnis, vaid kinnitamiseks, et Jumal on tõesti oma Poja asetanud inimlikku olukorda, inimese põlvnemise genealoogiasse, saades tõeliseks Inimese Pojaks (nii nagu Jeesus on ennast nimetanud, vt Lk 5,24; 6,5; 7,34 jne).
Ristimisele kaasnenud taevased tunnusmärgid – hääl taevast ja Püha Vaimu laskumine tuvi kujul – on evangeeliumite ühine kujund. Nüüd, kui Jeesust on kujutatud täiesti inimesena, kes käib koos patustega sama rada, järgneb Jeesuse taevasele troonile asetamise jumalik akt. Tsitaatide kordamisega Vanast Testamendist: „Sina oled mu Poeg“ (Ps 2:7) ja „Ma olen pannud oma Vaimu tema peale“ (Js 42:1) kinnitatakse Jeesuse jumalikkust ning tema kutsumust Jumala sulasena. Sellel oli mitu olulist tähendust niihästi Jeesuse kui ka sündmuse pealtnägijate jaoks. Esiteks, taevas on avanenud, see taevas, mida usklike silmad saavad näha, nagu oli prohvet Hesekieliga (1:1), ja sealtkaudu antakse inimestele ilmutusi. Teiseks, siin saab kinnitust Jeesuse Kristuse ühtekuuluvus Jumala Kolmainsusega armastuse sidemete läbi. Kolmandaks, Jeesuse maine teenimine saab olema Püha Vaimu väes.
Püha Luukas kirjutab, et hääl tuli taevast siis, kui Jeesus palvetas. Seesama Luukas teab, et kes palvetavad, need saavad Püha Vaimu (Lk 11:13). Palvetav Jeesus on usklikele eeskujuks. Jeesus palvetas alati enne tegutsema asumist ja sedasama õppis tegema ka kirik (vt Ap 1:14; 2:1–13). Palvetaja teab, et kõik abi tuleb Jumalalt.
Tähendus
Miks oli Jeesusel vaja lasta end ristida, kui tal polnud pattu? Selliselt on küsinud juba varakristlikud teoloogid. Johannese sooritatud ristimine oli „meelparandusristimine pattude andeksandmiseks“ (Lk 3:3), kuid Jeesus, kuigi meie patusüü enese pealt võttes, oli ise patuta, nagu tunnistab evangelist Luukas Maarja-kuulutamise loos ning ka kogu Pühakiri: 2Kr 5:21; 1Jh 3:5; Hb 4:15. Jeesus ei vajanud taolist ristimist. Ristija Johannes väljendas samasugust kõhklust, kui ta ütleb Jeesusele: „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!” (Mt 3:14).
Kõige ebakohasem vastus oleks see, et ristimisega seoses võeti Jeesus kui inimese poeg vastu Jumala Pojaks või et Jeesus sai alles siis teadlikuks on tõelisest kutsumusest. Ei, niisugune mõte ei lähe kokku Pühakirja ja kirikuisade õpetusega, sest Jeesus oli sündinud Messias, mitte, et ta sai selleks elu jooksul.
Kirikuisad otsisid seoseid Jeesuse ristimise ning kiriku ristimissakramendi vahel. On arusaadav, et Ristija Johannese sooritatud ristimisi ei saa võrdsustada kiriku ristimise sakramendiga, s.t ristimisega Jeesuse Kristuse surmasse ja ülestõusmisesse. Kyrillos Jeruusalemmast (313–386) alustas seletuse otsinguid nii: vettelaskumisega sidus Jeesus kinni ürgkoletise Leviatani (Ii 40:18, vrd Js 27:1) lõuad, et see hiljem ei ohustaks teisi ristitavaid; ta jõudis aga seisukohani, mida kirik kinnitab tänaseni ristimisriituse palves: Jeesus pühitses oma ristimise läbi tõelise ristimisevee kõikideks aegadeks. Ristimise sümbolitele on leitud ka muid tähendusi. Johannes Kuldsuu (347–407) nägi Jeesuse vette laskumises ja välja tulemises Jeesuse hilisemat põrgusse laskumise ja ülestõusmise kujundit. Püha Augustinus (354–430) oli arvamusel, et Jeesuse ristimisega sai eeltähendusena kristlik ristimine sisse seatud.
Vastus küsimusele, miks patuta Jumala Poeg laseb end ristida patuste kombel, on Jeesuse sõnades: „… nõnda on meie kohus täita kõike õigust“ (Mt 3:15). Seda saab mõista kahel viisil:
1) Jeesus samastas end patuste inimestega. Selles ilmneb Jumala Poja inkarnatsiooni sügavaim tähendus: „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel…“ (Jh 1:14). „Lihaks“ saamine tõi endaga kaasa kõik inimlikkuse märgid koos lihaliku nõrkusega ja alluvusega patule. Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu, tuleb ise patuste sekka. See oli loobumine kõigist jumalikest eesõigustest. Jeesus, kes kuulutus Jumala riiki, ei teinud ta seda distantsilt, vaid inimeste keskel ja nendega kõigiti solidaarselt. Lausa nõnda vahetult, et variseridele ja kirjatundjatele näis ebakohane, kui Jeesus sõi ja jõi sageli koos „tölnerite ja patustega“ (Lk 5:30). Ning kui Jeesus kuulutus pattude andeksandmist ja patuta elu, tegi ta seda Pojana, kes on kõigis kiusatud nagu inimesed, ning just sellisena, ometi mitte alludes patustamisele (vt Hb 4:15).
2) „Kõige õiguse täitmine“ viitab õiguskuulekusele. Jeesus asus täitma ja teoks tegema Vana Testamendi käsunõudeid (vt Mt 5:17; Lk 24:44), sest ta on Jumala rahva Messias. Kuulekusest Jumala Isa vastu tuleb ta ristimisele ja asetab end vabatahtlikult käsu alla. Võib öelda nii, et just täielikus kuulekuses Jumala seadusele, kõiki käsunõudeid ja selle tagajärgi täites saab ta õiguse tuua vana asemele uus. Kui ta deklareerib mäejutluses (Mt 5): „On öeldud… aga mina ütlen teile“, siis ta ei hüppa vanadest käskudest üle, vaid tühistab nõuded sellega, et ta need esmalt ise ära täidab.
Jeesuse ristimisega saab selgemaks Jumala halastus inimeste vastu. Sellega, et Jeesus tuli täitma kõiki käsunõudeid, said inimesed võimaluse hakata järgima paremat käsku: armastuse käsku, mis ilmutab veel rohkem Jumala halastust, kui seda oskas ette näha Vana Testament. Ristimispüha piiblilugemine Tiituse kirjast toetab seda mõtet: „Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu“ (Tt 3:4-5).
Järgimine
Kes olen mina? Ma olen mitte ainult see, kellest põlvnen, vaid ka selline, milline on mu maailmavaade, kuuluvus, väärtused ja võimed? Inimest kujundab infoväli, milles ta viibib. Paraku on tänapäeva globaalses maailmas nii suur infoküllus, et pole võimalik kõike haarata ja teada saada, kuid pole ka võimalik püsida kitsalt valitud infokanalil. Maailm muutub kiiresti. Sotsiaalmeedia jätab mulje, et ollakse infovoolus, kuid selle tõeväärtust ei saa mitte millegagi kontrollida, ja sotsiaalsete gruppide käitumismustrid ei ole nõnda püsivad, et nende järele ennast seada.
Jeesuse ristimisega seoses tuli avalikuks Jeesuse tegelik staatus ja kuuluvus. Taevast kostus hääl: „Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!” See hääl jäi Jeesust saatma kogu tema maise elu ja teenimistöö jooksul. Muutmise mäe sündmuses kinnitati Jeesust taas tema missioonis, kui hääl taevast kordas neidsamu sõnu: „See on minu äravalitud Poeg“ (Lk 9:35) või „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” (Mt 17:5). Apostlid meenutasid hiljemgi seda kuulmise imet: „Me oleme Tema suurust näinud oma silmaga. Sest Ta sai au ja kirkust Jumalalt Isalt, kui ilmvõrratult kirkuselt kostis Talle hääl: See on minu armas Poeg, Temast on mul hea meel! – Ja seda häält me kuulsime tulevat taevast, kui me olime koos Temaga pühal mäel“ (2Pt 1:16–17). Isa räägib Pojaga ka hääletult ja märkide kaudu, andes Jeesusele teha imetegusid, kinnitades teda Ketsemani aias talle määratud tee lõpuni käimises ja isegi kõige valusama karje sees Kolgata ristil: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“
Ristimises antakse jumalalapsele tema identiteet. Ristimisriituses kuulutatakse: „Kõigeväeline Jumal, meie Issanda, Jeesuse Kristuse Isa, on sinu vabastanud patust ja lubanud sul veest ja Pühast Vaimust uuesti sündida“ või „Seda last, kes on vee ja Püha Vaimu läbi uuesti sündinud, kutsutakse Jumala lapseks ja seda ta tõesti on“ või „Ristimise läbi saab inimesest uuestisündinu, kes on rüütatud Jeesuse Kristusega“.
Kristuse ristimispüha on igale kristlasele tema enese ristimistõotuse uuendamise püha. Ristimistõotuse uuendamine tähendab oma kuuluvuse uuesti teadvustamist. Koos kuulumisega Kristusele on ristiinimese jaoks olemas ka Püha Vaimu vägi.
See, kes ma olen ja kelleks ma saan, sõltub kindlasti minu sihipärasest tegutsemisest, otsimisest, õigete otsuste langetamisest, ustavusest selles, et „täita kõike õigust“. Kuid olemine ei sünni sellest, mida ma teen või oman. Jumala jaoks olemine on mõnikord tegutsemise vastand, usaldav sõltumine, enesega teha laskmine. Nii nagu ristimisel ei tee ristitav ise midagi, vaid ta annab end ristida, teda ristitakse. Nii on ka Vaimu saamisega. See on oskus vastu võtta: „Kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks“, on Johannese evangeeliumi proloogis. See on oskus, mida tuleb harjutada, et infomürast üles leida ja ära tunda Jumala hääl, mis ütleb aina: „Sina oled mu armas, sinust on mul hea meel!”
Tsitaat
Benedictus XVI. „Jesus von Nazaret“:
Kuna ristimine väljendab süü tunnistamist ja andestuse taotlemist uueks alguseks, on Jeesuse „jah“ allumine Jumala tahtele – patu läbi rikutud maailmas koos solidaarsuse väljendusega inimeste suhtes, kes on patus süüdi, kuid pürgivad õigluse poole. Vette laskudes tunnistavad ristitud oma pattu ja püüavad vabaneda oma süükoormast. Vaid Kristuse risti ja ülestõusmise vaatenurgast on selge Jeesuse niisuguse teguviisi täielik tähendus. Ristist ja ülestõusmisest lähtudes on ristimise kristlik tähendus selge: kogu inimkonna süükoorem oli pandud Jeesuse õlgadele; Jeesus viis selle süükoorma Jordani vette. Ta alustab oma teenimistööd sellega, et astub patuste asemele. Sellega ta aimab ette oma ristilöömist. Ta on nii-öelda tõeline Joona, kes ütles meremeestele: „Võtke mind ja visake merre” (Joona 1:12). Jeesuse ristimise, „kogu õiguse“ kandmise kogu tähendus saab ristis ilmutatud: ristimine on surmakaristuse vastuvõtmine inimkonna pattude eest Jeesuse ristilöömises, ja ristimisel kostnud hääl – „See on mu armas Poeg“ – on ettetähendus ülestõusmisele. Samuti on arusaadav, et Jeesuse enda kõnedes sõna „ristimine“ viitab tema surmale (Mk 10:38; Lk 12:50).
Artikli autorid: Ingmar Kurg, isa Tomasz Materna, isa Artur Modzelewski