Konservatiivsus, nagu ka teised poliitilised mõisted, on olemuslikult vaidlustatud kontseptsioon. Nende eest peab hoolt kandma. Kuid seda ei pea tegema lõhestades, solvates ja valetades.
Mõistel konservatiivsus, nagu ka teistel poliitiliste võitluste keskmes olevatel mõistetel, on oma teatud saatus, millest pole pääsu. Sellised mõisted ei säili ühiskonnas ega arene niisama, küll aga võivad need kaduda niisama – kui aja vool need vaikselt minema pühib. Nende eest peab hoolt kandma, seisma. Vastasel juhul hoolitsevad poliitilised konkurendid selle eest, et need sõnad oleksid ühiskonna jaoks laiemalt heal juhul võimalikult tähtsusetud ja halval juhul võimalikult eemaletõukavad. Konservatiivsus, nagu ka teised poliitilised mõisted, on olemuslikult vaidlustatud kontseptsioon.
Need on mõisted, mis on piisavalt üldised, abstraktsed ja väärtushinnangutest laetud, nii et nende tähenduse osas ei ole võimalik ühiskonnas kokkulepet saavutada. Nende tähendust ei ole võimalik kõigi jaoks kuhugi vaidlustamatult kinnistada. See omakorda tähendab, et need jäävad paratamatult poliitilise võitluse objektiks. Jääb vaid küsimus – kes on see, kes võitleb, ja kas nende heaks või nende vastu. Mitte midagi teha tähendab enamasti allaandmist. Kuigi vaidlustamisest ei ole pääsu, on siiski igale sellisele mõistele võimalik leida pidepunkte, mis selles võitluses saavad kaasa aidata.
Järgnevalt üritan välja tuua mõned sellised pidepunktid, mis võiksid konservatiivsuse mõistel meie praeguse ühiskondliku reaalsusega olla. Need on mõttekäigud või seosed, mis ehk omaksid laiemat toetust või kandepinda – ka nende inimeste hulgas, kes ei mõtle praegu endast kui konservatiivist.
Konservatiivsuse pidepunktid
Konservatiivne osa ühes elujõulises ühiskonnas võiks tähistada teatud küpsust ja tasakaalukust. See on elukogenud pilk, mis teab olla ettevaatlik tuleviku osas ning kahtlev meie võimes seda adekvaatselt ette näha ning veel vähem muuta. Keegi ei näinud pikemalt ette koroonaepideemiat, praegust majanduslikku olukorda või Venemaa kallaletungi Ukrainale. Selliseid sündmusi, mis meie reaalsust defineerivad ja meie tulevikku muudavad, tuleb lähiaastatel kindlasti veel. Parim viis olla tulevikuks valmis, on see, kui oleme inimestena ja ühiskondadena moraalselt tugevad, võimekad, küpsed.
Kui me ei torma tundmatu tuleviku nimel oma olemasolevaid tugevusi õõnestama, vaid kasutame neid ära selleks, et olla igaks tulevikustsenaariumiks võimalikult valmis. Konservatiivne hääl ühiskonnas võiks olla nagu vanema ja elukogenuma inimese hääl, kes aeg-ajalt ülemeelikuks muutunud lapsed korrale kutsub ja neile meelde tuletab, mida ajalugu on meile õpetanud ja mis on meie võimete piirid. See on hoiak, mis väärtustab seda, mida me oleme saavutanud ja üles ehitanud, meie kulgu läbi ajaloo just sellesse punkti, kus me parasjagu oleme. Sest see on sisuliselt ainus, mis on kindel.
Umbes üks kolmandik Eesti kodanikest määratleb ennast erineval määral konservatiivsena, kuid tegelikkuses on Eesti inimestes ilmselt omajagu enam konservatiivsust. Väga paljud ei oska ennast nende terminitega lihtsalt määratleda või ei ole selle peale mõelnud. Kuid kui uurida inimeste konkreetseid hoiakuid teatud moraaliküsimustes või väärtushinnangutes, on nii mõnigi endast mitte konservatiivina mõtlev inimene siiski konservatiiv. See tuleks võibolla kõige paremini ilmsiks, kui inimesed peaksid pikemalt mõtlema kaasaja Angloameerika kultuuriruumi „progressiivide“ teatud ekstsesside peale, mis Eestisse pole praegu veel eriti jõudnud, kuid mille kauge kaja on siiski meieni kosta (nagu näiteks kõik, mis puudutab inimeste soolist identiteeti ja seksuaalsust). Need ekstsessid ilmselt oleksid paljudele instinktiivselt vastumeelsed, kui nad vaid nendest teadlikud oleksid.
See, mis on inimeses muutumatu
Kuskil konservatiivsuse südames võiks olla arusaam sellest, et midagi siin maailmas ja inimeses on muutumatu ja püha, isegi siis, kui me ei suuda seda tervenisti teada või mõista. See muutumatu pidepunkt peitub inimloomuses. See on samuti üks mõiste, mis on kohati alusetult põlu alla sattunud. Inimesele, nagu ka igale teisele elusolendile, on bioloogiliselt ette antud teatud omadused ja teatud piirid. Geneetiline kood kirjutab meile ette meie võimed ja selle, kuidas me maailma tajume ning kuidas me väga üldistes piirides üksteisega suhestume ja reageerime.
Inimeste lõikes need piirid ja omadused mõnevõrra varieeruvad, kuid üldiselt need on olemas ja nendest ei saa üle ega ümber. Inimene on teatud viisil loodud ja inimene oma loomuse vastu ei saa. Igaüks, kes seda liiga palju üritab, lõpuks kannatab ning iga ühiskond, kes proovib ennast korraldada nii, et ta seda loomust jõhkralt eirab või sellega hakkama ei saa, lõpuks nõrgeneb ja pudeneb koost. Ta sureb ajaloolises perspektiivis välja ning tema koha võtab mõni teine elukorraldus, mis on inimeseks olemisega rohkem kooskõlas.
Need on mõned pidepunktid, mis võiksid või läbi mille saaks inimesi laiemalt kõnetada. Eriti kui neist hoolikalt rääkida ja tuua välja viisid, kuidas mõned teised maailmavaatelised hoiakud neid pigem eiravad või vastustavad. Keegi peab rääkima ja keegi räägib alati vastu, üritab maha teha. Ilma vaidlustamiseta paraku ei saa, kuid võitlused võivad olla erinevat laadi. Need ei pea lõhestama, solvama ja valetama. Kuid need peaksid olema eristavad ja nähtavad ja neid peaks läbi viima kahe jalaga maa peal. Pidades meeles, et kiiresti muutuvas ja ebakindlas maailmas otsivad inimesed instinktiivselt turvatunnet, tugevust ja kindlameelsust.
Martin Mölder on Eesti politoloog. Tal on bakalaureuse- ja magistrikraad võrdlevas poliitikas Tartu Ülikoolist ning doktorikraad politoloogias Kesk-Euroopa Ülikoolist (Budapest, Ungari). Alates septembrist 2017 töötab Mölder teadurina Johan Skytte poliitikauuringute instituudis Tartu Ülikoolis.
Tunnusfoto: Martin Mölder. Allikas: martinmolder.com