Möödunud aasta oktoobris avaldas rahvusvaheline Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon OECD raporti „Digital Government Index: 2019 results”. See järjestab riikide valitsused hinnates nende strateegilisi lähenemisviise andmete ja digitaaltehnoloogia kasutamisel. Tulemused olid šokeerivad – konkurendid on end maailma juhtivaks digiühiskonnaks pidava Eesti kätte saanud ja möödagi läinud. Kui tõsine olukord on ja mida peame oma digiarengu konkurentsivõime kasvatamiseks tegema, uurisime endise väliskaubandus- ja IT-ministri Kaimar Karu käest.
Kui oluline on OECD tabel riikide digiarengu hindamisel? Kas ühe tabeli põhjal võib teha üldistavaid järeldusi?
Ühe aruande baasilt kaugeleulatuvaid järeldusi teha ei ole mõistlik. Selliste analüüside tulemusi saab kahtlemata kasutada kohaliku võimekuse parendamiseks, kuid enne järelduste tegemist ning õhinal projektiplaani koostama asumist tasub analüüsida aruande metoodikat ning selle baasiks olevate andmete terviklikkust ning põhjalikkust.
Nimetatud aruandes nähakse riigi digistrateegia elluviimisel positiivsena struktureeritud, ühetaolist lähenemist. Kui digilahenduste mõnes aspektis on tõepoolest mõistlik kasutada standardiseeritud lähenemist ja vahendeid, siis teistes aspektides muutub see „nööri mööda“ käimiseks, mis progressi kiirendamise asemel seda hoopiski aeglustab.
Esmakatsetajate ning uuendajate tegevuse hindamine keskmist tulemust analüüsivate meetoditega on keeruline, sest nende strateegia paljude osiste jaoks pole hindamismeetodeid veel leitudki. Ka OECD analüüs on katse projitseerida osalist tulemust suuremale raamistikule ja on tõenäoline, et järgmistel aastatel muutub metoodika.
Mitte kõik analüüsid ei näita Eesti positsiooni (näilist) halvenemist. Näiteks Euroopa Andmeportaali avaandmete küpsuse uuringus, kus muuhulgas vaadeldakse riiklikku andmepoliitikat ning olemasolevate andmete parema ärakasutamise positiivset mõju kodanike igapäevategevustele, on Eesti positsioon aastaga oluliselt paranenud, tõustes 14. kohalt viiendaks.
Eesti on varem jätnud asutustele pigem vabad käed, et leida parimaid lahendusi spetsiifiliste ning kontekstitundlike väljakutsete tarvis. Usun, et see lähenemine võiks jätkuda hoolimata sellest, kuidas erinevad rahvusvahelised, ühetaolisust eelistavad aruanded sellele olukorrale vaatavad sellest. Väikeses, tagasihoidliku eelarvega riigis ei ole mõistlik töömahukate ning bürokraatlike planeerimis- ja kontrollimehhanismidega üle pingutada.
See ei tähenda muidugi, et meil poleks kasu põhjalikumast riigi-ülesest printsiipide ja suuniste paketist. Hetkel toimub oluline osa riigiasutuste digikogemuste jagamisest informaalselt ning kuigi sedasorti infovahetust tuleb ka edaspidi igakülgselt toetada, ei jõua väärtuslik info selliselt kõigi huvitatud osapoolteni. Me peame suurendama nii eksperimenteerimise kui kogemuste vahetamise võimekust ja toetama seda rahaliselt.
Teine, SEB poolt läbi viidud uuring näitab, et Eesti ettevõtted ei panusta nii palju oma toodete ja teenuste müüki läbi online kanalite kui näiteks Leedu omad. Erasektor peaks ju ometi innovatsioonis eesrindlik olema?
Küsitluste põhjal koostatud analüüsidega on keeruline lugu – esiteks saavad küsijad ja vastajad mõistetest tihti erinevalt aru ning teiseks vastatakse sageli mitte nii, nagu asjad on, vaid nii, nagu tahetakse, et asjad oleks või nagu eeldatakse, et vastust oodatakse.
Eesti ettevõtted on äriprotsesside digitaliseerimisel paljude teiste riikide partneritest ja konkurentidest oluliselt tublimad. Paljud lahendused, mis teistele tunduvad uudsed või kohati suisa müstilised, on meie ettevõtjate jaoks igapäevased ja mittemärkimisväärsed. Digitaliseerimise olulisuse hindamise kontekstis peab meeles pidama, et näljane mõtleb ikka leivast. On võimalik, et meie ettevõtetel on võrreldes naabritega hetkel kõht keskmiselt rohkem täis ja küsimust ei tunnetada akuutsena.
Täna täis kõhtu ennastunustavalt nautima jäädes võib aga homsest einest ilma jääda, sest näljasemad konkurendid on meelekindlamad ja järjepidevamad. Eesti ettevõtted peavad kahtlemata otsima järgmisi võimalusi digitaliseerimiseks, ehitades lisanduvat võimekust varasemate saavutuste ja pidevalt täieneva taristu peale.
Kas me saame rääkida reaalsest mainekahjust maailmas, nagu väidab T. H. Ilves? Oleme oma digiriiki ehitanud aastaid ja nüüd kukume ühes-kahes sellesügiseses edetabelis – kas nii vähe ongi vaja, et välisinvestorite ja -ettevõtjate pilgud Läti ja Leedu poole pöörduksid?
Maine ning reaalne võimekus pole sünonüümid. Meie positsioon juhtiva digiriigina, kellelt teised riigid tihti nõu küsivad, ei tulene mitte sellest, et me tahtsime nõuandjaks saada, vaid sellest, et me tegime oma asja hästi ning seda märgati. Nüüd, kus rahvusvaheline digi-kirjaoskus on oluliselt paranenud, on ka vestlused ja võrdlused liikunud uuele tasandile. Varasemad innovaatilised lahendused on muutunud tavapärasteks, tihti ka standardiseerituteks. Ootused ja eeldused on kasvanud.
Selles muutunud maailmas peame me otsustama, kas soovime olla edukad vaid enda otseste vajaduste baasilt hinnates. Või olla ka edukad teiste hinnangul, kohendudes aja jooksul muutuvatele parameetritele. Kui vastus viimasele küsimusele on „jah“, siis tuleb meil paratamatult mängu kaasa mängida. See tähendab, et investeerida ka nende võimekuste ja analüüsitavate tõendusmaterjalide arendamisse, millest teised riigid aru saavad ja lugu peavad.
Isiklikult usun, et see on mõistlik investeering, sest tugev rahvusvaheline maine aitab leida koostööpartnereid ning lisa-investeeringuid, samuti turundada tooteid ning teenuseid. Eesti kui riigi hea maine aitab Eesti ettevõtteid, mis omakorda aitab arendada jätkusuutliku riiki.
Oma kontaktidega suheldes ei ole ma märganud, et oleksime oma positsiooni ja maine kaotanud, kuid konkurentide arv ja mainimistihedus on tõepoolest oluliselt tõusnud. Lähiaastate prioriteetide seadmisest ja rahastamisest sõltub see, kuhu paigutub Eesti tuleval aastakümnel inimkeskse ja kestliku digivõimekuse skaalal.
Seega meie majanduslikku kasvupotentsiaali ei ole see veel kärpinud? Pangad on rahapesuskandaalide tõttu e-residentide ja siinsetel kallastel välisettevõtete maabumise juba päris tülikaks teinud.
Välisinvesteeringute riiki meelitamisel võistlevad omavahel globaalselt kõik regioonid ning regiooni-siseselt kõik riigid. Riigipoolne selge sõnum, tugev maine ning demonstreeritud võimekus edukalt läbi rääkida ja osapooli rahuldavate tulemusteni jõuda on selles konkurentsis olulised eelised.
Atraktiivsuse, turvalisuse, usaldusväärsuse ning kestlikkuse vahel tuleb leida õige tasakaal. Kellelgi pole selleks mugavalt kohandatavat retsepti ja pole ette näha, et selliseid retsepte ka tekiks – maailm muutub liiga kiiresti. Meie parim võimalik strateegia on kombinatsioon paindlikkusest ja kohanemisvõimest, mida toetavad ja piiritlevad selgelt sõnastatud pragmaatilised ja arukad põhimõtted.
Me peame meeles pidama, et Eesti ei saa ei tänasel päeval ega ettenähtavas tulevikus hakkama teiste riikideta, küll aga saavad teised riigid hakkama Eestita.
Kui oluline roll on meie IT valdkonna arengutele praegusel migratsioonipoliitikal? IT spetsialiste napib kõikjal Euroopas. Kas suletud piirid ja helgete peade puudus võivad tulevikus kätte maksta?
Maailma majandust ning tavasid räsinud pandeemia on just paljudele tehnoloogiasektori ettevõtetele ja spetsialistidele näidanud, et äri ajada ja tööd teha saab ka teisiti. Füüsilise asukoha olulisus on langenud. Kui töötajate jaoks on selle asemel tähtsustunud elukeskkonna kvaliteet, siis ettevõtete jaoks on laienenud võimalused, kust värvata uusi töötajaid.
Eesti ei võistle siin teiste riikidega mitte ainult välismaiste ettevõtete ja spetsialistide (ning nende maksude) kohale meelitamises, vaid ka kohalike ettevõtete ja spetsialistide siin hoidmises.
Miks peaks hea keeleoskusega ning rahvusvaheliselt hinnatud teadmiste ja oskustega spetsialist tulema või jääma Eestisse? Miks peaks hea hariduse ning õppimis- ja kohanemisvõimelisi spetsialiste otsiv firma tooma või jätma oma kontori Eestisse? Mis on need väärtused ning võimalused, mis muudavad Eesti teiste riikidega võrreldes ihaldusväärsemaks, sobilikumaks elu- ja töökeskkonnaks?
Need on keerulised küsimused, millele ei otsi vastust mitte ainult Eesti, vaid ka kõik teised riigid. Enne konkreetsete lahenduste leidmist peame esmalt kokku leppima Eesti kui riigi, rahvuse ja kogukonna eesmärkides. Mulle näib, et hetkel see kokkulepe puudub.
Äärmustesse kalduvad või homogeensed riigid on hapramad ja madalama konkurentsivõimega kui paindlikud ja kohanemisvõimelised konkurendid. Tuttavaid samme mööda kiiresti konkreetse ja üheselt mõistetava eesmärgi poole liikumisel võib ühetaolisuses peituda konkurentsieelis, kuid see pole meie tänane ega homne olukord.
Suhtlesin hiljuti TalTechi Thomas Johann Seebecki Elektroonikainstituudi direktori Laur Lemendikuga. Toon siinkohal välja katke meie kirjavahetusest. Lemendik kirjutab:
Eestis ei ole suudetud kokku leppida mõistlikus riiklikus tellimuses spetsialistide koolitamiseks: me peaksime igal aastal koolitama vähemalt 700 IKT spetsialisti enam, kui täna (vt OSKA uuring), kuid paljude erialade puhul ei ole see ilma riigipoolse toeta ülikoolidele majanduslikult jõukohane.
Spetsialistide nappus on juba ilmne näiteks telekommunikatsiooni valdkonnas, kus avalikus sektoris on tõsine puudus spetsialistidest.
Kas suurem riiklik tugi ülikoolidele oleks meile päästerõngaks ITK valdkonna ekspertide pardale toomiseks?
Ülikoolidel on väga oluline roll valdkondade kestlikkuse tagamisel ja rahvusvahelise kompetentsi vahendamisel Eesti hüvanguks. Samas usun ma, et ülikoolide vastuvõtuarvude suurendamine pole ainus ega ilmtingimata parim vastus tänasel päeval puudu olevate spetsialistide koolitamisel. Eelkõige on oluline see, et meie koolilõpetajad – kes nooremates klassides PISA testides nii tublilt esinevad – oleksid võimelised kohanema vastavalt muutuvatele oludele ning võimalustele.
Meie kutseharidussüsteem, millest võiks olla oluline abi asjalike ja kohanemisvõimeliste spetsialistide koolitamisel, on nii maine kui rahalise ja sisulise toetuse osas häbiväärses seisus. Paljude jaoks ummikteena näiv variant on riikliku haridussüsteemi osana kasutamata võimalus ja realiseerimata potentsiaal. Kutsehariduses pole loomuomaselt midagi sellist, mis sellist nurkasurutust põhjendaks või õigustaks.
Vajadus spetsialistide järgi ei kao kuhugi, kuid üha rohkem eeldatakse nii spetsialistidelt kui juhtidelt võimekust mõista suurt pilti ja kohandada strateegiat ja meetodeid vastavalt kiiresti muutuvatele oludele ja avanenud võimalustele.
Peame endalt küsima, kas meie koolide lõpetajaid on tänase ja lähituleviku maailma jaoks piisavalt ette valmistatud. Kas inimeste võimekust toetatakse piisavalt? Kas nende heaolu on esmatähtis? Mulle tundub, et paljuski mitte.
Lemendik kritiseeris ka avaliku sektori rahastuse nappust. Ta kirjutab:
Meie “digitiigri” rollist langemine ei tulene mitte ideede nappusest või ametis oleva valitsuse puudulikust tööst, vaid aastatepikkusest vastutustundetust käitumisest: kui palju aastaid on avalik sektor digitaristu jätkusuutlikuks opereerimiseks ja arendamiseks vajalikus määrast olnud alarahastatud? Murepilved on kogunenud väga pika aja jooksul ning nende mõju valdkonniti on erinev.
Kas olete Lemednikuga nõus? Olete ka ise ministriametis olnud – kui palju on meie digitaristu arendamiseks raha vaja ja kui palju täna puudu on?
Hetkeseisuga puudub Eestis tervikpilt avaliku sektori digilahenduste iga-aastaste investeeringute ning investeeringuvajaduse kohta, mistõttu on ka riskide tuvastamine ja arengu- ja investeeringuprioriteetide seadmine keeruline.
Kuna paljudes projektides ja programmides kasutatakse tänapäeval digilahendusi iseenesestmõistetava osana ning tihti ei käsitleta neid (korrektselt!) enam „IT projektidena“, siis on ülevaate puudumine mõistetav, kuid sellegi poolest mitteaktsepteeritav.
Asusin ministrina koostöös erinevate ministeeriumide IT juhtide ja spetsialistidega seda pilti kokku panema. Alustasime esimeses etapis selgunud riskide baasilt ka kiirelt valitsuse mandaadi saanud digiriigi „restardiga“. Selle jätkumist pole ma täheldanud.
Olen varem öelnud, et laias plaanis vajab digitaristu lähiaastatel nii uuteks arendusteks kui olemasoleva võimekuse säilitamiseks suurusjärgus 500 miljonit eurot, kusjuures esimese kolme aasta tegevuste finantseerimise maht oleks suurusjärgus 200 miljonit eurot. Tööd jagunevad kolmeks peamiseks valdkonnaks: digitaristu parendustööd, teenusearenduse võimekuse tõstmine ning eksperimenteerimisvõimekuse loomine.
Mida aasta edasi, seda kulukamaks muutuvad esimese valdkonna edasilükatud projektid, sest masinavärk mureneva vundamendi peal muutub üha keerukamaks ja raskemaks. Nii-öelda „tehnilise võla“ tagasimaksmine ehk aastate jooksul tehtud kompromisside tulemuste tasandamine pole pelgalt tagatoa koristamise tasemel tegevus. Mida stabiilsem, paindlikum ning võimalusterohkem on baasvõimekus, seda lihtsam, kiirem ja odavam on sellele nii kodanike ja ettevõtete igapäevaelu hõlbustavate kui ka riiklikku konkurentsieelist pakkuvate teenuste ehitamine.
Me alustasime ühena esimeste seas ning sellel meie jaoks vältimatuks osutunud stardipositsioonil on oma hind. Selleks, et saaksime praeguselt lahenduste süsteemilt järk-järgult liikuda tulevikuks ette valmistatud kestliku süsteemi poole, tuleb üle vaadata nii riiklik strateegia ja prioriseerimine kui rahastamispoliitika ja tugistruktuuride arendus. Ka tublide inimeste ennastsalgaval tööl on piirid ning murenev vindament ja pehkinud põrandad lükkavad meid murede hukatuslikule kuhjumisele üha lähemale
Eesti IT-firmad eesotsas Nortaliga on kinnitamas end Saksamaa turul. Kui edukalt meil seal läheb? Saksa turg on ikkagi 80 miljonit inimest, kümme korda suurem kui meie praegune ekspordipartner number üks – Rootsi. Oleks magus amps küll.
Eestis välja töötatud lahendustel on väga hea ekspordipotentsiaal seni, kuni me hoiame meeles, et teiste riikide kontekst erineb meie omast ja kohati võivad need erinevused olla põhimõttelised ja mittemuudetavad. Saksa turul läheb meil hästi ja kurta ei saa ka rahvusvahelise turu haaramise edu üle – olgu siin näiteks kasvõi Bolt, Pipedrive ja Transferwise.
Kas meie haridussüsteem, tööturg ning riiklike poliitikate kogum aga toetavad selliste ettevõtete tekkimist, kasvamist ning Eestisse jäämist? Patriotismil on oluline roll, kuid sellele ei saa lootma jääda.
Sakslane ja teised Euroopa suured pelgavad ikkagi oma tundlike isikuandmete koondamist universaalsetesse baasidesse. Ehitame praegu Eestiski Geenivaramut, kuhu enda terviseteavet kogume. Kui kaitstud meie andmed on?
Elukutselistele absolutistidest digiskeptikutele on mul rõõmustav uudis – mitte ükski süsteem pole 100% ründekindel. Teil oligi õigus!
Ründekindlad pole aga muidugi ka need süsteemid, kus digitaalsete komponentide osakaal on väike või ei kasutata neid sootuks. Seega pole küsimus mitte absoluutse ründekindluse saavutamises, vaid ründeriske arvestavalt parimate lahenduste leidmisel.
Küberturbe valdkonnas on Eesti maailmas esirinnas, kuid selle positsiooni säilitamine nõuab pikaajalise perspektiiviga võimekust leida vastuseid üha uutele ründevektoritele. Selle võidujooksu lõppu pole näha ning uued tehnoloogiad – näiteks tehisintellekt – toovad siin nii uusi võimalusi kui ka riske. Paljusid tehnoloogiaid on võimalik ühtviisi edukalt kasutada nii headel kui halbadel eesmärkidel. Noh, ja tihti on meie poolt halvaks tunnistatud eesmärk kellegi teise jaoks jällegi hea …
E-hääletamise usaldusväärsust ei ole kõhkluse alla seadnud üksnes mõned USA presidendivalimistes pettunud vabariiklased ja Eesti ühe valitsuserakonna pooldajad. See on tekitanud kõhklusi ka Euroopa Liidu tugiriikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa. Miks ma ei peaks kõhklema sügisel omavalitsuste valimistel e-hääletada?
Edukate e-valimiste jaoks on tarvis nii sobilikku digitaristut kui usaldust riigiaparaadi vastu. Meie ID-kaardi taristu sarnast lahendust koos sellele ehitatud teenustega mujal Lääne-Euroopas kasutusel pole. Seetõttu kõlab küsimus „Aga miks teised riigid seda siis ei kasuta?“ kontekstipimedana. USA valimissüsteemi elektroonilistel komponentidel ja Eesti e-valimistel pole peale selle, et mõlemad on vastavates riikides kasutusel valimissüsteemi osana, midagi ühist.
Eesti e-valimiste süsteem vajab selgemat, funktsionaalse lugemisoskusega mittespetsialistist kodaniku jaoks arusaadavat dokumentatsiooni ning protsessi kirjeldust. Juba aastaid on meil ringelnud tõendusmaterjalideta linnalegendid, mis e-valimiste süsteemi erinevaid etappe kahtluse alla seavad.
Mitmed tõstatunud küsimused põhinevad väärinfol või korrektse info puudumisel ning neil pole e-valimiste tehnoloogilise aspektiga mingit pistmist. Näiteks e-häälte hävitamine, mis toimub sarnaselt pabersedelitele, mitte „kahtlasel moel kohe pärast valimisi“, või siis põhiseaduses sätestatud hääletamise salajasuse printsiip. Muuhulgas saab põhiseaduse kommenteeritud väljaandest lugeda ka selle kohta, mida peetakse silmas „ühetaolisuse“ all ning miks e-valimised seda printsiipi ei riku.
Faktide ning selgitustega saab veenda vaid neid murelikke inimesi, kes ka päriselt soovivad teemat mõista. Need, kelle jaoks on kahtlused muutunud tõe vundamendiks, peavad esmalt leidma endas soovi ja jõu eemalduda fundamentalismist. Nad peavad suutma kahelda ka uute leitud selgituste tõepärasuses ja nende selgituste pakkujate teadmistes ja motiivides.
Hetkeseisuga ei ole Eesti e-valimiste rikkumisi tuvastatud.
Millised on teie ettepanekud, mida peame tegema, et hoida konkurentsis ja arendada oma vaevaga ehitatud digiriiki?
Esmalt peaksime vastama küsimusele, et „milleks meile see kõik?“ Mida me digiriigilt ootame ning miks? See küsimus on hetkel vastatud vaid osaliselt ning peamiselt tehnoloogiliste võimaluste, mitte vajaduste laiapõhjalisest vaatest. Seda pilti on vaja täiendada.
Sealt edasi saame juba hakata arutama ja eelneva kogemuse baasilt edasi arendama digiriigi strateegiat, reaalsele elule vastavate prioriteetide määramise printsiipe, kestliku rahastamise allikaid ja eesmärkide saavutamiseks vajalikke võimekusi.
Me oleme digilahenduste arendamisega juba mõnda aega tagasi jõudnud sellisele tasemele, kus mandumisega tipnev kiusatus „teha nii, nagu varem“ on ohtlikult peibutav. Me ei pea kõiki avaliku sektori digilahendusi keskselt haldama või kontrollima, küll aga peame me keskselt tagama toe ja rahastuse üha paremate lahenduste leidmiseks ning väga olulise punktina ka olemasolevate lahenduste ülevalhoidmiseks.
Tehnoloogia areneb väga kiiresti ning kindlasti peaksime me vältima konkreetse meetodi või platvormi kohustuslikuks muutmist ja mitmeaastaste „juurutusprojektide“ tulva. Selged eesmärgid, ühised printsiibid, keskne toetus ning hajutatud võimalus ja võimekus turvaliselt eksperimenteerida ja kogemusi vahetada on kestliku strateegia nurgakivid.
Intervjueeris Lennart Käämer.