Alar Kilp: Kuidas muudab praegune sõda minu ja sinu maailma?

Alar Kilp: Kuidas muudab praegune sõda minu ja sinu maailma?

 

Kas me osaleme Ukrainas toimuvas sõjas? NATO, Euroopa Liit ja Eesti riik teevad seda, aga igaüks meist ühekaupa? Kui ma ei ole sõdur ning ka mu tegevusala ei ole seotud riigikaitse ja sõjapidamisega, kas siis vahest võin elada oma elu täna sama tunde, meelsuse ja rutiiniga, nagu elasin enne 24. veebruari? Mu lähenemine neile küsimustele ei ole normatiivne (kuidas peaks inimesed käituma), vaid praktiline (kuidas inimesed käituvad) ning vaatlen mitte ühiskonda, kirikut või organisatsioone tervikuna, aga inimesi ja nende valikuid vastavate koosluste sees.

Kui tuleb sõda…

Sel kevad-suvisel perioodil soovib välismaalt Tartu ülikooli õppima tulla poole vähem noori inimesi kui aasta tagasi. Tüüpilise välistudengina võime ette kujutada Indiast Eestisse infotehnoloogiat õppima tulnud noort. Kõik, kes plaanivad tulla aastateks Eestisse, mõtlevad sel kevadel ka selle üle, kui turvaline on Eestis lähiaastatel olla. Ülikool ja riik lubavad, et õppetöö toimub nii nagu ikka ning et Eestis on turvaline olla. Ent terves maailmas ja ka Indias nähakse CNNi intervjuusid peaminister Kaja Kallase või välisministeeriumi kantsler Jonatan Vsevioviga. Ei Kallas ega Vseviov näe küll põhjust paanikaks, kuid CNN käsitleb Eestit vähemalt kord nädalas ning sõltumata vastustest, mida meie inimesed annavad, käsitletakse Eestit pea ainult seoses Vene Föderatsiooni kallaletungiga Ukrainasse. Ka siis, kui CNNi ajakirjanik ei küsi intervjueeritavalt eestlaselt: „Kas kardate sõja laienemist Eestisse?“ Selliseid käsitlusi Eestist (nt Eesti loodusest või muusikast), milles ei räägitaks sõjast, Ukrainast ja Vene Föderatsioonist, pole viimastel kuudel nähtudki. Seetõttu on loogiline, et eriti teiste kontinentide inimesed seostavad Eestit sõjaga. Välismaalased ei reageeri toimuvale ühtmoodi – ühed võtavad arvesse ja tulevad Eestisse ikkagi, teised jätavad tulemata.

Viimastel kuudel on tuhanded inimesed liitunud kaitseliiduga. Tuhanded on suur ja hea arv. Ent kui arvestada kokku, kui palju on neid, kes võiks ja saaks liituda, siis on see arv tegelikult väike. Ühed liituvad, enamus mitte.

Me teame, et lähinädalatel otsest sõjalist ohtu Vene Föderatsiooni poolt ei ole, ent sõjaoht võib jääda siinmail aastateks ning nii on loogiline mõelda ka sellele, kas soetada kinnisvara piirkonda, mis asub sõjaliste objektide lähedal (kuna võimaliku sõja korral neid pommitatakse esmajärjekorras), kas planeerida enda või oma laste tulevik üldse Eesti või välismaale – mida rohkem on inimese käsutuses ressursse ning mida noorem inimene on, seda tõenäolisemalt sellist valikut kaalutakse – ning seada enda jaoks paika ka plaan, mida teen siis, kui sõjategevus peaks jõudma Eestisse. Mõni aeg tagasi oli uudistes kulturist Ott Kiivikas, kes tegi kaks otsust – ta liitus kaitseliiduga ning kui läheb sõjaks, siis ta jääb siia ja võitleb. Kõik ei ole nii otsustanud.

Kas lähen või jään? Lähevad naine ja lapsed, ent mehed jäävad? Jään mina ja minu pere. Vaatan ja lähtun sellest, mida minutaolised teevad? Kui minu vanuses juba või enam pigem ei minda, siis ma jään. Või otsustan lükata otsuse edasi ehk otsustan siis, kui sõda käes? Millise iganes valiku ma teen, siis minu valik ei ole kõigi valik.

Võib-olla häirib meid mõte, et maailm pole muutunud ühtmoodi ja et inimesed ei taju maailma sarnaselt. Samasugused ei ole ka inimeste valikud või nende tagajärjed. Sellise mõttega on võib-olla raske elada, sest see paneb meid endid valima ja vastutama oma valikute eest. Inimesed me ümber just nii elavadki.

Sõda Ukrainas on toonud ka objektiivseid muutusi. Kütusehinna tõus tanklas on fakt ning liitri hind on ühetaoline kõigile. Faktid on samad, ent jalgrattaga liikleja maailm sellest ei muutu. Mõne autojuhi jaoks on sedalaadi hinnatõus suur ja sunnib kavandama sõitusid ja kulusid teisiti kui aasta tagasi, teisele on hinnatõus kui hane selga vesi.

Toidu tootjate ja vahendajate jaoks on hinnatõus kaalutlemise ja valikute tegemise koht. Hetkel, mil sool poest ära osteti, tekkis tõenäoliselt mõnel võimalus kiiresti tulu teenida. Mõnel ehitusettevõttel napib materjale, teisel töökäsi, kolmas paneb pillid kotti, neljas leiab muutunud oludes uusi võimalusi käibe ja tulude kasvatamiseks. Igas tegevusvaldkonnas on omad väljakutsed ja tõenäoliselt ka uued võimalused, mida kasutada.

Paljud tegevusvaldkonnad, mis tavaelus on mittepoliitilised, pole täna enam poliitikast päris lahus. Sport ja kultuur on sellised teemad, millest tavaoludes räägitakse õhtustes uudistes peale (poliitilisi) päeva- ja majandusuudiseid. Spordirubriigis NATO peasekretär ja välisminister reeglina ei räägi. Sport ja kultuur ei ole poliitikaga seotud ja neis ei tehta poliitikat. Ent nii sportlastelt kui kunstitegelastelt oodatakse seisukohavõtte Vene Föderatsiooni invasiooni kohta Ukrainas või ei võimaldata Venemaa sportlastel ja kultuuritegelastel osaleda üritustel võrdsetel tingimustel kõigi ülejäänutega. Tavaoludes on see mõeldamatu, aga seoses sõjategevusega muutunud normaalseks.

Samamoodi oleme harjunud, et religioon, haridus ja teadus on poliitikast lahus selles mõttes, et kirik, kool ja ülikool ei ole erakonnad ega tee selles mõttes poliitikat. Ent kõiki neid on mõjutanud Ukraina sõda. ERRi ajakirjanik testis metropoliit Eugenit, kas too nimetab Ukrainas toimuvat sõjaks. 7. aprillil mõistis Euroopa Parlament hukka Moskva patriarh Kirilli tegevuse, kuna viimane on õigustanud teoloogia abil Vene Föderatsiooni sõjategevust. Kirikul ei ole armeed, kirik ei sõdi, ent päris lahus sõjapidamisest kirik ei ole. Kõiki kirikuid või kirikujuhte ei saa poliitikast ka päris lahutada.

Neli põhjust

On neli põhjust, miks mainitud tegevusvaldkonnad (sport, kultuur, religioon, haridus, teadus) ei ole täna poliitikategemisest ja sõjast Ukrainas lahus: 1) Vene Föderatsiooni agressioon pärsib ja hävitab kõiki neid valdkondi Ukrainas (normaalselt ja tavapäraselt ei saa toimida Ukrainas täna lasteaiad, koolid, ülikoolid, spordiasutused, kirikud – küll on neid hävitatud sadades, teisi tuhandetes); 2) Vene Föderatsioonil on vastutus nii agressiooni, sõjategevusega tehtud kahjude kui normaalse elu pärssimise ja hävitamise eest Ukrainas; 3) Vene Föderatsioonile kehtestatud sanktsioonid puudutavad lisaks Venemaa majandusele ja valitsusele ka tavalise igapäevase elu mittepoliitilisi valdkondi, sest kui nad ei puudutaks ning sõjategevus Ukrainas ei häiriks Venemaal elu mittepoliitilistes valdkondades, siis sellisel juhul jääks Vene Föderatsiooni vaenutegevus vastuseta ning tema võimekus Ukrainas sõda pidada säiliks ilma vastumeetmeta; 4) sport, kultuur, haridus, teadus ja kirik teenivad Vene Föderatsioonis ka riiklikke eesmärke, mistõttu need ei ole Venemaal lahus riigi poliitikast viisil, nagu need on rahuaja Lääne riikides (või on pigem õige öelda, et mainitud valdkonnad on läänemaades rohkem lahus riigist ja poliitikast).

On inimlik, et kui mõtleme inimesele Moskvas, kes pangaautomaadi taga peab täna seisma järjekorras, kelle sissetulek on vähenenud või kes on jäänud tööta, siis me tunneme empaatiat ning inimese kannatuste kasvu iseeneses ja üksinda ei saa pidada õigustatuks. Ent tänases olukorras tuleks silme ees hoida pilte ja uudiseid Ukrainas aset leidvatest purustustest, vägivallast ja kannatustest ning ainuüksi nende valgel mõista, miks Venemaale sanktsioone on kehtestatud. Mittepoliitilistes valdkondades Vene Föderatsiooni ja seal elavate ja töötavate inimeste erikohtlemine on viis, kuidas me kõik oleme solidaarsed ja teeme koostööd Euroopa Liidu, Eesti Vabariigi ja ka nende organisatsioonidega (nagu ülikoolid Eestis või Eesti Kirikute Nõukogu), kes on võtnud seisukoha Ukrainas toimuva suhtes ning kes tajuvad, et Ukrainas toimuv puudutab ka neid.

Ülikoolid on otsustanud järgmisel õppeaastal mitte võtta vastu tudengeid Valgevenest ja Vene Föderatsioonist. Neis, kes on näinud sellises meetmes vaid Venemaalt ja Valgenest pärit inimeste diskrimineerivat erikohtlemist, on selline otsus tekitanud arusaamatust ja pahameelt. Kui aga panna tähele, et mainitud meede lähtub sellest, mida Vene Föderatsioon teeb Ukrainas ning seejärel ülikooli kui ühiskondliku organisatsiooni solidaarsusest ja koostööst Eesti riigi ja Euroopa Liidu sanktsioonidega, mida Vene Föderatsiooni vastu on kehtestatud, siis peaks meede olema mõistetav.

Milline sõjapidamine on õigustatud?

Kirikumaailmas pole tõenäoliselt kõige suuremaks väljakutseks see, mis sõnadega millise kiriku juht millises riigis seisukohta on väljendanud, kuivõrd see, et õigustada on vaja kaitse-eesmärkidel toimuvat sõjategevust. Rahu ja vägivallatut konflikti lahendamist pooldavad kõik (sh ka Putin, kes kutsus sõja esimestel päevadel Ukraina sõdureid relvi maha panema). Selles mõõtmes on harukordne Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku juhi metropoliit Onufri üleskutse sõja esimesel päeval palvetada Ukraina, Ukraina armee ja Ukraina rahva eest ning toetada Ukraina sõdureid, kes kaitsevad Ukraina maad ja rahvast. Kui kirikujuht kutsub otsesõnu üles toetama ühe konflikti osapoole sõdureid sõjas, siis väljendub selles usuliselt või usujuhi poolt „õigustatud sõjapidamine“. Just sellepärast, et kõik tahavad rahu ning sõjaga ei taha keegi ära harjuda, on oluline mõista, milline sõjapidamine ja miks on õigustatud. Oma loogika ja põhjus on ka selles, miks nii Putin kui ka patriarh Kirill mõtestavad sõjategevust Ukrainas samuti „kaitsesõja“ vormis (olgu Ameerika Ühendriikide, Konstantinoopoli patriarhi, Zelenskõi valitsuse või kellegi teise rünnakute eest). Putin ei saa kasutada sõnu „agressioon“ ja „sissetung“ ega taha kasutada sõna „sõda“, kuna ründesõjale on raske leida õigustust.

Vastupidi saab ka – kaitsesõjas osalemiseks või panustamiseks on samuti vaja nii tahet, valikut kui ka (iseenda jaoks) õigustust.

Me kõik tahame naasta normaalsesse tavaellu. Oskus ajada oma igapäevast asja sõltumata maailmas toimuvast on paljuski tervislik nii vaimselt kui ka toimetuleku poolest ning neil põhjustel ka mõneti kadestamistväärt. Kui sõjauudiseid liiga regulaarselt ja palju kuulata, võivad need teha kestvalt ärevaks ja pärssida nii igapäevast kui ka üldinimlikku toimetulekut.

Me peaksime adekvaatselt ära tundma selle, mis toimub, ent maailm ei ole muutunud meie kõigi jaoks ühtmoodi. Vastupidi. Me peaks küsima maailma kohta endast lähtuvalt: „Mis minu jaoks on muutunud? Mis valikuid ma teen lähtuvalt sellest, mis minu maailmas tänaseks muutunud on?“

Ülikoolis oli hiljuti üks koosolek töökaaslastega, mida alustati mõttega: „Kuna maailm on muutunud, seetõttu …“ Pool tundi hiljem aga avastasime, et vaidlesime selle üle, kas peaksime midagi muutma selles, mida uurime ja õpetame või peaksime jätkama nii nagu varem. Ühed pooldasid üht, teised teist. Ühtede maailm polnud kriipsugi muutunud, mõnel aga polnud midagi jäänud samaks. Igaühe maailm muutub vastavalt sellele, millega ta tegeleb ja mis valikuid ta ise teeb.

Keegi teine ei otsusta meie eest, kas kaitseliiduga liituda, kas panustada vabatahtlikuna, kas aidata annetuste teel või elada iga päev nii, nagu midagi poleks muutunud. Ei saa pidada valeks seda, kui keegi on jäägitult pühendunud oma karjääri edendamisele või lihtsalt igapäevaelu tavapärasele rutiinile ega tegele üldse Ukraina küsimusega. Ta võib-olla edendab toodet või pakub teenust, mida vajavad teised, kes tegelevad otsesemalt sõjaga Ukrainas. Igaüks leiab oma, igaüks teeb valikuid, igaühe maailm kujuneb vastavalt nendele valikutele.

Alar Kilp on politoloog, Tartu ülikooli programmijuht, nädalalehe Eesti Kirik kolumnist

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.