FOTOLUGU | Matkaselli meelespea. Ära unusta loodusesse minnes fotokaamerat

 

Reisimispiirangud on elavdanud lähipiirkondade avastaist ja Eesti looduses matkamine on muutunud üha populaarsemaks. Andres Estna on hobikorras matkamisega tegelenud aastaid ja läbi käinud ka Eesti kõige vähem asustatud nurgakesed. Selles numbris jagab ta huvilistega oma kogemusi ja annab nõu just jalgsimatkaks valmistumise osas.

Huvi looduse vastu on mul alati võrdlemisi suur olnud. Päris lapsena käisime pea iga päev poistega kohalikus metsas onni ehitamas ja lõket tegemas. Peale selle käisin veel vanaisaga igal aastal järve ääres kala püüdmas ja kuna mu vanavanemad on elukutselt fotograafid, on ka see pisik kuidagi minu kirega Eesti metsade vastu põimunud. Jagan oma kogemusi ning üritan rääkida kõigest, mis puudutab matkaks valmistumist ja looduses viibimist. Kindlasti pole see artikkel suunatud kogenud või professionaalsele matkajale. Pigem üritan kõnetada inimesi, kellel on suur soov planeerida oma esimest tõelist matka loodusesse, või ka lapsevanemaid, kes tahavad koos perega matkama minna.

Iga õnnestunud matk hakkab hoolikast planeerimisest. Järgnevalt olgu ära toodud matkaselli meelespea, mida enne kodust välja astumist kindlasti meeles pidada.

Aastaaeg ja ilm

Kõige parem aeg matkamiseks on Eesti laiuskraadil kas kevade lõpp või sügise algus. Siis on temperatuur kõige talutavam ning metsas matkates ei pea taluma tüütuid sääseparvi. Kindlasti tasub ajastada oma matk ajale, kus sademeid lubatakse kõige vähem. Seevastu südasuvel, kui ilmad on kuivad ja kuumus tapab, võivad vihmased ilmad mõjuda just kosutavalt, olles hea vaheldus lõõskavale päikesele. Kõige keerulisem ja riskantsem kõikidest variantidest on planeerida matka talvisele ajale. Sellisel juhul tasub hoolikalt jälgida ilmateadet ja minna matkama just siis, kui ilm on parajalt külm. Krõbedate miinuskraadidega on üldine niiskustase madal, mis omakorda tagab selle, et sulav lumi ja rõskus ei imbu riietesse ning keha püsib soojana. Olenemata ilmast või tingimustest, peab iga matkaline reguleerima oma kehatemperatuuri sobiva riietusega ja arvestama sellega, et ilm võib päriselt matkale jõudes olla sootuks teine.

Matka pikkus (kilometraaž) ja kestus päevades tasub kindlasti valida vastavalt oma võimetele. Veel kogenematu matkaja võiks alustada just 1-2 päevastest matkadest. Nii püsivad distantsid lühikesed ja ootamatuse korral on ebameeldivast situatsioonist kergem välja tulla. Esimesel korral on parem ette võtta mõni tuntum RMK matkarada (nt Liiapeksi-Aegviidu matkarada). Seal on suur võimalus kohata ka teisi matkalisi, kes oskavad kas õiges suunas juhatada või hea nõuga aidata. Kui valmistuda pikemaks matkaks, peaks seljakotis olema alati ühe-kahe päeva võrra rohkem toitu, kui esialgu arvestatud. Eraldatud teelõigul või piirkonnas viibides ei pruugi päeva jooksul ette jääda ühtegi poodi, kus varusid täiendada.

Varustus

Hea matkavarustus on rahakotile üsna suur investeering. Esimest korda matkale suundudes on suurepärane mõte laenata vajalikke asju sõpradelt-tuttavatelt. Kindlasti ei tasuks vaid üheks matkaks osta endale 300€ matkasaapad. Sellegipoolest on oluline valida endale mugavad saapad või muud jalanõud. On tavaline, et esimest korda matkates kipuvad jalad villi minema ja kiirelt väsima.

Oluline on kanda kaasavõetud koormat mugavas seljakotis. Mugav matkakott on alati lisaks õlarihmadele ka alumiste rihmadega, mis toetuvad puusadele. See jaotab raskuse ühtlaselt ja laseb kaasa võtta rohkem varustust ning toiduaineid. Lisaks toetab see selga, õlgu ja üleüldist rühti. Hea lisa seljakotile on ka üks korralik vihmakile. Nii ei saa kotis olevad riided vihmase ilmaga päeva lõpuks läbimärjaks.

Ööseks jäädes on kõige olulisem hea telk, magamiskott ja paksem magamisalus. Mida parem on uni, seda rohkem saab looduses viibimist nautida ja seda puhanum on matkaja järgmisel hommikul. Külmema ilmaga on soe magamiskott ja varjualune eriti oluline. Kui magamiskott on liiga õhuke või lihtsalt märjaks saanud, ei pea alajahtumise tekkeks väljas olema miinuskraadid. Kõige paremini aitab väljapääsmatu külma ja märja olukorra puhul korralik portsjon sooja sööki. Sellise abinõuga võib tihti ära hoida just kõige hullema.

Hea varustuse alla kuuluvad ka korralikud riided. Mida külmem ja märjem on ilm, seda kvaliteetsemad peavad kaasa võetud riided olema. Kõige paremad on meriinovillased aluskihid ja kampsunid. Lisaks headele soojust hoidvatele omadustele kuivavad need kiiremini ja ei hakka peale mitmepäevast kandmist nii ebameeldivalt lõhnama kui muud tekstiilid. Riietudes tuleks jahedama ilmaga alati kihiliselt. Mida rohkem on erinevaid kihte, seda rohkem hoiavad riided sooja ja seda mugavam on ennast vastavalt ilma muutlikkusele reguleerida. Palju mugavam on jope alt ära võtta ühte õhukest kihti kolmest kui ühte paksu villast kampsunit.

Eelarve

Matka eelarve ei pea olema ülemäära suur, kuid ta peaks olema piisav ka ootamatute kulutuste ilmnemisel. Seetõttu tasub alati kaasas kanda rohkem sularaha kui oled arvestanud. Kindlasti ei tasu oma matka eelarves kärpida kaasavõetava toidu arvelt. Päev otsa raske seljakotiga liikuv inimene kulutab tunduvalt rohkem kaloreid kui terve päeva tööl või koolis veetnud inimene. Viimane asi mis matkal ilmnema peaks on tühi toidukott.

Toit ja vesi

Süüa saab matkal valmistada nii lõkkeplatsidel kui ka matkapliidiga. Isegi kui on kindel plaan valmistada toitu RMK lõkkeplatsil, on hea plaan investeerida igaks juhuks ka gaasiga töötavasse matkapliiti. Kui juhtub, et lõkkeplatsil on puud märjad või küttematerjal üldse puudub (või kui juhtub, et tolle päeva planeeritud sihtkohta ei jõuagi) on vähemalt võimalus valmistada endale sooja sööki.

Toiduainetest on mõistlik matkale kaasa võtta kuivaineid. Neist isiklikuks lemmikuks pean tatart, mida leidub peaaegu igas Eesti külapoes. See tähendab, et toiduvarusid täiendades ei pea menüüd sassi lööma ja võimalus on jätkata samade koguste ning toiduainetega. Lisaks on tatart väga lollikindel valmistada. Tatra kõrvale sobivad ka paljud muud toiduained. Näiteks võib sinna sisse pista konserve, juustu, puljongikuubikud, paprikat jms. rohelist. Lisaks põhilistele toidukordadele tasub vahepaladena kaasa võtta pähkleid, võileibu ja rosinaid. Võileibu kohapeal valmistades tasub vältida valmislõigatud juustu. Juust sulab seljakotis ühtlaseks massiks ning sellega on raske pärast midagi pihta hakata. Palju lihtsam on juustu lihtsalt noaga lõigata.

Joogipoolisest on kõige mõistlikum tarbida matkal vett ning algselt võiks seda seljakotis olla koguni 4 liitrit. Kui kasutada vett ka toidu valmistamiseks, kulub seda muidugi rohkem. Lisaks on olemas erinevad seadmed, mis filtreerivad kraavist või suuremast veekogust pärit vee täiesti joogikõlbulikuks. Eriti kasulikud on säärased seadmed kuumal suvel, kui puhast vett kulub palju ning võimalused selle hankimiseks võivad puududa. Talvel tasub puhta vee hankimiseks sulatada lund pliidil. Mitte mingil juhul ei tohi talvel janu kustutamiseks süüa palju lund, isegi kui see lumi on puhas. Keha kulutab külma lume sulatamiseks tarbetult palju energiat.

Matkarada või off-road

Eestis on õnneks väga tihe matkaradade võrgustik. Lisaks on olemas väga head kaardid ja ka GPS-rajad, mida saab RMK lehelt enda valitud seadmesse sisestada. Matkaradade võlu on kindlasti kohtumine teiste matkalistega ning muidugi ka RMK võimaldatud lõkkeplatsid. Leidub ka metsaonne ja -majasid, kuid teised matkalised võivad olla need hõivanud. Seega tasub kindlasti igal matkal kaasas kanda enda telki vms ööbimisvõimalust. Alternatiiv matkaradadele on n-ö off-road- matkamine, kus marsruut valitakse võimalikult sirgelt, otse läbi metsade ja rabade. Olen ise just sellisel viisil matkanud ja pean tõdema, et see on küll põnevam ja

vaheldusrikkam, kuid ka palju raskem. Maastik vahetub pidevalt ja ette võib tulla veekogude ületamist. Lisaks vähendab see tõenäosust sattuda asulate lähedusse, ja kui midagi peaks juhtuma, on matkaja tõepoolest eemal igasugusest kõrvalisest abist. Seega soovitan sellisel viisil matkamist vaid inimestele, kes tõesti teavad, mida nad teevad, ja ei hinda oma võimeid looduses liikumisel üle.

Orienteerumine ja suhtlusvahendid

Iga metsa suunduv inimene võiks osata kasutada lihtsat kompassi. Lisaks kompassile soovitan muretseda endale hea veekindel GPS-seade, millega on palju mugavam navigeerida ja vahemaid mõõta. Muidugi peaks kaasas olema ka laetud mobiiltelefon ja vähemalt üks akupank, millega telefoni laadida. Telefoni jms elektroonikaseadmeid tasub hoida kas oma keha lähedal (vältimaks aku ootamatut tühjenemist külmema ilmaga) või siis veekindlas kotis koos muude väärtuslike asjadega (nt sularaha ja ravimid). Ise olen matkadel kandnud kaasas veekindlat GPS-seadet, mille aku kestab vähemalt kuu aega ja mis edastab reaalajas mu positsiooni kaardil. Sellisel viisil saavad lähedased inimesed jälgida matkaja asukohta, kui seda vaja peaks olema.

Soolo, grupiga või perega matkamine

Grupiga matkamine on alati lõbusam ja ka ohutum viis looduses viibimiseks. Nii saab teineteist aidata ja toetada ning vahest ka telki esimest korda püstitades vaidlema minna. Soolomatkamise rõhk on seevastu just üksinda toimetamisel ja hakkamasaamisel. See on hea moment elu üle järele mõelda ning miks mitte ka matkates roosipärga lugeda. Matkaline, kes pole enda võimetes kindel või on just vastupidi liiga kindel, võiks sellegipoolest matkale suunduda koos paarilisega. Inimene tunneb end siiski kindlamalt teistega koos olles ja esmakordselt pingelises olukorras ihuüksi tegutsedes on paanika kerge tekkima. Perega matka planeerides tuleb kindlasti arvestada laste võimete ja enda võib-olla mitte nii esimese noorusega. Perega looduses viibimine võiks olla meeldejääv ja õpetlik kogemus lastele, mitte ellujäämiskursus kogu perele. Kui lapsevanem kahtleb oma oskustes looduses hakkama saada, võib alati eelnevalt ise matkal käia ja alles siis võsukestega koos minna. Igal juhul tasuks seda vähemalt korra lastega ühiselt proovida. Looduses hakkama saamine ja meie oma Eesti mitmekesise looduse hindamine on teemad, mida nooremad lapsed järjest vähem teavad ja tunnevad.

Ööbimine ja tule tegemine

Ilmselt on kõige lihtsam variant ööbida metsamajas või onnis. Neid leidub RMK matkaradadel pea igas piirkonnas. Teine variant on kasutada ööbimiseks tavalist telki. Telgi püstitamisel on oluline jälgida, et telk ei satuks kõige madalama koha peale, sest nii võib sinna öösel koguneda vesi. Lisaks võiks telgi püstitada varjulisse kohta, nii ei küta hommikul tõusev päike telgi seinu kuumaks ja telgis ei hakka liiga palav. Telk ei tohiks olla ka lahtisele tulele liiga lähedal. Suurem

osa odavamaid telke on siiski kergesti süttivad ja õnnetus on kerge juhtuma. Ka tasuks enne matkale minemist lugeda, mis nõuetele on telk ehitatud. Kui telk on mõeldud suviseks kasutuseks kahele või kolmele inimesele, siis on sinna äärmiselt ebamugav pressida magama neli inimest koos seljakottide ja muu varustusega keset sügisest vihmahooaega. Soolomatkalisele on telgi asemel sobilik rippvoodi. Iseenesest on see nagu võrkkiik, ainult palju mugavam ja praktilisem. Näiteks on rippvooditel olemas sääsevõrgud ja muidugi kaitsevad nad ka vihma eest. Rippvoodi kasutamiseks tuleb vaid leida kaks puud või muud sobivat toetuspunkti, kuhu vahele saab oma magamisaseme siduda. Tuld tasub Eesti metsas teha ainult ettenähtud lõkkeplatsidel. Seda tuleb silmas pidada eriti praegusel kuival suveperioodil. Kindlasti ei tohiks rabametsas lõket teha, isegi kui ümbruses pole puid või muud tuleohtlikku materjali. Nimelt võib rabamaastikul sambla ja turba kiht väga kergesti süttida ja tuli võib levima hakata kuumuse tõttu hoopis lõkke alt. Selline tulepesa võib edasi liikuda ja välja lüüa hoopis teises kohas mitu nädalat peale matkaja lahkumist. Rabades ja soistel aladel on kõige parem kasutada kaasavõetud gaasipliiti.

Kohtumine loomadega

Kindlasti ei tasu Eestis karta metsloomi või metsas olemist. Reeglina kardavad loomad ikkagi inimest ja põgenevad juba ammu, enne kui inimene jõuab nende lähedusse ekselda. See kehtib ka huntide ja karude kohta. Erandina võime lugeda poegadega emakaru, kes ohtu tunnetades võib kas hirmutada või rünnata inimest. Emakaru ja tema poegade vahele sattudes tasub taanduda rahulikult tuldud teed mööda tagasi. Kindlasti ei tasu metsloomade eest ära joosta, see teeb instinktiivselt asja põnevamaks ja nad järgnevad teile. Abinõuna võite kasutada kõva häälega rääkimist ja laulmist, see teavitab metsloomi teie tulekust ette ja aitab vältida ootamatut kohtumist. Kui aga tõesti peaks ründama karu, saab viimase õlekõrrena endale soetada spetsiaalse karude peletamiseks mõeldud sprei. Sellise sprei kasutamisel tasub arvestada tuule suunaga. Kuna toode on kolm korda tugevam kui kõige tugevam pipragaas, teeb see inimese limaskestadele kordades suuremat kahju. Isiklikust kogemusest võin rääkida, et olen juhuslikult sattunud nii hundi- kui ka karupesa peale, mis on värskeid jälgi täis, kuid pole siiski kunagi Eestis hunti või karu oma silmaga näinud.

Kaamera seljakotis

Matkamine on küll tore, kuid veel parem on matkata koos kaameraga. Nii on võimalik kõik kaunid paigad endaga koju kaasa võtta ja neid hiljem teistele näidata. Kindlasti ei pea kaameraga looduses käimiseks olema profifotograaf. Piisab vaid mõnest keskmisest peegelkaamerast, et jäädvustada ilusaid maastikufotosid. Kõige tähtsam on enne pildistamist veenduda kaamera korrektsetes seadetes ja kindlasti võiks võimaluse korral jäädvustada pilte RAW-vormingus. Nii on koju jõudes saadud materjaliga palju rohkem järeltöötluses pihta hakata. Sellegipoolest ei tasu järeltöötluse peale lootma jääda ja mõistlik oleks pildistada pilte, mis näevad juba kaameras head välja. Looduses on hea kasutada kaamerat manuaalsete

seadetega. Kõige lihtsam on alustada seadistamist objektiiviavast, mis võiks olla võimalikult suur (näiteks f2.4). See tähendab, et objektiiv laseb võimalikult palju valgust kaamera sensorile langeda. Järgmise asjana võiks paika panna kaamera säriaja. See määrab ära, kui suure osa jooksul sekundist pilt jäädvustub ja kas näiteks liikuvad loomad või puulehed jäävad pildile teravatena. Hea säriaeg võiks olla 1/125. Kõige viimase asjana võib piltnik reguleerida kaamera ISO ehk sensori valgustundlikkust. Mida madalam on ISO, seda vähem peab sensor tööd tegema valguse püüdmisel. Väga kõrge ISO väärtusega tehtud pildile võib kergelt peale jääda nähtav digitaalne müra. Mida vanem on digitaalse peegelkaamera mudel, seda rohkem tasub vältida kõrgema ISO kasutamist. Seevastu päise päeva ajal pildistades võib isegi kõige madalama ISO tundlikkusega tehtud pilt jääda tohutult ülevalgustatud. Sellisel juhul aitab säriaja lühemaks kruttimine. Nii ei lange liiga palju valgust sensorile ja kindlustub omakorda see, et värisevate kätega fotografeeritud karu jääb pildile mõnusalt teravate joontega. Kogenud fotograafile võiks matkal pakkuda huvi öösel pildistamine. Näiteks 10-sekundilise säriajaga on võimalik pildile püüda tähistaevast ja maastikku korraga. Kõige parem on tähistaevast pildistada asulatest eemal, nii ei riku asulatega kaasnev valgusreostus tähistaevast ära.