Kui soovid olla esimene, pead minema järjekorra lõppu, olema viimane ja teenima kõiki. Selle napisõnalise ütluse kaudu keerab Issand senise arusaama pea peale. Ta pöörab ümber mõõdupuud, mis tähistavad tegelikult olulisi asju. Inimese väärtus ei sõltu enam rollist, mida ta oma elus mängib, tema edust, tööst või pangas olevast rahast. Ei, ei, see ei sõltu nendest asjadest – suurusel ja edukusel on Jumala silmis erinev mõõt, neid mõõdetakse teenimisega. Mitte sellega, mida sa omad, vaid sellega, mida sa annad. Kas soovite silma paista? Teeni. See on tee.
Tänapäeval tundub sõna “teenus” pisut tuhmununa, kasutamise tõttu kulununa. Kuid evangeeliumis on sellel täpne ja konkreetne tähendus. Teenimine ei ole viisakuse väljendus: see on teha samamoodi nagu Jeesus, kes oma elu mõne sõnaga kokku võttes ütles, et tuli mitte „et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida“ (Mk 10:45). Nii ütles Issand. Seega, kui tahame Jeesust järgida, peame järgima teed, mida Ta ise järgis, teenimise teed. Meie truudus Issandale sõltub meie valmisolekust teenida. Ja see, me teame, maksab, sest see “lõhnab risti järele”. Kuid kui kasvab meie hoolivus ja avatus teiste vastu, muutume me enda sees vabamaks, rohkem Jeesuse sarnaseks. Mida rohkem me teenime, seda rohkem tunneme me Jumala kohalolekut. Eriti siis, kui teenime neid, kellel pole meile midagi tagasi anda – vaeseid – võttes omaks hella kaastundega nende raskusi ja vajadusi. Ja siis me leiame ühtäkki, et Jumal on meid omakorda armastanud ja omaks võtnud. Paavst Franciscus (tõlkinud Kai Kiudsoo-Värv)