Heiki Haljasorg: Anželika, Te tõlkisite raamatu „Püha Aquino Thomas. Juhm härg“ (Gallus, 2022). Teose autor, inglise kirjanik Gilbert Keith Chesterton kirjutab: „Püha Thomas oli hiiglasuur turske mehemürakas, lihav, aeglane ja vaikne; väga leebe ja suuremeelne, kuid mitte eriti seltskondlik; häbelik, isegi rohkem kui pühadusest tulev alandlikkus nõudnuks.“ Mis mulje Teil on Aquino Thomasest, kui võtta aluseks mitte ainult see tsitaat, vaid terve raamat?
Anželika Kütt: Chesterton soovis lühidalt tutvustada selle elujaatava mõttehiiu elu ja vaateid. Kusjuures ta ei käitunud temaga nagu Mark Twain oma Jeanne d´Arciga. Ta ei idealiseeri Thomast ja õieti ka ei loo temast meeldejäävat ja kaasahaaravat tegelaskuju. Ta pigem kasutab Thomast oma inspiratsiooni allikana, mõtleb ja arutleb Thomase ja iseenda ajastu üle ning isegi kaitseb katoliiklust tervikuna oma kaasaja inimeste ees. See mitmekihilisus ongi minu arvates raamatu suurim võlu. Püha Thomas lihtsalt pani kirjaniku kaasa mõtlema.
Heiki: Aquino Thomas elas u 1225–1274. Kas Aquino on kohanimi Napoli lähedal või perekonnanimi?
Anželika: Mõlemat. Tegemist on kohanimest tuletatud perekonnanimega. Algselt tunti inimesi nende eesnime järgi, aga kui rahvaarv tõusis ja inimesed hakkasid rohkem liikuma ning tekkis vajadus tähtsamaid suguvõsasid eristada, võeti kasutusele perenimed. Perekonnanimed kuulusid nelja kategooriasse: need tuletati kas ema või isa eesnimedest, hüüdnimedest, ametist või siis kohanimest, kust oli perekond või nende esivanemad pärit. Perekonnanimed kujunesid Itaalias kõrgkeskajast renessansini. Thomase isa Landolfo oli Aquino krahv ja krahvkonna nime järgi hakati ka suguvõsa kutsuma.
Heiki: Aquino Thomase ajal oli juba mitmeid erinevaid mungaordusid. Tuntumad nendest benediktlased, tsistertslased, dominiiklased ja frantsisklased. Mis võis olla põhjuseks, et Aquino Thomas valis just dominiiklaste ordu, kus ta võeti mungaks?
Anželika: Ilmselt on mitmeid põhjuseid, alates jumalikust juhatusest ja lõpetades noorpõlve eneseotsingute, sõprussuhete, uudsuse võlu ning ehk ka killukese mässumeelsusega oma pere tahte vastu. Dominiiklased, kellega ta tutvus oma Napoli ülikooli päevadel, sobisid talle kindlasti elustiili poolest. Tegemist oli kerjusmungaorduga, kus mungad said oma elatise annetustest. Ringi rännates jutlustati ning pandi suurt rõhku õppimisele. Dominiiklased ilmselt sobisid Thomase olemuse ja eesmärkidega enam kui benediktlased, kellega ta tutvus jõukas Monte Cassino kloostris, kuhu pere ta 5-aastasena õppima saatis. Pere kujutas Thomast selle kloostri tulevase abtina ka juba ette. Mis frantsisklastesse puutub, siis Pariisis hakkas Thomas ilmselt sõbrustama Bonaventuraga. Tsistertslastega seovad Thomast jällegi tema surmaeelsed päevad. Thomas suri tsistertslaste Fossanova kloostris 1274. aastal.
Heiki: Kas Aquino Thomase vennad hoidsid teda vangikongis ning tema õed päästsid ta sealt välja, lastes ta korviga alla?
Anželika: Tõesti, perekond hoidis Thomast kinni San Giovanni lossis ligi kaks aastat. Eriliselt mainitakse tema ema ja vendasid. Ühe versiooni kohaselt aitas Thomast koduarestist põgeneda õde, teise versiooni kohaselt hoopis ema. Tegelikkuses andis perekond järele ehk hoopis seetõttu, et peretülisse sekkusid paavst Innocentius IV ja keiser Friedrich II. Lugu korviga alla laskmisest võib tõlgendada nii otseselt kui ka sümboolselt – Thomas lasti korviga otse all ootavate dominiiklaste rüppe, st ta anti üle ordule.
Heiki: Kölnis õppides ütles Albert Suur Aquino Thomase kohta ennustuse: „Te nimetate teda juhmiks härjaks. Mina ütlen teile, et see juhm härg möirgab kunagi nii valjult, et tema möirged täidavad kogu maailma!“ Kas vastab tõele rahvajutt, et kui Aquino Thomas õppis Albert Suure juures Kölnis, siis õppis seal ka hilisem Tallinna dominiiklaste prior Mauricius ja nad võisid olla isegi pinginaabrid?
Anželika: Antud teemat on uurinud Siiri Rebane, kes Gotlandi Petruse teosele „Vita Christinae Stumbelensis“ tuginedes leiab, et Mauricius küll Kölnis õppis, kuid samal ajal ei saanud seal õpetada Albert Suur. Küll aga pakub Siiri välja, et Mauricius võis olla Aquino Thomase õpilane Pariisis, sest Mauricius õppis seal ajal, kui Thomas õpetas (u 1270–1272). Selle kohta võib lugeda SIIT.
Heiki: Aquino Thomas suri 1274. aastal. Millised olid tema surma asjaolud ja mille alusel katoliku kirik ta pühakuks kuulutas?
Anželika: Aquino Thomas suri teel paavst Gregorius X kokku kutsutud Lyoni II kirikukogule, mille peateemaks oli skisma ületamise võimalused lääne ja ida kiriku vahel. Ta suri pikaajaliste terviseprobleemide tagajärjel tsistertslaste kloostris, kuna sugulaste lossis suremine polnud talle kui mungale vastuvõetav. Paavst Johannes XXII kuulutas Thomase pühakuks 18. juulil 1323. Lisaks tema võimsale panusele filosoofiasse ja teoloogiasse mängisid pühakuks kuulutamisel suurt rolli ka imeteod ja tervenemised, mis said usklikele osaks pärast tema surma. 1567. aastal kuulutas paavst Pius V Aquino Thomase kirikudoktoriks. Tema uus tõus algas skolastikat esile tõsta sooviva paavsti Leo XIII ajal, kes oma entsüklikas „Aeterni patris“ (1879) soovitas Aquino Thomase meetodit õpetada kõikides katoliiklikes õppeasutustes.
Heiki: On öeldud, et Platon on mõjutanud väga tugevasti Augustinust ja Aristoteles Aquino Thomast. Chesterton ütleb, et „Püha Thomas ei lepitanud Kristust Aristotelesega, vaid Aristotelese Kristusega.“ Kas Te olete nõus selle seisukohaga?
Anželika: Aquino Thomas lepitas Aristotelese Kristusega selles mõttes, et Thomase eesmärk oli eelkõige kristliku õpetuse selgitamine ja kaitsmine, milleks ta siis kasutas osati Aristotelest, mitte vastupidi. Pärast tema surma 1277. aastal mõisteti Pariisi piiskopi Stephen Tempieri juhtimisel hukka Thomase 12 teesi. See näitab, et arvamus tema tööst kaasaegsete hulgas polnud sugugi ühene ja et ta kõndis libedal jääl. Antud teemal on pikemalt arutlenud piiskop Philippe Jourdan ja Tauri Tölpt.
Heiki: Chesterton kirjutab, et „Thomas oli väga suur mees, kes lepitas usu mõistusega.“ Kui oleks kolm valikut, siis mis on Teile endale südamelähedasem: a) ainult usk ilma mõistuslike argumentideta, b) usk koos mõistuslike argumentidega või c) mõistus ilma usuta?
Anželika: Kas just lepitas, aga kindlasti tõi õigustatult välja kristliku usu ühe põhialuse – terviklikkuse, seosed ja ühe tõe olemasolu. Erinevalt püha Bonaventurast, kes väitis, et keegi ei jõua tõeni ilma usu valgustuseta, leidis püha Thomas, et inimmõistus on suuteline iseseisvalt jõudma mõistuse kaudu tõeni ja et mõistusega on võimalik usutõdesid selgitada. Kuid ainult mõistus üksi pole täiuslik, sest on usutõdesid, milleni mõistus ei küüni ja need antakse ilmutuse kaudu. Kusjuures püha Thomas defineerib usku kui intellektuaalset akti, mille objektiks on tõde. Mõistus on see, mis valmistab inimest ette usku vastu võtma, selgitab seda ja vajadusel ka kaitseb. Seega käivad usk ja mõistus käsikäes.
Heiki: Keskajal oli mitmeid olulisi vaidlusküsimusi, näiteks kas on õigus nominalistidel või realistidel (Aquino Thomas oli mõõdukas realist, nagu kinnitab Chesterton), kas piiskoppe peaks ametisse nimetama paavst või keiser, kumb on usu jaoks vajalikum – kas mõistus või müstiline kogemus? Kelle poolt Teie oleksite nendes vaidlustes olnud? Kas mõnes küsimuses oleks olnud ka raske poolt valida?
Anželika: Realism ja nominalism vaidlevad teema üle, kas ja kuidas tajuvad inimesed reaalsust. Nominalistid väitsid, et üldmõisted ei eksisteeri asjadest eraldi, realistid jällegi olid arvamusel, et universaalid on tõeliselt olemas. Aquino Thomase vaated üritasid neid kahte voolu lepitada. Riigi ja kiriku puhul leidis Thomas, et tegu on kahe iseseisva ühiskonnaga, millel on erinevad, kuid teineteist täiendavad ülesanded ja eesmärgid. Mõistus ja müstiline kogemus on samuti mõlemad vajalikud, nagu nähtub nii tema õpetuslikest seisukohtadest kui ka elust. Üldiselt on pooli kerge valida reaalsetes ja kogemuse kaudu õpetatavates asjades, kuid abstraktsetes ja ainult mõistusele lootma jäävates teooriates endale sobivat on inimesel juba raskem leida.
Heiki: Aquino Thomase peateosed on „Summa Theologiae“ („Teoloogia summa“) ja „Summa contra Gentiles“ („Summa paganate vastu“; eestikeelsed katkendid on ilmunud ajakirjas Akadeemia, 1994). Millest need raamatud räägivad?
Anželika: „Summa Theologiae“ oli tema tähtsaim teos, milles ta käsitleb süstemaatiliselt kõiki tähtsamaid ristiusu õpetusi. Teos on loogilise, kuid segadusseajavalt peene ülesehitusega. Iga artikkel algab küsimuse püstitamisega, järgnevad vastuväited, siis vastuväidetest erineva seisukoha esitamine ja viimaks tõe esitlemine. Teos jäi tal kahjuks lõpetamata. Mõeldud oli see teoloogiaõpikuks. „Summa contra Gentiles“ on neljast osast koosnev traktaat, milles räägitakse Jumalast, maailmast, inimese õnnelikuks saamisest ja ristiusu tähtsamatest põhitõdedest. Erinevalt eelmisest teosest oli sellel apologeetiline iseloom ja sellega soovis püha Thomas veenda paganaid kristliku usu õigsuses.
Heiki: Aquino Thomas ütles 1273. aastal püha Nikolause püha ajal: „Ma ei saa rohkem kirjutada. Olen näinud asju, mis muudavad mu kirjutised nagu õlekõrreks.“ Ometi on peetud Aquino Thomase teoseid teoloogia tippu kuuluvaks. Mis on Aquino Thomase teoloogias sellist, mis on XXI sajandini vastu pidanud?
Anželika: Chesterton on öelnud, et igal ajastul on oma pühak, kes kujuneb selle järgi, mida tol ajastul on kõige enam vaja. See näitab ilmekalt, kuidas vahel unustatud vana taasavastatakse. Tegelikult polnud ju ka Aquino Thomase pärand läbinisti ainulaadne või uus, vaid põhines samuti vanal – kirikuisadel ja Aristotelesel. Ta lihtsalt võttis olemasoleva vana, süstematiseeris ja arendas edasi. Sellega on Thomas tegelikult elava kiriku elav osa ja tänu oma töö laiapõhjalisusele leitakse tema töödest alati midagi, millele tähelepanu juhtida.
Heiki: Aquino Thomas kasutab mitmeid Jumala-tõestusi. Miks siiski mõned inimesed Jumalat ei usu – kas mõistust ei pingutata piisavalt või ei ole Jumala-tõestused (enam) piisavalt veenvad?
Anželika: Tema kõige kuulsamad on viis Jumala-tõestust või teed, toetudes Aristotelese pakutud tõestustele, milles loogilise arutluse käigus jõutakse tõdemusele, et Jumal on liikumatu liigutaja, esimene mõjutav põhjus, paratamatult olemasolev, kõigi olendite olemise, hüvelisuse ja kõigi teistegi täiuslikkuse vormide põhjus, kogu maailma eesmärgistav tahe. Tegemist on mõtteskeemiga, millega minnakse algpõhjuse poole, liikudes üksikult üldisele. Need abstraktsed mõtteskeemid polegi Thomase arvates mõeldud kedagi veenma, sest nende kaudu Jumalani jõudmiseks on vaja pikalt õppida, tarvilik on võtta palju aega, omada vaimseid võimeid ja püsivust ning kui loogika abil kunagi Jumalani ka jõutakse, siis sünnib see vanas eas, kui inimesel pole sellest enam kasu. Pealegi ei määra need Jumala olemust. Kui nende kaudu Jumalani jõuda on raske, siis tuleb inimesele appi üleloomulik ilmutus.
Heiki: Aquino Thomase kohta räägitakse krutsifiksiimest. Milles see seisnes?
Anželika: Krutsifiksiime seisneb selles, et Kristus ise rääkis püha Thomasega krutsifiksi pealt. Tegelikult on selle ime kohta kaks eraldi lugu. Ühe versiooni kohaselt ütles Kristus palvetavale mungale, et ta on hästi kirjutanud ja ta võib temalt paluda, mida iganes soovib. Selle peale olevat munk vastanud, et soovib ainult Issandat ennast. Teise versiooni kohaselt muretses Thomas Pariisis, kas tema väited Kristuse reaalse kohalolu kohta armulauas on õigesti formuleeritud ja Kristus ristil kiitis selle heaks. Kui need kaks lugu kokku panna, siis saab tõlgendada püha Thomase vastust ka nii: „Ainult Sind, pühas armulauasakramendis.“
Heiki; 13. sajandil elas mitmeid inimesi, kes ajalugu tugevasti mõjutasid: paavst Innocentius III, püha Franciscus, püha Dominicus, püha Aquino Thomas ja kuningas Louis IX Püha. Kui Teil oleks võimalik ajas rännata ja nendega kohtuda, siis millise küsimuse Te neile esitaksite?
Anželika: Ma arvan, et ma ei esitaks neile ühte konkreetset küsimust, vaid paluksin neil igaühel kommenteerida teatud teemasid. Paavst Innocentius III võiks rääkida ristisõja alustamisest Liivimaa paganate vastu ja oma bullas „Sicut Ecclesiasticae“ kirjeldatud liivlaste kombeid. Püha Franciscus võiks õpetada lindude keelt ja rääkida oma stigmadest. Püha Dominicus võiks rääkida misjonitöö vajalikkusest, põhjustest ja sellest, kuidas misjonitööga edu saavutada. Püha Aquino Thomase puhul oleks huvitav teada, kuidas ta mõistusega lahendaks sotsiaalseid probleeme, millega ta oma eluajal vähe tegeles. Louis Püha võiks rääkida oma osalusest ristisõjas Jeruusalemma ja Tuneesiasse ning sooviksin teada, mida mõtles tolle ajastu inimene ristisõdadest.
Heiki: Tuntud on lugu sellest, kuidas Aquino Thomas oli kuningas Louis IX Püha söögilauas ning äkki püsti kargas ja rusikaga laule põrutades hüüdis: „See ongi argument, mida ma manilaste vastu nii kaua otsinud olen!“ (Georges Bordonove’i raamatust „Louis Püha“. Kunst, 2006). Püha Augustinus oli enne katoliiklaseks saamist ka manilane. Mis oli manilaste keskne õpetus ja miks see õpetus katoliku kirikule ei sobinud?
Anželika: Manilus on 3. sajandi keskpaigas tekkinud gnostiline usuvool, mille loojaks oli prohvet-filosoof Mani (u 216–276). Erinevalt kristlusest oli maniluse põhiideeks rangelt dualistlik maailm: maailma valitsevad kaks eraldiseisvat ja omavahel võitlevat printsiipi – valgus ja pimedus. Kurjuse olendid on loonud inimese ja maailma, kelles siiski peitub valguse elemente, mille pimeduse riik oli röövinud valguse riigilt. Inimeste ja maailma vabastamiseks saadab valgusriik maailma saadikuid, et viia inimesteni päästev tunnetus. Vastuolu kristlusega seisneb ka eetikas: manilaste jaoks oli mateeria kurjast ja seega pooldati ranget askeesi. Eestis on manilusest palju kirjutanud ja loenguid pidanud Jaan Lahe. Minu arvates on siinkohal huvitav just uurida ja mõelda põhjuste üle, mis võis inimesi selles keerulises sünkretistlikus usundis huvitada, sest meie endi usuline maastik on hetkel suuresti samasugune.
Heiki: Aquino Thomase kohta räägitakse lugu (Umberto Eco, „Reis hüperreaalsusse“. Vagabund, 1997), et keegi munkadest ütles talle, et õues on lendav eesel ja kui Aquino Thomas seda vaatama minnes ei näinud midagi, siis ta ütles: „Mulle tundub usutavam, et eesel lendab, kui see, et munk valetab.“ Kas valetamine on paratamatu või saab siin ka midagi ette võtta?
Anželika: Valetamine on tahte akt. Inimesel on vaba tahe mitte valetada. Aquino Thomase arvates on iga vale patt, kuigi olenevalt sellest, kui palju nad teist inimest kahjustavad või ei kahjusta, on nende raskusaste erinev. Valetamine on patt kolmel põhjusel: iga vale kahjustab tõde, see kahjustab inimeste kooselu, mis baseerub üksteise usaldamisel ja sellega võidakse kahjustada teist inimest.
Heiki: Prantsuse ajaloolane Jacques Le Goff refereerib ühte legendi: „Kui püha Thomas jalutas maal, siis jättis põldudel töötav rahvas oma töö sinnapaika ja tõttas talle vastu, imetledes tema keha imposantset kuju ja ta inimlikke joonte ilu; neid tõmbas tema poole rohkem tema ilu kui ta pühadus“ (Le Goff, „Keskaja Euroopa kultuur“. Kupar, 2001). Kas tarkus teeb inimese ilusamaks?
Anželika: Aquino Thomase järgi on tarkus nii intellekti voorus kui ka Püha Vaimu and, mille eesmärgiks on lõpliku hea ehk Jumala poole liikumine. Ilul on samuti mitu avaldusvormi: see võib olla nii füüsiline kui ka sisemine või moraalne ilu. Võib siis öelda, et Jumalat esikohale seadev vooruslikult käituv inimene on ilus ja tema ilu saab nähtavaks tema tegudes. Seega, jah, tarkus muudab inimese ajatult ilusaks ja see võib teisi inimesi alateadlikult ligi meelitada ka siis, kui nad näevad ainult välist.
Heiki: Pihiisa öelnud kord Aquino Thomase kohta, et „tema pihtimine oli viieaastase lapse oma“. Pihtimist on võrreldud hinge pesemisega, mis on sama vajalik kui keha pesemine. Kas pihtimise ehk meeleparanduse sakrament on ka 21. sajandi inimese jaoks?
Anželika: Pihiisa märkust saab tõlgendada nii, et püha Thomas pihtis usaldavalt, läbi mõtlemata, nagu laps, kes pole õpetust saanud ega oska veel oma mõistust kasutada. Saadeti ju Thomas õppima 5-aastaselt ja tänapäeva arusaamade juures on mõistuse kasutamise iga 7. eluaasta lähedal. Thomase õpetuse järgi on pihtimine pääsemiseks hädavajalik, toimugu see siis otseselt või soovina, kui puudub võimalus sakramenti reaalselt vastu võtta. Piht on Jumala seatud sakrament, mille tuum peitub lepituses ja Jumala armus ning seda vajavad kõik inimesed olenemata ajastust. Pigem saab 21. sajandi inimeste kontekstis arutada pihi vormi ja ehk ka patu mõiste üle, mis ajas on muutunud, et pihtimise sakramendi eesmärki ja toimet paremini koguduseliikmeteni viia.
Heiki: Aquino Thomas on toonitanud, et „mõistust valgustavad viis akent“. Nende all ta mõtleb viit meeleorganit. Mida Teie soovitate rohkem teha, kas nendest „viiest aknast“ välja vaadata või hoopis panna silmad kinni ja uidata mõttes ringi ideede maailmas?
Anželika: Aquino Thomase jaoks oli edasiviivaks jõuks uudishimu maailma ja nähtuste vastu ning erinevalt platonistidest ja uusplatonistidest soovitas ta vaadata välja viiest meeleaknast, sest midagi, mis pole olnud enne meeltes, ei saa olemas olla mõistuses.
Heiki: Aquino Thomast on nimetatud doctor angelicus’eks, ingellikuks doktoriks. Millest räägib legend inglitest nõelateravike otsas?
Anželika: Püha Thomast kutsutakse selle tiitliga seepärast, et tema iseloomu ja mõistust peeti ingellikuks. Legend inglitest nõelateraviku otsas läks aga liikvele 17. sajandil protestantlike apologeetide kaudu, sooviga naeruvääristada skolastikat ja keskaegseid uskumusi. Küsimusega „mitu inglit mahub nõelateravikule“ soovitakse näidata, kui absurdsetele pisiasjadele võidakse oma aega raisata. Alus sellele legendile on „Summa Theologiae“ esitatav küsimus: kas kaks inglit saavad ühel ja samal ajal olla ühes ja samas kohas (I 52:3). Vastus oleks eitav, kuna üks ingel hõivab kogu paiga ja teised sinna enam ei mahu.
Heiki: Kuna Te olete tõlkija ja tõlkimine on kohati ka tõlgendamine, eriti kui raamatu autoriks on kirjanik, siis kas raamatus „Püha Aquino Thomas“ oli ka erilisi sõnamänge või kohti, kus tekst oli ambivalentne ning oli raske täpselt mõista, mida autor tahtis öelda? Kas Teile on tõlkimine sama kerge kui on isa Brownile mõrvalugude lahendamine?
Anželika: Ma pole professionaalne tõlkija. See on minu esimene tõlgitud ilukirjanduslik raamat. Chesterton pole kindlasti kergete killast, seda enam, et sõnamänge esines tõesti palju ja teos eeldanuks rohkem kahe erineva ajastu tundmist. Ma pole kindel, kas me koos toimetaja Loone Otsaga suutsime kõiki nüansse tabada. Samas on Chestertoni keelekasutus ja stiil väga kaasakiskuv ja kaunis ja seda voolavust eesti keeles edasi anda oli päris keeruline. Igatahes on lugejatel õigus alati oma sõna sekka öelda, parandada ja arutleda nii Chestertoni, tõlke kui ka Aquino Thomase üle, sest mistahes raamatu eesmärk on panna eelkõige lugeja mõtlema.
Heiki: Lõpuks ei saa jätta küsimata, kas „Isa Browni“ lood (selle ainetel tehtud BBC sarja on ka eestlased ETV-s näinud) kirjutanud Gilbert Keith Chestertonil olid täpselt samasugused vurrud nagu „Kolme musketäri“ autoril Alexandre Dumas’ vanemal?
Anželika: Lisaks vurrudele on välimuses ühist veel nii mõndagi, nagu piltidel: vasakul Dumas, paremal Chesterton.
Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (1802–1870)
Gilbert Keith Chesterton (1874–1936)