KUULA JA VAATA | Helilooja Lauri Jõelehe teekond vaimsusse läbi muusika

KUULA JA VAATA | Helilooja Lauri Jõelehe teekond vaimsusse läbi muusika

“Gregoriuse laul on arenenud missa orgaanilise osana ja lihvitud aastasadade jooksul täiuslikuks. Sellest on saanud omaette meedium, mis aitab missa müsteeriumi sisse minna,” põhjendab muusik ja organisaator Lauri Jõeleht, miks talle on südamelähedane Trento missa vorm ja selle muusikaline seade.

Lauri Jõeleht ammutab oma heliloomingu jaoks inspiratsiooni loodusest ja kõigest, mis meid ümbritseb. Teinekord sünnivad meloodiad iseenesest. “Kui meloodia või muusikaline alge on olemas, on selle edasiarendamine lihtne – see on nagu juuretis, millest saab uut leiba küpsetada,” räägib Lauri ise.

Tihti palutakse kirjutada teos mingile kindlale koosseisule ja kindlaks ajaks. Võiks ju küsida: “Kas loomingulise sädeme võib sütitada ka tellimuslikus vormis?”

Lauri sõnul inspireerib mõnikord juba koosseis ise, kellele muusikapala tellitakse. Teinekord tekib protsessi käigus häid ideid. Variant on ka võtta muusikalist materjali mõnest enda varasemast teosest ja ehitada sellest lähtudes uus teos. Kui inspiratsioon tuleb varasemate teoste edasiarendamisest, on see loomeprotsessi loomulik osa. Nagu iga kirjaniku töö on põimunud intertekstuaalselt kõikide teiste tekstide ja nende omavahelise suhestatusega, ei loo ka ükski helilooja päris ex nihilo.

“Seda on teinud kõik heliloojad läbi aegade. Kui olen mõne varasema muusikapala põhjal oma teose loonud ja mõlemad kuulajale ette mänginud, siis tihti ei tajutagi nende vahelist seost. Tegu on kahe täiesti erineva ja iseseisva teosega,” selgitab Lauri.

Otsest eeskuju kui sellist Lauril nimetada pole. Küll ei saa ümber Johann Sebastian Bachist, kes seisab muusikamaailma võimsa sambana. Ühe mõjutajana tuleb esile tuua aga hoopis Gregoriuse laulu, millest tuleb põhjalikumalt juttu allpool.

Muusikat erinevatele koosseisudele

Suurem osa Lauri muusikateoseid on loodud klassikalistele kammerlikele koosseisudele, aga helilooja on kirjutanud teose ka nii tavatule koosseisule nagu kolm orelit ja üks oboe. ”Publik istus Niguliste kirikus sõna otseses mõttes orelite keskel,” sõnab helilooja naerulsui ning meenutab, et teos oli tellitud 2017. aasta Eesti Muusika Päevade lõppkontserdiks. Kuigi Niguliste kirikus paikneb alaliselt kaks orelit, toodi selleks kontserdiks kirikuse veel üks portatiivorel.

Rääkides ebatavalistest koosseisudest, mainib Lauri ka teost orelile ja klavessiinile, mis valmis 2018. aastal Kristel Aerule ja Ene Naelale, kes on võtnud südameasjaks seda repertuaari täiendada. ”Varem oli Eesti heliloojatest oreli ja klavessiini duole kirjutanud ainult Ester Mägi, nüüd on aga sellele koosseisule tellitud lugusid ka Mirjam Tallylt ja Ülo Krigulilt. Nende nelja teosega on Kristel ja Ene koos juba mitmeid kontserte andnud,” sõnab Lauri.

Lauri on loonud muusikat ka kooridele ja vokaalansamblitele. Eriti toob ta esile magistritööna valminud „Johannese passiooni“, mille kandis ette Vox Clamantis, Tallinna Peeter-Pauli koguduse tellitud “Püha Augustinuse mõtisklused”, Linnamuusikutele kirjutatud “Vesprit” ning 2005. aastal piiskop Philippe Jourdani pühitsemise missale loodud “Gloria”. Kõigi vokaalteoste nimekiri aga sellega ei piirdu. Veel on Lauri kirjutanud ansamblile Heinavanker ja Orthodox Singers ning viimastel aastatel on ta teinud koostööd Pärt Uusbergi kooriga Head Ööd, Vend.

Tee kirikusse

Muusikale võlgneb Lauri tänu ka selle eest, et ta 1999. aastal katoliku kirikusse jõudis.

Lauri noorpõlv möödus Nõukogude Liidus. Terve nooruse kuni hilise teismeeani oli ta erinevatel põhjustel väga kirikuvastaselt meelestatud. “Ma ei näinud kristlusel mingit võimalust enda elus. See tundus nii eemaletõukav,” meenutab ta.

Lauri vanemad polnud küll kiriku vastu, nad olid mõlemad isegi ristitud ja mõned tema sugulased lasid end ristida luteri kirikus Eesti taasiseseisvumisaja alguses, kuid toona jäi noormees endale kindlaks ja ajas sõrad vastu.

Muutus leidis aset, kui algas tõsisem muusikaga tegelemine. Üheks tõukeks oli Arvo Pärdi helilooming. “Mõtlesin toona endamisi, et kui Pärt kirjutab nii head muusikat, aga ise on kristlane, siis nii hull see asi ka olla ei saa,” räägib helilooja naerdes ja möödunule tagasi vaadates.

Edasi andsid väga suure, et mitte öelda otsese tõuke Toomas Siitani loengud tollases Eesti Muusikaakadeemias. Siitan, olles ise katoliiklane, rääkis kiriklikel teemadel palju, kuid tegi seda muusika kaudu. “Esimene kord läksimegi koos abikaasa Tanjaga katoliku kirikusse sellepärast, et tahtsime näha, kas Toomas Siitan on seal,” naerab Lauri.

“Kui sellel pühapäeval üle kirikuläve astusin ja oma elu esimesel missal osalesin, tekkis kohene äratundmine – see on õige koht, siia ma jään.” Sellele olid eelnenud küll otsingud – tutvumine idamaiste õpetuste ja filosoofiatega ning mitmete erinevate vabakoguduste külastamised, kuid katoliku missa struktuur, korrapära ja ilu tervikuna oli nii tõene, et tekitas tunde kohale jõudmisest.

“Sellest sai hästi konkreetne veendumus,” sõnab Lauri kokkuvõtlikult. Olgugi et Toomas Siitanit ennast tol pühapäeval kirikus ei olnud.

Teise põhjusena toob Lauri esile eksistentsiaalsed küsimused, mis täiskasvanuks saades tõstatusid. “Sain aru, et lihtsalt niisama nähtavas maailmas elada pole võimalik: hommikul ärkamine, söömine, töö, õhtul magama. Peab olema midagi veel. Tegelikult oli kogu mu otsinguprotsess enne selginemist päris pikk,” jagab ta.

Lauri ja Tanja koos lastega. Foto: erakogu

Perekond

Lauri on abikaasa ja kolme lapse isa, seda riigis, kus katoliiklasi ja katoliiklikke peresid on vähe. Küsimusele, kas on raske elada katoliikliku perena Eestis, vastab Lauri, et asjal on kaks poolt. ”Otsustasin algusest peale pöörata laste kasvatusele suurt rõhku. Teadmine, et oled justkui lahinguväljal, hoiab sind erksana ja ei lase leigeks muutuda,” ütleb ta.

Üks suurtest aaretest, mida ma katoliiklaseks saades avastasin, on katoliku kiriku õpetus abielust. Idee, et abielu on lahutamatu, annabki üldse sellele mõtte. Kaks inimest, kes abielluvad, hakkavad looma enda jaoks justkui kogu universumi. Kuidas saakski midagi üldse tõsiselt koos ehitada, kui üks osapool võiks mistahes hetkel lihtsalt minema jalutada? Lahutamatuse põhimõte on väga oluline ja sellele peaksid mõtlema kõik abiellujad.

Elame tarbimisühiskonnas ja nii kurb, kui see ka pole, on tarbimise tendentse näha ka inimsuhetes. Partnerite pidevat vahetamist võrdleb Lauri majaehitusega: ”Mõnel puhul ehitataksegi ainult vundamente, maja tervikuna jääb aga ehitamata.” Lauri usub, et kui mehe ja naise vaheline armastus on alguses olnud tõeline, saab seda hea tahtmise juures alati taastada, kuid selleks on vaja vaeva näha ning teatud ohvreid tuua.

Kristlik abielu on kutsumus, mis sarnaneb mitmes mõttes preestri- või ordukutsumusele. Kõigis nendes seisustes tuleb inimesel elada ja areneda just selles keskkonnas, kus nad parasjagu on.

Lauri toob abielu teemal välja Dietrich von Hildebrandi raamatu ”Abielu. Truu armastuse müsteerium”. See on üks sügavamaid ja kaunemaid mõtisklusi armastuse ja abielu teemal. Hildebrand kirjutab, et ütlus “armastus on pime” on ülimalt ekslik, kuna just armastus annab meile “nägemise”. Abieluline armastus avaldab meile intuitiivselt teise inimese terve olemise salapäraselt kirka tervikuna. See näitab meile peale eripäraste vooruste ka kogu tema isikupära ainuomast veetlust.

”Ma soovin väga, et inimesed avastaksid armastuse müsteeriumi. Võin oma kogemusest öelda, et selle nimel vaeva nähes muutub armastus ja üksteisemõistmine elu jooksul ainult sügavamaks,” tunnistab Lauri.

Gregoriuse laul

Mis eristab liturgilist muusikat muust muusikast? Lauri jaoks on liturgiline muusika jõudnud oma täiusesse Gregoriuse laulus.

“Olen sellest aru saanud nn traditsioonilistel (ingl TLM, Traditional Latin Mass) ehk Trento missadel osaledes. Trento missa muusikaline osa on üles ehitatud Gregoriuse laulule just sellepärast, et see muusika mitte ainult ei kaunista liturgiat, vaid aitab palvetada. Gregoriuse laulu meloodiad on nii targalt loodud, et see aitab missa müsteeriumisse sisse elada.”

Suulises traditsioonis puhastub aja jooksul välja kõik üleliigne ja talletub vaid olemuslik. Ajaloos on selle kunstivormi loomise ja arendamisega tegelenud mungad, kes on pühendanud kogu oma elu ja aja selle täiustamisele. Nii on aastasadade – mõne loo puhul isegi aastatuhande – jooksul liturgiline muusika lihvitud selliseks pärliks, mida ei suuda ükski helilooja üksi oma eluajal.

“Ma ei taha sellega öelda, et liturgias ei või kasutada muud muusikat. Paljud heliloojad on aegade jooksul loonud väga kauneid missasid. Eriti renessanssi ajal oli väga levinud, et kuulsad heliloojad, nagu näiteks Palestrina, kirjutasid kiriku tellimisel uusi teoseid. Ka Philippe Jourdani piiskopiks pühitsemise missaks paluti mõnedel Eesti heliloojatel muusika kirjutada,” selgitab Lauri.

Lauri arutleb, et Gregoriuse laul on sajandite vältel ühisloominguna pühendunute poolt valminud, samal ajal kui näiteks Taizé järgib popmuusika loogikat, lihtsaid meloodiaid ja korduseid. Kui liturgias peaks hakkama lihtsakoelisus domineerima, siis ei suudagi see inimest igapäevaelu rütmist välja tõmmata. Gregoriuse laul on arenenud missa orgaanilise osana ja lihvitud aastasadade jooksul täiuslikuks. Gregoriuse laul on meedium, mis – nagu ennist öeldud – aitab osalejal missa müsteeriumi sisse minna.

Paastuaja esimese pühapäeva missal lauldakse enne evangeeliumit Gregoriuse laul Psalm 90 tekstil, mis kestab paarkümmend minutit. Lauri meenutab: “Ühel korral tajusin reaalselt selle lõppedes ajatuse tunnet ja mõistsin, et selle muusika abil tõmmatakse meid välja argielu tegemistest, et suudaksime paremini kogeda missal toimuvat.” Müstiline aspekt kogu missatalituse juures on Lauri sõnul erakordselt oluline ja Gregoriuse laul toetab seda.

Lauri poolehoid Trento missavormile tuleneb seotusest Gregoriuse lauluga.

“Viimane kirikukogu ja suur reform olid oma kavatsuselt kahtlemata head – tuua missa inimestele lähemale ja teha see arusaadavamaks. Aga võib-olla polegi vaja kõike ära seletada. Inimene ei tule missale selleks, et infot saada, seda võib ju ka kodus vaimulikku kirjandust lugedes omandada. Ehk ongi oluline, et meie liturgias säiliks see müstiline pool, mis puudutab inimest ka teisel viisil, mitte ainult mõistuslikul tasandil,” sõnab ta.

Kultuur ühiskonnas ja kirikus

Ajaloost teame, et kirik ja kunstid on olnud väga tihedalt seotud. Võib üsna kindlalt öelda, et Lääne kultuur ongi kirikust välja kasvanud. On ju teada, et koolide tõeline areng algas keskajal kloostrites. Oli aeg, mil kirik tellis muusikat oma aja parimatelt heliloojatelt ja oligi kõrgkultuuri peamine edendaja.

Lauri leiab, et kultuuri panustamine võiks olla väga hea viis evangeliseerimiseks. Vaimuliku muusika ja kunsti tunnustamine või toetamine oleks paljudele selgeks märgiks, et kirik teeb ”head asja”. Kui kirik toetab kultuuri, toetab ka kultuur kirikut.

Rääkides muusikast ja huviharidusest Eestis, pöörab Lauri kriitilist tähelepanu hariduse ja huvihariduse kärpimise plaanidele. “Kui me tahame, et meie riigis elaksid tulevikus head ja arukad inimesed, peame haridusse pidevalt investeerima,” leiab ta.

Lisaks helilooja tööle on Lauril oma kitarristuudio, kus tema käe all saavad pilliõpet paljud lapsed ja noored. Pilli õpetades peab Lauri oluliseks haritute ja laia silmaringiga inimeste koolitamist: ”Muusikaga tegelemine rikastab inimese maailmapilti ja puhastab tema hinge. Minu eesmärk ei ole koolitada eelkõige professionaalseid muusikuid.”

Lauri võtab mõtte ja jutuajamise kokku Dietrich von Hildebrandi sõnadega: ”Tänapäeval leidub uskumatut andekust tehnoloogias ja meditsiiniuuringutes, aga mitte religioosse maailma loomulike väljendusviiside kujundamisel. Me elame poeesiata maailmas ja see tähendab, et peame haarama kinni aaretest, mis on meieni jõudnud parematest aegadest, mil aukartuse vaimu oli mitmekordselt enam.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.