Elame hädaajal, ent see pole niivõrd füüsiline häda, kuivõrd vaimne kriis. Ühiskonnad on vastuoludest lõhestatud, pea igaüks on ideoloogiliselt laetud. Kohati lahvatab vaimne pinge verbaalseks või koguni füüsiliseks rünnakuks. Sõna (ja mõte) on vaba, ja samas pole ka. Demokraatia on kriisis. Miks? Ja kuidas edasi?
- Demokraatlik riigikord on omamoodi religioon.
- Religioonid ega demokraatia ei teki ega püsi vägivallata.
- Rahvuslike demokraatiate rangemaks muutumine tähendab maailma killustumist.
- Oluliste küsimuste lahendamine üldrahvaliku e-hääletuse teel ilmselt suurendaks väärinfot veelgi.
Taiplikumad mõistsid seda juba varem, aga pärast seda, kui šoti usuteadlane Roderick Ninian Smart (1927-2001) tuli välja teooriaga usundite dimensioonidest, mõistis ka laiem avalikkus, et demokraatlik riigikord pole midagi muud kui religioon.
Esimest korda kõneles Ninian Smart usundite kuuest dimensioonist 1969. aastal, teos The World Religions: Old Traditions and Modern Transformations seitsme dimensiooni detailse kirjelduse ja näidetega ilmus 1989. aastal. 1996. aastal lisas ta kolleegide ja kriitikute soovitusel veel kaks dimensiooni.
Ninian Smarti teooria kohaselt on igal usundil üheksa mõõdet, mis iseloomustavad religiooni n-ö väljastpoolt, mitte niivõrd sisu, kui välise vormi järgi. Juhul kui pädeb minu esmane väide, et demokraatia on religioon, peab ka demokraatia olema defineeritav nendesamade dimensioonide kaudu. Järgnevalt on toodud näited Eesti rahvusliku demokraatia varal.
Usundi praktiline ehk rituaalne dimensioon (1)
hõlmab sääraseid nähtusi nagu riitused ja praktikad, palved, pühad ning sümboolika. Pole kahtlustki, et demokraatlikus riigikorras on kõik nood olemas. Kirikulaule ja ühispalvust asendavad hümni laulmine ja vande andmine, riitusteks on lipuheiskamine, aastapäevade (24. veebruar, 23. juuni, 20. august) tähistamine, ristikäiku markeerib laulupeo rongkäik või kaitsejõudude paraad. Toimuvad palverännakud, näiteks vabadussõjas langenute haudadele või monumentide juurde, riigimeeste austamine pärgade asetamisega on justnagu ohverdus. Ühistegevused tagavad koguduse osaduse, ühtekuuluvustunde. Muud eesmärki nimetatud demokraatia rituaalid ju ei täida, sisulises mõttes pole need riigikorra ülalpidamiseks (erinevalt näiteks valimistest või seaduskuulekusest) vajalikud.
Usundi kogemuslik ehk emotsionaalne dimensioon (2)
haarab enda alla usulisi kogemusi, näiteks nägemusi, ilmutusi, usulist ekstaasi, subjektiivseid tundeid. Kahtlemata lähtuvad nood kogemused esimesest dimensioonist. Rituaalid sünnitavad erilise tunde, osaduse. Vanemate jaoks oli säärase ekstaasi haripunktiks ehk Balti kett või öölaulupeod („kus end vabaks laulsime“), noorematele võib säärase meeleolu sünnitada kasvõi „Teeme ära!“.
Too on seesama pühalik tunne, mis tekib hümni kaasa lauldes ning mille nimel ollakse valmis „surema kasvõi sada surma“. Selle tunde ajel mindi vabadussõtta, metsavennaks või Saksamaa sõjaväkke, astuti Kaitseliitu. Sündisid omamoodi pühakud ja märtrid, aga ka kurjamid.
Usundi narratiivne ehk müütiline dimensioon (3)
tähendab neid lugusid, legende ja müüte ning kirjalikke allikaid, mis religiooni ühtseks tervikuks seovad. Siin on lood pühakutest ja usundi asutajatest, prohvetitest, loomisest ja viimsestpäevast, ent ka usulised ja ilmavaatelised õpetused. Paljusid Eesti jaoks olulisi ajaloolisi sündmusi (laulev revolutsioon, Hirvepargi miiting, Balti kett jne) ümbritseb müüt, mis on suurem kui tegelikkus, näiteks väliste vaatlejate tarvis.
Eesti Vabariik (1918-40) oli muistne kuldajastu, millele järgnes krahh, maailma lõpp – Nõukogude ja Saksa okupatsioonid, teine maailmasõda. Samuti eksisteerib müüt seitsmesaja-aastasest orjapõlvest. Messiat oodati nii ärkamisajal (Kalevipoeg) kui nõukogude okupatsiooni tingimustes (valge laev). Küüditamine oli Eesti holokaust, aga „vabaks laulmine“ lunastus. Lisaks veel kõik nood hagiograafilised pühakulood riigimeestest, olgu siis kangelaseks Konstantin Päts või Edgar Savisaar, Jaan Tõnisson või Mart Laar.
Usundi doktrinaalne ehk filosoofiline dimensioon (4)
sisaldab usundi ametlike õpetuste kogumit, doktriini ja usutunnistust. Demokraatiagi eeldab allumist seadustele ning põhiseadus on kogu riikluse aluseks (isegi siis, kui see on ajale jalgu jäänud, nagu näiteks relvakandmise õigus USA-s). Põhiseadus ongi demokraatia pühakirjaks. Põhiseadusliku korra nimel antakse vandeid. Noid, kes julgevad sõna võtta mõne demokraatia (ja seega ka riikluse) alustala vastu, käsitatakse renegaatide, ususalgajatena. Valulised on debatid Riigikogu liikmete arvu vähendamisest või kohustusliku armeeteenistuse vajalikkusest. Põhiseaduse muutmine on raske tulema. Paljude jaoks on loobumine Tartu rahu järgsest piirist võrdne riigireetmisega.
Usundi eetiline ehk legaalne dimensioon (5)
tuleneb vahetult eelmisest, õpetuslikust mõõtmest, ent siin on ka kirjutamata seadused. Selles vallas on Eestis kõige suuremad lahknevused.
Kas lääneliku demokraatia eetika lähtub kristlusest või mitte?
Kas õigusriik on ka õiglane riik?
Kumb on primaarne: rahvuslus või liberaalsed õigused?
Juriidilises mõttes aga demokraatlikus riigis vaidlust pole: parlament võtab vastu seadusi, valitsus ja riigiaparaat jõustab neid ning kohus mõistab õigust. Pärast ülemkohtu (või täna ka Euroopa Inimõiguste Kohtu) otsust pole vastuvaidlemisel mõtet. Demokraatliku riigi legaalse dimensiooni reeglite vastu eksimine toob kaasa karistuse. Usulises plaanis on selleks lisaks füüsilisele karistusele põrgutuli, demokraatlikus riigis lisaks trahvile või vanglaastele ühiskonna hukkamõist. Olgu eksimus kuitahes tühine või seadus jabur.
Usundi sotsiaalne ehk institutsionaalne dimensioon (6)
hõlmab religiooni väljendumist organisatsioonina, kirikuid ja kogudusi, kõiki usuliikumisi, neis sootsiumides tekkinud kombeid ja tavasid. Oluline on kogukonda kuulumine või mitte kuulumine, vastuseis „meie“ ja „nende“, omade ja võõraste vahel. Nõnda nagu religiooniilmas on demokraatiaski olemas oma koolkonnad, sektid ja usulised allharud. Neid nimetatakse erakondadeks, seltsideks, lobby-gruppideks jne. Iga säärase usuhõimu eesotsas on oma tootem (näiteks muistne asutaja) ning organisatsiooni sees selge hierarhia.
Usundi materiaalne dimensioon (7)
koondab kõiki ainelisi usuobjekte: pühad puud ja mäed, pühakojad ja -pildid, altarid ja kunstisümbolid, palverännupaigad. Demokraatliku riigikorra puhul on ilmseteks objektideks kangelaslike sõdade monumendid (näiteks vabadussõja võidusammas) või mälestuspaigad (näiteks Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal), ent ka kangelaste matmispaigad (Metsakalmistu, Raadi surnuaed).
Kogudus tuleb kokku (pühal mäel) Toompeal Riigikogu saalis või Eesti Vabariigi aastapäeval Estonia teatrimajas, riigipea elab Kadrioru lossis (kesk püha metsa). Ning kõik nood füüsilised paigad on loomulikult fetišeeritud, nende kadumine oleks „rahvuslik tragöödia“. Ikoone asendavad riigipeade pildid ministeeriumite kabinettides ja klassiruumides, vapid hoonetel.
Usundi poliitiline dimensioon (8)
tähendab religiooni (usulise võimu) moondumist ilmalikuks võimuks. Näitena sobivad hästi Iraani islamirevolutsioon (1979) või dalai-laamade administratsioon kesk- ja uusaegses Tiibetis. Ühesõnaga teokraatia, usumeeste võim. Demokraatias pole säärane muutus hästi vaadeldav, sest kui usk saab võimuks, siis demokraatia juba on võim. Samas meenutagem, et kunagi olid ka demokraatia ideed üksnes mõtted ajus ja sõnad paberil. Moodsa maailma tarvis rakendusid need ellu alles läbi Suur Prantsuse revolutsiooni (1789-99) ja Ameerika Iseseisvussõja (1775-83). Või mõningate ajaloolaste arvates juba Magna Carta vastuvõtmisega Inglismaal (1215). Ning selle muistseks aluseks oli Ateena demokraatia kehtestamine 5. sajandil eKr. Eestigi sai iseseisvaks ja demokraatlikuks 1918, ning taas 1991, idealistlikust aatest sai tegelikkus.
Usundi viimane, majanduslik dimensioon (9)
käsitab iga religiooni juurde kuuluvat ökonoomikat. Siia kuuluvad usklike annetused või kohustuslikud maksud munkadele või usuorganisatsioonile, kloostrite ja kirikute omand ja selle majandamine, ning muud majandustegevuse vormid. Ajaloos on olnud riike, kus kloostrisüsteem asendas keskajal nii kooli, kultuurimaja, kui ka panka ja maksuametit. Usumaksud või rangelt vabatahtlikud kohustuslikud annetused on siiani levinud mitmel pool maailmas. Demokraatlik võim ei eksisteeri ilma majandustegevuseta, makse kogutakse riigi kui niisuguse toimimiseks. Kujundatud on nägemus „Eesti majandusest“, kuigi majandusteaduslikus mõttes pole 21.sajandi majandusel enam kodumaal. Ent patriootlik müüt püsib.
Mida eelnevast järeldada?
Esmalt kindlasti seda, et demokraatlik riigikord on omamoodi religioon. Ning sarnasel kombel saaks analüüsida mistahes ideoloogiast kantud riigikorraldust (näiteks sotsialistlik-kommunistlikku või maoistlikku riigikorda, monarhiat või isegi diktatuuri).
Teiseks, demokraatia muudab usundisarnaseks ideoloogiline laetus. Kui Eesti demokraatia ideoloogia pärineb enamasti rahvuslusest, kristlusest ja Euroopa väärtustest, siis mõnes teised demokraatias võivad alused olla teised. Näiteks Ameerika Ühendriikide ja India Vabariigi demokraatia on üles ehitatud rahvuste ja usundite ülestele väärtustele. Oluline on väärtuste olemasolu, mis teeb igasuguse terviklikule ja kõikehõlmavale väärtussüsteemile üles ehitatud tsivilisatsiooni sarnaseks maailma usundeile. Näiteks demokraatia (ent ka diktatuuri) toimimiseks pole tegelikkuses (praktikas) vaja rituaale, kogemusi, ja müüte (kolme esimest usundi dimensiooni), samas aitavad nood kaasa süsteemi püsimisele. Siit järeldub, et demokraatia kui religiooni alalhoidmiseks ja püsimiseks on vajalik emotsioon, usk valitsevasse ideoloogiasse. Demokraatia püsib seni, kuni enamus selles osalevaid isikuid usub, et demokraatia töötab. Ehk et religioon on elus senimaani, kuni on usklikke. Ning kui kuhtub usk, saab otsa ka usund.
Siinkohal on oluline ka mõista, et ei religioonid ega demokraatia ei teki ega püsi vägivallata (mis paigutub sotsiaalse ja poliitilise mõõtme alla). Riigikorra muutusega, nagu ka usuliste reformidega, kaasnevad alati mullistused, revolutsioon. Eelnev, vana väärtuste süsteem laguneb ja hävitatakse, ning tekib uus. Samuti on nii demokraatia kui religioonide püsimiseks vaja rakendada vaimset, verbaalset ja sageli ka füüsilist vägivalda. Seda tuntakse, kui kõneldakse ideoloogilisest survest, ühiskondlikust hukkamõistust või otsestest repressioonidest. Seda rakendas keskaegne kirik ja tarvitab tänane demokraatlik riik. Ilma vägivallata ei püsi kuigi kaua ükski ideoloogiline süsteem. Ning vägivalla all pean ma siin silmas mitte üksnes füüsilist, vaid ka vaimset ja verbaalset vägivalda.
Kas demokraatia on kriisis?
Kahtlemata on see tunnetuse küsimus. Peabki olema, sest kuna demokraatia on religioon, sõltub kriis eelkõige usklike sisetundest. Ent pea kõik tajuvad, et midagi on valesti. Vandenõuteoreetikud ja väärinfo levitajad kasutavad osavalt (ja vahel ka ise oma valedesse siiralt uskudes) ära demokraatia põhiväärtuste hulka kuuluvat sõnavabadust, et rahva arvamust kallutada. Teiselt tiivalt avaldab survet riiklik ideoloogia, demokraatia institutsioonid. Seegi, nagu iga propaganda, on kallutatud. Radikaalsed rahvuslased nõuavad traditsiooniliste väärtuste austamist, käremeelsed liberaalid iga väiksemagi vähemuse inimõiguste arvestamisega. Nood suundumused on hoolimata ühtsest demokraatlikust väärtusruumist kokkupõrkekursil. Konflikt räsib vaimu ja väljendub sõnades ning tegudes. See ongi demokraatia kriis.
Kriisi peamiseks põhjustajaks pole aga vaenu osapooled, vaid vastuolu demokraatia ideede ja praktika vahel. Nõnda nagu iga usund, on ka demokraatia idealistlik, ent kahjuks on inimene oma olemuselt ebatäiuslik. Seega võib julgesti öelda, et kõik osapooled tarvitavad demokraatiat valesti. Süüdi on kõik. Nii institutsionaalne demokraatia, mis rõhub enamusele kui selle vastased, kes täht-tähelt põhiseaduses järge ajavad. Sestap lammutavad demokraatiat pea kõik selles osalejad. Sellest ka kriis ja vaimne lõhestatus.
Loomulikult ei suuda keegi öelda, kas käesolev (ja subjektiivset tunnetatud) kriis on see kriis, mis toob meile tuttava maailmakorra lõpu. Ilmselt on erinevate ilmakordade allakäik ja lagunemine loomulik protsess, nagu on näidanud ajalugu. Eks ole ju muistsed usundid ja tsivilisatsioonidki unustusehõlma vajunud ning ehk on see kriis, mida tajutakse, kõigest arenguvaev, kasvuraskused.
Milline on tulevik?
Esimeseks ja kõige ilmsemaks variandiks on vastuolude süvenemine ja kriisi süvenemine.
Iga lisakriis, olgu meditsiiniline (näiteks pandeemia), majanduslik (näiteks majanduslangus ja/või hinnatõus) või muu (näiteks toorainekriis) üksnes süvendab vastuolusid. Selle tagajärjel kulmineerub vastasseis demokraatia sisemiste ideoloogiliste vastaste vahel reaalseks konfliktiks.
Lisandub demokraatia välisvaenlaste rünnak. Võimalik, et eri demokraatiate vastasseis. Üleilmse vastasseisu korral on nood katastroofilised, maailmalõputaolised situatsioonid. Teiseks ja vähemtõenäoliseks (kuigi säärane oleks radikaalsete rahvuslaste unelm – (antud määratlus on autori isiklik positsioon – toimetaja) on tagasipöördumine vana, traditsioonilise demokraatia manu, kus enamuse arvamus on norm ning vähemuste õigused on lõpuni tagatud vaid paberil. See oleks aga regress, ja kuigi kohati ehk teostatav, ei jääks see püsima, sest demokraatias on antud õigusi väga keeruline tagasi võtta.
Ühtlasi tähendab rahvuslike demokraatiate rangemaks muutumine maailma killustumist, suuremaid vastuolusid demokraatiate endi ning ebademokraatlike ideoloogiatega – uut külma sõda. Kolmas variant on demokraatia moondumine düstoopseks maailmakorraks, sarnaseks nagu arendab Hiina Rahvavabariik. Ideoloogia üle ei vaielda ning iga kõrvalekalle sellest on karistatav, sest riigi valvas silm jälgib ja näeb kõike.
Milline oleks mõistlik pääsetee?
Kas säherdune, mis ei tooks kaasa surmasid, hingepiinu ja repressioone? Kas veelgi suurem demokraatia? Eesti-taolises (ja -suuruses) riigis oleks ju hõlbus käivitada veelgi suurem, absoluutse demokraatia projekt. Projekt, milles kõik tähtsad küsimused otsustatakse üldrahvaliku e-hääletuse teel ning Riigikogule jääks vaid rahva tahte seaduseks vormistamise töö. Paraku ilmselt ei vaigista veelgi laiem demokraatia väärinfot, pigem suurendab seda.
Rumalused ja valed leviksid veelgi laiemalt ning iga lollus võimenduks elektrooniliste kanalite abil veelgi valjemaks. Kriis jätkuks kursil konflikti suunas. Teine võimalus, mida võiks ehk kaaluda, on vaimse eliidi kaasamine otsustusprotsessi. See tähendaks kõigi, näiteks doktorikraadiga isikute (ja ehk ka usujuhtide) vaimse ja eetilise potentsiaali rakendamist. Omamoodi Platoni (428/427-348/347 eKr) Riigi ideede (vt VII raamat) eeskujul filosoofide võimu kehtestamist. Nõnda täiendaks tarkpeade kogu juba olemasolevaid institutsioone keerulistes küsimustes. Tegu oleks demokraatia piiratud laiendusega.
Keegi ei tea täpselt, mis tuleb. Ja ennustamine on tänamatu töö, ent üks on kindel: mida kauem kriis kestab, seda enam see meie vaimu kurnab. Kurnatud vaimu üle võtavad võimust rumalus, viha ja kadedus; nt lahenduste otsimise võimalust, oma peaga mõtlemist, ei saa keegi meilt võtta – sest aju on vaba. Mitte ajuvaba. Sestap, pea tööle! Kriis vajab lahendamist.
Autorist:
- Kuni 2015. aastani töötas Martti Kalda Tallinna Ülikooli Eesti Humanitarinstituudi India ja Kesk-Aasia kultuuriloo lektorina.
- Kalda peamised uurimisvaldkonnad on India vanem ajalugu ja kultuur ning sanskirti keel.
- Lisaks Tallinna Ülikoolile on ta loenguid pidanud ka Tallinna Rahvaülikoolis, Usuteaduse Instituudis, Eesti Diplomaatide Koolis ja Eesti Kunstiakadeemias.
- Kalda on lõpetanud Humanitaarinstituudi magistrantuuri cum laude, kaitstes lõputöö Rigveda mütoloogiast (“Rigveda mütoloogia I-II”).