Pirita klooster kui Maarja roos: Birgitiinide ordu residents valmis püha Birgitta enda kaasabil

Pirita klooster kui Maarja roos: Birgitiinide ordu residents valmis püha Birgitta enda kaasabil

Meie juhtidee oli kavandada uus hoone niisuguse maastikuobjektina, kus uus hoone kerib ennast etteantud krundil lahti ümber mõttelise telje, milleks on kloostri kabel, ja sulandub kokku ajaloolise kloostri maastiku ning varemetega. See „lahtikerimine“ on nagu roosiõie avanemine.

1997. aastal seisis meie ees ainulaadne ülesanne – kavandada vana kloostri varemete kõrvale uus klooster, kuhu asuvad elama birgitiini nunnad ja kuhu majutatakse külalisi. Külalistemaja pidamine on birgitiinide tänapäevane tava.

Asukoht esitas suure väljakutse. Linnarahvale avatud ajalooliste kloostrivaremete kõrvale oli vaja projekteerida praktiliselt toimiv, aga kinnise perimeetriga hoonestus, mis siiski oleks vana hoonestusega mõtteliselt seotud. Pirita vana klooster on säilinud varemete kujul mälestisena, kuid omal ajal oli tegemist ehitisega, mille suurus ületas uue kavandatava kloostri mahtu mitmekordselt.

Meie idee oli kasvatada vanast skeletist ja uuest kloostrihoonest kokku tervik, mis sobituks loomult olemasoleva kohaga ja tasandaks mastaapide erinevused. Esmalt kaardistasime projekteerimise mitmesugused lähtekohad: a) ajaloolised ja kultuurilised seosed olemasoleva kloostri varemetega, b) ruumilised ja maastikulised aspektid, c) erineva mastaabiga ehitiste omavaheline sidumine.

Uus hoonestus on projekteeritud kloostrikultuuri ja eriti birgitiinide vaimsust ning praktilisi vajadusi arvestades. Selleks kaasati ema Teresa ning Rooma orduülem ema Tekla. Püha Birgitta suunised olid meile projekteerimisel kogu aeg abiks. Tema omaaegsed soovitused arhitektuurile on osutunud väga tänapäevaseks: palju valgust siseruumidesse, suured aknad, samas pigem minimalistlik lähenemine siseruumile, vähem kaunistusi, vitraaže ja ornamente. Peamiseks on praktilisus ja ruumide hea kasutatavus. Oma mõtetes konsulteerisin püha Birgittaga sageli.

Meie juhtidee oli kavandada uus hoone maastikuobjektina, kus uus hoone kerib ennast etteantud krundil lahti ümber mõttelise telje, milleks on kloostri kabel, ja sulandub kokku ajaloolise kloostri maastiku ning varemetega. See „lahtikerimine“ on nagu roosiõie avanemine.

Vana klooster on kogu lahenduse võti. Uus on ruumiliselt ja plaaniliselt sellega seotud, nii krundile paigutuse kui ka orientatsiooni osas. Uus mõtteline ristikäik kloostri siseõues on orienteeritud vanale. Kloostri kabelist ja kogu hoonest on projekteeritud vaated vana kloostri suunas. Oluline on, et uues hoones viibides oleks vana mõtteliselt kogu aeg tajutav ja kohal. 

Uue kloostri elemendid ja sümbolid

Roos on neitsi Maarja üheks sümboliks. See peegeldub uue kloostri põhiplaanis, kus hoone plaan kerib ennast lahti ümber oma keskme. Õielehtede vahele jäävad mitmesugused alad, mis on nii avatud kui ka poolavatud väli- ja siseruumid. Roosioksa kujund avaldus veelgi rohkem meie konkursitöös, kuid on hiljem edasi arendatud ja saanud lõpliku kuju valmis ehitatud variandis. Tahtsime vihjet roosidele toetada sellega, et hoone välisseinte metallraamidel kasvaksid valged roniroosid ja valged õielehed ujuksid välibasseinis ümber hoone.

Siseõu on kloostri traditsiooniline ala, mis asub hoonestuse keskel, ümbritsetuna ristikäigust. Siseõuele avaneb osa kloostritubade vaateid, samuti vaated hoone koridoridest ja ühendusgaleriidest.

Ruumilised seinad on tuletis vana kloostrikiriku massiivsetest müüridest ning selle tugedest. Seda visuaalset sarnasust järgib uue hoone arhitektoonika, tekitades välisperimeetrisse astmelisuse. Nii omandab uus hoone plastilisema vormi ja sarnaneb vanaga. Seestpoolt vormuvad ruumilised seinad orvadeks ja niššideks, millesse on paigutatud kapid ja riiulid.

Metallist raamid välisseinte küljes meenutavad keskaegse kirikuarhitektuuri tugipiilareid. Nende tegelik otstarve on kanda rohelist vertikaalset, mööda raame ülespoole kasvavat haljastust, olles sellele tugiraamiks. Välibassein on veeala, mis ümbritseb fassaade ja kabelit. Kabelisse pääseb üle väikeste sildade. Vesi on ristiusulises mõtlemises oluline sümbol: vesi puhastab elu ja kuri ei pääse üle vee.

Paekivi uues kloostrihoones

Paekivi on eesti rahvuskivi ja vana kloostri põhiline ehitusmaterjal. Meie eesmärgiks oli leida võimalikult sarnane paekivimaterjal, mida kasutati vana kloostri ehitamisel. Selleks leiti ja avati vana karjäär Tallinna lähedal Maardus. Uue hoone kivi on fassaadis nii saetud kui ka murtud kujul, avades selle materjali erinevaid tahke ja esteetikat. Vajaduse kasutada fassaadis paekivi tingis ühelt poolt vanade kloostrimüüride mõju ja lähedus, teisalt tellija soov kasutada fassaadides kohalikku looduskivi.

Meie algne plaan oli kasutada fassaadides ainult õhukest murtud loodusliku pinnaga kivi, ent see osutus tellija jaoks väga kalliks ja seetõttu sai kokku lepitud, et murtud kujul jääb alles ainult iga kaheksas kivi. Lõpptulemusena otsustati, et fassaadi põhiosas on lõigatud pinnaga, kuid vuugi poolt loodusliku küljega murtud kivi. Nii tekib vuukide ebakorrapärasus ning jätab täiesti talutava „naturaalse“ mulje. „Rosinateks“ jäid igast küljest loodusliku murtud pinnaga kivid.

Ideid, kuidas kasutada fassaadis paekivi – osalt suurte tahvlitena või tekitades nišše ja sisseasteid – oli palju, kuid need jäid seekord pingelise aja- ja finantsgraafiku tõttu ära. Täielikult sai välistatud lõigatud servadega klombitud kivi, kuna see mõjunuks arhitektuuris väga kunstlikuna.

Lõppvariandiga võib rahul olla, kuigi ehitaja jaoks oli see esmakordselt nii suur ja erakordne töömaht, mistõttu üheaegselt töötades ja õppides tuli nii mõnigi koht ringi teha.

Rõõmu teeb, et vajalik ja sobiv kivi leiti päris lähedalt, Maardust, nii et transpordi arvelt tuli kokkuhoid ja kivi on vana kõrvaloleva kloostri paekiviga võrreldes päris “autentne”. Selle eest oleme tänu võlgu geoloog Rein Einastole, kes juhatas meid selle paekivi juurde ja andis vajalikud kinnitused selle sobivuse kohta.

Kujunemisprotsess

Võrreldes konkursitööga on kloostri lõpuni ehitatud kuju tunduvalt muutunud, kuna töö käigus selgusid ja täpsustusid kloostri vajadused ja sellega muutusid ka hoone mahud. Ehitamisele läks kolmas põhivariant, kahe eelmise kohta tehti maketid, kolmas on valminud elusuuruses.

Enne projekti esitamist ehitajale tehti mitmeid muudatusi. Muuhulgas suurenes kloostri kabel ja see asub kavandatud põhimahust veidi rohkem eraldi. Elu on näidanud, et see oli hea otsus.

Konkursijärgne ruumiprogramm sündis vaidluste käigus tihedas koostöös tellijaga. Ühelt poolt tuli arvestada kloostri traditsioone, ajalugu ja elukorraldust, teiselt poolt oli tellija soov luua kaasaegne hoone, mille eesmärgiks oleksid avatus ja dialoog.

Meid aitasid arhitektid ja projektijuhid Roomas, kes selgitasid omakorda tellijale tänapäevaselt toimiva hoone põhimõtteid. Mina omalt poolt rääkisin neile Eesti kliimast, eesti ehitustraditsioonidest, projekteerimisnormidest ja seadusandlusest. Sündisid kokkulepped ja protokollid, mis sillutasid tee hoone ehitamiseks.

Nüüd on hoone valmis ja kasutuses. Suur tänu ja minu suurim lugupidamine Birgitta kloostrile avanenud võimaluse eest töötada selle projektiga!

Kloostri kavandamisel aitasid meid paljud inimesed, eriti olen tänu võlgu Lagle Parekile, kelle soovitusel saime konkursil osaleda ja kes hiljem aitas väga palju nii projekteerimise kui ehitamise ajal, olles kontaktisikuks meie ja kloostrirahva vahel.

Pirita birgitiinide uus klooster:

  • Kavandasid Pärnu arhitektid Ra Luhse ja Tanel Tuhal.
  • Projekteerimise ja ehitustööde tellijaks oli Püha Birgitta Ordu ema Tekla isikus.
  • Ehitusprojekt valmis 1997. aastal, nurgakivi pandi 2000. aastal
  • Uus klooster pühitseti sisse 15. septembril 2001. aastal.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.