Raamatuarvustus: Chesterton ja püha Thomas – usu ja vaimu sillapead

Raamatuarvustus: Chesterton ja püha Thomas – usu ja vaimu sillapead

Gilbert Keith Chesterton (1874–1936), keda eestlane tunneb rohkem preesterdetektiiv isa Browni lugude autorina, oli moralist, filosoof ja teoloog, viljakas kolumnist ja esseist, kes pidas just oma esseeloomingut palju tähtsamaks kui isa Browni menukaid.

Abikaasa Frances Alice mõju pani Chestertoni loobuma liberaalsetest unitaarõpetuse vaadetest, hakkas järjest enam tunnustama anglikaani kiriku põhimõtteid ja pöördus 1922 katoliiklusse. See põhjustas briti kõrgemas seltskonnas, aga ka literaatide seas paraja tormi.

1920. aastate inimene elas suurest sõjast moonutatud maailmas, väärtusteta jäänud ühiskonnas, tööstusajastus. Just isiksuse nivelleerumise, masinaks muutumise vastu, individualismi ja ainulaadsust väärtustava iseseisva isiksuse poolt võitles Chesterton, pakkudes päästva alternatiivina reformatsioonieelset mõtteviisi. Katoliikluse müstika, Maarja ning pühakute kultus ja credo quia absurdum vastandusid teravalt 19. sajandi teise poole kapitalismi utilitaarsele ratsionalismile ja maskuliinsele kaubandusühiskonnale, heites samas kinda Darwinile ning Marxile.

Tõeline sõdur ei võitle sellepärast, et vihkab kõike enda ees, vaid sellepärast, et armastab kõike enda taga, kõlab üks maailmasõja-eelse Chestertoni paradokse. Chestertoni taga oli ristiusu traditsioon, ees nägi ta pidetust ja hirmu olemise ees. Rõhutades rõõmu tähtsust inimese ja tema kaudu kogu ühiskonna jaoks, hoiatab kirjanik vastutustundetu minnalaskmise eest, carpe diem ei tohi olla elu deviis. Arvates nii, seisab ta üsna üksi moodsa kultuuri vastu.

Püha Aquino Thomas veenis oma aja teolooge asendama peent abstraktset arutelu loogilise argumendiga, tunnustama taas Aristotelese filosoofilist pärandit. Ta on teadlane – erapooletu, faktitruu, kompromissitult loogiline. Kinnita harva, eita harva, tee alati vahet, ütleb teadlasest pühak. Ja lisab teisal: Kõigist inimlikest püüdlustest on püüd tarkuse järele kõige täiuslikum, kõige ülevam, kõige kasulikum ja kõige vastuvõetavam. Püha Thomas kinnitab: sa ei saa midagi armastada, kui sa ei taha selle eest võidelda.

Suur aquinolane kui mõistuse triumfi veenvaim näide sobib Chestertonile, tõendamaks järjest ilmalikumaks taanduvale ühiskonnale, et Kristuse sõnum jääb kestma igavesti ja Tema armastuse sõnum on ainus kalju, millel vankuv maailm veel tasakaalus võib püsida. Kirjutades pühast Thomasest tahab Chesterton tõestada, et kristlus ei ole ainult tunnetest nõretav vagadus. See on elav usk, mille ülimust on võimalik tõestada teadusliku metoodika abil. Märgiline on, et Chestertoni teos sündis just siis, kui äsja võimu haaranud Hitler hakkas avalikult teostama oma ilma kristliku hingeta üliinimese doktriini.

Pea sajand pärast esmailmumist saame Chestertoni „Aquino Thomast“ lõpuks lugeda ka eesti keeles. Teeme seda ajal, mil vohab end esoteerika looriga kattev ebateadus. Inimene pöördub võlukristallide ja tarokaartide poole, ehitab oma elu lamemeediale. Uue aja skolastika on internet, lõputu võrgukudumine, asjad ja aated justkui eksisteerivad, kuid osutuvad lähemalt vaadates pettepiltideks ja kübertrollideks. Peaksime naasma päris elu, tõelise looduse ja vanamoodsate inimsuhete juurde, kus üksteisega suheldakse otse ja kus üksteist armastatakse. Kus eesmärk ei ole pinnaline lõbu, vaid tuntakse ehtsat ja kestvat vaimselt rõõmu, just seda, mida soovis inimesele püha Thomas. Tema ja tema apologeet Chesterton on sillapead, mille abil näeme, et usu ja vaimu väärtused ulatuvad üle ajastute.

 

Katkend Gilbert Keith Chestertoni raamatust „Püha Aquino Thomas. Juhm härg“ (Gallus, 2022)

Igaüks, kes üritab populariseerida keskaja filosoofiat, peab kasutama väga nüüdisaegset ja mittefilosoofilist keelt. Siinkohal ei irvita ma modernsuse üle. Põhjus tuleneb asjaolust, et meie aja inimesed on, eriti kunstide vallas, meeleolude ja emotsioonidega nii palju tegelnud, et on välja töötanud ulatusliku, kuid ebatäpse sõnavara, mis käsitleb pigem õhustikku kui tegelikku hoiakut või positsiooni. Nagu mujal märgitud, on isegi tänapäeva filosoofid pigem moodsad luuletajad, kes annavad tõelegi isikupärase varjundi ja vaatavad sageli elule läbi mitut värvi prillide. Öelda, et Schopenhaueril oli sinakas ja William Jamesil pigem roosakam maailmavaade, annab tihti rohkem, kui nimetada esimest pessimistiks ja teist pragmaatikuks. Tänapäeva tujukusel on oma väärtus, kuigi tänapäeva inimesed hindavad seda üle.

Ka keskaja loogikal oli oma väärtus, kuigi hilisel keskajal hinnati seda üle. Ent mõte on selles, et keskaja inimeste tutvustamiseks meie aja inimestele peame tihti kasutama tänapäevast meeleolude keelt. Vastasel juhul läheb karakter kaduma, sest arusaamu kõigist keskaja tegelastest mõjutavad teatud eelarvamused ja teadmatus. Ometi on midagi, mis kiirgab suure valgusena üle kogu Aquino püha Thomase tegevuse. Midagi täiesti primaarset ja tema enda poolt võib-olla teadvustamatut, mille ta oleks ehk kõrvalise isikuomadusena tähelepanuta jätnud ja mida nüüd saab väljendada ainult üsna viletsa ajakirjandusliku fraasiga, mida ta ise oleks nähtavasti pidanud päris mõttetuks.

Selle jaoks on siiski ainult üks tabav sõna – optimism. Ma tean, et see sõna on kahekümnendal sajandil isegi rohkem degradeerunud kui üheksateistkümnendal. Inimesed olid hiljuti optimistid sõja suhtes; praegu räägivad nad optimistidena kaubanduse elavnemisest; homme võivad nad öelda, et on optimistid rahvusvahelise lauatennise turniiri suhtes. Aga viktoriaanliku ajastu inimesed mõtlesid midagi enamat, kui kasutasid sõna „optimist“ Browningi, Stevensoni või Walt Whitmani kohta. Põhimõtteliselt kehtib see termin Aquino Thomase kohta veelgi laiemas ja aredamas tähenduses kui nende meeste puhul. Püha Thomas uskus kõige kindlama ja kolossaalsema veendumusega ellu; millessegi sellisesse, mida Stevenson nimetas „elu elamisväärsuse suureks teoreemiks“. See hingab tema esimestes fraasides olemise tõeluse kohta. Kui sünge renessansiajastu intellektuaal ütleb: „Olla või mitte olla – selles on küsimus“, vastab kogukas keskaja õpetlane kindlasti kõuehäälel, „Olla – see on vastus!“ Siin on oluline asja tuum. Loomulikult räägivad paljud renessansist kui ajast, mil teatud inimesed hakkasid uskuma ellu. Tegelikult oli see aeg, mil vähesed inimesed lakkasid esimest korda uskumast ellu. Keskaeg seadis palju, mõneti koguni liigseid piiranguid üldisele inimlikule ihale ja isegi eluhullusele. Neid piiranguid kehtestati sageli fanaatiliselt ja marutõbiselt inimeste suhtes, kes seisid vastu suurele loodusjõule – nimelt elu ihkavate inimeste suhtes. Enne nüüdisaegse mõtte algust ei tulnud neil aga iial võidelda inimestega, kes soovisid surra. See õudus ähvardas neid aasiapärases katarluses, kuid ei saanud neile kunagi normaalsuseks – kuni praeguseni.

See tõsiasi saab tegelikult elavaks, kui võrdleme suurimat kristlikku filosoofi ainsate meestega, kes olid mingil moel temaga võrdsed või suutsid olla tema rivaalid. Need olid inimesed, kellega ta otseselt ei väidelnud; enamikku neist polnud ta kunagi näinud; mõnest polnud ta kunagi kuulnudki. Platon ja Augustinus olid ainsad, kellega ta sai arutleda nagu Bonaventura või isegi Averroesega. Kuid tema ja katoliku teoloogia ainsaid tõelisi rivaale peame otsima mujalt. Nad on suurte paganlike süsteemide juhid; mõned neist olid väga iidsed, teised väga uudsed nagu Buddha ja Nietzsche. Just siis, kui näeme Aquino hiiglaslikku kuju sellel tohutul ja kosmilisel taustal, mõistame, et ta oli ainus optimistlik teoloog ja et katoliiklus on ainus optimistlik teoloogia. Teoloogia lahjutamisest ja usutunnistuse segamisest kõigega, mis sellele vastu räägib, saab teha midagi leebemat ja meelepärasemalt, kuid püsivate suurte usutunnistuste seas on kristlus ainus, mis pooldab täiel määral elu.

Religiooniteadus on tõepoolest võimaldanud meil usundeid võrrelda ja neid vastandada. Viiskümmend aastat tagasi üritati tõestada, et kõik religioonid on suuresti ühesugused, tõestades vaheldumisi, et nad kõik on võrdselt väärtuslikud ja võrdselt väärtusetud. Sealt alates muutus teaduslik protsess ühtäkki teaduslikuks ja on avastatud nii kuristike sügavusi kui ka mägede kõrgusi. Võrratu parendus oli see, et tõsiusklikud inimesed peaks üksteist austama. Kuid austus paljastas erinevused seal, kus põlgus nägi vaid ükskõiksust. Mida rohkem me tegelikult hindame Buddha üllast tundepöörangut ja maailmast lahtiütlemist, seda enam näeme, et intellektuaalselt oli asi vastupidi ja peaaegu vastandlik maailma päästmisele Kristuse ohvri kaudu. Kristlane tahab põgeneb maailmast kõiksusesse, budist soovib põgeneda kõiksusest isegi rohkem kui maailmast. Üks tunnistab end olematuks, teine pöördub tagasi enda loomise juurde: oma Looja juurde. Tegelikult vastandub see nii ehedalt kujutlusele ristist kui elupuust, et puudub vähimgi õigus neid kahte kõrvuti seada justkui oleks nende tähendused võrdsed. Nad on ainult ühes mõttes paralleelsed ja võrdsed: kui kink ja lohk, kui küngas ja org. Mõnes mõttes on ülev meeleheide selle jumaliku hulljulguse ainus alternatiiv. Tõsi on isegi, et tõeliselt vaimne ja intellektuaalne inimene peab seda omamoodi dilemmaks, väga raskeks ja kohutavaks valikuks. Maailmas on vähe muud, mida saaks nende kahe mõttevoolu terviklikkusega võrrelda. See, kes ei roni Kristuse mäele, langeb tegelikult Buddha kuristikku.

Sama kehtib enamiku teiste paganliku inimkonna alternatiivide kohta, ehk küll vähem läbinähtaval ja väärikamal moel. Peaaegu kõik need usundid on veetud tagasi taassündimise keerisesse, mida teadsid kõik antiikrahvad. Peaaegu kõik nad naasevad tagasipöördumise idee juurde. Buddha kirjeldas seda süngelt kurbuse rattana. Tõsi, et sellist korduvust, mida Buddha kirjeldas kurbuse rattana, õnnestus vaesel Nietzschel tegelikult kirjeldada kui rõõmsat tarkust. Võin ainult öelda, et kui tühipaljas kordumine oli tema idee rõõmsast tarkusest, siis huvitaks mind, kuidas ta kujutas ette kurba tarkust. Kuid Nietzsche puhul ei kuulunud see avaldus tegelikult mitte tema läbimurde, vaid allakäigu aega. Ta jõudis selleni oma elu lõpul, olles vaimse kokkuvarisemise äärel. Tegelikult on see vastuolus tema varasemate ja elegantsemate loomesädemetega metsikust vabadusest või seninägematust ning loomingulisest innovatsioonist. Vähemalt üks kord üritas ta välja murda – kuid ka tema murdus sellel rattal.

Ent püha Thomase usk on maa peal ainus, mis on ülendatud ning vabastatud kõigist maailma ratastest ja keeristest; mis on kaalukas ning tasakaalukam kui idamaine metafüüsika ja paganlik toredus ühes välise hiilgusega. Tema usk on ainus, mis eluliselt ja kujukalt kuulutab, et elu on elav lugu, millel on suurepärane algus ja võrratu lõpp; mis juurdub Jumala ürgses rõõmus ning leiab oma teostumise inimkonna lõplikus õnnes; see algab hiigelkooriga, kus Jumala inglid hõiskavad rõõmust, ja lõpeb müstilises osaduses, mis avaldub varjatult nendes iidsetes sõnades, mis liiguvad nagu arhailine tants: „Sest Tal on inimestest hea meel!“

Siinse eskiisi eesmärk on olla filosoofias visandlik, teoloogias napisõnaline või üsna tühi ja saavutada pühaduse teemal midagi enamat kui kombekas vaikus. Ometi on siinse raamatukese taak, mille juurde peame teatava monotoonsusega korduvalt naasma, tõsiasi, et selles loos sõltus filosoofia teoloogiast ja teoloogia omakorda pühadusest. Teisisõnu, see peab kordama esmast tõsiasja, mida rõhutati esimeses peatükis: Aquino Thomase suur intellektuaalne looming oli kristlik ja samas katoliiklik looming ning seda ei saa mõista millegi muuna. Aquino oli see, kes ristis Aristotelese, Aristoteles ei saanud ristida Aquinot. See oli puhtalt kristlik ime, mis äratas suure pagana surnuist. Seda saab tõestada kolmel viisil (nagu püha Thomas ise oleks öelnud), millega oleks hea siinne peatükk kokku võtta.

Esiteks, püha Thomase elu kinnitab, et ainult tema tohutu ja kindel õigeusklikkus sai toetada nii paljusid asju, mis näisid tollal kalduvat õigest usust kõrvale. Ligimesearmastus varjab paljusid patte ja selles mõttes varjab ortodoksia paljusid ketserlikke õpetusi või asju, mida on eksikombel rutakalt peetud ketserluseks. Just seetõttu, et tema isiklik katoliiklus oli nii veenev, anti tema ebaisikulisele aristotelismile võimalus. Ta ei lõhnanud haokubu, vaid tuletuki järele. Tuletuki, mille ta vaistlikult jalamaid haaras, kui algas tegelik rünnak olemuslikult katoliikliku eetika vastu. Tüüpiliselt küüniline meie aja fraas viitab mehele, kes on nii hea, et ei kõlba millekski. Püha Thomas oli jällegi nii hea, et ta sobis iga asja jaoks. Ta andis garantii sellele, mida teised pidasid kõige metsikumateks ja julgemateks spekulatsioonideks, mis lõpevad tühiasjade kummardamisega. Ükskõik, kas ta ristis Aristotelese või mitte, oli ta tegelikult Aristotelese ristiisa, tema tunnistaja. Ta vandus, et vana kreeklane ei tee midagi halba, ja terve maailm usaldas tema sõnu.

Teiseks, püha Thomase filosoofia kinnitas, et kõik sõltus uuest kristlikust motiivist uurida fakte lahus usutõdedest. Tomistlik filosoofia alustas kõige madalamate mõttejuurte, meelte ja mõistuse aabitsatõdedega, sellega, mida paganlik mõttetark oleks põlastanud, nagu ta põlgas enda jaoks ainult teenri seisusse alandatud kauneid kunste. Kuid materialism, mis on pagana jaoks lihtsalt künism, võib kristlase jaoks tähendada kristlikku alandlikkust. Püha Thomas oli hakatuseks nõus jäädvustama materiaalse maailma fakte ja aistinguid, nagu olnuks valmis alustama kloostrielu pestes taldrikuid ja teisi nõusid. Tema aristotelismi mõte seisnes selles, et isegi kui konkreetseid asju terve mõistusega uurida on omamoodi teenritöö, ei tohiks häbeneda olla servus servorum Dei. Paganate seas võis lihtsast skeptikust saada pelgalt küünik; Diogeneses oma vaadis oli alati kübeke kisakõri. Kuid isegi küünikute mustus muutus pühakute seas vääristatud põrmuks ja tuhaks. Jättes selle kahe silma vahele, ei taipa me ajaloo suurima revolutsiooni kogu tähendust. Oli olemas uus motiiv alustada kõige materiaalsemate ja isegi kõige tähtsusetumate asjadega.

Kolmandaks, püha Thomase teoloogiat toetab kolossaalne tõde, mis toetab kogu seda teoloogiat või mis tahes teist kristlikku teoloogiat. Oli tõesti ilmnenud uus põhjus suhtuda tavaliste inimeste meeltesse, kehaaistingutesse ja kogemustesse aupaklikkusega, mida suur Aristoteles oleks üksisilmi jõllitanud ning millest ükski muistse maailma inimene poleks aru saanud. Keha polnud enam see, mis ta oli siis, kui Platon, Porphyrios ja vanad müstikud selle surma rüppe jätsid. Ta oli risti poodud. Ta tõusis hauast. Hingel polnud enam võimalik põlata keha ja selle meeli, sest need olid kuulunud Temale, kes oli suurem kui inimene. Platon võis keha põlata, kuid Jumal ei põlenud seda mitte. Meeled said tõesti pühitsetud, nagu neid katoliku ristimistalituses ükshaaval õnnistatakse. „Näha tähendab uskuda“ polnud enam pelgalt idioodi või tavainimese klišee, nagu Platoni maailmas. Nüüd oli see seotud tõelise usu tegelike olukordadega. Need inimajule sõnumeid saatvad pöördpeeglid, see ajju tungiv valgus, olid Jumalale endale näidanud teed Betaaniasse ja heitnud valgust Jeruusalemma kõrgele kaljule. Need kõrvad, milles kaikusid harilikud helid, andsid Jumala salajasele teadmisele märku ka teele palmioksi puistava massi lärmist, ja rahvahulgast, kes nõudis ristilöömist. Pärast seda, kui inkarnatsioonist sai meie tsivilisatsiooni kese, pidi vältimatult pöörduma tagasi materialismi juurde: tuli hakata tõsiselt väärtustama mateeriat ja inimese keha. Kristus oli üles tõusnud, paratamatult tuli surnust äratada ka Aristoteles.

Need on kolm tegelikku ja vägagi piisavat põhjust, miks üldsus pühaku kindlat ja objektiivset filosoofiat toetas. Siiski oli ka muud, midagi väga suurt ja ebamäärast, mida olen püüdnud seda peatükki lisades ähmaselt sõnastada. Seda on raske täielikult väljendada ilma, et kaasneks oht olla rahvalik või see, mida tänapäeva inimesed üsna ekslikult rahvalikuks peavad – lühidalt, religioonilt mindi üle religioossusele. Aquino üldist tooni ja meelelaadi on sama raske vältida nagu päevavalgust suure maja akendes. Tema meele positiivne hoiak oli otsekui täidetud päikesevalgusega ja küllastatud loodud asjade imede soojusest. Tema usukogukonnas on teatav isiklik hulljulgus, mille tõttu usklikud lisavad oma isikunimedele kolmainsuse ja lunastusega seotud vapustavaid tiitleid. Nii on nunnad võtnud lisanime Püha Vaimu auks ja mõnigi tõstnud turjale sellise koorma, nagu püha Ristija Johannese tiitel. Selles mõttes võib meie uuritavat meest nimetada eriliselt – püha Thomas Looja. Araablastel on ütlus Jumala saja nime kohta. Kuid neil on ka pärimus ühest kohutavast sõnulseletamatust nimest, mis tähistab olemist ennast, olles tumm ja ometi nii hirmuäratav nagu hetkeline kuuldamatu hüüd – nimelt Absoluudist. Vahest pole ükski inimene peale püha Thomase iial jõudnud nii lähedale, et kutsuda Loojat Tema enda nime järgi, mida saab kirjutada ainult „Mina Olen“.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga