200 aastat Thomas Kempise suurteose „De imitatione Christi“ eesti keeles ilmumisest

200 aastat Thomas Kempise suurteose „De imitatione Christi“ eesti keeles ilmumisest

 

„Kristuse jälgedes“ (ld De imitatione Christi) on vaimulooming, mis ületab ajastute piirid. Seda Thomase suurteost on võrreldud Piibliga – tõenäoliselt ongi see kristlikus maailmas Piibli järel enim kordi välja antud raamat. Inimestele on vaja ikka ja jälle meenutada, et Jeesus Kristus on eluvalgus, mis näitab teed, ja seepärast manitseb Thomas läbi kogu teose „Tema elu ja käitumist jäljendama, kui tahame tõesti valgustatud saada ja südamepimedusest vabaneda. Seepärast olgu meie esimeseks mureks Jeesuse elu alatiselt silmas pidada“ (I raamat, 1:1).

„Kristuse jälgedes“ eesti keeles

Kempeni Thomase suurteose „Kristuse jälgedes“ (ld De imitatione Christi) eestikeelsena ilmumisest möödus 200 aastat. 1821. aastal trükiti teadaolevalt esimene eesti keeles neljast raamatust koosnev tervikteos pealkirjaga „Käimissest Kristusse järrel. Nelli ramatut, mis Ma kele on üllespannud Karel Maddis Henning“. Selle kordustrükk oli 1841. aastal. Pool sajandit hiljem, 1891. aastal valmis Johannes Kasemetsa uus tõlge pealkirjaga „Kristuse järelkäimisest“. Kasemets võttis tõlkimise ette, sest nagu ta ütles varasema versiooni kohta: „… et sel ajal veel eesti keele tundmine väga puudulik oli, siis on see trükk väga raske lugeda ja ei või edasi lugedes kohe selget aru saada, mis ta tahab ütelda; ja palju sõnu, mis praeguses eesti keeles pruugitavad ei ole, lugemise ja arusaamisele palju takistust tegevad“. 1939. aastal ilmus „Kristuse jälgedes“ kolme esimese raamatu uus tõlge Valter Pabsonilt, mille kordused olid 1991. aastal faksiimiletrükis ja 2003. aastal Anneli Sihvarti toimetatult koos pikema eessõnaga. See viimane „Kristuse jälgedes“ oli 6. eestikeelne väljaanne.

IV raamat on mõneti eraldiseisev, olles pühendatud ainult ühele teemale – armulauasakramendile. Wilhelm Normann tegi 1825. aastal koguteose esmatõlkest IV raamatu eriväljaande pealkirjaga „Meie Issanda Jesusse Kristusse pühha öhto sömaaeg. Üks walmistamisse ramat süddame ärratamisseks neile kes Issanda armo laule tahtwad minna“ (kordustrükid 1863 ja 1868), lisades Thomase tekstile põhjaliku käsitluse luterlikust armulauateoloogiast. Mõnevõrra üllatav, kuidas luterlik armulauavagadus on niisuguse reformatsioonieelse teksti omaks võtnud.

200 aasta tähistamiseks ilmus 2021. aasta lõpul juubeliväljaanne: „Kristuse jälgedes“ IV raamat „Harras manitsus Kristuse pühast ihust osasaamiseks“ Olav Marani tõlkes. IV raamat sai avaldatud eraldi väljaandena, kuna esimest kolme raamatut on viimase sajandi jooksul korduvalt trükitud ja on lugejale kergesti kättesaadavad.

Thomas Kempisest ja tema suurteos

Thomas Hemerken van Kempen  ehk Thomas Kempisest, ladinapäraselt Thomas a Kempis sündis 1379. või 1380. aastal Kempeni külas Reinimaal. Tema vanemad olid Jan ja Gertrud. Thomase esimeseks vaimulikuks teenäitajaks oli ta vanem vend Johannes, kes sai haaratud tollal levima hakanud vaimulikust elukäsitusest, mida nimetati devotio moderna, eesti keelde tõlgitud kui „uus vagadus“. Vend Johannes olid Thomasele otsustavatel perioodidel vaimseks teenäitajaks – kooliaastatel Deventeris kuni mungaelupidamiseni  –, kuid veel enam ühenduses „uue vagadusega“ ja selle teerajaja Geert Grootega. Johannes oli Geert Groote (1340–1384) õpilane, Thomasest sai Groote õpilase Florentius Radewijnsi (1350–1400) õpilane. Thomas jõudis 1399. aastal Sint-Agnietenbergi kloostrisse, andis mungatõotuse 1406. aastal, pühitseti preestriks 1413/1414. aastal ning jäi kloostriga seotud 72 aastaks, olles ka kloostri prioriks. Thomas elas 91-aastaseks ja suri 25. juulil 1471. Maetud oma kodukloostri kalmistule.

Ladinakeelse „De imitatione Christi“ autoriteks on lisaks Thomasele pakutud kümneid nimesid. Kirjanduskriitikud on võtnud eelduseks, et kuulus teos peaks kuuluma mitte vähese haridusega ja külast tulnud mungale, vaid vaimuhiiglastele, kelleks võinuksid olla näiteks XIV sajandi müstikud Johannes Tauler, Heinrich Seuse või Geert Groote. Nüüdseks on piisavalt hästi tõestatud, et tervikteose autor on ikkagi Thomas Kempisest. On võetud tõena tema oma käega selgelt signeeritud kinnitus 1441. aastal valminud autograafi lõpus.

XV sajandi keskpaik, mil Thomas Kempisest tegutses ja kirjutas, oli raamatute levimiseks soodne aeg. Trükikunsti leiutamisega ja laialdaselt kasutusele võtmisega sai rahvamasside kätte niihästi Piibel kui ka „Kristuse jälgedes“, tõlgituna mitmesse keelde. Keskhollandikeelne tõlge oli olemas juba 1440. aastal, saksakeelne käsikirjaline tõlge 1434. aastal, ingliskeelne tõlge umbes 1475. aastast ja prantsuskeelne tõlge umbes 1490. aastast.

„Kristuse jälgedes“ ei ununud renessansiaja armastatud teoseks, vaid jäi loetavaks igal järgmisel sajandil. Kristuse jäljed ulatuvad kuni XXI sajandisse ja ka edasi.

Devotio moderna ehk uus vagadus

Thomase „De imitatione Christi“, otsetõlkes „Kristuse jäljendamisest“ sündis vaimulikus õhkkonnas, mille oli loonud devotio moderna. Devotio moderna, „uus vagadus“ oli eluhoiak, mis kujunes ja levis Hollandi müstiku ja tulise äratusjutlustaja Geert Groote kuulutuse mõjul, haarates kaasa nii vaimulikke kui ilmikuid. Seejuures on Thomasel tõesti palju ühist Grootega, esindades tolle aja moodsaimat vaimulikku elutunnetust. Thomas oli devotio moderna teise põlvkonna esindaja.

Devotio on läbiv mõiste ka „Kristuse jälgede“ IV raamatus, mida on Olav Maran märgistanud sõnadega „harras pühendumine“, millest kumbki sõna võib kontekstist tulenevalt esineda ka üksi. „Uut vagadust“ saab niisiis mõista kui uuel viisil pühendumist Jumala tahte otsimisele ja täitmisele ning püüet läheneda Jumala pühadele asjadele hardustundega, s.t sügava alanduse ja aukartusega. Usu tuumaks sai isiklik armastusühendus Jumalaga.

See oma aja kohta uus eluhoiak ajendas Jumala tahte otsijaid koonduma osadusringidesse Piibli lugemiseks ja vaimulikeks kõnelusteks. Liikumine sai alguse Deventeris, tänapäeva Hollandis, kus nad nimetasid endid „ühiselu vendadeks“. Hiljem muutusid need ringid kindlama vormiga kodukogudusteks ning tekkisid ka sellised ühiseluvormid nagu vendademajad ja õdedemajad, kus elati üsna kloosterlikult.

Devotio moderna uus vaimulaad esindas üht suunda paljudest, üht võimalikku vastust paljude teiste vastuste seas. See ei lahendanud ära kõiki küsimusi ja ega saanukski, kui piirdutakse vaid ärapöördumisega maailma kärast usulisse sisekaemusesse. Kuid lihtsuse rõhutamine ja kohati isegi lihtsameelsus polnud resignatsiooni või lootusetuse väljendus, vaid praktilise elu ühendamine praktilise vagadusega. See oli jumalariigi seaduse asetamine elu keskmesse, elu ühisusse: üheskoos loeti ja uuriti Pühakirja ja levitati usulist kirjandust, jutlustati, arutleti hingehoidlikel teemadel, oldi agarad oma pattude pihtimises, ja seda mitte ainult preestrile, vaid ka üksteisele. See oligi vagadus uuel moel, mis erines keskaja lõpuks allakäinud ja rahvasuus väljanaerdud klerikaalsest vagatsemisest. Arusaadav, et vennad-õed otsisid mõttekaaslasi ning leidsidki. Kuigi selles osales preestreid ja kuigi ühiselu majades elati kloosterlikult, tuleb uut vagadust näha eelkõige ilmikliikumisena, mis ühendas igat sorti jumalainimesi, vaeseid ja rikkaid, mehi ja naisi.

Hoiakutes ja käitumises nad ei vastandunud milleski kirikule ega avalikule korrale. Nad tunnustasid kõiges kiriku õpetust ja jumalateenistuskorda, olemata neis asjus reformaatorid. Neid innustas vaid üksainus soov – ühineda Jumalaga, elada Jumala tahte kohaselt ja käia koos Kristusega igapäevaelus. See on kristlik müstika par excellence. See otsib teed sissepoole, vaatab hingeellu ja avastab isikliku läbikäimise Jumalaga, et sellest ammutatud jõuga elada maailma keskel. Seesmiselt kogetud osadus on iga uskliku kallis varandus, Jumala riik ja õndsus, mis ei sõltu välistest oludest, kuid annab endast märku kõiges, millega inimene tavaelus kokku puutub. Nagu ikka, suu räägib sellest, millest süda on täis.

Uus mõttelaad väljus rahva sekka. Seejuures tuleb arvesse võtta, et kui midagi uut sünnib, ei tule see olematusest, sest mida keegi enese jaoks avastab, on kusagil varjatult juba olemas. XV sajandisse astunud Euroopa vaimses õhustikus oli ootusärevust, tõelise vagaduse igatsust ja meeletut pürgimust, mida võisid ühiselu vennad tajuda samamoodi koos tolle aja inimestega, kuid just need vennad olid tabanud õige aja ja leidnud väljendusviisi, mis tundus ühel hetkel nii loomulik ja iseenesestmõistetav väljendama rahvahulkade usutunnetust.

Keskaja mõttelaadi seljataha jätmine

Keskaja lõpufaasis tuligi nähtavale rida uudsusi, mida tagantjärele osatakse pidada reformatsiooniaja eelmärkideks. Uusaja saabumist kuulutas mitte ainult kosmoloogiline maailmapildi muutumine heliotsentriliseks, vaid kogu läänemaailma mõttelaadi muutus koos usulise eneseteadvuse jõulise tõusuga. Igatahes elati rahutul ajal, „Jumala ootamise ajal“, nagu on seda üleminekuaega iseloomustanud teoloog Heinz Zahrnt, sest näis, et inimkonna kasutuses olevad vahendid rahuldada õhtumaa tsivilisatsiooni õigustatud ootusi on end ammendanud. Sel ajal ei istunud keegi käed rüpes. Toimusid kloostrireformid ja reformkirikukogud, oli niihästi kramplikke püüdlusi kinnistada juba olnut kui ka raevukat täiesti uuesti alustamist. XV sajandil ilmusid järjepanu rahvakeelsed piiblitõlked, mis vabastasid usulise mõtlemise kanoniseeritud ladina keele kütkest ja tõid jumalasõna allikad rahvale lähemale, trükikunsti laialdase levimise toel hoogustus vaimulik kirjutamine, kirikulaulu kõrvale sündis vaimulik rahvalaul, mis käis kaasas palverännakutel ja usklike kogunemistel.

Kui avastati uuel ja värskel viisil, kuidas Kristus elab ja valitseb uskliku elus, kuidas Issand ise saab elu lätteks ja tugevdab inimest seestpoolt, siis pole inimene põgeneja – ei kirikust ega maailmast. Vastupidi, ta läheb olukordadele ja katsumustele vastu ja lahendab sõlmküsimusi tegusalt ja teadjana. Ta pole kunagi kaotaja, kui on koos oma Issandaga. Aga sellel uuel, seesmiselt rajatud enesekindlusel olid tagajärjed. Uus vagadus hakkas vaiksel viisil ümber kujundama keskaja ühiskonda, alates sellest, mis puudutas kirikut ja kiriklikku elulaadi. Nagu öeldud, uus vagades ei vastandunud kirikuelu vormidega, kuid muutis neid ikkagi: uus hoiak tõi kaasa selle, et inimeste tähelepanu pöördus kirikuseadustest ja korrast mujale. Just see ükskõiksus väliste vormide vastu mõjuski väliseid vorme murendavalt.

Kui isiklik osadus Jumalaga on usutuum, siis see avaldab mõju kõigele, ka kirikuelule ja kujundab suhtumist dogmadesse, sakramentidesse, kiriku korraldustesse. Kirik vajab vaga ja jumalakatlikku inimest. Kuid kiriku vaimulikkond, õpetusamet, kirikukogud ja paavstid said lõpuks näha, et olles vaga oma südames ja kandes kõikjal kaasas lähimat sõpra Jeesust Kristust, on inimene vaba. Vagaduses, enesest loobumises, koos sellega oma võimetest, saavutustest, oskustest ja isegi omal jõul saavutatud pühadusest loobumises saab inimene vabaks. Uus vagadus ei pööranud oma vabadust kunagi kirikukorra vastu, kuid omas seesmist selgroogu ja väärikust, mis jättis kõik maise ja vormilise ajutiseks ning asetas asjade väärtuse Jumala armu valgusesse. Issanda armu peale võivad loota ka need, kes pole veel täiuslikud, aga usaldavad täiesti ja kõiges Kristust. „Kristuse jälgedes“ õpetab väga julgelt: „Mina pean püüdma viibida tõelise usu valguses ja selles käia, kuni koidab igavese päeva valgus ning kujud ja varjud mööduvad. Kui saabub täiuslik, kaob tarvidus sakramentide järele, kuna õndsad taevases kirkuses ei vaja enam tervendamist“ (IV raamat, 11:2).

See vabadus toob kaasa sõltumatuse asjadest, mis ümbritsevad inimest väliselt. Isiklik südamevagadus on sisulisem ja tähtsam kui usurituaalid; niisugune meelelaad muutis suhteliseks ja küsitavaks keskaja lõpul vallandunud palverännakud, reliikviad, ostetavad indulgentsid ja muu. Kõigel, mida tehakse kirikus, on väärtust ainult hinge kosutuse pärast, sest inimese ainus igavikuline vara on tema Issand Kristus. Eriti paistab hoiaku muutus silma sakramentide väärtustamises. Armulauasakrament on kallis ja igatsetud and, kuid selle kallidust kaalub tõeline igatsus ühenduse järele hinge Issanda endaga. Väline nii palju enam ei loe, sest uue vagaduse mõtlemise kohaselt saab iga inimene olla ühenduses Kristusega igal ajal ja olukorras: ka siis, kui kirikulistele ei jagu armulauda, nagu keskajal oli, kui armulaud kujunes kleeruse eesõiguseks. Kristus ise on sakrament uskliku inimese hinges.

Ka arusaamine kirikust muutus ajapikku: kui katoliku kirikul oli olnud aega end paika seada tuhandeaastase sammuga ja tegeleda iseenese ülalpidamisega, siis nüüd hakkas esile tõusma kiriku väliselt varjatum kutsumus, mis seisneb uskliku inimese juhtimises osadusse Jumalaga. Kirikut on vaja mitte kiriku enese, vaid inimese jaoks. Õhtumaa renessanss märkaski inimest, et teda aidata teekonnal maisusest jumalikustumisse. Veel sajand edasi, kui tõusis esile järgmine põlvkond keskaegse religioossuse reformijad, kes äratasid ellu uued vagaduseideaalid: Teresa Avilast, Risti Johannes, Ignatius Loyolast, François de Sales, kuigi ehmatusena mitte kõik uus ei mahtunud enam paavstikiriku raamidesse, kui üles astusid ka Martin Luther, Ulrich Zwingli ja Johann Calvin või radikaalse reformatsiooni eesminejad. Need mehed ja naised, panustades igaüks omal moel, on tunnistanud, et käisid Issandat Kristust järele aimates selsamal vaimsel inspiratsiooniliinil, mis oli kätte näidatud Thomase „Kristuse jälgedes“.

Kristliku müstika õilsad traditsioonid

„Kristuse jälgedes“ oli sündinud devotio moderna rüpes, kuid murdis end lahti ajastu raamidest ja hakkas elama iseseisvat elu, leides koha vaimulike raamatute seas nii ühel kui teisel pool reformatsiooni lahutusjoont. Võib öelda ka nii, et „Kristuse jälgedes“ on sillaks eri suunda arenevate usutunnetuste vahel ja see sild ulatub igaüheni ning ühendab kõiki vagasid hingi, kes otsivad Jumalat. See on kristliku müstika peamine idee.

Thomas Morus olevat tunnistanud, et „Kristuse jälgedes“ on üks kolmest raamatust, mis igal inimesel peaks olema. Jesuiitide ordu rajaja Ignatius Loyola luges iga päev sellest peatüki või kaks ja andis uurida oma vendadele. Metodismi rajaja John Wesley oli veendunud, et hoiab käes kristliku elukunsti parimat kokkuvõtet, mida ta eales on lugenud. Rääkimata paljudest mõjutatutest, nagu Gerhard Tersteegen, Johann Arndt, Philipp Jakob Spener, John Newton, John Henri Newman, Jeesuslapse Thérèsa, Dag Hammarskjöld, Carl Gustav Jung, Dietrich Bonhoeffer, Johannes XXIII, Thomas Merton ja aina edasi. Pole siis imestada, et „Imitation of Christ“ on Agatha Christie krimiraamatutest tuntud miss Marple käeulatuses tema öökapil.

Kui uurida koguteost „Kristuse jälgedes“ tervikuna ja lugeda kõiki nelja raamatut järjepanu, siis tuleb nähtavale kristliku müstika kõige üldisem skeem: puhastumine, purgatio, valgustamine, illuminatio ja ühinemine, unitio. Need on astmed, mida mööda liigutakse täiuslikkusele viivat teed. Selles on kindel järjekord, kuidas asjad käivad. Järgmisele astmele jõuab see, kes on eelmise astme õppetunnid läbinud.

Nii on ka „Kristuse jälgedes“: kõigepealt toimub hinge puhastamine kõigest välisest ja häirivast, kõigest maisest ja inimlikust ning iseenda soovidega tegelemisest; sellele järgneb jumalike mõtetega valgustamine ja inimese arusaamine tema kõrgemast kutsumusest ellu koos Jumalaga. Ning täiuslik asi, lõplik ja täielik ühinemine Jumalaga leiab aset armulaual, millest kõneldakse IV raamatus. Neli raamatut on pealkirjastatud järgmiselt (viimase eestikeelse tõlke järgi)

  • Kasulik manitsus vaimseks eluks (Admonitiones ad vitam spiritualem utiles).
  • Manitsused, mis meid endasse viivad (Admonitiones ad interna trahentes).
  • Seesmisest trööstist (De interna consolatine).
  • Harras manitsus Kristuse pühast ihust osasaamiseks (De devota exhortatione ad sacram Corporis Christi communionem).

Kui esimesed kolm tegelevad inimhinge häälestamisega õigele lainele, selleks et elada koos Kristusega, temaga kõneledes ja teda järele aimates, siis müstilise teekonna lõpetab IV raamat, mis ülistab aulist ühinemist Jumalaga.

Elu koos Kristusega on imeline, nii selle alguses kui ka küpsuses ning igavikuski. Igaüks võib end leida äratuntaval viisil evangeeliumi sündmustikust, kui Jeesus käis inimeste seas maa peal. Seal on pimeda Bartimeuse juhtum, kes kisendab „Issand, halasta minu peale“ ja talle öeldakse, et Issand kutsub enese juurde (Mk 10:47-49); seal on Matteus, kes jättis kõik maha, kui Issand kutsus teda enesele järgnema (Mt 9:9); Jeesust teenitakse nagu Marta ja kuulatakse Tema õpetusi nagu Maarja (Lk 10:38-42); kogetakse kaotusvalu nagu naised Kolgata risti all ja taas kohtutakse ülestõusnud ning muudetud Issandaga, nagu juhtus Maarjaga Magdalast (Jh 20:11-18). Issand tõotas oma jüngritele, et igavikus saavad nemadki olla seal, kus on Tema oma taevasel troonil.

Kuid jüngriksolemise otsustav hetk oli siis, kui Kristus avaldas suure saladuse ja andis iseennast inimese pärisosaks, luues püsiva eluosaduse selle läbi, et tuleb lunastuse armu märgina inimese sisse. Sellest kõneles Jeesus päeval, mil suur osa jüngreid lahkus Tema juurest, sest Jeesuse nõue tundus liiga ränk. Jeesus ütles, et Tema on eluleib, mis tuleb taevast, Tema ihu ja veri, ning „kes Minu liha sööb ning Minu verd joob, see jääb Minusse ja Mina temasse“ (Jh 6:56); „kes seda leiba sööb, elab igavesti“ (Jh 6:58). Küsimus on jumaliku elu vastuvõtmises või sellest loobumises. Osasaamine Kristusest armulauas, millest kõneleb „Kristuse jälgedes“ IV raamat, ongi see müstiline ühinemine, unitio.

Täielikku ühendust Kristusega igatseb usklik hing. „Seda ma palun ja seda igatsen, et täielikult ühineda Sinuga, lahutada oma süda kõigest loodust ning õppida püha osasaamise sakramendi läbi rohkem maitsma taevast ja igavest. Oh Issand Jumal, millal saan täielikult ühineda Sinuga ja ennastunustavalt Sinusse uppuda? Sina minus ja mina Sinus – kingi, et selline oleks meie püsiv ühendus!“ (IV raamat, 13:1).

„Kristuse jälgedes“ XXI sajandil

Devotio moderna vaimsust ja Thomase teost on hinnatud ka kriitiliselt. Näiteks pole mõistnud XX sajandi katoliku teoloog Urs von Balthasar (1905–1988), kuidas saab „Kristuse jälgedes“ melanhoolia ja maailmast tagasitõmbumine aidata kaasa usklike tegusale osalemisele kiriku elus ja kõigi usklike aktiivsele apostolaadile maailmas. Von Balthasari aegne XX sajandi modernne maailm ja modernne kirik olid niivõrd hõivatud teineteisega tegelemisest, et ei jäänud mahti oma sisemusse vaadata. Kõik vahendid, mis kirikul olid, tuli panna mängu kiireloomulise misjoniülesande täitmiseks – et kogu maailm kuuleks evangeeliumi veel selle põlvkonna jooksul. See mõttelaad kirjutas ette vastavate vahendite valiku. Kuid need õilsad eesmärgid täideti poolikult, sest kaks maailmasõda, mille jooksul kristlased hävitasid üksteist miljonite viisi, panid küsimärgi lääne maailma kristliku sõnumi ainult väe ja võimuga edastamise kohta.

II maailmasõja järgne lääne ühiskonna jätkuv sekulariseerumine, individualiseerumine ja pluraliseerumine tõstis tähelepanu keskpunkti üksikisiku usulise toimetuleku nüüdismaailmas. Suured narratiivid olid haihtunud koos nn corpus christianum’iga, milleks oli tuhandeaastane kiriku ja riigi sümbioos. Igaüks peab nüüd ennast ise määratlema ja ise hakkama saama. Selline asjade seis märgistas postmodernsusesse jõudmist, milles elab XXI sajand globaalselt. Postmodernne mõtlemine ei arva sugugi, et tõde on suhteline või igaühel on omaenese tõekriteerium, vaid võtab seda nii, et ei ole olemas kontekstivälist tõde, mis eksisteerib kusagil, ilma inimeseta. Tõde on tõena kehtiv siis, kui sellel on kandja, kes teeb tõe usutavaks.

Mis on sellel tegemist keskaja lõpu uue vagadusega, mida esindab Thomase „Kristuse jälgedes“? Otseselt. Keskaja lõppu ennustavas ja killustunud maailmas, kus endisaegsed enesestmõistetavad tõed ei olnud enam ilma kõhklusteta usutavad, asus inimene otsima iseennast, ja sedasama peab tegema ka XXI sajandi inimene. Keskaja kiriku ja ilmaliku valitseja võimutsemise all ägav inimene leidis vabaduse oma seesmises inimeses, kus võis kohtuda Kristusega ilma väliste mõjutajateta, ja sedasama enesemääramise vabadust läheb  vaja ka tänapäeva inimesel, mitte, et mingi diktatuur teda ahistab, vaid et ta suudaks teha hädapäraseid valikuid meeletu tarbimisühiskonna lõputute pakkumiste simulaakrumites.

Individuaalsete valikute vajadusest on rääkinud nii sotsioloogid kui ka teoloogid, nagu Peter L. Berger (1929–2017) ja Lesslie Newbigin (1909–1998): postmodernses maailmas iseendaks jäämise nimel tuleb julgeda ja suuta välja astuda abstraktsest masskultuuri diktatuurist. Miks? Sest masskultuuri rattas pöörlemine jätab inimese nälja ja alasti. Miks? Sest inimene saab vaid seda, mille järele ta sirutab käe, aga kui ta ei oska teha valikuid, ei saa ta midagi. Valiku tegemine on vältimatult vajalik ja et langetada otsuseid, tuleb omada isiklikku seisukohta, ning sellist eluviisi nimetavad Berger ja Newbigin „hereetiliseks“. Et jääda iseendaks ja panna vastu globaalse ebaisikulise tarbimisühiskonna pealetungile, pole XXI sajandi inimesele jäänud muud võimalust, kui toimida paratamatult hereetikuna selles tähenduses, et võtta vastutus ja arvestada tagajärgedega.

Nõnda on ka XXI sajandi inimese usueluga. Nüüd, kus nauditakse piiramatut usuvabadust, on massidel ükskõik, mida inimene usub või ei usu ning tegelikult ei kanna ükski usuline vorm end lõpuni välja ega aita taevariiki; keegi ei tee midagi ära inimese eest. Ja kes ei otsusta Jumala kasuks, see jääbki üksi, kui kõigil on ükskõik. Järelikult on usklikkus inimese hereetiline otsus, millest sünnib selge ja teadlik Jeesuse järgimine. Kes kõnnib oma teed, sellele on „Kristuse jälgedes“ vanad nõuanded nagu tänapäeva inimese jaoks kirjutatud:

  • Evi ise tõsist Jumala rahu, siis võid sa ka teisi inimesi rahustada. II, 3:1.
  • Õnnis on see, keda tõde ise õpetab. I, 3:1.
  • Iga inimene püüab palju teada saada. Aga mis kasu on teadmistest jumalakartuseta? I, 2:1.
  • Mis kasu on meil koolitarkusest, vaidlustest ja kõnekunstist? Alles see, kelles räägib igavene Sõna, on vaba eksimustest. I, 3:2.
  • Ära enesele eriti südamesse võta, kas mõni inimene on sinu poolt või sinu vastu. Su tegevus ja hool olgu sihitud sellele, et Jumal kõiges, mis sa teed ja ette võtad, sinu poolt oleks. II, 2:1.
  • Kui Jeesus on su lähedal on, siis on kõik hea ja midagi ei ole raske, kõik raske muutub kergeks. II, 8:1.

Thomase vaga vaimsuse keskmes on viis elureeglit, millest kinni pidada. Esiteks, ära otsi rikkust ega lugupidamist! Teiseks, võitle kõigi patuste ja isekate tungide vastu endas! Kolmandaks, võta nurisemata enda peale kõik elu katsumused! Neljandaks, edenda sõprust Jeesusega! Ja viiendaks, loe sageli vaimulikke raamatuid!

Mõni neist reeglitest tundub enesestmõistetav ja teostatav ka tänapäeva inimesele, mõni paneb järele mõtlema. Eluraskuste nurisemata kandmine pole inimestele üldiselt omane. Thomase üks kuulsamaid ütlemisi on see: „Kui kannad meeleldi oma risti, siis kannab ta sind ja viib soovitud eesmärgini, kus on kõigi kannatuste lõpp ja siht“ (II raamat, 12:5). Tema meelest on eluraskustest läbi minemine võimalik ainult koos Jeesusega – piltlikult Temaga ühes rakkes olles, nii nagu ütles Jeesus, et „Minu ike on hea ja Minu koorem on kerge“ (Mt 11:30). Kui veel modernismiaegne inimene võis arvata, et alandlikkus ja enesest loobumine on progressiivses maailmas elamist pärssiv, siis on nüüdismaailm ettevaatlikum ja võib-olla targem. On mõistlik olla lähedane sõber Jeesusega ja jäljendada Teda.

Vt ka tutvustust Meie Kirikus https://www.meiekirik.net/index.php/art/2037-kempise-thomase-teose-kristuse-jaelgedes-neljandast-raamatust

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.