Peame selgelt ja arusaadavalt ütlema, mida Euroopa kristlus täna tahab ja saab teha, et vastata kogu meie planeedi – mis on tänapäeval suures osas omavahel seotud, kuid samal ajal lõhestunud ja mitmel moel globaalselt ohustatud – rõõmudele ja lootustele, murele ja ahastusele.
- Me ei tohi teistele läheneda tõe omanike uhkuse ja ülbusega. Tõde on raamat, mida meist keegi pole veel lõpuni lugenud
- Paavst Benedictus XVI väljendas mõtet, et kirik peaks sarnaselt Jeruusalemma templiga moodustama „paganate eesõue“
- Sinodaalsus on õppeprotsess, milles me ainult ei õpeta, vaid ka õpime
Kui kristlastelt nende ajaloo alguses küsiti, mis on nende usupraktikas uut, kas tegemist on uue religiooni või filosoofiaga, vastasid nad: „See on tee.“ See on tee, mida mööda järgneda Talle, kes ütles: „Mina olen tee“. Kristlased on ajaloo jooksul ikka ja jälle selle nägemuse juurde tagasi pöördunud, eriti kriisiaegadel.
Ülemaailmse piiskoppide sinodi ülesanne on anamnees. See on meeldetuletamine, et taaselustada ja süvendada kristluse dünaamilist iseloomu. Kristlus oli tee algusaegadel ja peab jääma teeks nüüd ja igavesti. Nii kui alguses oli, nii peab olema nüüd ja igavesti. Kirik kui palverändurite osadus on elav organism, mis tähendab olla alati avatud, muutuv ja arenev. Sinodaalsus, ühine teekond (synhodos) tähendab pidevat avatust Jumala Vaimule, kelle kaudu elab ja tegutseb kirikus ülestõusnud, elav Kristus.
Kohtumispaiga tähenduslikkus
Sinod annab võimaluse kuulata üheskoos, mida Vaim kirikutele täna ütleb. Lähipäevil mõtiskleme koos kiriku sinodaalse iseloomu taaselustamise teekonna esimeste viljade üle meie kontinendil. See on lühike lõik pikast teekonnast. See väike, kuid oluline fragment Euroopa kristluse ajaloolisest kogemusest tuleb asetada laiemasse konteksti, globaalse tulevikukristluse kirjusse mosaiiki. Peame selgelt ja arusaadavalt ütlema, mida Euroopa kristlus täna tahab ja saab teha, et vastata kogu meie planeedi, mis on tänapäeval suures osas omavahel seotud, kuid samal ajal lõhestunud ja mitmel moel globaalselt ohustatud, rõõmudele ja lootustele, murele ja ahastusele.
Prahas kohtume dramaatilise religioosse ajalooga riigis. Siin on nähtud reformatsiooni algust 14. sajandil, 15. ja 17. sajandi ususõdasid ja kiriku ägedat tagakiusamist 20. sajandil. Natsismi ja stalinismi vanglates ja koonduslaagrites õppisid kristlased praktilist oikumeeniat ja dialoogi mitteusklikega, solidaarsust, jagamist, vaesust, „risti teadust“. See riik on sotsiaal-kultuuriliste muutuste tulemusel teinud läbi kolm sekulariseerumislainet: „pehme sekulariseerumise“ kiirel üleminekul agraarühiskonnalt industriaalühiskonnale, karmi vägivaldse sekulariseerumise kommunistliku režiimi ajal ja järjekordse „pehme sekulariseerumise“ üleminekul totalitaarselt ühiskonnalt haprale pluralistlikule demokraatiale postmodernismi ajajärgul. Just muutused, kriisid ja katsumused sunnivad meid otsima uusi teid ja võimalusi, mõistmaks sügavamalt seda, mis on oluline.
Paavst Benedictus XVI väljendas siin riigis visiidil viibides esmakordselt mõtet, et kirik peaks sarnaselt Jeruusalemma templiga moodustama „paganate eesõue“. Kui sektid aktsepteerivad ainult täielikult kuulekaid ja pühendunuid, peab kirik olema avatud vaimsetele otsijatele, neile, kes ei samastu täielikult kiriku õpetuste ja tavadega, kuid tunnevad siiski kristlusega teatavat lähedust. Jeesus kuulutas: „Kes ei ole meie vastu, on meie poolt“ (Mk 9:40). Ta hoiatas oma õpilasi revolutsionääride ja inkvisiitorite innukuse eest, nende katsete eest mängida viimse kohtupäeva ingleid ja eraldada teri sõkaldest liiga vara. Isegi püha Augustinus väitis, et paljud, kes arvavad, et nad on väljas, on tegelikult sees, ja paljud, kes arvavad, et on sees, on tegelikult väljas.
Kirik – meie dünaamiline sakrament
Kirik on müsteerium. Me teame, kus kirik on, kuid me ei tea, kus teda ei ole. Me usume ja tunnistame, et kirik on salasus, sakrament, märk (signum) – kogu inimkonna ühtsuse märk Kristuses. Kirik on dünaamiline sakrament, tee selle eesmärgi saavutamiseks.
Täielik ühtsus on eshatoloogiline eesmärk, mis realiseerub täielikult alles ajaloo lõpus. Alles siis on kirik täielikult ja täiuslikult üks, püha, katoliiklik ja apostellik. Alles siis näeme ja peegeldame Jumalat täielikult sellisena, nagu Ta on.
Kiriku ülesanne on hoida selle eesmärgi saavutamise soovi inimsüdames alati elavana ja samal ajal seista vastu kiusatusele käsitleda mistahes kiriku vormi, ühiskonna korraldust ja religioosset, filosoofilist või teaduslikku teadmist lõpliku ja täiuslikuna.
Me peame alati eristama kiriku konkreetset vormi ajaloos selle eshatoloogilisest vormist. See tähendab, et meil tuleb eristada teel olevat kirikut, võitlevat kirikut (ecclessia militans) võidukast kirikust taevas (ecclesia triumphans).
Kiriku käsitlemine ajaloo keskel täiusliku ecclesia triumphans’ina viib triumfi kummardamiseni, mis on ebajumalakummardamise ohtlik vorm. Veelgi enam, kui ecclessia militans ei seisa vastu iga hinnaga triumfi saavutamise kiusatusele, võib ta muutuda patuseks sõjakaks institutsiooniks.
Me tunnistame teadlikult, et seda on kristluse ajaloos korduvalt juhtunud. Need traagilised kogemused viivad meid nüüd kindlale veendumusele, et kiriku missioon on olla vaimse inspiratsiooni ja transformatsiooni allikas, austades täielikult iga inimese südametunnistuse vabadust ja hüljates igasuguse forsseerimise ja manipulatsiooni.
Sarnaselt poliitilise võimuga võib kuritarvitada ka moraalset mõjujõudu ja vaimulikku autoriteeti, nagu on meile näidanud seksuaalse, psühholoogilise, majandusliku ja vaimse väärkohtlemise skandaalid kirikus, eriti nõrgemate ja kõige haavatavamate inimeste väärkohtlemine ja ärakasutamine.
Misjon, mitte nostlagia
Kiriku alaline ülesanne on misjon. Misjon ei saa tänapäeva maailmas olla reconquista, kadunud mineviku nostalgia väljendus või proselütism, manipulatsioon, püüd suruda otsijad kiriku olemasolevatesse vaimsetesse ja institutsionaalsetesse raamidesse. Pigem tuleks neid piire avardada ja rikastada just otsijate kogemustega.
Kui võtta sinodaalsuse põhimõtet tõsiselt, ei saa misjonit mõista ühepoolse protsessina, vaid pigem koos dialoogi vaimuga, vastastikuse mõistmise poole püüdlemisega kaasnevana. Sinodaalsus on õppeprotsess, milles me ainult ei õpeta, vaid ka õpime.
Üleskutse avada kiriku templis „paganate eesõu“ otsijate lõimimiseks, oli positiivne samm sinodaalsuse suunas Vatikani II kirikukogu vaimus. Täna tuleb meil minna veelgi kaugemale. Kiriku kogu templikompleksiga on midagi juhtunud ja me ei tohi seda ignoreerida. Enne Peetruse Toolile valimist meenutas kardinal Bergoglio Pühakirja sõnu: „Jeesus seisab ukse taga ja koputab.“ Kuid ta lisas, et tänapäeval koputab Jeesus seestpoolt. Ta tahab minna välja ja meie peame talle järgnema. Peame väljuma oma praegustest vaimsetest ja institutsionaalsetest piiridest ja minema eelkõige vaeste, tõrjutute ja kannatajate juurde.
Kirik peaks olema välihaigla – seda paavst Franciscuse mõtet tuleks edasi arendada. Välihospidalil peab olema kiriku toetus, et suuta pakkuda pädevat diagnoosi (ajastu märke lugedes); ennetust (immuunsüsteemi tugevdamist nakkavate ideoloogiate vastu, nagu äärmuslus ja fundamentalism); teraapiat ja pikaajalist taastusravi (sealhulgas lepituse ja haavade paranemise protsessi pärast vägivalda ja ebaõiglust täis aegu).
Praha piiskopide sinod. Tomáš Halík esireas vasakul. Foto: Consilium Conferentiarium Episcoporum Europae
Kirik vajab liitlaseid
Selle väga arvestatava ülesande jaoks vajab kirik hädasti liitlasi – tema teekond peab olema jagatud, peab olema ühine teekond (synhodos). Me ei tohi teistele läheneda tõe omanike uhkuse ja ülbusega. Tõde on raamat, mida meist keegi pole veel lõpuni lugenud. Me ei ole tõe omanikud, vaid tõe armastajad ja selle Ainsa armastajad, kellel on lubatud öelda: „Mina olen tõde.“
Jeesus ei vastanud Pilaatuse küsimusele teooria, ideoloogia ega tõe definitsiooniga. Kuid ta andis tunnistust tõest, mis ületab kõik doktriinid ja ideoloogiad. Ta ilmutas toimiva tõe, mis on elav ja personaalne. Ainult Jeesus võib öelda: „Mina olen tõde.“ Samas Ta ütleb ka: „Mina olen tee ja elu.“
Tõde, mis pole elav ega ole tee, on pigem ideoloogia, pelgalt teooria. Ortodoksia tuleb kombineerida ortopraktikaga – õige tegutsemisega.
Me ei tohi unustada tões elamise kolmandat, sügavamat mõõdet. See on ortopaatia, õige kirg, soov, sisemine kogemus – vaimsus. Ennekõike just vaimsuse – üksikute usklike ja kogu kiriku vaimse kogemuse – kaudu juhatab Vaim meid järk-järgult tõe täiusesse. Need kolm vajavad üksteist. Ehkki ortodoksia (õige mõtlemine) võib olla intellektuaalselt atraktiivne, on see ilma ortopraktikata (õige tegutsemine) ebaefektiivne ja ilma ortopaatiata (õige tundmus) külm, ebaküps ja pealiskaudne.
Uus evangeliseerimine ning kiriku ja maailma sinodaalne ümberkujundamine kujutavad endast protsessi, mille käigus peame õppima kummardama Jumalat uuel ja sügavamal viisil – Vaimus ja tões.
Me ei tohi karta kiriku mõningate vormide hääbumist: „Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“ (Jh 12:24)
Me ei tohi otsida Elavat surnute seast. Kiriku ajaloo igal perioodil peame rakendama vaimse eristamise kunsti, tehes kiriku puul vahet elavatel okstel ja nendel, mis on kuivanud ja surnud.
Triumfi kummardamine kui surnud Jumala kummardamine tuleb asendada alandliku kenootilise eklesioloogiaga. Kiriku elu seisneb osalemises ülestõusmispühade paradoksis: eneseandmise- ja ületamise hetkes, surma muutumises ülestõusmiseks ja uueks eluks.
Usu silmade läbi ei näe me ainult jätkuvat loomisprotsessi (creatio continua). Ajaloos ja eriti kiriku ajaloos võime näha ka käimasolevaid inkarnatsiooni (incarnatio continua), kannatuse (passio continua) ja ülestõusmise (ressurectio continua) protsesse.
Sündinud kiriku ülestõusmiskogemusega kaasnes üllatus, et ülestõusmine pole mineviku taaselustamine, vaid radikaalne muutus. Mõelge sellele, et isegi kõige lähedasemate ja kallimate inimeste silmad ei tundnud ära ülestõusnud Jeesust. Maarja Magdaleena tundis ära Ta hääle, Toomas haavad ja Emmause palverändurid tundsid Ta ära leiva murdmise järgi.
Ka tänapäeval on kristlaseks olemise oluliseks osaks elava Kristuse otsimine, kes tuleb meie juurde mitmel üllataval, mõnikord anonüümsel kujul. Ta tuleb läbi hirmust suletud ukse. Me ei märka Teda, kui laseme hirmul enda üle võimust võtta. Ta tuleb meie juurde kui hääl, mis kõneleb meie südamega. Me ei kuule Teda, kui laseme end ideoloogiate ja kommertsreklaamide mürast kurdistada. Ta ilmutab ennast meile meie maailma haavades. Kui me neid haavu ignoreerime, puudub meil õigus öelda koos apostel Toomasega: „Minu Issand ja mu Jumal!“ Ta ilmub meie ette tundmatu võõrana Emmause teel. Me ei tunne Teda ära, kui keeldume oma leiba murdmast teistega, olgu nad kuitahes võõrad.
Kirik kui signum, sakramentaalne märk, sümboliseerib seda „universaalset vendlust“, mis on kiriku ajaloo, inimajaloo ja kogu loomisprotsessi eshatoloogiline eesmärk. Me usume ja tunnistame, et ta on signum eficiens – selle ühendamisprotsessi tõhus tööriist. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb ühendada kontemplatsioon ja tegutsemine. See nõuab „eshatoloogilist kannatlikkust“ koos südame püha rahutusega (inquietas cordis), ja saab täidetud alles aegade lõpul Jumala käte vahel. Palve, adoratsioon, armulaua pühitsemine ühelt poolt ja „poliitiline armastus“ teiselt poolt on jumalikustumise, maailma Jumalaga ühtsusesse juhtimise protsessi omavahel ühilduvad elemendid.
Poliitiline diakoonia loob läheduse, solidaarsuse, empaatia, külalislahkuse ja vastastikuse austuse kultuuri. See ehitab sildu erinevatest rahvustest, kultuuridest ja religioonidest inimeste vahel. Samal ajal on poliitiline diakoonia ka jumalateenistus, osa sellest meeleparandusest (metanoia), mille käigus inimlik ja isikutevaheline reaalsus muutub ja omandab jumaliku kvaliteedi ning sügavuse.
Kirik osaleb maailma ümberkujundamises eelkõige evangeeliumi kuulutamise kaudu, mis on tema peamine ülesanne. Evangeeliumi kuulutamise viljakus seisneb inkultureerimises − usu ühendamises elava kultuuriga, inimeste mõtte- ja eluviisiga. Sõna seeme tuleb istutada piisavalt sügavale heasse mulda. Evangeliseerimine ilma inkultureerimiseta on pelgalt pealiskaudne indoktrineerimine.
Euroopa kristlust peeti paradigmaatiliseks inkultureerimise näiteks: kristlusest sai Euroopa tsivilisatsiooni domineeriv jõud. Vähehaaval ilmnesid aga sellist tüüpi evangeliseerimise puudused ja varjud. Valgustusajast saadik oleme Euroopas olnud tunnistajateks teatavale kristluse „ekskultureerimisele“, kultuuri ja ühiskonna sekulariseerumisele. Sekulariseerumisprotsess ei ole põhjustanud kristluse kadumist, nagu mõned eeldasid, vaid selle muutumist. Evangeeliumi sõnumi teatud elemendid, mille kirik oli poliitilise võimuga seotuse ajal tähelepanuta jätnud, assimileeriti ilmalikku humanismi. Vatikani II kirikukogu püüdis lõpetada katoliikluse ja ilmaliku kaasaja vahelised „kultuurisõjad“ ja integreerida dialoogi kaudu just need väärtused (näiteks südametunnistuse vabaduse rõhutamine) kiriku ametlikku õpetusse.
Konstitutsiooni Gaudium et Spes esimene lause kõlab nagu abieluvanne: „Kirik on tõotanud tänapäeva inimesele armastust, austust ja truudust, solidaarsust ja vastuvõtlikkust tema rõõmudele ja lootustele, muredele ja ahastusele.“
Ometigi sellisele tähelepanelikkusele ei vastatud. „Moodsale inimesele“ tundus kirik liiga vana ja mitteatraktiivse pruudina. Veelgi enam, kiriku heatahtlikkus nüüdisaegse kultuuri vastu tuli ajal, mil modernne ajajärk oli lõppemas. 1968. aasta paiku toimunud kultuurirevolutsioon oli ehk modernse ajastu haripunkt ja lõpp. Aastat 1969, mil inimene astus Kuule ja mikroprotsessori leiutamine juhatas sisse internetiajastu, võib pidada uue postmodernistliku ajajärgu sümboolseks alguseks. Seda aega iseloomustab eelkõige globaliseerumise paradoks – ühelt poolt peaaegu universaalne seotus, teisalt jällegi radikaalne pluralism.
Globaliseerumise tumedam pool
Täna ilmutab ennast globaliseerumise tumedam pool. Mõelge globaalse vägivalla levikule alates 2001. aasta terrorirünnakutest USA-s kuni Venemaa imperialismi riikliku terrorismini ja käimasoleva Venemaa genotsiidini Ukrainas; nakkushaiguste pandeemiatele; looduskeskkonna hävitamisele; moraalse õhkkonna hävitamisele populismi, valeuudiste, natsionalismi, poliitilise radikalismi ja religioosse fundamentalismi kaudu.
Pierre Teilhard de Chardin oli üks esimesi globaliseerumise prohveteid. Ta nimetas seda planetariseerumiseks, viidates selle kohale kosmose üldise arengu kontekstis. Teilhard väitis, et globaliseerumisprotsessi kulminatsioonifaas ei tulene mingist arengu ja protsessi automatismist, vaid inimkonna teadlikust ja vabatahtlikust pöördumisest „selle ainsa jõu poole, mis ühendab ilma hävitamata“. Ta nägi seda väge armastuses, nagu seda evangeeliumis mõistetakse. Armastus on eneseteostus eneseületamise kaudu.
Usun, et just nüüd on käes see otsustav hetk ja kristluse pöördumine sinodaalsuse suunas ja kiriku muutumine dünaamiliseks palverändurite kogukonnaks võib mõjutada kogu inimkonna saatust. Sinodaalsuse jätkamine võib ja peaks olema kõigile üleskutseks, julgustuseks ja inspiratsiooniks koos kõndida, kasvada ja küpseda.
Kas Euroopa kristlusel on tänapäeval julgust ja vaimset jõudu, et vältida „tsivilisatsioonide kokkupõrke“ ohtu, muutes globaliseerumise protsessi kommunikatsiooni, jagamise ja vastastikuse rikastamise protsessiks, civitas ecumenica’ks, armastuse ja „ülemaailmse vendluse“ kooliks?
Kui koroonaviiruse pandeemia tühjendas ja sulges kirikuid, jäin mõtlema, kas see lukkuminek polnud mitte prohvetlik hoiatus. Selline võib Euroopa peagi välja näha, kui me oma kristlikule usule uut jõudu ei anna ega mõista, mida täna „Vaim kogudustele ütleb“.
Kui kirik tahab aidata kaasa maailma muutmisele, peab ta ise pidevalt uuenema: ta peab olema ecclesia semper reformanda. Et reform, näiteks teatud institutsionaalsetes struktuurides läbiviidav vormimuutus, kannaks head vilja, peab sellele eelnema ja sellega kaasnema kiriku „vereringesüsteemi“ ehk vaimsuse elavnemine. On võimatu keskenduda ainult üksikutele organitele ja jätta tähelepanuta seda, mis neid ühendab ja täidab Vaimu ja eluga.
Paljudel „inimeste püüdjatel“ on tänapäeval sarnased tunded Galilea kaluritega Gennesareti järve kaldal, kui nad Jeesust esimest korda kohtasid: meil on tühjad käed ja tühjad võrgud, „me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud!“ Paljudes Euroopa riikides on kirikud, kloostrid ja seminarid tühjad või pooltühjad.
Jeesus ütleb meile sama, mida Ta ütles kurnatud kaluritele: „Proovige uuesti, minge sügavamale.“ Uuesti proovimine ei tähenda vanade vigade kordamist. Madalikelt lahkumiseks ja sügavale minemiseks on vaja visadust ja julgust.
„Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?“ küsib Jeesus kõikides tormides ja kriisides.
Usk on julge teekond sügavusse, kiriku ja maailma ümberkujundamise (metanoia) retk, sinodaalsuses kätkev ühine teekond (synhodos).
See on teekond halvavast hirmust (paranoia) metanoia ja pronoia juurde, ettenägelikkuse, mõistlikkuse, eristamisvõime, tulevikule avatuse ja vastuvõtlikkuseni Jumala väljakutsetele aja märkides.
Olgu meie kohtumine Prahas julge ja õnnistatud samm sellel pikal ja pingutust nõudval teekonnal.
***
5.-12. veebruarini 2023 toimus Prahas piiskoppide sinodi kontinentaalse etapi assamblee. Tomáš Halík pidas sinodi avaettekande. Tomáš Halík (sünd. 1. juuli 1948) on Tšehhi katoliku preester, filosoof ja teoloog. Ta on Praha Karli Ülikooli sotsioloogiaprofessor, Praha Püha Salvatori kiriku akadeemilise koguduse pastor ja Tšehhi Kristliku Akadeemia president.
Inglise keelest tõlkinud Anželika Kütt.
Avafoto: Vatican News