Autor: Sergei Chapnin
Tõlkinud: Andres Männart

Poliitilised repressioonid Vene Õigeusu Kirikus (VÕK) olid veel mõni aasta tagasi mõeldamatud, täna on need valdavad. Patriarh Kirill on ultimatiivselt esitanud ühtsuse nõude, kuid see on vaid näiv ühtsus. Nähes, kuidas osa kirikust vastupanu osutab, ei häbene ta enam kasutada mistahes vahendeid, et suruda maha teisitimõtlemist. Uut sekulariseerumise lainet ei põhjusta mitte välised jõud, vaid Vene Õigeusu Kirik ise, mis paljude kristlaste silmis on lakanud olemast kirik.

Vene õigeusu kirikus toimuv põhjustab hämmingut, pettumust ja isegi raevu. Kuid teisest küljest, isegi patriarh Kirill ise ei ole sõda Ukrainas hukka mõistnud ja sõna otseses mõttes sunnib vaimulikke ja koos nendega ilmikuid palvetama mitte rahu eest, nagu õpetab Evangeelium, vaid paluma „võitu pühale Venemaale“. Selle paratamatuks tulemuseks on VÕK-i ideoloogiline unifitseerimine ning arveteõiendamine teisitimõtlejatega.

Esialgu saab rääkida kümnetest juhtumitest. Kuid „õigeusklikud patrioodid“ nõuavad tungivalt, et ametist tuleks kõrvaldada umbes kolmsada vaimulikku, kes üsna vahetult peale sõja algust kirjutasid alla pöördumisele, mis kutsub üles rahu tegema.

Kuidas seda kõike seletada? Miks jäljendab patriarh Kirill kirikus riiklikku repressiivaparaati? Räägime sellest allpool, kuid alustuseks vaadelgem üht viimast kõmulist juhtumit – Moskva Hohlõ Kolmainu kiriku ülempreestri Aleksei Uminski ametist kõrvaldamist.

Isa Aleksei represseerimine

Väga lühidalt ja kokkuvõtlikult oli isa Aleksei represseerimise lugu järgmine. 2024. aasta 5. jaanuaril keelas patriarh Kirill tal oma korraldusega teenimise ja vallandas kogudusepreestri ametist. Juba nädal hiljem jättis Moskva piiskopkonna kohus ta ilma ka vaimulikuametist. Vormiline põhjus selleks – ei lugenud „püha Venemaa palvet“, mille autor, patriarh Kirill, nõudis selle pidevat esitamist Moskva kirikutes. „Raskendav asjaolu“ oli see, et isa Aleksei julges avalikult kuulutada, et parem on käia nendes kirikutes, kus palvetatakse rahu eest, kui nendes, kus palutakse võitu. Mitte ükski Moskva vikaarpiiskop, mitte ükski kirikukohtu kohtunik ega ükski Moskva kogudusevaimulik ei võtnud avalikult sõna isa Aleksei kaitseks. Kirikukorporatsioon menetles juhtumit kiirelt ja libedalt.

Toetusavaldus isa Aleksei ametisse taastamiseks kogus 20 000 allkirja ja see saadeti patriarh Kirillile. Avaldusele lisaks ilmusid sajad artiklid Vene ja maailma meedias. Kirill ja tema kirikukorporatsioon võivad neid kõiki lihtsalt ignoreerida.*

* Isa Aleksei esitas apellatsioonkaebuse oikumeenilisele patriarhile Bartholomeusele, kes, olles apellatsiooni tervikuna läbi vaadanud, esitas selle Pühale Sinodile läbivaatamiseks. 27. veebruaril 2024 otsustas Püha Sinod ühehäälselt Aleksei Uminski vaimulikuametisse ennistada ja ta jätkab teenimist Õigeusu kirikus väljaspool Venemaad (tõlkija märkus).

2024. aasta repressioone võib täiel määral võrrelda vaimulike Nikolai Eshlimani ja Gleb Jakunini tagakiusamisega 1960-ndate aastate keskpaigas. 1965. aasta novembris avaldasid nad avaliku kirja patriarh Aleksius I-le (Simanskile), milles kirjeldati värvikalt südametunnistuse vabaduse piiramist Nõukogude Liidus ja piiskoppide vaikimist selles küsimuses. Sama aasta detsembris said ettekande selle kirja kohta nõukogude liidu ülemnõukogu esimees Nikolai Podgornõi, ministrite nõukogu esimees Aleksei Kossõgin ja nõukogude liidu peaprokurör Roman Rudenko.

Võttis pool aastat, et ettekanne juhtumi kohta saaks 1966. aasta maikuu keskel patriarh Aleksius I-e resolutsiooni, mis oli tolle aja kohta karm: „Pean vajalikuks vabastada nad kõigist ametitest, keelata vaimulik teenimine kuni täieliku meeleparanduseni, seejuures hoiatades, et kui nad jätkavad oma ekslikku tegevust, võib ilmneda vajadus rakendada veelgi karmimaid meetmeid kooskõlas Kiriku Reeglite nõuetega.“

Juba mai lõpus pöördusid ebasoosingusse langenud vaimulikud apellatsiooniga Püha Sinodi poole ja vastuseks palus patriarh (märkimisväärne näide sinodaalsusest või kui soovite, siis nõukogude aegse Vene kiriku demokraatlikest tavadest) valitsevaid piiskoppe esitada apellatsioonile omad seisukohad. Seejuures ei peljanud Penza peapiiskop Feodosi (Pogorski) pöörduda patriarhi poole „austava palvega keelatud vaimulikele armu anda“. Seda muidugi ei juhtunud, kuid sellise pöördumise esitamise fakt ise on ikkagi oluline. Tänapäeval peetaks mõne piiskopi sellist käitumist meeletuseks ja ta saaks viivitamatult karistada.

Lõpptulemusena, Sinodi 8. oktoobri 1966. aasta otsusega, keelati Jakuninil ja Eshlimanil ikkagi vaimulik teenimine kuni meeleparanduseni. Nikolai Eshliman suri 1985. aastal ja vaimuliku ametisse teda enam kunagi ei ennistatud. Eelnevale lisaks ja peale seda kui ta teist korda abiellus, tekkisid tal vaimulikuks teenimiseks täiendavad kanoonilised takistused. Gleb Jakunin suri 2014. aastal, päris 1980-ndate lõpus tema vaimulik ametiseisus taastati, kuid mõne aasta pärast taas tühistati ja ta koguni arvati välja kirikuosadusest poliitilise ja inimõiguste alase tegevuse tõttu.

KGB kontrolli all oli kirik vabam

Eelnevast võrdlusest on näha, et isegi nõukogude ajal, kui sarnane teisitimõtlemine oli faktiliselt riigivastane kuritegu ja VÕK oli usuasjade nõukogu ning KGB täieliku kontrolli all, olid kiriku enda meetodid võitluses vastalistega märksa pehmemad. Veelgi enam, kiriku dissidentidele leidus kaastunnet ja isegi mõningast toetust piiskoppide seas.

Kõige selle taustal ei näi patriarh Kirille praegune praktika jätta ametita need vaimulikud, kes keelduvad lugemast palvet, millesse on sisse kirjutatud mitte ainult püha Venemaa müüt, vaid täiesti ühemõttelised ideoloogilised seisukohad, lihtsalt võimuliialdusena. See ületab kaugelt nõukogude aja karmuse.

Kõige teravam ja valulikum küsimus, mis antud olukorras esile kerkib esile, kõlab nii: kui patriarh Kirilli autoritaarne juhtimisstiil ja tema arvukad kuriteod Kiriku vastu on nii ilmsed ja vähem ilmne pole asjaolu, et vastuseis patriarhile on praegu, kus muud kiriku institutsioonid on kas likvideeritud või täidavad kuulekalt patriarhi tahet, täiesti võimatu, siis kas tasub sellisesse kirikusse üldse jääda? Muidugi on jutt siin vaid konkreetsest institutsionaalsest kirikust, kirikust kui organisatsioonist.

Kõige valusam otsus

Need, kes lahkuvad Vene Föderatsioonist, võivad vabalt valida mõne teise õigeusu kiriku. Seal on kogudustel suurem iseseisvus. Küll võib probleemiks võib osutuda teiste kiriklike kultuuridega kohanemine: ei teki ainut vormilised raskused, vaid keerukaks võib osutuda ka teistes keeltes peetav liturgia. Enamikule Venemaalt tulnud pagulastele ei ole suureks takistuseks kui see on inglise või kasvõi prantsuse keeles, kuid kreeka, serbia või hollandi keeles on raskused palvete lugemisel märkimisväärsed.

Venemaalt mitte-lahkujatel pole aga pageda kuhugi. Kõige enam levinud vastuhaku vorm on kirikust lahkumine, koguduse elust loobumine või jumalateenistuste harv külastamine isikliku aktiivse osavõtuta koguduse tegevusest. Neile, kes on harjunud aktiivse kirikueluga, põhjustab selline otsus valu.

Alternatiiviks võib osutuda sellise koguduse leidmine, kus kohtumine mõttekaaslastega – ja mis tähtsamgi, vaimselt lähedaste inimestega – on veel võimalik. Aga see alternatiiv saaks teostuda ehk ainult suurtes linnades. Mujal peab leppima virtuaalsete kogukondadega või siis tegema otsuse kirikuelust loobumiseks.

Sellest, et need juhtumid ei ole üksikud, annab tunnistust ülempreester Andrei Kordochkini (läks 2023. aastal Vene Õigeusu kirikust üle Konstantinoopoli patriarhaati) vastus kirjale Venemaalt, milles ta ütleb otse: on vaja otsida vaimukaaslasi ja mõtestada ümber oma jumalateenistusel osalemise praktika, loobuda nägemast selles vajalikku isikliku vagaduse tegu. „Liturgia – see on osaduse salasus. Kas te tunnete rõõmu osadusest inimestega, kes tunnistavad Z-usku? Kas olete valmis teesklema nendega osadust, mida ei ole? Igaüks otsustab ise, aga kui vastus on eitav, on teil õigus hoiduda osalemast jumalateenistustel Z-kirikutes.“

Osutub, et uut sekulariseerumise lainet ei põhjusta mitte mingid välised jõud, vaid Vene Õigeusu Kiriku korporatsioon ise, mis paljude kristlaste silmis on lakanud olemast kirik.

* * *

Kaasaegse inimese teadvuses on ettekujutus kirikust ilmselgelt kahetine. Ühest küljest paistab kirik kui korporatsioon oma poliitiliste ja majanduslike huvidega, milles kõik on korraldatud väga rangelt, sõjaväelaslikult. Teisest küljest, kui muuta optikat ja vaadata rohujuure tasandilt, koguduse lihtliikme silme läbi, siis on kirik koguduste ühendus, kus olulisem pole mitte hierarhia ja huvid, vaid horisontaalsed sidemed. Võtmerolli mängivad nendes sõprussuhted, kiindumused, osadus ja solidaarsus.

Võib näida, et need on kaks erinevat kirikut – võib kuuluda ühte ja teise mitte, või vähemalt püüda teist vältida. Kahjuks on see pettekujutelm, mis variseb kokku kohe, kui kirikukorporatsiooni repressioonide masinavärk käivitub täiel võimsusel. See masinavärk jätab vaimulikud ilma ametist, hävitades olemasolevaid kogudusi ja tundes ise seejuures täielikku karistamatust.

Ma ei viidanud juhuslikult kirikukorporatsiooni sõjaväelaslikule iseloomule. See on võti mõistmaks, millise loogika kohaselt tegutseb kirikuvõim: patriarh, piiskopid ja neile alluvad struktuurid, piiskopkondadest ja kohtutest kuni vähemate ametnike ja kogudusepreestriteni. See sõjaväeline ülesehitus on vägagi omapärane – kirik kujutab endast midagi kadreeritud väeosade laadset. Seal on olemas kindralid (piiskopid), on vanem- ja nooremohvitseride koosseis (preestrid ja diakonid), seejuures puuduvad pea täielikult sõdurid ja allohvitserid (see roll on jäetud ilmikutele).

See tähendab, et kindralitel on võim kõigi ohvitseride üle, kuid ainult osade sõdurite ja allohvitseride üle ehk vaid nende
ilmikute üle, kes vahetult osalevad kiriku või kloostri töös või töötavad mõnes kirikuasutuses. Ilmselgelt on selliseid koguduseliikmeid vähemus. Usklikud, kel suhtes kirikuga pole otsest tööalluvust, on selles suhtes pea täiesti vabad. Ja kummaline küll, kirik veel tunnustab sellist status quo’d. Kui vaadata kirikukohtute statistikat, siis ilmikute vastaseid kohtuasju praktiliselt ei esine, on ainult vaimulike kaasused.

Hoolikas sõelumistöö

Miks on see võimalik? Asi on selles, et kiriklikul võimul on kaks tahku – vaimulik ja administratiivne. Ideaalses olukorras on nad omavahel harmoonias. Vaimulik pool on seotud õpetusliku ja karismaatilise autoriteediga, administratiivne – peamiselt seotud inimeste ja kirikuvarade juhtimise vajadusega.

Vene kirikus on patriarh Kirilli juhtimise tulemusel kujunenud masendav olukord, kus Kirilli juhitud 15-aastase piiskopikandidaatide hoolika sõelumise tulemusel ei ole enam tõsiste teoloogiliste teadmistega piiskoppe. Nagu pole ka piiskoppe, kes omaks karismaatilist autoriteeti. Patriarh Kirillil endal olid esimestel patriarhaadi aastatel nii karismaatiline mõjuvõim kui tohutu usalduskrediit. Viimastel aastatel on see kõik kärinaga kokku varisenud. Mis on alles jäänud? Jäänud on administratiivne meelevald, mis muutub järjest karmimaks ja leppimatumaks igasuguse teisitimõtlemise suhtes ja veelgi armutumaks.

Vastureaktsiooniks saab usaldamatus kiriku hierarhide suhtes. Nende autoriteet oli kõigi nõukogude järgsete aastate jooksul samaväärne kiriku autoriteediga. See, üsnagi romantiline suhtumine kirikusse, on muutunud enamasti jahedaks ja ratsionaalseks, kuid kirikukorporatsioon ei taha uut reaalsust tunnistada. Soovides säilitada oma võimu, pöördub ta abi saamiseks riigi poole. Ta samahästi kui sulandub sellega. Toetudes riiklikule autoriteedile – õigemini kodanikkonna hirmule riigi ees – loob illusoorset kuvandit kirikust kui rahva vaimsest liidrist. Ühest küljest tugevdab see piiskopkonna administratiivset võimu, aga teisest küljest ei vähenda kuidagi usaldamatust ja pigem süvendab seda.

Kaasaegses maailmas on religioossesete organisatsioonide administratiivne võim vägagi kõikuv. Liiga palju erinevaid elamisviise, erinevaid ühendusi, millesse võib kuuluda. Õigeusu subkultuur on vaid üks paljudest, mida võib järgida ja võib ka mitte. Ideoloogilise ühtsuse nõue, mille patriarh Kirill on praegu praktiliselt ultimatiivselt esitanud, loob vaid näilist ühtsust. Tegelikult nõuab patriarh kirikult võimatut ja nähes kuidas kirik vastupanu osutab, ei häbene ta enam kasutada ükskõik mis vahendeid, et suruda maha kasvavat teisitimõtlemist.

Patriarh ei häbene enam kasutada ükskõik mis vahendeid

Ja siinkohal peab tegema olulise täpsustuse: muidugi ei ole patriarhi vastu kiriklik korporatsioon (see on kujunenud ja valmis tegutsema koos temaga), vaid teine kirik – see, mis on koondunud ausate ja vaimselt autoriteetsete preestrite ümber, millel ei ole keerulisi institutsionaalseid vorme, mis ei nõua raha enda ülalpidamiseks ja mis ei pürgi moodustama liitu riigiga, vaid pigem näeb selles liidus ohtu oma olemasolule.

Praeguse kirikukorporatsiooni käekäik on lahutamatult seotud riigiga. Kui Venemaal algavad poliitilised muutused, variseb see kokku koos teiste putini-ajastu korporatsioonidega. Teine kirik jääb ellu. Kuid kas ta tahab taas astuda samale rehale ja luua uus, nüüd juba „hea“ korporatsioon „hea“ hierarhiaga – see on suur küsimus. Loodan, et selles osas ei ole illusioone – häid kiriklikke korporatsioone ei saa olemas olla. Kui see on nii, siis 15 aastat tagasi tehtud ettepanek Stanislav Belkovski** poolt reformida kirik Venemaal õigeusklike koguduste ühenduseks – mis on kaua aega tundunud ulmelisena – ei olegi tegelikkusest väga kaugel.

** Stanislav Belkovski, sündinud 7. veebruaril 1971 Moskvas, on Venemaa poliitikavaatleja, publitsist ja endine poliittehnoloog. Pärast Krimmi annekteerimist kirjutas Belkovski märtsis 2014 enda kavatsusest taotleda Ukraina kodakondsust. 2022. aastal, pärast Venemaa sõjalist sissetungi Ukrainasse, lahkus Belkovski Venemaalt.
_