Tanel Kalmet: Ukraina kirikud sõjakeerises

Tanel Kalmet: Ukraina kirikud sõjakeerises

 

Vene sõjaline invasioon Ukrainas on lisaks muule ühe õigeuskliku suhtelise enamusega[1] riigi rünnak teise õigeuskliku enamusega riigi vastu. Tuleb tunnistada, et suuremas osas õigeusu maailmas käib sõda. Järgnevalt on interpreteeritud selle sõja võimalikke religiooniga seotud motiive ja ajendeid.

Razumkovi keskuse andmetel[2] on Ukraina rahvas üsna religioosne ning trend on olnud tänapäeva Euroopa kontekstis üllatuslikult kasvav: end religioosselt määratlenud kodanike osakaal on 2000. aasta 58 protsendilt tõusnud 2010. aastaks 71 protsendile. 2014. aasta väärikuse revolutsioon ja sellele järgnenud sündmused on religioosset enesemääratlust ajutiselt veel tõstnud, saavutades kõrgeima tulemuse (76 protsenti) ning jäänud siis püsima 68 protsendile. Näitajad ei ole ühtlased: Lääne-Ukrainas on end määratlenud religioossena 87%, Ida-Ukrainas 59%, kuni 24-aastased 48%, üle 60-aastased 75%, naised 75% ja mehed 59%; linnas või maal elamisel ning haridusel üle 10-protsendilist mõju religioossusele ei ole.

Razumkovi keskuse poolt küsitletutest on end õigeusklikuna määratlenud 60%, kreekakatoliiklasena 9% ja lihtsalt kristlasena 8,5%. Nende suhtarv, kes ei määratle end mingi usutunnistuse järgijaks, on paradoksaalselt samuti kasvanud, olles 2021. aastal saavutanud 19%. Viimane näitaja on omane noorematele vastajatele. Regionaalselt on uskkondlik kuuluvus üsna erinev. Lääne-Ukrainas on kreekakatoliiklaste osa 35%, õigeusklike oma 45%. Kesk-Ukrainas on õigeusklikke 67%, Ida- ja Lõuna-Ukrainas 61%.

Kuna õigeusu kirikute juriidilise ja kirikuõigusliku seisuga on Ukrainas alates Nõukogude Liidu lagunemisest olnud väga segased lood, siis on palju õigeusklikke (2000. aastal 39%) jätnud määratlemata oma kiriku ametliku nimetuse, millesse nad kuuluvad. See on olnud rõhuv enamus, kuivõrd samal ajal on end Moskva patriarhaadi kirikusse kuuluvaks lugenud 9%, Kiievi patriarhaadi kirikusse 12%. Ukraina Autokefaalsesse Õigeusu Kirikusse on end kuuluvaks lugenud ligi 1%. Aja möödudes on suurenenud Kiievi patriarhaadi liikmeskond, saavutades 2018. aastaks 29% (s.t enam kui 23% “lihtsalt õigeusklikke”). Samal ajal on Moskva patriarhaadi usklike arv esiti tõusnud 24 protsendini, seejärel aga langenud taas 12 protsendile.

Ukraina kirikuloo kohta võiks kirjutada mitu köidet, kuid ülaltoodu mõistmiseks on vaja vaadata, mis toimus 20.–21. sajandil. Vene impeeriumi koosseisu kuulunud Ukraina osad (s.t see ei puuduta Austria-Ungari alla jäänud alasid, kus tegutses Karlovci metropoolia all Bukovina piiskopkond; seevastu Galiitsia ja Lodomeeria kuningriigis näib õigeusu kirik olevat puudunud[3]) olid kiriklikult osa Vene kirikust ning jagasid selle ajalugu ka kommunistide võimu all olles. Nõukogude Liidu lagunemise järel eksisteerisid Ukrainas kolm õigeusu kirikut (ütlemata midagi nende kanoonilisuse kohta), mida Matthew Namee[4] on 2018. aasta seisuga loetlenud järgmiselt: (1) autonoomne Moskva patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik (metropoliit Onufri Berezovskõi, MPUÕK), (2) Kiievi patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik (patriarh Filaret Denõssenko; UÕK), (3) Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik (metropoliit Makari Maletõtš).

Moskva patriarhaadi Kiievi metropooliat juhtis juba 1960. aastatest nimetatud Filaret, 1991. aastal eksarhi staatuses. Ukraina iseseisvumise järel taotles Filaret Moskvast Ukraina kirikule autokefaaliat (taotlusele kirjutas alla ka nimetatud Onufri), kuid sellest keelduti ja Filaretil paluti tagasi astuda. Sellega ta algul nõustus, kuid hiljem mõtles ümber. Moskva kõrvaldas ta seepeale ametist (seda tunnustasid kõik õigeusu kirikud, sealhulgas Oikumeeniline Patriarhaat). Moskva andis Ukraina eksarhaadile küsitud autokefaalia asemel ulatusliku autonoomia (hõlmab kirikupea valimise õigust). 1992. aastal valiti kiriku metropoliidiks Volodõmõr Sabodan, kelle surma järel 2014 sai kirikupeaks Onufri.[5]

Onufri kohta ütleb Namee, et ta on õigeusu maailmas oma aususe ja pühaduse tõttu respekteeritud mees, kes ei ole hoidunud hukka mõistmast ei 2014. ega 2022. aasta Vene agressioone. Teine huvitav asjaolu, millele ta tähelepanu juhib: vaatamata Krimmi annektsioonile, mida Vene Föderatsioon peab (ekslikult) õiguspäraseks ning Donbassi “rahvavabariikide” tunnustamisele (s.t Vene Föderatsiooni tõlgenduses need ei ole Ukraina osad), on need territooriumid endiselt Moskva patriarhaadi Kiievi autonoomse metropoolia valitseda. Seega Moskva kirikuarhitektuur loeb neid territooriume paradoksaalselt (ja õigesti) Ukrainaks.

Ka 1921. aastal, Vene kodusõja ja Ukraina iseseisvumise püüete kontekstis oli üleukrainalisel sinodil loodud iseseisev (kuigi tunnustamata) õigeusu kirik; eeltöö selleks algas hiljemalt 1917. Seejuures tuletati meelde, et 1299. aastal oli Kiievi metropoliit Maksim viinud oma residentsi lõplikult Vladimirisse Kljazma ääres (1325 asus metropoliit Moskvasse) ja 1448 saavutasid tema järglased faktilise ja 1589 kanoonilise autokefaalia juba Moskva patriarhidena (Kiievi metropoliidi nimetus asendus Moskva metropoliidi omaga 1461). Moskva kirikliku iseseisvumise ajal oli Kiiev koos valdava osaga tänapäeva Ukrainast Poola-Leedu koosseisus ja sealne metropoliit jäi Konstantinoopoli alla kuni Kiievi Venemaaga ühendamiseni 1686.

Iseseisva Ukraina iseseisev kirik luges ennast 1686. aastale eelnenud kiriku järglaseks. Metropoliidiks valiti 1921. aastal preester Vassil Lõpkivskõi, kes oli Vene kirikult ukraina keele kasutamise pärast teenistuskeelu saanud. Vassilit kanooniliselt ei pühitsetud (loodud kirikus polnud ühtki piiskoppi) ja teised õigeusu kirikud teda ei tunnustanud. Ka ülejäänud Ukraina kiriku piiskopid jäid kanooniliselt pühitsemata, mis ei takistanud sel kirikul teenimast tuhandeid kogudusi ja miljoneid usklikke nii ajuti iseseisvas Ukrainas kui selle alla neelanud Nõukogude Liidus. Kannatanud rasket kommunistlikku tagakiusu, taastati Ukraina kirik Saksa okupatsiooni ajal. Sel ajal kerkib esile kanooniliselt pühitsetud piiskop Mstõslav Skrõpnõk, kel õnnestus pärast sõda minna pagulusse Ameerikasse ja tegutseda sealses Ukraina diasporaas (osa Ukraina eksiilkirikuid on nüüd kanooniliselt regulaarsed).

1991. aastal valiti Mstõslav Kiievis toimunud sinodil Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku patriarhiks. Järgmisel aastal korraldati sinod, millel osa seni Moskvale allunud kogudusi ühinesid Mstõslavi juhitud kirikuga, luues Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku. Mstõslav suri 1993. aastal ja tema järel valiti patriarhiks Volodõmõr Romanjuk, kes aga suri kaks aastat hiljem ebaselgetel asjaoludel. Kolmandaks Kiievi patriarhiks valiti juba varem nimetatud Filaret. Moskva reaktsioon sellele oli Filareti vande alla panemine, millega nõustus samuti Konstantinoopol (Filaret taastati piiskopiametisse 2018. aastal).

1992. aasta sinodi järel eraldus osa Mstõslavi juhitud kirikust, moodustades uue Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku eesotsas patriarh Dõmõtri Jaremaga. 2000–2015 oli selle kiriku pea metropoliit Mefodi Kudrjakov, tema järel eelnimetatud Makari (kelle algne piiskopipühitsus on Namee andmetel kanooniliselt küsitav).

Namee märgib, et 2018. aasta 11. oktoobril tegi oikumeeniline patriarh kaks olulist käiku: võttis tagasi oma eelkäija 1686. aasta otsuse, millega Konstantinoopol oli lubanud Moskval Kiievi metropoliiti pühitseda (selle otsuse ebakanoonilisust oli Konstantinoopol tunnistanud juba 1924. aasta tomoses Poola kiriku autokefaalia tunnustamise kohta, rõhutades, et algne otsus ei andnud Moskvale jurisdiktsiooni Kiievi üle) ning legitimeeris Kiievi patriarhaadi ja Ukraina autokefaalse kiriku vaimulikud ja ilmikud, tunnustades nende staatuse kanoonilisust. Esimese käigu tulemusena muutus Moskva patriarhaadi kirik Ukrainas sisuliselt ebakanooniliseks. Viimane käik on huvipakkuv, kuivõrd vaimulikupühitsus ei ole niivõrd õiguse kui sakramenditeoloogia küsimus. Küsitav ei ole see, et legitimeerimine tunnistas kehtetuks kiriklikud karistused kirikulõhe tekitamise vms eest.

Seejärel korraldati ühinemissinod, kuhu kutsuti kõigi kolme Ukraina õigeusu kiriku esindajad. Moskva patriarhaadi kirikust osales sellel kaks piiskoppi, muud organisatsioonid olid laialdaselt esindatud. Sinodil valiti uue Ukraina Õigeusu Kiriku peaks Kiievi patriarhaadi piiskopi Epifani Dumenko, Filareti soosik. Seejärel, 5. jaanuaril 2019 tunnustas Konstantinoopol oma tomosega uue patriarhaadi autokefaaliat.

Kuigi Filaretile omistati uue patriarhaadi aupatriarhi nimi, läks ta oma varasema soosikuga tülli ja taastas 2019. aasta juunis oma Kiievi patriarhaadi iseseisva staatuse, mida küll endiselt keegi tunnustanud ei ole (kuid mis on nüüd õiguspäraseks tunnistatud). Filaretiga ühines kaks piiskoppi ja tosin preestrit.

Konstantinoopoli tomoses nähti ka ette Oikumeenilise Patriarhaadi (stauropegiaalse) eksarhaadi loomine Ukrainas; sellele on antud üle Kiievi Andreas Esikutsutu katedraal. Eksarhaat ja nimetatud katedraal alluvad Konstantinoopolile. Niisiis on Ukrainas nüüd lausa neli õigeusu kirikut: (1) Ukraina autokefaalne patriarhaat ligi 7000 kogudusega, (2) tunnustamata Kiievi patriarhaat, (3) Konstantinoopolile alluv eksarhaat ja (4) Moskva patriarhaadi kirik ligi 12 000 kogudusega (ent väiksema liikmeskonnaga kui Ukraina autokefaalne kirik). Mõned Moskvale allunud kogudused on siiski juba enne 2022. aasta sõja algust Moskva alt Kiievi jurisdiktsiooni läinud.

Üsna ennustatavalt ei ühinenud Moskva patriarhaadi kirik Ukrainas uue autokefaalse organisatsiooniga ning seda ei tunnusta ka paljud varasemad autokefaaliad. Namee märgib, et paljud ka lihtsalt ignoreerivad selle olemasolu (Serbia, Albaania, Poola, Tšehhi ja Slovakkia, Antiookia, Rumeenia, Bulgaaria, Gruusia). Ukraina kiriku kanoonilisust on tunnustanud lisaks Konstantinoopolile Aleksandria, Kreeka ja Küpros (viimaste puhul on ka vastuhääli).

Vene Õigeusu Kiriku enda reaktsioon uue kiriku tunnustamisele oli korraga ennetav ja totaalne. Juba 15. oktoobril 2018, seega enne ühinemissinodit ja autokefaaliat kinnitavat tomost, katkestas Moskva ühepoolselt osaduse Oikumeenilise Patriarhaadiga. Konstantinoopoli patriarhi meenutamine liturgias peatati, Moskva sinod keelas kõigil Moskva patriarhaadi vaimulikel ja usklikel võtta osa sakramentidest, mida jagab Oikumeenilise Patriarhaadi kontrollitav kirik (see hõlmab nii Eesti Apostliku Õigeusu Kirikut kui Soome kirikut). Juba septembris oli Moskva katkestanud osavõtu sinoditest, diskussioonidest, komisjonidest jne, mida juhivad Oikumeenilise Patriarhaadi esindajad. Hiljem on sanktsioone laiendatud kõikidele kirikutele, kes on Ukraina kiriku iseseisvust tunnustanud. Konstantinoopol analoogilisi vastumeetmeid kasutanud ei ole.

Ukraina kiriku mittetunnustamine on osa mäletamatutest aegadest pärit konfliktist, mis on saanud uue hoo Ukraina kui riigi iseseisvumisega ja jõudnud oma uue harjani 2022. aasta agressiooniga. Selle konflikti varasemad ilmingud on näiteks Ukraina kasakate (ja Kiievi kiriku) autonoomia kaotamine ja Holodomor.

Konflikti psüühilisi põhjuseid võib leida mitmel tasandil. Esiteks on Vene kiriku (ja riigi) narratiiv lahutamatult olnud seotud Kiievi ristimisega aastal 988, Kiievi linna kui Vene kiriku lätte ja vaimse keskusega (seda tuleb mõista sümboolselt, mingit vaimset juhatust Moskva Kiievist vastu ei võta). Selle narratiivi kohaselt kuulub Kiiev loomu poolest Venemaale, nagu mõni perekonnareliikvia, ja selle üle ka füüsilise võimu kehtestamine on seega täielikult õigustatud. Võrrelda võib Krimmi annekteerimise ajal meelde tuletatud legendi, et Kiievi vürst Vladimiri ristimine toimus Korsunis Sevastoopoli lähedal. Sellega seoses mainis Putin 4. detsembril 2014, et “Krimm, iidne Korsun, Chersonesos, Sevastoopol – kõigil nendel on ülisuur tsivilisatsiooniline ja püha tähendus Venemaa jaoks, just nagu Jeruusalemma templimäel nende jaoks, kes järgivad judaismi või islamit”.[6] Ka Kiieviga seoses on Venemaa kasutanud Jeruusalemma retoorikat. Küsimust, kas kellelgi teisel võib olla ka sama kohaga mingi seos, ei teki, või see summutatakse jõuga või muul viisil.

Teiseks on Vene Maailma idee, mis omakorda seotud nii kolmanda Rooma õpetuse, messianismi, eksimise võimatuse kui rahvusliku (natuuri, hinge, missiooni jne) erilisuse doktriiniga. Ka selle keskmes näib olevat midagi üsna füüsilist – soov mitte anda käest seda, mida Vene käsi on puudutanud või kuhu Vene jalg on astunud. Need objektid ja kohad moodustavad Vene maailma. Kõik see sarnaneb sellega, kuidas bullterjer lukustab lõuad, kui ta on midagi hammustanud. Muide, ka viimane on müüt, kuigi sama absurdne kui levinud: ei ole mingit anatoomilist või füsioloogilist mehhanismi, mis laseks sellel toimuda.[7] Nii ei ole ka Vene maailma, teatud rahva või kultuuri erilisuse idee millegi objektiivsega põhjendatud, tegu on müüdiga, kuigi see on levinud – ja absurdne.

Kuigi ideoloogilistel põhjendustel on Putini poliitika heakskiitmisel oma koht, ei tasu unustada ka seda, et bütsantslikus tsesaropapistlikus süsteemis ei ole kirikul riigi poliitika õigustamiseks ideoloogiat tarvis. Kirikupea, hierarhia ja rahvas allub truualamlikult juhile juba sellepärast, et keisrile tuleb anda, mis keisri oma, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud (Mt 12:17; Ro 13:1). Eriti, kui tegemist “kristliku valitsejaga”. Lisaks teoloogilistele on põhjendused ka ökonoomilised. Johannes Blom on refereerinud Helsingi ülikooli doktoranti Miro Leporantat, kes märkis ära Putini ja patriarh Kirilli vastastikku kasuliku mängu: koostöö toob poliitikule õigeusklike hääli ja konsolideerib konservatiivsete väärtuste tunnustamist; kiriku jaoks on koostöö viljad raha, võim ja maine.[8]

Konfliktil on siiski vältimatult mitu poolt. On aus tunnistada, et ka Konstantinoopoli argumendid, millele ta tugineb universaalse jurisdiktsiooni (sisuliselt papism), tunnustatud autokefaaliate suhtelisuse või konkreetsete õiguste osas ei ole kriitika vastu täielikult kaitstud.

Ukraina oma paljude kirikute, üle 600 000 ruutkilomeetri ja ligikaudu 45 miljoni elanikuga on suur maa ja mitmekesine nii keelelt, religiooni- ja kultuuritaustalt kui religioossuselt – kuid nagu oleme paari kuu vältel näinud, mitte sel määral, et see haavaks rahvuslikku ühtsust, eriti Vene agressiooni tingimustes. Putini Venemaa vale eeldus, et vene etniline vähemus (17,3% 2001. a rahvaloenduse andmetel), keeleline vähemus (30% ukrainlasi räägib esimese keelena vene keelt[9]) või Moskva patriarhaadi kirikusse kuuluv vähemus (Razumkovi keskuse andmetel 12%) eelistab kuuluda nn Vene Maailma, ei ole osutunud tõeks.

Ukraina kirikud on Vene agressiooni hukka mõistnud, sageli tuues paralleeli Kaini vennatapuga (kuigi Emmanuel Macronile on ette heidetud vennatapu retoorika kasutamist genotsiidi arvelt, ei ole päriselt selge, kas arhetüüpne Kaini patt on üldse kergem rikkumine kui terve rahva hävitamine, mida Vana Testament sageli positiivselt soovitab). Lisaks – püüdes mõista Ukraina konflikti tagamaid, võib Kaini lugu kadedusest ja kättemaksust anda võtme: Ukraina on Korsuni ja Kiievi, oma asendi, isegi pesumasinate poolest kadedust tekitav, samas kui Moskva on tekkinud tsivilisatsiooni ääremaale, mis seostub lume ja jääga, ja on pidanud ennast pidevalt tõestama.

Hukkamõiste on ka Venemaa kirikutegelastelt, kuid nende mõistmine tuleb kohati ridade vahelt. Preester Georgi Mitrofanov leiab, et iga sõda on vennatapusõda, kuna inimesed on vennad. Ta meenutab, et kui kasakas tuli tagasi sõjast, ei tohtinud ta aasta vältel kirikusse astuda, sest ta oli häbiga kaetud.[10] Ka Saratovis tegutsev publitsist iguumen Nektari Morozov on just 24. veebruaril 2022 märkinud: “Süda on täis valu, et ei saa peatada seda, mis toimub […] aga vaja on vähemalt mõista, mis toimub. Ja kristlasena meeles pidada, et meil ei ole vaenlasi, vaid vennad ja õed.”[11]

Väga selge hukkamõistu Vene invasioonile on välja öelnud Moskva patriarhaadi Ukraina kiriku pea Onufri ja tema sinod. Muuhulgas on need vaimulikud söandanud kritiseerida isiklikult Putinit ja palunud patriarh Kirillil sõja vastu sõna võtta. Tuleb märkida, et näiteks paavst Franciscuse korduvad hukkamõistud on olnud pigem impersonaalsed. Namee märgib, et alates sissetungist on 18 selle kiriku piiskopkonda keeldunud Kirilli nimetamisest liturgias. Kohati on hukkamõistu väljendatud väga selgelt, nõutud kiriklike sidemete katkestamist.

Senine Moskva kiriku preester Nikolai Plužnik kirjeldab näiteks oma traagilisi läbielamisi, kui ta sai teada, et agressori pommirahe tõttu olid surma saanud “imeline naine, kes meie kirikus süüa tegi, ja tema ratastoolis olnud poeg” ja mitmed teised koguduse liikmed. Need tõukasid teda ühinema Ukraina õigeusu kirikuga ja sama teed on läinud ka mitmed preestrid. Preester märkis, et ta ootas patriarhi sõnumit – algul seda ei tulnud – ja kui tuli, oli veelgi hullem. Patriarh Kirill õnnistas Vene sõjaväge ja sõda ning õigustas seda kristluse tuleviku kasuga. Plužnik lisas, et kuuldes Moskva õigustusi, et sõja eesmärk on kaitsta kannatavaid vene vendi ja õdesid, peab ta neid kas pimedateks või lausa saatana teenijateks. Kiievi teoloogiaakadeemia professori Serhi Bortnõki hinnangul on pooled Moskva kiriku 12 000 kogudusest avaldanud soovi senisest kirikust lahkuda: kuna patriarh Kirill ei ole midagi öelnud nende Ukraina kristlaste kohta, kes on surma saanud, on professori arvates põhjendatud uskujate soov katkestada oma suhe selle patriarhiga. Niisiis on Moskva väljendatud sihil ühendada Venemaa ja Ukraina “ühtsesse vaimulikku ruumi” olnud täiesti vastupidine tulemus.[12]

Moskva patriarhaadi Ukraina kogudused on moodustanud ligikaudu kolmandiku koguarvust. Nimetatud „pimeda või lausa saatanat teeniva“ projektiga on “õnnestunud” mõned nendest kogudustest liikmeteta jätta relvade ja verevalamisega, ja ülejäänutest suure osa usklikke lihtsalt jälestusega eemale peletada.

Sergei Tšapnin, endine Moskva Patriarhaadi ajakirja toimetaja, on tähendusliku pealkirjaga artiklis “Kuidas saab kirik toetada ****” küsinud, mida peavad õigeusklikud tegema, kui nende vaimne juht, selle asemel, et Putinit teiste õigeusuliste vere valamise eest vande alla panna, vaikib.[13] Ta märgib, et selline reaktsioon on ootuspärane – postsovjetlik Vene kirik on teoloogiliste küsimuste asemel olnud keskendunud sellele, et õigustada oma ajalugu ja suhet riigiga. Surma teemat ei ole käsitletud seoses Lunastaja ülestõusmisega, vaid olemuselt paganliku kangelaskultusega, olgu siis kangelaseks Aleksander Nevski või isamaasõjas langenud. Ta viitab nimetatud Mitrofanovile, kes on seda uut kultust nimetanud võidusatanismiks (pobedobesie)[14] – Vene ajaloo keskseks sündmuseks peetakse sõda, eriti suurt isamaasõda. Siin tasub täiendada, et see sõda on ainus põhjus, miks Vene Õigeusu Kirik sai tagasi oma ametliku positsiooni, kuna õigeusklikku ideed (mida Stalin ja tema kaasosalised olid katsunud ajaloost ja kaasajast välja juurida) hinnati Stalini poolt vene rahva võitluseks motiveerimisel sel ajal veel tugevamaks kommunistlikust.[15] Selles on teatud loogika, et kui riik otsib lahendust sõjas (julgemata seda nii nimetada), on see tolle keskse sündmuse, suure isamaasõja kordamine, taaskehastamine, ja kirik toetab seda tähenduslikult vaikides või takka õhutades, meenutades alateadlikult oma praeguse ametliku positsiooni tekkimise asjaolusid. Et sellel Kristuse, kristluse või õigeusuga üsna vähe ühist on, on märkinud mitmed, sealhulgas ka Tšapnini viidatud teoloogid, kes mõistsid hukka Vene Maailma hereesia.[16]

Viimati nimetatud deklaratsiooni võib pidada siiski ebaküpseks ja seda on ka kritiseeritud, isegi selle allakirjutajate poolt. Tartu ülikooli doktorant Andrei Šiškov peab selle nõrkuseks asjaolu, et kuna Vene Maailma doktriinis ei ole kristlikku sisu, on see geopoliitiline, mitte teoloogiline õpetus ega saa järelikult olla hereesia – tegelik vene maailm on mittereligioosne; õigeusk ei ole seda kandev element, vaid “barokne detail” üksnes dekoratiivse funktsiooniga.[17]

Allakirjutaja peab Šiškovi kriitikat põhjendatuks. Nõus ei saa olla ka sellega, et Vene agressioon Ukrainas on ususõda – see ei põhine millelgi kristlikul ega religioossel sõna tavalises tähenduses. Pelgalt kristliku atribuutika kasutamine sõjalipul ei ole piisav, et lugeda konflikti ususõjaks. Kuritegelik, fratritsiidne agressioon, nimetatagu seda ristisõjaks, Vene Maailma kaitsmiseks või džihaadiks, on pesueht tagakius, mitte usuvõitlus või isetu püüdlus.[18]

2022. aasta sõda Ukrainas on pikaajalise konflikti eskalatsioon. Konflikt ei puuduta ainult Ukrainat. Vene agressiooni on püütud põhjendada muuhulgas religioossete argumentidega, nähes selles õigeusulise Vene Maailma enesekaitse püha üritust, vastusammu antikristliku Lääne rünnakule. Kui analüüsida nende argumentide toel tehtud tegusid, ei teki kahtlust, et see agressioon on täiesti ebapüha.

[1] 2012. aasta andmetel kuulus Venemaal Vene Õigeusu Kirikusse 41% elanikest. Wikipedias avaldatud andmed.

[2] https://razumkov.org.ua/uploads/article/2021_Religiya_eng.pdf.

[3] Vt Willibald Plöchl, https://ojs.lib.uom.gr/index.php/BalkanStudies/article/viewFile/930/938.

[4] https://orthodoxhistory.org/2022/03/21/orthodoxy-in-ukraine-a-brief-overview/.

[5] Kiievi metropoolia autonoomia on tegelikult mitte antud, vaid taastatud – see oli olemas ka Kiievi Venemaaga ühendamisest 1686 kuni autonoomia kaotamiseni 1770, millest edasi oli Kiievi metropoolia n-ö tavaline piiskopkond.

[6] https://www.rferl.org/a/putin-crimea-orthodox-vladimir-great-religion-ukraine-russia/26725761.html.

[7] https://www.animalwised.com/how-to-make-a-pit-bull-release-its-bite-1513.html.

[8] https://yle.fi/uutiset/3-12352342.

[9] https://translatorswithoutborders.org/language-data-for-ukraine.

[10] https://www.asianews.it/news-en/Ukrainian-and-Russian-Orthodox-priests-against-the-war-55242.html.

[11] https://www.pravmir.ru/igumen-nektarij-morozov-u-nas-net-vragov-est-bratya-i-sestry/.

[12] https://www.bbc.com/news/world-europe-61109104.

[13] https://republic.ru/posts/103451.

[14] https://pobedobesie.info/.

[15] Vt Tšapnin, https://www.firstthings.com/blogs/firstthoughts/2016/01/orthodoxy-without-christ-an-interview-with-sergei-chapnin.

[16] https://publicorthodoxy.org/2022/03/13/a-declaration-on-the-russian-world-russkii-mir-teaching/.

[17] https://publicorthodoxy.org/2022/04/13/some-reflections-on-the-declaration-on-the-russian-world-teaching/.

[18] Vt patriarh Kirilli jutlust https://orthochristian.com/106048.html.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.