Loe Toomas Kümmeli artikli 1. osa Kolleegiumi eelmisest numbrist.
Eestis tegutseb praegu veel kaks õigeusu kirikut – Eesti apostlik-õigeusu kirik (EAÕK) ja Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik (MPEÕK). MPEÕK esindajate vastuväited Eesti valitsusele, nagu oleks neil Moskva patriarhaadiga vaid kanooniline kiriklik side, ei enamat, ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Selleks piisab ainuüksi MPEÕK põhikirja lugemisest, kirjutab Toomas Kümmel.
***
Konstantinoopoli oikumeenilisel patriarhaadil on õigeusu maailmas kui esimesel võrdsete seas õigus anda piirkondlikele kirikutele autokefaalia ehk täielik iseseisvus. Viimase 500 aasta jooksul on Konstantinoopoli patriarhaat piirkondlikele kirikutele välja andnud kümme autokefaaliat ja kaks autonoomiat. Vene õigeusu kirik sai Konstantinoopoli patriarhaadilt autonoomia 1589. aastal ja Eesti apostlik-õigeusu kirik 1923. aastal.
Autokefaalsed kirikud valivad endale ise ja pühitsevad ametisse kirikupea. Autokefaalne kirik ei allu ühelegi teisele kirikule, kuid on osaluses teiste autokefaalsete kirikutega. Autokefaalsete kirikute omavahelisi suhteid koordineerib Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat.
Autonoomsed kirikud on sisuliselt iseseisvad kirikud, kuid vajavad oma kirikupea valimisel ja ametisse pühitsemiseks oma emakiriku kinnitust. Autonoomse kiriku kirikupea meenutab liturgial oma emakiriku kirikupead ja saab oma emakirikust püha salvi.
Koos autokefaaliaga sai Vene õigeusu kirik endale ka patriarhaadi tiitli. 1589. aasta autokefaalia saanud Vene õigeusu kirik ei saanud sellega õigust oma territooriumil või väljaspool seda anda välja uusi autokefaaliaid ja autonoomiaid. Kõik teised autokefaalsed kirikud peavad sellest põhimõttest kinni, Vene õigeusu kirik mitte.
1988. aastal muutis Vene õigeusu kirik oma põhikirja, millesse lisati, et Vene õigeusu kiriku piirid ulatuvad ka väljapoole Nõukogude Liitu. Juba enne seda oli Moskva patriarhaat tegelikult andnud mitmele kirikule autokefaalia ja autonoomia, põhikirja muudatusega nad justkui seadustasid väljaspool nende territooriumi asuvate kirikute endale allutamise.
Kanoonilise põhimõtte järgi võib piirkondliku autokefaalse või autonoomse kiriku tegevuspiirkonnas olla vaid üks kirik.
Nüüd ongi Eesti valitsus otsustanud Ukraina vastu sõjalist agressiooni toetava ja õhutava Moskva patriarhaadi kiriku tegevuse Eestis EAÕK tegevusalal lõpetada. Moskva patriarhaadi kirik Eestis on saanud aja oma tegevuse lõpetamiseks ja koguduste ümberkorraldusteks, tuleb valida, millisel arenguteel jätkata.
Esimene bifurkatsioonipunkt ‒ Moskva patriarhaadi autonoomia
Vabadussõja ajal katkes Eesti alal asunud õigeusu koguduste side endise emakiriku, Vene õigeusu kirikuga, ja asuti moodustama uut kiriklikku struktuuri. Pärast Tartu rahu allakirjutamist muutus Eestis asuvate õigeusu koguduste suhtlus Vene õigeusu kirikuga taas võimalikuks. Eestis moodustunud õigeusu kiriku segasele olukorrale otsustati otsida lahendust endise emakiriku abiga.
16. veebruaril 1920 läkitas Eesti piiskopkonna nõukogu kirja Moskva ning kogu Venemaa patriarh Tihhonile, kus kirjeldas tekkinud olukorda. 1919. aastal oli Eesti piiskopkonna täiskogu võtnud suuna täielikule kiriklikule iseseisvusele ning palus Vene õigeusu kirikult kui vennaskirikult kaasabi 1919. aasta täiskogul valitud kandidaadi Aleksander Pauluse piiskopiks pühitsemisel.
27. aprillil 1920 arutasidki Vene õigeusu kiriku kõrgeim nõukogu ja püha sinod ühiskoosolekul endiste Pihkva piiskopkonna ja Tallinna abipiiskopkonna alade küsimust Eesti Vabariigi territooriumil. Ühiskoosolekul otsustati:
1) arvestades asjaolu, et Eesti kirik asub nüüd iseseisvas riigis, anda talle autonoomse kiriku staatus kuni autokefaalia küsimuse lahendamiseni Vene õigeusu kiriku täiskogul;
2) lubada Eesti õigeusu kirikul sarnaselt Soome õigeusu kirikuga pühitseda kogudustes kiriklikke tähtpäevi uue (Gregoriuse) ajaarvamise järgi.
10. mail 1920 võttis Vene õigeusu kiriku püha sinod ja kõrgeim nõukogu patriarhi Tihhoni õnnistusel vastu otsuse tunnistada Eesti õigeusu kirik autonoomseks. Mida see autonoomia endast tegelikult kujutas? See on oluline küsimus, sest peatselt Eestis oma tegevuse lõpetav Moskva patriarhaadile alluv kiriklik struktuur peab just seda otsust aluseks oma 1993. aasta autonoomiale.
7. oktoobril 1920 täpsustas Vene õigeusu kiriku kõrgeim nõukogu seoses kavatsusega pühitseda Aleksander Paulus piiskopiks ka autonoomse Eesti õigeusu kiriku piiskoppide alluvuskorra. See nägi ette, et piiskopiks pühitsemisel tuleb Aleksander Paulusel kirjutada alla ja ette lugeda truudusevanne, milles ta vennalikus armastuses tõotab kuuletuda kõiges ja alati Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.
Seega andis Moskva patriarhaat autonoomsele Eesti õigeusu kirikule küll rohkem õigusi oma siseasjade korraldamisel, kuid alluvussuhe Moskva patriarhaadile kiriku juhtimises pidi jääma.
Tegelikkuses ei rahuldanud aga patriarh Tihhoni 1920. aastal antud autonoomia Eesti õigeusu kiriku valitsust ega arvestanud Eesti Vabariigis kujunenud olukorda õigeusklikega. Juba esimene Eesti õigeusu kiriku täiskogu 1919. aasta märtsis oli ühehäälselt võtnud eesmärgi, et kirik olgu täiesti iseseisev ja sõltumatu. Pärast ülempiiskopiks pühitsemist ei taganenud sellest soovist ka kirikupea Aleksander.
Lisaks mõjutasid kirikut iseseisvuse teel edasi liikuma sündmused õigeusu kiriku ümber Venemaal, kus bolševikud asusid hävitama kirikut ja see sunniti koostööle uue totalitaarse võimuga. Ja muidugi patriarh Tihhoni vangistamine ning sellele järgnenud Moskva patriarhaadi kui kiriku valitsemisorgani likvideerimine. Need asjaolud viisid selleni, et EAÕK täiskogul 1922. aasta septembris otsustati otsida Eesti kiriku iseseisvuse ulatuslikumat kanoonilist tunnustamist mujalt. Õigeusu maailma reeglite järgi oli seda võimalik teha Konstantinoopoli oikumeenilisest patriarhaadist.
Teine bifurkatsioonipunkt – Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi antud iseseisvus
Aastatel 1922–1923 toimunud EAÕK läbirääkimised Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadiga andsid Eesti kirikule tulemuse. Oikumeeniline patriarh Meletios IV keeldus küll andmast EAÕKle autokefaaliat, kuid oli nõus andma Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi kanoonilise jurisdiktsiooni all senisest ulatuslikumat autonoomiat. Autokefaaliast keedumist põhjendas ta igati arusaadavalt EAÕK väiksusega ja õigeusu maailma kirikute kokkuleppega enne järgmist ülemaailmset kirikukogu uusi autokefaalseid kirikuid mitte luua. EAÕK nõustus pakutuga.
1922. aastal septembris toimunud kirikukogu volitusel pöördusid ülempiiskop Aleksander ja sinod 17. aprillil 1923 oikumeenilise patriarhi poole palvega võtta EAÕK vaimulikuks kaitseks ja alaliseks kanooniliseks kirikukorraks Konstantinoopoli kanoonilise jurisdiktsiooni alla. 7. juulil 1923 kuulutas Konstantinoopoli patriarh Meletios IV sinodi pidulikul koosolekul välja otsuse anda EAÕKle iseseisvusakt – tomos.
Samal päeval sai samasisulise tomose ka Soome õigeusu kirik ja ülempiiskop Aleksander ülendati Tallinna ja kogu Eesti metropoliidiks. Eesti õigeusu kirikust sai sisemiselt iseseisev ja omavalitsuslik kirik, Eesti metropoolia. Tomoses soovitas patriarh Meletios IV jagada EAÕK kolmeks piiskopkonnaks. Valitud piiskopid pidi ametisse kinnitama Tallinna ja kogu Eesti metropoliit, metropoliidi enda aga Konstantinoopoli patriarh. Juhul kui sinodi moodustamiseks puudub vajalik arv piiskoppe, lubati metropoliidil Konstantinoopoli patriarhi teadmisel ametisse kutsuda piiskoppe Soomest või teistest Konstantinoopoli metropooliatest. Jumalateenistustel pidid preestrid ja diakonid meenutama kohalikku piiskoppi, piiskopid metropoliiti, kirikupea metropoliit aga Konstantinoopoli oikumeenilist patriarhi. Patriarhilt saab metropoliit ka püha salvi.
1920. aasta Moskva patriarhaadi antud autonoomia akt peegeldas Vene impeeriumi kokkuvarisemise järel toimunud geopoliitilisi muutusi ja möönis küll Eesti õigeusu kiriku piiratud autonoomiat, kuid sisuliselt jäi see ikkagi Moskva patriarhaadi välismaal asuvaks piiskopkonnaks. 1923. aasta tomos seevastu keskendus Eesti õigeusu kiriku autonoomiale ja selle ülesehitusele, kiriku arendamisele ühest piiskopkonnast metropooliaks ning andis kiriku täiskogule märksa ulatuslikumad õigused, näiteks piiskoppide valimisel.
Kolmas bifurkatsioonipunkt – demokraatliku iseseisva riigi rahvakirik
Konstantinoopoli patriarhi soovitus luua kolm piiskopkonda, vaatamata katsetele need moodustada, ei täitunud. 1923. aastal jagati EAÕK kaheks piiskopkonnaks: Tallinna (eesti) piiskopkonnaks ja Narva (vene) piiskopkonnaks. Seega ei toimunud piiskopkondadeks jagamine mitte territoriaalsel põhimõttel, vaid etnilisel.
18. septembril 1924 toimunud EAÕK täiskogul loodi EAÕK Narva ja Irboska piiskopkond. 29. detsembril 1924 loodi EAÕK sinodi otsusega EAÕK Petseri piiskopkond, kuhu arvati Tartu, Võru ja Petseri praostkonnad.
1935. aasta 22. mail kinnitati EAÕK põhimäärus, millega määrati kiriku usuelu juhtimis- ja järelevalveorganid. 1937. aasta EAÕK täiskogul valiti Narva piiskop ja Petserimaa piiskop. 1938. aastal koondati EAÕK Narva ja Irboska piiskopkonda Petserimaa viis vene kogudust, mille järel sai piiskopkond nimeks Narva (vene) piiskopkond. Seega jäi EAÕK koosseisu kaks piiskopkonda. Tallinna peapiiskopkonda kuulus üheksa praostkonda: Harju, Lääne, Petseri, Pärnu, Saare ja Muhu, Tartu, Viljandi, Viru ja Võru. Narva piiskopkonnas praostkondi ei moodustatud.
EAÕKle kuulus teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis kaks suurt kloostrit: Pühtitsa Jumalaema Uinumise nunnaklooster ja Petseri Jumalaema Uinumise mungaklooster. Petseri kloostri juures tegutses aastatel 1933–1940 ka EAÕK vaimulik seminar. Nagu me teame, liitis Nõukogude Liit Petserimaa ebaseaduslikult Venemaaga. Kuremäel tegutsev nunnaklooster on aga siiani Moskva patriarhaadi ja patriarhi isiklikus alluvuses. Suure tõenäosusega võib eeldada, et mõlemad kloostrid elasid Nõukogude Liidu kõige raskemad usuvastaste repressioonide aastad üle tänu Eesti Vabariigile ja EAÕKle. Vene õigeusu kiriku tänusõnu ei ole selle eest aga mitte kunagi kuuldavale toodud.
Eesti Vabariigi alguspäevil moodustasid õigeusklikud 1922. aasta rahvaloenduse andmetel 19% riigi elanikkonnast. Nendest 209 094 õigeusklikust oli eestlasi 56%. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eesti Vabariigis 212 764 inimest, kes pidasid end õigeusklikeks. Neist eestlasi oli 52% ehk umbes 110 000 inimest. EAÕK oli luteriusu kiriku järel suurima liikmete arvuga usuühing Eestis. Kirikupea, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit, oli ameti poolest Riiginõukogu liige.
Luterliku kiriku aeg-ajalt välja löönud kadedus ja soovimatus näha enda kõrval teist rahvakirikut ning soov kogu usuelu monopoliseerida väljendus vahetevahel üsna kentsakates ilmingutes. Riho Saard esitab oma raamatus “Ristitud eestlane” (kirjastus Argo, 2018) ühe näite, kuidas luterlik vaimulikkond sekkus kultuuriloomesse: “1936. aasta usuteadlaste konverentsil juhiti tähelepanu sellele, et Mait Metsanurga ajaloolises romaanis “Ümera jõel” (1934) idealiseeriti õigeusu kirikut ja idakristlust. Puhkenud debati mõjul tsenseeris kirjanik romaani nii, et redigeeritud teises trükis (1937) õigeusu ülevast liturgiast enam kirjeldusi ei esinenud.”
1995. aasta mai lõpus, kui EAÕK tegevuse taastamine Eestis õigusliku järjepidevuse alusel ootas veel vaid 1923. aasta Konstantinoopoli patriarhi tomose taaskinnitamist, viibis Helsingis ringreisil oikumeeniline patriarh Bartholomeos. Ka EAÕK esindajad viibisid sel ajal Helsingis, et temaga kohtuda. Kohtumisel pidas oikumeeniline patriarh EAÕK esindajatele kõne, milles ta muu hulgas ütles: “Eesti õigeusu vanem kohalik kogemus “kuldsest ajast” aastatel 1923–1940 ning samuti tänapäeva särav näide teie naabri, Soome autonoomse õigeusu kiriku näol tõendavad, et teie ees on avatud lõputud avarused, kui te viljelete vabaduses ja rahus Kristuse päästetööd oma rahva hüvanguks Jumala auks.”
Neljas bifurkatsioonipunkt – Eesti okupeerimine 1940
23. augustil 1939 kirjutasid Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop ja Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mille salajases lisaprotokollis jagati omavahel Ida-Euroopa. Nn Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP) avas Nõukogude Liidule tee Eesti Vabariigi okupeerimiseks.
Venemaa valitsejatel on komme anastada võõraid maid, riisuda ja hävitada teiste rahvaste kätega loodut, sealjuures seda kõike tehes lavastada selle juurde võltsõiguslikke dekoratsioone, mida primitiivne propaganda saab hiljem lõpmatuseni huilata. Eesti okupeerimise külge riputati töörahva revolutsiooni võltsõiguslikud dekoratsioonid. Sama saatus tabas EAÕK rahvakirikut.
6. augustil liideti Eesti liiduvabariigina Nõukogude Liidu koosseisu. Juba 5. augustil 1940 on allkirjastatud Petseri 40 usukannataja koguduse esindajate allkirjadega lakooniline kiri Leedu metropoliidile Elevferile, milles kogudus avaldab soovi tulla Moskva patriarhaadi alla. Kirjale oli lisatud koguduse koosoleku otsuse vastav protokoll 4. augustist 1940.
9. septembril 1940 levitati sama Petseri 40 usukannataja koguduse blanketil koguduse esimehe ja sekretäri allkirjaga lendlehte ‒ pöördumist kodanike poole. Üleskutse sisu on juba märgatavalt mahlasem. Näiteks kurdavad üleskutse autorid, et neilt nõutakse “nagu enne ajaloolist riigipööret 21. juunil sellel 1940. aastal, et me peaksime oma õigeusklikke pühi mitte õigeusu päraselt, vaid koos lääne rahvastega, koos Rooma paavstiga”. See on viide uuele ja vanale kalendrile. Mida edasi, seda uljamaks üleskutse tekst läheb: “Metropoliit Aleksander ja EAÕK sinod läksid meile teadmata ja salaja Moskva patriarhaadi alt ära ja hakkasid alluma Konstantinoopoli patriarhile. Praegusel ajal on Konstantinoopol ja Türgi suure Nõukogude Liidu vaenlaste leeris.”
Kogu see tsirkus muutub aga kohe selgemaks, kui omaaegse “Glasnosti fondi” 1997. aastal Juri Stetsovski koostatud dokumentide kogumiku teisest köitest leheküljelt 86 leiame Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehe Merkulovi ettekande Stalinile ettevalmistustest iseseisvate kiriklike struktuuride likvideerimisest Balti riikides:
1. Oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis allutada Läti, Eesti ja Leedu õigeusu kirikud Moskva patriarhaadile. Selleks kasutatakse avaldusi, mida kirjutavad koguduste lihtvaimulikkond ja usklikud koguduseliikmed.
2. Balti vabariikide piiskopkondade juhtimiseks määrata Moskva patriarhaadi otsusega arhipiiskop Voskressenski, Dmitri Nikolai poeg, kes on julgeoleku agent.
31. detsembril 1940 suri Vilniuses Leedu metropoliit Elevferi. Tema asemele määrati veebruaris 1941 ülempreester Sergi (Voskressenski) ja ülendati kohe metropoliidiks, lisaks lisati talle tiitel Läti ja Eesti eksarhipiiskop.
Moskva patriarhaadi ukaasiga 1. märtsist 1941 hinnati EAÕK ühinemist Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadiga kui kirikulõhe tekitamist!
Nõukogude Liidu siderahvakomissariaat saatis metropoliit Aleksandrile teate, et teda kohustatakse kiriklik-organisatsiooniliste küsimuste lahendamiseks tulema 29. märtsil Moskvasse. Metropoliit Aleksander kirjeldas hiljem oma detailses seletuskirjas Moskvas toimunut järgmiselt:
“31. märtsil 1941 umbes kell 4-5 oli ette nähtud piiskop Benedikti piiskopiks nimetamine, milleks kõik piiskopid kogunesid kokku ja riietusid mantiatesse, mille järel eksarh M. Sergius hakkas kärmelt lugema patukahetsemise psalme ja palveid, mis mind väga imestama panid, sest olen mitu korda ise piiskopi ametisse nimetamise juures olnud, mil puhul sarnaste palvete ja psalmide lugemine pole ette nähtud. Nende lugemise ajal Läti metropoliit Augustin, kes seisis minu selja taga, puudutas mind käega ja ütles tasakesi: “See loetakse Sinule, eile loeti minule.” Niisiis tehti seda “patukahetsemist” minule ette teatamata ja – minu arusaamise järele – täiesti asjata, sest mina polnud mõnda teise usutunnistusse või nn “elavasse kirikusse” üle läinud, vaid ühinenud ülemaalise Konstantinoopoli patriarhaadiga, s.o kirikuga, kust omal ajal ka Vene kirik oma olemise sai.”
Eksarh Sergi tegutses aktiivselt rahvuslike vastuolude õhutamisel eesti ja vene koguduste vahel, õhutades kogudusi minema Moskva patriarhaadi alluvusse. Paljud EAÕK vaimulikud ei pidanud survele vastu ja lahkusid üldse kirikust, et mitte minna vastuollu südametunnistusega ja Moskva patriarhaadi alluvusse.
Lisaks sellele hakati kasutama meetodit, mida kõik totalitaarsed režiimid armastavad – hirmutamine. Vaimulikke hakati represseerima. Aastatel 1940–1941 on teada vähemalt 18 EAÕK vaimuliku arreteerimine, viie sundmobiliseerimine punaarmeesse, kahe hukkumine ja kahe tapmine.
Viies bifurkatsioonipunkt – Eesti okupeerimine hitlerliku Saksamaa poolt
Saksa okupatsioonivägede saabudes 1941. aasta suvel-sügisel lahkus metropoliit Aleksander esimesel võimalusel Vene õigeusu kiriku alluvusest, tüürides EAÕK 1935. aasta põhikirja alusel tagasi Konstantinoopoli oikumeenilise kanoonilise jurisdiktsiooni alla. Moskvas toimunud nn metropoliit Aleksandri patukahetsuse kohta koostati samuti vastav akt.
Kuid EAÕK tegevust Eesti territooriumil endist viisi rahulikult korraldada enam ei õnnestunud. Kiriku ühtsusesse tekkis suur lõhe, sest vene kogudused (endine EAÕK Narva piiskopkond) lahkusid EAÕK koosseisust ja teatasid allumisest eksarh Sergile.
Sellega tekkis okupeeritud Eesti alal kaks erineva jurisdiktsiooniga kirikut, Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi all EAÕK ja eksarh Sergi esindatud Vene õigeusu kiriku vene kogudused. See näitab ka hitlerliku Saksamaa poliitikat Nõukogude Liidu vallutatud aladel. Saksa okupatsioonivõim ei likvideerinud näiteks kolhoose ja püüdis igati soodustada õigeusu kiriku tegevust. Samal ajal oli okupatsioonivõimudele tähtsusetu selle kiriku sisemine korraldus ja kanoonilise kuuluvuse küsimused.
Kahe kiriku vahel algas terav võitlus. Eksarh Sergi püüdis visalt ka eesti kogudusi saada oma Vene õigeusu kirikut esindava kirikliku struktuuri alluvusse ja sealhulgas allutada selle struktuuri alla tagasi ka metropoliit Aleksander. Eksarh Sergi saatis eesti kogudustele pikki kirju, milles süüdistas metropoliit Aleksandrit kirikulõhe tekitamises. Ta käskis kogudustel saata kõik kirikumaksud ja korjandussummad Tallinna asemel otsejoones Riiga. Metropoliit Aleksandrit toetasid selles võitluses Eesti omavalitsus ja kindralkomissariaat Tallinnas, eksarh Sergit aga Ostlandi riigikomissariaat Riias.
Saksa okupatsioonivõimud püüdsid 1942. aasta septembris tüli lõpetada. Leedu metropoliit Sergi registreeris end 20. augustil 1942 piiskopkonna juhiks ning ühtlasi Läti ja Eesti eksarhipiiskopiks, kelle alluvusse kuulus Narva piiskop Pavel. Samal ajal registreeris Tallinna metropoliit Aleksander enda kiriku Eesti kindralkomissari juures Eesti apostlik-õigeusu metropoolia (EAÕM) nime all, kuhu ei kuulunud Narva piiskopkond. Eesti alal jäid tegutsema kaks õigeusu kiriklikku struktuuri: Eesti rahvuslik osa jäi autonoomsena Eesti apostliku õigeusu metropoolia nime all edasi Konstantinoopoli kanoonilise jurisdiktsiooni alla, vene kogudused jäid Balti eksarhia alluvusse kuuludes Vene õigeusu kirikusse. Eksarh Sergi pani metropoliit Aleksandri kirikukeelu alla, kuid EAÕM keeldus endiselt talle allumast. 1943. aasta juunis pühitseti EAÕM Tartu ja Petseri piiskopiks Peeter (Pähkel). Piiskop Peetri alluvusse anti Petseri, Võru, Valga ja Tartu praostkonnad.
1942. aastal tervitas eksarh Sergi koos talle alluvate piiskoppidega Hitlerit tema sünnipäeval ja palus talle edu ning võitu sõjas nõukogude Venemaaga.
1944. aasta sügisel tungis punaarmee Eestisse, algas uus nõukogude okupatsioon. Metropoliit Aleksander koos 22 vaimulikuga (16 eesti ja kolm vene preestrit, kaks eesti ja üks vene diakon) põgenesid Eestist, et jätkata EAÕK tegevust eksiilis.
Kuues bifurkatsioonipunkt – teine Nõukogude Liidu okupatsioon
Kohe uue nõukogude okupatsiooni alguses arreteerisid nõukogude võimud veel 12 EAÕM vaimulikku.
1945. aasta märtsi algul saabus Tallinna Pihkva ja Porhovi ülempreester Gregori (Tsukov) ning võttis allesjäänud EAÕM riismed Moskva patriarhaadi alluvusse. Aprillis 1945 keeldus Moskva patriarhaat tunnistamast piiskop Peetri pühitsemist kanooniliseks ning kuulutas selle kehtetuks. Piiskop Peeter vahistati juunis 1945 ja ta suri 20. augustil 1948 Kemerovo oblasti Arljuki vangilaagris.
16. aprillil 1945 otsustas Moskva patriarhaat koos sinodiga likvideerida EAÕM sinodi ning Narva piiskopkonna nõukogu okupeeritud Eestis ja moodustada selle asemele ühise Eesti piiskopkonna nõukogu Moskva patriarhaadi alluvuses. Vastavas otsuses seisis, et uue piiskopi, kes valdab nii vene kui ka eesti keelt, määratab Moskva patriarhaadi Eesti piiskopkonnale patriarh. Juhul kui uus piiskop ei valda eesti keelt, määratakse talle eesti keelt kõnelev abipiiskop. Moskva patriarhaat eiras kõiki kiriklikke kaanoneid, kui määras 1945. aastal eksarh Sergile allunud Narva piiskop Paveli (Dmitrovski) Tallinna ja kogu Eesti ülempiiskopiks. Ka järgnevate piiskoppide määramisel rikkus Moskva patriarhaat kiriklikke kaanoneid, sest EAÕK kirikupea, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksander suri 18. oktoobril 1953.
Piiskop Paveli esimeseks töökohustuseks 1945. aasta kevad-suvel sai allkirjade kogumine nn patukahetsusaktile ühes sooviavalduste nõudmisega Moskva patriarhaadiga ühinemiseks. Kampaania hakkas aga venima, sest eesti kogused lihtsalt ei tahtnud esitada mitte mingit patukahetsust. Kampaania kiirendamiseks said kogudused ähvarduskirja, et kui nad eiravad patukahetsuskirjaga nõustumist ning sooviavaldust liitumiseks Moskva patriarhaadiga, siis neid lihtsalt ei registreerita.
Mõne aja pärast likvideeriti ka Eesti piiskopkond ja piiskopkonna nõukogu. Uueks nimeks anti sellele Eesti õigeusu vikaarpiiskopkond, mis 1949. aasta detsembris allutati Leningradi piiskopkonnale ning Leningradi ja Novgorodi metropoliidi juhtimisele.
Õigeusu kiriku täieliku kontrolli alla võtmine ja igasuguse laiema ühiskondliku tegevuse keelamine kommunistliku võimu poolt avaldus kohe pärast taas okupeerimist ka Eestis. Keelati näiteks igasugused avalikud jumalateenistused, ristikäigud, kontsertide korraldamine pühakodades, piiskopi läkituste avalik ilmutamine, noortele mõeldud usuõpetus ja leeritunnid. Oluliselt tõsteti usuühingutelt sissenõutavaid makse ning takistati uute koguduste avamist.
Kuna paljud eestikeelsed EAÕK vaimulikud olid kas represseeritud või suundunud pagulusse, tuli Eestisse nõukogude perioodil sisse palju uusi vaimulikke mujalt, kes ei vallanud eesti keelt. Eestikeelsete vaimulike terav puudus andis tunda juba 1960. aastate alguses. Aastatel 1947–1949 piiskop Issidori ajal oli pühitsetud vaimulikest eestikeelseid 52%, piiskop Romani ajal (1951–1953) 57%, piiskop Joanni ajal (1956–1961) 50% ja metropoliit Aleksiuse (Aleksei Rüdiger) ajal (1961–1991) vaid 19%.
Ja ehkki kirikuolud Nõukogude Liidus muutusid 1960. aastate keskpaigast alates leebemaks, oli aeg oma töö teinud. Eesti kogudused lõpetasid üksteise järel tegevuse, kirikuhooned lagunesid kas niisama või muudeti kolhoosi väetisehoidlateks. Iseseisvuse taastamise hetkeks 1991. aastal oli Eesti territooriumil enne teist maailmasõda tegutsenud 158 õigeusu kogudusest järel 83 kogudust.
Seitsmes bifurkatsioonipunkt – EAÕK paguluses
Pärast seda, kui metropoliit Aleksander, EAÕK preestrid ja diakonid ning arvukalt kirikurahvast olid uue nõukogude okupatsiooni eest pagulusse siirdunud, algas kohe EAÕK tegevuse korraldamine paguluses. Enamiku pagulusse siirdujate esimeseks peatuspaigaks oli Saksamaa, kust seejärel üle maailma laiali kanduti. Metropoliit Aleksander siirdus Rootsi Stockholmi, millest saigi EAÕK paguluses keskus.
Kodumaal viimase EAÕK täiskogu poolt valitud sinodi liikmetest oli pagulusse jõudnud ainult riigikohtunik Timotheus Grünthal. Esimene probleem oligi kiriku sinodi ametisse astumine, mis aga kiriku seadusliku valitsemiskorra huvides oli hädavajalik. Pagulaskiriku algaastail ei olnudki see paraku võimalik. Seda ei olnud võimalik teostada ka kirjaliku valimise teel, sest EAÕK põhimääruse nõuetele vastavad kogudused ja nende organid olid siis veel välja kujunemata. Rootsis toimunud nõupidamise järel 1947. aastal leidsid metropoliit Aleksander, preestrid ja kirikutegelased, et paguluses erandlikus olukorras on kirikupeal õigus sinodi liikmeid ametisse määrata nn hädaõiguse alusel, toetudes samas kiriku põhimääruse põhilisele terviklikule mõttele. See oli ilmselt selles olukorras ainuõige lahendus, sest hilisemad sündmused viisid EAÕK liikmeid Põhja-Ameerikasse, Austraaliasse ja laiali Euroopasse, kus nad oma uutes asukohamaades kogudusi asutasid.
EAÕK sinod alustas uutes oludes toimimist 15. jaanuaril 1948. Sinod võttis seisukoha, et ta on iseseisvas Eestis tegutsenud EAÕK sinodi õigusjärglane, seni kuni Eesti kiriku iseseisvus kogu ulatuses taastatakse. Sellest ajast kuni EAÕK registreerimiseni kodumaal 11. augustil 1993 hoidis paguluskirik kanoonilist sidet emakiriku, Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadiga, samuti autonoomse kiriku järjepidevust. EAÕK säilitamisel paguluses on suur roll selles, et kogu endise Nõukogude Liidu territooriumil oli Eesti ainuke koht, kus õigeusu kirik suutis Moskva patriarhaadi valitsemise alt vabaneda. Palju aastaid hiljem juhtus see Ukrainas, viimasel ajal püüavad samaga hakkama saada Läti ja Leedu.
Vaatamata oma väiksusele oli EAÕKl paguluses kogudusi üle kogu maailma. Näiteks 1961. aastaks oli EAÕK kogudusi Ameerikas, Euroopas ja Austraalias kokku 13, mida teenisid 11 preestrit, 2 diakoni, koguduseliikmeid oli umbes 8000.
Hilisem Vene õigeusu kiriku patriarh Aleksius II (Aleksei Rüdiger), tollane piiskop, püüdis aastatel 1958–1970 luua mitmeid kontakte pagulaskirikuga nii Rootsis kui ka Soomes. Aleksiusel toimusid isegi mõned eraviisilised kohtumised pagulaskiriku esindajatega, kuid mitte mingisuguseid hoomatavaid tulemusi sellel ei olnud. Nende Aleksiuse initsiatiivil toimunud kohtumiste eesmärk võib jääda arusaamatuks, kui Nõukogude Liidu lagunemisel ei oleks avanenud arhiivid. Sealt leitud dokumendid viitavad sellele, et Aleksei Rüdiger värvati KGB kaastöötajaks agendinimega Drozdov. Arvestades tema ülesandeid välismaal ja rahvusvahelistes organisatsioonides, võis kontaktides paguluskiriku esindajatega näha ühte KGB tööülesannet.
Juba mainitud oikumeenilise patriarhi Bartholomeosi kohtumisel Helsingis EAÕK esindajatega 1995. aasta mais peetud kõnes mainis Bartholomeos pagulaskiriku olulisust kanoonilise sideme ja kiriku järjepidevuse hoidmisel: “Pealegi ei saa keegi eitada, et kirikliku autonoomia keelustamise otsustas võõras okupatsioonivõim Eestis. Seda ei otsustanud mitte Eesti õigeusklikud, vaid see pandi toime jõuga ateistliku diktatuuri poolt, mitte aga kanoonilise protsessi läbi.
Seepärast jätkasid meie õnnistatud eelkäijad, oikumeenilised patriarhid, riigi kanoonilise õigusjärglase tunnustamist, kelleks olid õigeusklikud eestlased paguluses, kes olid samamoodi pagulusse sunnitud kanoonilise Eesti metropoliidi õnnistatud Aleksanderi alluvuses. Pärast tema surma määrasid nad autonoomsele Eesti kirikule valitseja asetäitja (locum tenens) kuni 1978. aastani.”
Kaheksas bifurkatsioonipunkt – EAÕK tegevuse taastamine kodumaal
Tundes sügavat muret EAÕK võimaliku hääbumise pärast, otsustasid vaimulikud Emmanuel (Eduard Kirss, Aifal (Aivar Sarapik) ja ilmik Henn Tosso 1990. aasta kevadel Tallinnas Issanda Muutmise Peakiriku koguduse kantseleis, et tuleks alustada konkreetset tegevust EAÕK tegevuse taastamiseks kodumaal piiskop Platoni elutööst lähtuvana. Selleks asutati EAÕK fond.
EAÕK tegevuse taastamine kodumaal kulges raskelt eelkõige Vene õigeusu kiriku Eesti piiskopkonna vastutegevuse tõttu. Oli ka sisemisi vastuolusid EAÕK taastamist toetanud vaimulike endi vahel. Kuid peab kohe ütlema, et ideega liitusid vaimulikud rahvuslikust päritolust sõltumata. Palju innukaid kaasalööjaid oli näiteks vanema põlve vene rahvusest vaimulike seast. Oli neidki, kes mäletasid veel 1940.–1945. aasta sündmusi, EAÕK likvideerimist kodumaal ja usuvastaseid repressioone. Kindlasti oli palju abi Eesti tollaste valitsuste toetavast suhtumisest EAÕK tegevuse taastamisse kodumaal õigusliku järjepidevuse alusel. Eriti tuleks selles suhtes esile tõsta Mart Laari esimest ja Andres Tarandi valitsusi. Muidugi, nende valitsuste aeg jäi perioodile, millal olid EAÕK taastamise otsustavad hetked.
23. veebruaril 1993 andis EAÕK sinodi esimees ülempreester Nikolai Suursööt Stockholmis üle ametliku volituse, milles öeldi, et EAÕK sinod volitab EAÕK fondi juhatust pidama läbirääkimisi Eestis asuvate kogudustega, et taastada EAÕK õigusliku järjepidevuse alusel ning teha ettevalmistusi kiriku täiskogu kokkukutsumiseks 1935. aasta põhimääruse alusel.
Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur Eestis, mis tegutses siin nõukogude okupatsiooni tingimustes, organiseeris EAÕK taastamisele visa vastupanu. Selleks ajaks oli Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur jõudnud esineda mitme nime all. Ainuüksi 1993. aasta jooksul kasutati ametlikus kirjavahetuses Eesti riigiasutustega vähemalt nelja nime: “Moskva patriarhaat. Õigeusu kirik Eestis. Tallinna piiskop,” “Õigeusu kirik Eestis. Tallinna piiskopkonna valitsus,” “Eesti Apostlik Õigeusu Kirik. Tallinna ja Eesti piiskop,” “Eesti Apostliku-Õigeusu Kirik. Tallinna ja kogu Eesti piiskop.”
29. aprillil 1993 toimus Kuremäel Pühtitsa nunnakloostris Moskva patriarhaadi Eesti kirikliku struktuuri kirikukogu, millest võttis osa ka patriarh Aleksius II (Rüdiger) isklikult. Patriarh Aleksius II andis oma tomosega endisele Moskva patriarhaadi Eesti piiskopkonnale autonoomia.
Samal päeval toimus Tallinnas Issanda Muutmise Peakirikus Eesti Vabariigi kodanikest EAÕK koguduste volitatud esindajate koosolek. Seal võeti kindel suund autonoomse EAÕK Konstantinoopoli patriarhaadi kanoolise jurisdiktsiooni all taastamises. Nädal enne seda oli Vene õigeusu kirikut Eestis esindav piiskop Kornelius (Vjatšeslav Jakobs) saatnud koosoleku organiseerijatele hoiatuskirja ja teatanud, et tema kiriklikul territooriumil on sellise koosoleku pidamine ebaseaduslik.
Aleksius II tomose mõte oli selles, et segada vett, sest sestpeale hakkas ka Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur kasutama nime EAÕK. Eesmärk oli selge: saada Eestis asuvate õigeusu kirikuvarade omanikuks ja saavutada kontroll kogu õigeusu kiriku üle Eestis.
11. augustil 1993 taastati ametlikult EAÕK õiguslik järjepidevus. Eesti siseministeeriumi usuasjade talitus kantis EAÕK vastavalt 20. mail 1993 vastu võetud kirikute ja koguduste seadusele 11. augustil 1993 Eesti kirikuregistrisse. Õigusliku järjepidevuse alusel tunnistati EAÕK Tallinna linnakohtu otsusega 27. septembril 1993 ka omandireformi subjektiks.
20. veebruaril 1996 taasjõustas Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartholomeos 1923. aastal EAÕKle antud tomose autonoomia kohta.
1999 valiti kohaliku kandidaadi puudumisel uueks kirikupeaks Nice’i (Prantsusmaal) piiskop Stefanus (Charalambides). Samal aastal toimus ka esimene sõjajärgne täiskogu Eestis, mis valis sinodi (kirikuvalitsuse).
2004. aastal toimunud EAÕK täiskogul otsustati praostkonnad likvideerida ja nende asemel moodustati Tallinna peapiiskopkond, Pärnu ja Saare piiskopkond ning Tartu piiskopkond.
Üheksas bifurkatsioonipunkt – vastuseis Moskva patriarhaadi survele ja rünnakutele
Möödunud 30 aasta jooksul on oma tegevuse Eestis taastanud EAÕK kujunenud tugevaks arenevaks kirikuks. Moskva patriarhaadi Eestis tegutsev struktuur jätkas ka pärast EAÕK registreerimist 1993. aastal vägikaikavedu Eesti riigi ja Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi vastu.
Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur kasutas ka pärast 1993. aastat ebaseaduslikult EAÕK nime ning pretendeeris selle kaudu kirikuomandile. 9. septembril 1993 avaldasid mitmed ajalehed Eestis piiskop Korneliuse avalduse siseministeeriumi usuasjade talitusele. Huvitaval kombel erines ajakirjandusele saadetud tekst ühe lõigu poolest usuasjade talitusele saadetud avaldusest. Selles lõigus teatas piiskop Kornelius: “… getopinnas on suurepärane pinnas organiseeritud kuritegevusele ning Eesti riigi sise- ja välisvaenlaste edukale tegutsemisele. Te loote oma kätega “viiendat kolonni”.”
See oli ilmselge ähvardus. Piiskop Kornelius kordas ka vana kulunud väidet, nagu oleks Eesti õigeusklike Moskva patriarhaadi alla minek 1940. aastal olnud vabatahtlik.
9. detsembril 1995 korraldasid peapiiskop Korneliusele alluva õigeusu kiriku liikmed Tallinnas ristikäigu, et sellega protesteerida Moskva kiriku registreerimata jätmise vastu. Ristikäigule kogunes üle 5000 peamiselt venekeelse inimese. Ürituse taga olid ka mõned Riigikogu vene saadikud. Ristikäigu ajal helistati Nevski katedraalis Toompeal kellasid.
Aina rohkem hakkasid õigeusu kiriku olukorra kohta Eestis rahvusvahelisel areenil sõna võtma ka Venemaa poliitikud ja diplomaadid. Moskva patriarhaadi vägikaikavedu nimetasid nad demagoogiliselt usuvabaduse piiramiseks ja usklike inimõiguste rikkumiseks. Kirik muutus üheks teemaks, millega Venemaa Eestit välispoliitikas ründas.
1996. aastal said Zürichis kokku Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi ja Moskva patriarhaadi esindajad. Kreeka õigeusu kiriku metropoliit Grigorios Papathomas on olnud EAÕK ülesehitamise suur toetaja ja kirikuõiguse nõustaja. Ta kommenteeris Zürichi läbirääkimisi ja nende tulemusi: “… oikumeeniline patriarhaat tegi kanoonilises mõttes ajutise loomuga kokkuleppe, milles öeldakse, et ka Vene õigeusu kirik võib Eestis kirikuna toimetada. Seda olukorda nimetatakse ökonoomiaks (kr oikonomia – kanooniline põhimõte, mis lubab keerulistes olukordades kaanonite täpsest järgimisest ajutiselt loobuda), mis tähendab, et tuleme vastu, kuid muudame selle esimesel võimalusel ära. See tagas MPEÕKle Eesti riigi tunnustuse, kuid venelased kasutasid olukorda ja usaldust lihtsalt oma huvides.” Seega on meil praegu veel EAÕK kõrval tegutsemas MPEÕK.
2002. aasta oktoobris sõlmis siseminister Ain Seppik peaminister Siim Kallase valitsuselt saadud volituse alusel kavatsuste protokolli MPEÕK metropoliidi Korneliusega, mille alusel anti Moskva patriarhaadi kirikule kasutada 18 kirikuhoonet ja kogudusemaja. Enamiku nende tagastamisnõudest oli EAÕK kui enne 1940. aastat tegutsenud õigeusu kiriku õiglusjärglane loobunud. Viis hoonet olid aga sellised, mis olid küll EAÕKle tagastatud, kuid faktiliselt MPEÕK koguduste valduses. EAÕK võõrandas need riigile, mis need seejärel MPEÕKle üle andis. MPEÕK sai kõik hooned rendile kuni 50 aastaks hinnaga iga hoone eest üks kroon kuus. Lisaks omandile loobus Moskva patriarhaadi kiriklik struktuur Eestis ka EAÕK nime kasutamisest ja viitamisest selle õigusjärglusele.
Kaarel Tarand rääkis oma kommentaarides ERRile, kuidas MPEÕK registreerimine ja legaliseerimine toimus pärast rohkem kui kümne aasta kestnud vastasseisu Moskvaga, kusjuures kirikuteema oli Venemaa jaoks üks “suur ja tugev kang Eesti kiusamisel”. “Sajandivahetuse aegsed valitsused otsisid küsimusele lõplikku lahendust, kartes, et see võib hakata takistama meie pääsemist Euroopa Liitu, kuna Venemaa tõstatas pidevalt vene vähemuse ja sealhulgas ka kiriku teemat rahvusvahelisel areenil. Venelased kasutasid Eestile surve avaldamiseks mõjutustegevust ka teistes riikides, nagu nad seda ka tänapäeval teevad. Meile öeldi läänest üsna otse, et saage see teema päevakorrast maha, siis võime edasi rääkida,” meenutas Tarand.
Uuesti kerkis MPEÕK tegevus Eestis teravalt esile seoses Venemaa sõjalise agressiooniga Ukraina vastu 24. veebruaril 2022. Patriarh Kirill ja Moskva patriarhaat on Venemaa agressiooni igati toetanud ja õigustanud, patriarh on seda koguni Venemaa pühaks sõjaks nimetanud. Nendes tingimustes otsustas Eesti valitsus sel aastal Moskva patriarhaadi tegevuse Eestis lõpetada. MPEÕK esindajate vastuväited, nagu oleks neil Moskva patriarhaadiga vaid kanooniline kiriklik side, ei enamat, ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Selleks piisab ainuüksi MPEÕK põhikirja lugemisest. Olgu siinkohal esitatud ainult üks põhikirja punkt:
3.4.7. MPEÕK täiskogu otsused kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Täiskogu otsused saadetakse kõikidele MPEÕK kogudustele pärast nende kinnitamist Moskva ja kogu Venemaa patriarhi poolt. MPEÕK põhikirja kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh, tulevikus kinnitatakse tema poolt ainult MPEÕK põhikirja kanoonilist laadi muudatused. Pärast MPEÕK Täiskogu otsuste Moskva ja kogu Venemaa patriarhi poolt kinnitamist korraldab Eestseisja Kantselei MPEÕK Täiskogu protokollide kinnitatud koopiate piiskopkondadele laialisaatmise.
Kuna sellel teemal on sel aastal juba palju kirjutatud ja kommentaare antud, ei ole sellel põhjust pikemalt peatuda. Küsimus on ainult selles, kuidas MPEÕK ja selle kogudused Eesti valitsuse nõuet täitma hakkavad. Arvestades Vene õigeusu kiriku käitumist eelneva 435 aasta jooksul, võib juba ette öelda, et Eesti valitsusel ei saa olema lihtne sundida neid seda otsust täitma. Võib kindel olla, et nad suudavad vastupanuks välja mõelda etteaimamatuid võtteid ja alatusi. Lisaks on nende seljataga abimehena Kremli kuritegelik režiim kogu oma jõuga.
Avafotol tema Pühadus oikumeeniline patriarh Bartolomeus vabaõhuliturgial Värskas 2023. Foto: EAOK