Evangeeliumid räägivad, et Jeesus läks neljakümneks päevaks kõrbesse. Kuid nad ei ütle, miks ta seda tegi. Me võime ainult arvata ja selle üle mõtiskleda. Jeesus, tõelise Jumalana, teab kõike. Kuid tõelise inimesena pidi ta läbi tegema ka selle, mida kõik inimesed tunnevad: üksindus, mahajäetus, meeleheide, lootusetus, külm ja nälg, palavus ja janu, kahtlus, ebakindlus ja kiusatused. Ta mõistis, kui raske võib olla nendega toime tulla ja kui kerge nende all murduda, pettuda, kaotada usk ja lootus nii Jumalasse kui endasse. Tal võis seda inimlikku kogemust vaja olla, et minna tagasi inimeste sekka oma sõnumit kuulutama.

Saame siin tõmmata paralleeli ka meie endaga igapäevases elus. Kui tunneme oma kuulajaid, oskame paremini end sõnastada ja jõuda inimestele lähemale. Kui oleme kiusatustest võitu saanud, siis muutuvad meie mõtted ja sõnad ka selgemaks ja puhtamaks, usust rääkimine ja lootuse säilimine erinevates olukordades on lihtsad. Nii võib muutuda ka evangeeliumitest tuttav ligimese armastamise käsk veenvamaks; kui teame, et täiuslikku inimest pole, kiusatused ja kõhklused saadavad meid kõiki ja oleme igaüks omal moel puudulikud. Jeesuse jäetud armastuse-käsk ühendab inimesi vastastikku, tugevdab nende vahelist usaldust ja koostööd, andes nii võimaluse areneda kogu ühiskonnal.

Koostöö on kogu meie tänase maailma aluseks. Lääneriikide jõud ühtsuses ja vastastikuses solidaarsuses on eriilmeliste riikide ja rahvaste koostöö tulemus. Igaüks panustab sellesse koostöösse vastavalt oma võimalustele ja võimekusele. Olgu majanduses, julgeolekus, diplomaatias, keskkonnakaitses kui muudes eluliselt olulistes valdkondades. Selle eelduseks on, et saame üksteisest aru ja usaldame. Võib öelda, et Euroopa on õppinud üksteist kuulama ja üksteisest paremini aru saama. See on teinud võimalikuks rahuaja ja koostöö, mille pikkust pole ajalugu siiani tundnud.

Miks me paastuajal loobume?

Meie paastuaeg kestab samuti nelikümmend päeva. Kirikutraditsiooni järgi tuleb paastu esimesel päeval (tuhkapäev) ja Suurel Reedel ainult ühe korra süüa, samuti reedeti loobuda lihast. Kindlasti aga ei ole meie paastuaja eesmärk nii tagasihoidlik – vaid menüü muutmine. Paastuaeg eeldab teatud askeesi. Loomulikult ei oota keegi, et me kõigest lahti ütleksime, sambapühakute kombel rohkem kui kuu aega posti otsas elaksime. Küll on vaja, et loobuksime mõnedest argirutiiniks saanud naudingutest, olgu selleks maiustused, õhtune veiniklaas, või sotsiaalmeedias aja surnuks löömine.

Nende loobumistega võidame aega ja vaimuselgust, et pühendada rohkem aega meditatsiooniks, palveks ja mõtiskluseks. See on aeg, mida saame kasutada paremaks kasvamisel. Korrastame oma mõtteid ja elu, jätame igapäevased pisimured tahaplaanile, õpime eristama olulist ebaolulisest, saame tugevamaks. Selle tugevusega liigume edasi oma missioonil – kuulutada evangeeliumit ja elada Kristuses.

Mõtelgem siinkohal tipp-spordile. Tänavu on olümpia-aasta. Juba loetud kuude pärast võtavad Pariisis mõõtu maailma parimad atleedid. Need on mehed ja naised, kelle pühendumus on meeletu ja kogu lugupidamist väärt. Ja see, millest nemad on pidanud oma eesmärgi nimel loobuma, on oluliselt rohkem, kui vaid Facebooki kinni keeramine või veiniklaasist hoidumine. Saame öelda, et võrreldes nende pingutusega on paasturajal käijatel väga kergelt läinud. Kuid võit, milleni see võib viia, ületab iga selle maailma kulla ja medalite sära. See eneseületus tee tasub ette võtmist.