„Usk on põhjendatud ootus, et loodetav saab tõeks, tõenditel põhinev veendumus selles, mida pole näha.” (Heebrealastele 11:1)
Katoliku kiriku katekismus mõistab imet kui loodusseadustest väljapoole jäävat ilmingut, mida saab omistada ainult Jumalale või jumalikule sekkumisele tänu eestpalvetele.
Üks kõige imetabasemaid, samas kõige argisemaid (kui nii võib öelda) imesid on euharistia ehk armulaud. Kirik jagab seda iga päev, igal teenistusel, igas koguduses, üle kogu maailma. Selle kese on usk, et leib ja vein, mida vastu võetakse, muutuvad pühitsemise läbi Kristuse ihuks ja vereks. Mitte sümboolselt, vaid eo ipso substantsiaalselt, olemuslikult.
Inimesele, kes usust suuremat ei huvitu või kelles alles tärkab huvi elu vaimse poole vastu, võib see kõlada nõrgamõistuslikult. Ometi pole sellesse uskujad kõik kaugeltki pea peale kukkunud inimesed. Mitmed maailma juhtivad (reaal)teadlased on nimetanud end mitte üksnes passiivselt universumi Loojat uskuvateks, vaid praktiseerivad oma usulisi veendumusi igapäevaselt ka konfessionaalselt.
Erinevad uuringud näitavad, et kõikide teadusvaldkondade lõikes on kõige enam religioosseid inimesi just füüsikute, keemikute ja teiste reaalteadlaste hulgas. Need on inimesed, kes opereerivad oma igapäevases töös loodusseaduste poolt ette kirjutatud rangelt mõistuspärases raamistikus. Ometi peavad just nemad kõigist ametivendadest enim võimalikuks, et need samad loodusseadused tunnistavad ka erandeid. Teisisõnu seda, mida nimetamegi imedeks. Samas näiteks humanitaar- ja sotsiaalteadlased jäävad selle loendi lõppu. Filosoofid, semiootikud, kulturoloogid, kelle ühe kandva huvina võiks eeldada selguse saamist inimese olemise-küsimuses, näevad ülepea jäävat ennemini eimiskina.
Märtsi lõpus rõkkas läänekristlik maailm taaskord Kristuse ülestõusmises. See sündmus on kogu ristiusu kese, ilma milleta “oleks kõik vaev asjata” (Korintlastele 15:29–34). Ülestõusmise enda tõestamine teaduslike vahenditega pole võimalik. Seda võib uskuda või mitte uskuda. Kuid selle kaudseid tõendeid on võimalik uurida teaduslikelt alustelt, mida on ka tehtud. Tuginedes Uuele Testamendile, aitavad eksegeetika, ajalugu ja keeleteadus meieni tuua võimalikult tõelähedase pildi sellest, mis tabas jüngreid pühapäeva hommikul, kui nad Jeesuse haua tühjana leidsid. Samuti järgnenud sündmustest.
Selle kõrval on ülestõusmise uurimisse sekkunud reaalteaduslikud distsipliinid. Kolleegiumi selle numbri põhilugu ongi pühendunud Torino surilina imele. Nagu ilmneb, on tegu kahtlemata erakordse esemega, mida näitab kasvõi fakt, et see on kõige uuritum artefakt kogu inimkonna ajaloos. Kaasaegne füüsika, bioloogia ja keemia toestavad, et tegu on tõepoolest Kristuse surmaga samast perioodist pärit esemega, mitte hilisema võltsinguga. Mis kõhedamgi, Torino surilinal olevat kujutist ei ole võimalik selgitada ühegi tänasel päeval meie valduses oleva teadusliku loogikaga, sellel oleva kujutise imiteerimine ei ole võimalik isegi kõige kaasaegsema kõrgtehnoloogia abil…
Kuid teeme lõpetuseks ajahüppe enam kui 2. sajandi tagusest Jeruusalemmast 20. sajandi teise poolde, Nõukogude okupeeritud Eestisse. See oli pime ja rusuv aeg kõikidele Ida-Euroopa riikidele, kes totalitaarse monstrumi haardes pidid elama. Kuid samas polnud see kunagi lootusetu aeg. Ja sellele lootusele tugines ka meie usk. Usk ühe miljonilise liikmega rahvakillu püsimisse ja taasiseseisvumisse kunagi tulevikus. 1980ndatel hakkasid selle usu esimesed kiired raudse eesriide tagant ka ennast eredamalt sisse suruma: vaba ühiskonna ideaalid, sinimustvalged kodudes, varimajandus, punk ja noorte mäss miilitsakorra vastu, Balti kett. Paar aastat veel ja see, mis oli siiani olnud vaid tühi usk, muutus üleöö reaalsuseks.
Eesti, nagu ka teiste okupeeritud riikide iseseisvumine, pole mõistagi selline ime, mida Vatikan imena tunnistaks. Kuid ühiskondlik-poliitilises kontekstis sisendab see meile, et see, mis võib tunduda ilmvõimatu, võib juba järgmisel hetkel olla tegelikkus.
Meie argipäev on imesid täis, kui me vaid suudaksime neid ära tunda ja väärtustada.
Tunnusfoto: franthony.com