Guy Barbier de Courteix (1921–2011) oli Prantsuse katoliku preester ja paljudele vaimne isa. Ta sündis aadliperekonnas Chabanais’s külas, mis asub Edela-Prantsusmaal.

„Jah, ta oli aadlisoost, aga ma olen aru saanud, et ta ei tahtnud oma päritolu mitte kuidagi esile tuua. Aga see väljendus ikkagi, ta käitus nagu aadlik, seda oli tema žestides, olekus…“ meenutab filmi autor Andri Luup. [1]

Isa Guy elas askeetlikult ja pidas eestpalvet oma teenimise osaks. Ta pidas vajalikuks palvetada viis tundi päevas, mida ta ise põhjendas sellega, et muidu väsib ega suuda teisi aidata.

Teise maailmasõja ajal saadeti ta tööle Saksamaale Halle sõjatehasesse, kus ta liitus vastupanuliikumisega. Gestapo vahistas ta ning ta elas üle viis vanglat ja neli koonduslaagrit, sealhulgas Buchenwaldi ja Dachau. Pärast sõda õppis ta preestriks ja pühitseti ametisse 1951. aastal. Ta töötas töölispreestrina Lyoni tehastes ning juhtis aastatel 1966–1986 Soomes heategevusorganisatsiooni Emmaus.

Koonduslaagrist vabanedes kaalus isa Guy vaid 42 kilogrammi ja põdes tuberkuloosi. Ometi paranes ta ning pühendas oma ülejäänud elu abivajajate teenimisele. Soome kristlikes keskustes tegeles ta aastakümneid sisserändajate, alkoholisõltlaste ja ühiskonna äärealadele tõrjutud inimestega. Tema poole pöördusid abi saamiseks ka paljud mittekatoliiklased. [2]

Eestisse jõudis isa Guy esimest korda 1990. aastal. Aastatel 1992–1996 oli ta Eesti katoliku kiriku generaalvikaar ja seejärel kirikukohtu audiitor. Pärast taasiseseisvumist aitas ta taastada Kodasema katoliku keskust. Ta remontis maja oma kätega ja pidas väikeses kabelis missat ka siis, kui kedagi teist kohal polnud. Elu lõpuaastatel teenis ta nii Eestis kui ka Soomes eksortsistina.

Isa Guy suri vähki 21. juunil 2011, olles 89-aastane. Tema matusetalitus toimus 29. juunil Helsingi Püha Hendriku katedraalis ning ta maeti Turu katoliku kalmistule. Sümboolsel kombel möödus matusepäeval täpselt 60 aastat tema preestrikspühitsemisest. [3]

„Minu jaoks on ta kõigist, keda tean, pühadusele kõige lähemal. /.../ Isa Guys oli mingi suur rahu. Teda väline üldse ei huvitanud, huvitas ainult reaalsus, aga tema reaalsus oli mõne jaoks täielik irreaalsus, sisaldades muu hulgas näiteks mingite tontide kõrvaldamist. Aga ta ise oli seejuures alati täiesti rahulik, ta oli nagu keskus, tsenter.” – Andri Luup.

Filmi tutvustus

„Isa Guy“ – Andri Luubi dokumentaalfilm (2018)

Kodasema väikeses kabelis peab isa Guy missat, maja ümber vahelduvad aastaajad. Nende kaadrite vahele põimib Andri Luup hetki Kodasema köögist ning preestri meenutusi koonduslaagrist ja sealt pääsemisest. Isa Guy jutustust saadavad mustvalged kaadrid tema matusetalitusest Helsingi Püha Hendriku katedraalis ja muldasängitamisest Turus.

Luup filmis isa Guyd mitme aasta jooksul ja salvestas ise ka heli. Ta jättis filmi ruumi pausidele ja vaikusele, sest talle oli oluline ka see, kuidas isa Guy rääkis ja vaikis. Luup on öelnud, et tahtis filmiga talletada isa Guy mälestust, otsides ühtlasi vastuseid omaenda küsimustele surma ja selle ees tuntava hirmu kohta. Isa Guy palus, et filmi näidataks alles pärast tema surma, sest ta ei soovinud avalikku tähelepanu.

Toimetas Lennart Volmberg

Viited

1. Donald Tomberg. „Isa Guyd meenutades” – intervjuu Andri Luubiga. Teater. Muusika. Kino, 2018.

2. Eva Koff. „Vaikne sõnum”. Teater. Muusika. Kino, 2018.

3. St. Ansgar 2012. Aastaraamat, lk 133–135.