Intervjuu toimus 10. märtsil Püha Marta maja nõupidamissaalis. Paavsti küsitles Süüria juurtega Argentinas sündinud jurist, ajakirjanik ja ärimees Daniel Hadad.
Isiklikumate teemade kõrval juttu ka sõjast, suhtumisest homoseksuaalidesse, abielust, tsölibaadist, naiste rollist kirikus ja olukorrast Ladina-Ameerikas. Täispikk intervjuu on loetav Infobae lehel.
Ligi kümme aastat on möödunud päevast, mil Teid paavstiks valiti. Tahaksin teada, kas Teil on sellest päevast mälestusi. Mis Teile esimesena meenub?
Olen mitu korda soovinud tagasi vaadata ja aru saada, mis toona juhtus. Ma tegelikult ei teadnud, mis juhtuma hakkab. „Kuidas? Kas sul polnud häält?“ Oli, paljudel meist oli hääl, kuid konklaavis on see omamoodi „deposiithääl“. Mõnikord sa ei tea, kelle poolt hääletada, siis sa ootad veidi ja annad oma hääle inimesele, kellest sa tead, et ta ei osutu valituks ja vaatad, kuidas asjad arenevad. Sedasi Püha Vaim juhibki, kas pole?
Hommikupoolikul, täpsemalt keskpäeval tulin siia, olin puhanud. Kui ma möödusin, viskasid mõned inimesed nalja, millest ma aru ei saanud. Kui ma söögisaali sisenesin, ütlesid mõned piiskopid Kesk-Euroopast: „Tulge siia, eminents, mida te oskate meile Ladina-Ameerika kohta rääkida?“ Nad panid mind proovile. Olin seda varemgi näinud. Kui ma söögisaalist lahkusin, jooksis üks kardinal mulle järele ja ütles: „Üks hetk, palun, kas on tõsi, et teil eemaldati kops?“ Ma vastasin talle: „Ei, mul opereeriti tsüstide pärast kopsu parempoolne ülemine sagar.“ „Oh, ja millal see juhtus?“ Ma vastasin, et aastal 1957, mille peale ta lausus: „Need viimase hetke nükked …“ ja pöördus minekule. Sellel hetkel mulle koitis. Just siis sain aru, et käib agiteerimine minu poolt ja minu vastu. Lahkusin, tegin uinaku ja rahunesin.
Teine põnev mälestus on see, et kui ma kohale jõudsin – ja seda nimetaksid psühholoogid alateadlikuks enesepettuseks – ja polnud veel Sixtuse kabelisse sisenenud, juhtusin kokku kardinal Gianfranco Ravasiga ja me hakkasime kõndima mööda suurt saali [Sala Regia] Sixtuse kabeli ees. Ma ütlesin talle: „Kas tead, et oma tarkusekirjanduse loengutes ma kasutasin – enam ma ei õpeta – sinu raamatuid?“ Oma mõtet selgitama hakates triivisime eemale, kuni kuulsime hüüdeid: „Kas te tulete või mitte? Ma panen ukse kinni.” Alateadlikult pole tahtmist siseneda. Kuid need on asjad, mida ei saa mõjutada.
Kas see erines väga palju 2005. aasta valimistest?
Ei, sugugi mitte. Dünaamika on sama. Seekord oli kaks hääletusvooru. 2005. aasta valmistel valiti paavst pärastlõunases esimeses hääletusvoorus. Seekord pärastlõunases teises hääletusvoorus. Samas juba esimene näitas suundumust.
Siinkohal tahan ma avaldada tunnustust oma heale sõbrale kardinal Claudio Hummes’le, kes istus minu selja taga ja kummardus esimeses hääletusvoorus mulle lähemale, et öelda: „Ära karda, nii töötab Püha Vaim.“ Ma muutun nüüd emotsionaalseks, sest ta suri hiljuti ja ma armastasin teda väga. Kui ma teises voorus valituks osutusin – ma olin saanud kaks kolmandikku häältest ja lugemine alles käis – tõusis ta püsti, embas mind ja ütles: „Ära unusta vaeseid!“ See liigutab … Hästi, vaesed, teate ju püha Franciscust. Franciscus – just nimelt. Seega, kui kardinal Giovanni Battista Re küsis minult: „Mis saab olema sinu nimi?“ ütlesin ma, et Franciscus. Punkt.
Paljud inimesed, kes Teid on aastaid tundnud, on mulle vahel maininud, et olete pärast paavstiks valimist palju rõõmsam? Kas tunnete samamoodi?
Olen oma teenimistöös olnud alati õnnelik. Ka läbielatud karmidel ja rasketel aegadel, kui pidin lahendama või aitama lahendada üsna delikaatseid probleeme, ei suutnud keegi minult võtta sisemist rahu. Seda rõõmu. Võib öelda, et inimesed jälgivad mind nüüd rohkem, kuid ma olen alati selline olnud ja ma ei usu, et oleksin siin viibides muutunud. Võimalik, et ma igatsen veidi Buenos Airese järele, sest ma ei saa siin sedasi ringi uidata kui seal. Aga ma ei suuda võrrelda enda sees olevat tasadust, rahu ja sisemist rõõmu. Minu jaoks on see alati jäänud samaks.
Te käisite 2013. aastal Brasiilias ja tagasiteel küsis üks Brasiilia teleajakirjanik Teilt homoseksuaalide lobitöö kohta ja Te vastasite, et „ma pole õige inimene [sellest rääkima]“. Esmalt Te eitasite homoseksuaalide lobitööd ja väitsite, et see võis olla üks osa tervikust, kuid seejärel Te ütlesite: „Ma pole see, kes kedagi hukka mõistaks.“ Kui jätta seksuaalne valik või eelistus kõrvale, kas inimene, kes on täitnud kõik ülejäänud kiriku nõuded, võiks armulauda vastu võtta? Või lubage mul ümber sõnastada – kas Te jagaksite sellisele inimesele armulauda?
Ma olen homoseksuaalsete kalduvustega inimeste kohta öelnud kolme asja. Üks kord Brasiilias, mida te tsiteerisite ja ma ütlesin nii: „Kui homoseksuaalse kalduvusega inimene on siiras ja otsib Jumalat, siis kes olen mina, et teda hukka mõista?“ Iirimaalt tagasi sõites ma ütlesin – minult küsiti ja ma vastasin: „Ma palun nendel vanematel, kellel on homoseksuaalsete kalduvustega poeg või tütar, neid enda lähedal hoida ja neile karistuseks mitte selga pöörata. Toetage neid!“ Kolmas kord oli Associated Pressile antud intervjuus, kus ma rääkisin kriminaalvastutusele võtmisest. Kriminaalvastutus on tõsine probleem. Umbes kolmkümmend riiki on selle ühel või teisel viisil kriminaalkuriteoks teinud. Ligi kümnes riigis kehtib surmanuhtlus. Peaaegu kümnes!
Nendel kolmel korral olen ma sellel teemal avalikult rääkinud. Kuid [antud küsimusele] annab kõige ammendavama vastuse Jeesus: igaüks on oodatud. Nad kõik. Kõikidel on luba sisse astuda. Snoobid ei taha pidusöögil osaleda? Olgu, minge siis ristteele ja kutsuge kõiki: häid, halbu, vanu, noori, lapsi – kõiki. Kirik on kõigi jaoks. Igaüks peab ise oma asjad Issanda ees ära klaarima. See on patuste kirik. Ma ei tea, kus on pühakute kirik – me oleme kõik patused. Kes olen mina, et mõista kohut inimese üle, kellel on hea tahe? Kui nad kuuluvad kuradi jõuku, olgu, kaitskem neid siis veidi. Tänapäeval pöörame sellele probleemile palju tähelepanu ja ma leian, et me peaksime otsima lahendust evangeeliumist. Jeesus kutsub kõiki ja igaüks ajab oma suhte Jumalaga joonde nii, nagu ta oskab või soovib. Mõnikord sa võid küll tahta, aga ei saa – kuid Issand ootab alati.
Mul on oma põlvkonnast sõpru, kes on n-ö teisel ringil, teist korda abielus ja nad on väga õnnelikud. Nad kas abiellusid liiga noorelt või abielu lihtsalt ei õnnestunud. Neil on lapsed, kelle nad ehk saadavad õppima katoliku koolidesse ja ülikoolidesse. Sageli on nad kahelnud oma sobilikkuses armulauda vastu võtta. Kas aitaksite mul seda olukorda mõista?
Jah, me ei saa taandada inimeste olukorda ettekirjutustele. Paavst Benedictus – kes teadis neist asjust ja oli suurepärane teoloog, kes teoloogias ei sahkerdanud, vaid oli pädev – ütles kolm korda, üks kord Lõuna-Tiroolis, teist korda Piemontes ja kolmandat korda Roomas, et suur hulk kirikus sõlmitud abieludest ei kehti usu puudumise tõttu. Vaadake, kui te lähete mõnikord pulma, siis see tundub olevat pigem seltskondlik koosviibimine kui sakrament. Teisisõnu, noored abielluvad küll, aga kui nad ütlevad, et igaveseks, siis kes teab, mida nad selle all mõtlevad. Kuni kestavad kuumad tunded – ma ei tea. Seepärast Benedictus ütleski, et selle teadlikkuse puudumise tõttu ei kehti suur hulk abielusid. Sellega tuleb arvestada. Üks väga tark naine ütles mulle kord: “Teie, preestrid, olete väga arukad. Ordinatsiooni saamiseks tuleb teil seminaris õppida kuus-seitse aastat. Samal ajal kui meile, kes me abiellume, ja seda terveks eluks, – sest preestrid võivad kirikust lahkuda, aga abielu on eluaegne leping – on määratud neli loengut.“ Väga tark. Seetõttu räägimegi alati katehheesis abielust ja selle esimestest aastatest.
Kui küsimuse juure tagasi pöörduda, siis selleks, et nad ei jääks armulauaosadusest ilma, peab nende eelmine abielu olema kehtetu. Võib-olla nad ei suuda seda tõestada ja siin tuleb mängu piiskopi südametunnistus. Ma soovitan lahutatud paaridel pöörduda oma piiskopi poole ja talle oma olukorrast rääkida.
Tänapäeval räägitakse – ma pole küll kursis statistikaga –, et vaimuliku kutsumusele reageerivad vähesed. Kuid kui tsölibaat poleks kohustuslik – mitte et tsölibaat kaoks –, kas arvate, et preestrite võimalus abielluda, nagu teistes kirikutes, võiks julgustada rohkem mehi preesterkonnaga liituma?
Ma ei usu. Tegelikult on ka katoliku kirikus abielus preestreid, idariituses on abielu võimalik. Meil siin kuurias on üks – just täna nägin teda juhuslikult –, kellel on naine, poeg, ja ta käib siin. Läänekirikus on tsölibaat ajutine nõue. Ma ei tea, kas see on ühel või teisel viisil reguleeritud, kuid see on ajutine selles mõttes, et see pole igavene, nagu ordinatsioon, mis on igavene – meeldib see teile või mitte. Kas te lahkute kirikust või mitte, pole oluline, ordinatsioon jääb. Tsölibaat seevastu on distsipliin …
Teisisõnu, selle võiks uuesti üle vaadata?
Jah. Tegelikult on idariituses kõik abielus, või vähemalt need, kes on soovinud. Nad teevad valiku. Enne ordineerimist nad otsustavad, kas abielluvad või on tsölibaadis.
Püha Isa, kas Te tundsite alguses – ma ei tea, kas ka praegu – mingit vastuseisu kiriku või piiskoppide poolt Roomas mõnele Teie propageeritud ideele või muudatusele?
Vastuseis, nagu ütles Sandro Pertini, see väljapaistev Itaalia president … Ta rääkis alati vastuseisust. Ma kutsusin teda chufi-chufi-ks ehk seadmeks, mis takistiga vett soojendab. Vastuseis on omamoodi üldlevinud kaitsehoiak kõige uue, ja üldse kõige suhtes. Ma suhtuksin ilma vastuseisuta tehtud otsustesse kahtlevalt. Ma oleksin selles osas skeptiline. Mingid endastmõistetavad otsused võivad ju olla, aga kui need ei kohta mingit vastuseisu ja asjad kulgevad otsekui õlitatult, siis see ei tööta. Vastuseis on täiesti normaalne. Näiteks oleksin ma skeptiline kongressi suhtes, kus omavahel üldse ei kakelda või kus puudub arvamuste mitmekesisus või kus ei teki opositsioonis olevat poolt. Passiivne kongress pole kongress, see on algkool, või midagi veel vähemat.
Julian Herranz, kes on minu hinnangul Vatikani kõige vanem kardinal ja kes on viibinud Vatikanis umbes kuuskümmend aastat, on öelnud sõna-sõnalt järgmist: „Ma olen töötanud kuue paavsti heaks ja neist kõiki on kritiseeritud. Nendest kuuest võib-olla kahe, Paulus VI ja Franciscuse vastu on saatan olnud eriti armutu, alati selleks, et lõhestada kirikut ja takistada evangeeliumi levikut.“ Kuidas Te sellesse suhtute?
Ma ei teadnud, et ta on midagi sellist öelnud. Samuti ei oska ma hinnata, kas see on tõsi või mitte. Mõnikord küll vastuseis on, aga see on väär, mitte õige. Õige vastuseis on selline, mille puhul hea plaani olemasolul see vaadatakse üle ja arutatakse seda. Ebaõige vastuseisu puhul võidakse diskuteerida, kuid hiljem üritatakse selja taga nuga selga lüüa. Aga ma olen kas naiivne või ei hooli sellest.
Olemas olnud vastuseis on lahendatud. Kui midagi veel on, siis on see nurgas peidus ja sellest räägivad need, kes seda toetavad. Halb on asi siis, kui need viivad meid skisma äärele. Näiteks Ameerika piiskopi lugu [Carlo Maria Viganò] – ta oli nuntsius. Pole võimalik teada, kas ta on katoliiklane või mitte, see on äärmustesse jõudnud lugu. Kõik see sündis halvasti organiseeritud vastuseisu pärast, eks? Juba algusaegadest peale kohtab kirikus vastuseisu. Püha Paulus ütleb, et „ma astusin Peetrusele vastu ja ütlesin talle, et ta on ebasiiras mees.“ Ebasiiras on siinkohal sõna, mis tähistab kahepalgelisust, eks? „Miks ta juutidega teeskles, et ta liha ei söö, aga meiega sõi? Ma astusin talle vastu.“ See ei ole vastasseis – see on abiks juhtimisele. Kui mind otsesõnu kritiseeritakse, olen ma selle eest tänulik. Mõnikord see mulle ei meeldi, aga ma olen tänulik.
Ütlesite mulle ennist, et tunnete puudust Buenos Aireses ringiuitamisest. Mida veel, kui üldse, Te Argentina juures taga igatsete?
Peamine oli see, et ma olin seal kogu aeg inimestega ühenduses, ja see oli tõeliselt rikastav. Oli asju, mis jäid meelde ja on mind kohati muutnud. Kui ma pidin sõitma bussiga, mis möödub Devoto vanglast – pidin minema lähikonnas asuvasse Devoto kogudusse –, juhtus see minuga mitu korda – olin bussijärjekorras ja peaaegu kõik, kes ootasid, olid emad. Peaaegu kõik nad olid emad. Niisiis mõtlesin ma alati kinnipeetava emale: mida tunneb naine, mida tunneb poeg. See tekitas minus kinnipeetavatega teatavat lähedust. Igal aastal suurel neljapäeval lähen vanglasse ja pesen nende jalgu.
Vatikanis töötab nüüd palju rohkem naisi.
Jah, see on hädavajalik. Meesšovinism pole hea ja vahel võib tsölibaat viia matšolikkuseni. Preestril, kes ei oska naistega töötada, jääb millestki vajaka. Ta pole küps. Vatikan oli väga seksistlik. Kuid see oli osa kultuurist, süüdi pole selles keegi. Nii on lihtsalt alati olnud. Täna töötab siin rohkem naisi. Võtame näiteks majandusnõukogu, kuhu kuulub kuus kardinali ja kuus ilmikut. Ilmikud olid loomulikult kõik mehed. Kuna koosseisu oli vaja uuendada, määrasin sinna ühe mehe ja viis naist. Nii need asjad muutusid. Pidime määrama Vatikani asekuberneri. Kuberner on kardinal, ta on 80 ja … Ei, ta on 78 või midagi sellist. Kardinal Fernando Berges, hispaanlane, väga võimekas ja kogenud mees, kunagine monsenjöör Eduardo Pironio sekretär. Selle asemel et määrata asekuberneriks mees, määrasin ma naise. Kuberner tunneb nüüd palju rohkem toetust, sest nad toimetavad koos – naised ajavad asju ja teevad seda hästi. … Naistel on erinev meetod. Nende ajataju, ootevalmidus ja kannatlikkus erinevad meeste omast. See pole öeldud meeste alavääristamiseks, vaid nad on erinevad ja peavad üksteist täiendama.
Ma loen ette neli lühikest avaldust, mida olete teinud ja Teie öelge mulle, kas ma olen need korrektselt üles rivistanud ja neist õigesti aru saanud. „Ma ei mõista hukka kapitalismi.“ “Ma pole turumajanduse vastu.” “Mitte mingil juhul pole vale luua jõukust kõigi hüvanguks.” “Tunnustada tuleks neid, kes loovad töökohti.“ Kas need on õiged?
Õiged.
Miks siis mõned meediaväljaanded ja isikud näevad Teid inimesena, kes võib-olla ei poolda kapitalismi?
Neil on ideoloogiline eelarvamus ja nad sildistavad inimesi enne nende kuulamist. Enne tuleks kuulata, alles siis rääkida. Suurima sammu kapitalismi käsitlemises astus püha Johannes Paulus II, kes rääkis sotsiaalsest turumajandusest, turukapitalismist. Ta eristas seda kui midagi lubatut, mis pole iseenesest halb. Vastupidine oleks depersonaliseeritud kommunism. Mõlemad on depersonaliseeritud, kuid sotsiaalne turumajandus – see väike sõna „sotsiaalne“, mille püha Johannes Paulus II valis – vastab minu arvates kiriku ideedele. Hiljem on selles vallas kiiresti edasi liigutud, kuid omal ajal tõmbas see määratlus tähelepanu.
Argentina ajakirjanik Luis Novaresio, kelle intervjuud on alati väga usalduslikud, esitab alati sama lõppküsimuse. Ta ütleb: „Me sureme, ja mis saab edasi?“ Mis Te arvate, mis juhtub järgmisena?
Väga ere valgus, tohutu õnn. Suurejooneline kohtumine teel Jumalaga kohtuma. Mõned vanameelsemad arvavad, et … või ei näe nad seda nii, kuid mina usun, et Jumal ootab ja aitab kuni viimase hetkeni. Lõuna-Prantsusmaal Vézelays on sealses katedraalis üks väga ilus keskajast – ma ei tea, kas 10. või 11. sajandist – pärinev kapiteel. Ühel pool ripub Juudas ja deemonid tirivad teda alla põrgusse. Teisel pool on hea karjane, kes kannab Juudast oma õlgadel koju iroonilise naeratusega [Jeesus naeratab ühe suupoolega, teise suupoolega naeratab Juudas]. See on draama – kes lõpuks võidab. Tema võidab. Alati.
Viin Teid karmimate, rahvusvaheliste teemade juurde ja siinkohal leian, et alljärgnev küsimus pole esitatud hingekarjasele, vaid riigipeale, kes oskab mulle kõige paremini vastata. Kuid Teid teades kujutan ette Teie tohutut muret selle pärast, mis sai alguse enam kui aasta tagasi, siit mitte väga kaugel – nimelt Venemaa sissetung Ukrainasse ja seal toime pandud arvukad sõjakuriteod. Tsiviilelanike pommitamine Ukrainas on olnud jahmatav. Ma tean, et Venemaa sissetungi alguses või enne seda Te püüdsite diplomaatiat kasutada … Kas Te näete sellele kiiret lahendust?
Kõik töötavad selle nimel. Kõik näevad vaeva. Võib-olla võib Narendra Modi midagi saavutada. Ma tean, et mitmed riigijuhid teevad edusamme. Ühel Iisraeli töörühmal läheb suhteliselt hästi. Kuid me ei tea, kuidas see töö rahu nimel võib lõppeda … Sooviksin siiski toonitada sõja kohta ühte asja.
Sõda on meie jaoks väga valus, sest toimub meie kõrval, kuid maailm on alati sõdinud. Vähemalt eelmisel sajandil. Me unustame näiteks Jeemeni ja sealsed lapsed. Unustame rohingjad, Myanmari ja kogu sealse sõjadraama. Unustame Goma linna Põhja-Kongos ja Rwanda. Loomulikult, kuna antud sõda toimub meie lähinaabruses, oleme sellega juba väga lähedalt seotud. Seepärast see meie tähelepanu köidabki. Kuid me ei peata sõjapidamist.
Üks tõsine inimene, akadeemik, väga arvestatav professor ütles mulle kunagi: „Vaata, kui me aasta aega relvi ei toodaks, lõpetaksime maailmas näljahädad.“ Relvatööstus on väga võimas. Ma arvan, et vist neli aastat tagasi saabus Genovasse Jeemenisse mõeldud relvasaadetis ühest teisest Euroopa riigist üsna väikese, mitte eriti suure laevaga, nii et see tuli ümber laadida Jeemenisse suunduvale suuremale laevale. Sadamatöölised keeldusid ümber laadimast. Žest, mis ei muuda midagi. Relvatööstus on võimas. Mulle on räägitud, et kui impeerium tunneb ennast nõrgana, vajab ta sõda, et saada tugevamaks. Samuti vajatakse sõda enda valduses olevate relvade müümiseks ja uute katsetamiseks. Keegi ütles – ma ei tea, kas see vastab tõele –, et mõningaid II maailmasõjas kasutatud relvi katsetati Hispaania kodusõjas. Samas leitakse uute relvade katsetamiseks alati võimalusi.
Ma arvan, et maailm on alati sõdinud. Oleme sõdinud juba terve sajandi – varasemat praegu ei arvesta. Aastatel 1914–1919 oli üks sõda, 1939–1945 teine, ja nüüd siis see – kõik üksteise järel. Ma arvan, et oli vist Normandia dessandi 60. aastapäev, kui kõik valitsusjuhid tulid kokku austust avaldama ja näitasid mulle pilte. Sageli me unustame ära, et sinna rannale jäid 30 000 noort meest. Mõtlen emale, kes saab kirja: „Proua, me õnnitleme teid ja meil on au teile teatada, et teie poeg on kangelane.“ Kuid tema poega pole enam. Iga aasta 2. novembril pean ma kalmistul missa. Ükskord läksin Anzio kalmistule, mis on Rooma lähedal asuv kuulus ameeriklaste maabumiskoht ja seal asub ka ameeriklaste kalmistu. Silmitsesin haudu: üheksateist, kakskümmend, kakskümmend kaks aastat vana. See on sõda.
Minu kolm viimast küsimust puudutavad Ladina-Ameerikat. ÜRO Basheleti raport mainib vägistamisi, elektrišokke, poliitvange, inimeste sunniviisilisi kadumisi. Võimalik, et see meenutab mulle sünget aega, mille Argentina elas läbi sõjalise diktatuuri ajal nelikümmend aastat tagasi. Kas näete lootust, et Venezuela režiim võib muutuda?
Ma arvan küll, sest ajalooline olukord sunnib neid muutma oma dialoogi. Teisisõnu, ma ei sulge kunagi uksi võimalike lahenduste ees. Vastupidi, ma pigem toetan neid.
Teine puudutab Nikaraguat. Esialgu näis, et nende sihikul on ainult opositsioon või teisitimõtlejad. Tegelikult saatsid nad äsja 222 oponenti eksiili. Kuid ma näen ka väga ägedat rünnakut katoliku kiriku vastu. Nad saatsid nuntsiuse riigist välja ja nüüd keelustavad nad püha nädala protsessioonid. Ja siis veel presidendi märkus, et piiskopid, preestrid ja paavstid on rahvarämps. Mida Te sellest arvate?
Kogu lugupidamise juures ei jää mul muud üle, kui uskuda, et võimul olev isik [Daniel Ortega] on hullumeelne. Meie piiskop, väga mõistlik ja võimekas mees, viibib seal vangistuses. Ta tahtis anda tunnistust ega soostunud eksiiliga. Me näeme seal midagi, mis on üle piiride läinud. Otsekui oleks 1917. aasta kommunistlik diktatuur või 1935. aasta Hitleri diktatuur tagasi toodud, taaselustatud … Need on omamoodi pöörased diktatuurid. Või kui kasutada toredat Argentina väljendit – guarangas. Räpased.
Viimane Ladina-Ameerikaga seotud küsimus puudutab uimastikaubandust. See on vallutanud riike, imbunud valitsustesse alates Mehhikost kuni alla lõunani välja. Argentina jaoks on Rosarios ja võib-olla ka teistes piirkondades, kus seda ehk nii palju ei kajastata ega sellest avalikult räägita, kohutav kogemus. Mitmed koolkonnad näevad võimaliku lahendusena – ma rõhutan, et võimaliku, sest ma pole asjaga kursis – uimastitarbimise legaliseerimist. Mis Te arvate, kas sellest oleks kasu?
Ei, ma põhimõtteliselt seda ei arva. Tõtt-öelda pole ma sellesse teemasse süvenenud. Aga mulle tundub, et … Toon teile ühe äärmusliku näite, mis seda lähedalt illustreerib, eks? Poeg peksab oma ema ja probleemi lahendamiseks vahetame piitsad ja anname talle pehmema piitsa, et selle löök poleks nii ohtlik. Uimastid on seotud hävitustööga. Uimastid hävitavad inimest, tema vaimu. Sellega hävitatakse iseennast. See on enesehävitus.
Mul on kaks viimast küsimust. Esimene on puhtalt inimlik – kas Te olete kunagi nutnud ja kui olete, siis millal Te viimati nutsite?
Jah, aeg-ajalt ma nutan salaja. Üks kord juhtus see avalikkuse ees. Ma ei suutnud sõja tõttu oma pisaraid tagasi hoida. Ma pidasin kõnet, ja pisarad lihtsalt tulid, ma ei suutnud neid alla suruda. Aga mis puutub omaette nutmisse, siis las seda tõlgendavad psühhiaatrid, ise ma ennast ei analüüsi. Vahel omaette olles ma väljendan end nii.
Ma vaatasin jalgpalli MM-finaali. Ma ei ela Argentinas, vaid USA-s, kuid ma sõitsin spetsiaalselt Argentinasse, et nende võimaliku võidu korral näha sealseid pidustusi. See oli kaua kannatanud ühiskonnale imeline katarsise hetk. Sõpradega vesteldes kuulen vahel – ja seda ütlevad pajud inimesed –, et midagi sarnast juhtuks ka siis, kui paavst Franciscus Argentinat külastaks. Kas Te olete sellele mõelnud? Kas olete sellest unistanud? Kas me saame selle võimaluse?
Ma olen sellele mõelnud. Tõesti olen. See oli planeeritud 2017. aasta detsembriks. Esmalt oli kavas külastada Tšiilit ja seejärel Argentinat ja Uruguayd. Selline oli plaan. Kuid mis juhtus? Michelle Bachelet lahkus ametist ja valimised toimusid täpselt samal ajal. Seega pidime Tšiili külastuse tõstma detsembrisse ja Argentina ja Uruguay jätma jaanuari. Jaanuaris aga pole kedagi kodus, kuna lõuna pool on puhkuste hooaeg, eks? Seega muutsime graafikut, käisime Tšiilis ja Peruus ning jätsime Argentina ja Uruguay pärastiseks. Nüüd me ootamegi seda sobivat hetke, vastavaid tingimusi. Teisisõnu, ma ei keeldu minemast, ei, üldsegi mitte. Külastus oli planeeritud. Ma olen avatud võimalustele.
Tänan Teid aja eest, mille mulle pühendasite.
Tänan, et teil oli kannatlikkust preestrit kuulata. Palun, palvetage minu eest! Ja palvetage minu poolt, mitte vastu, eks?
Intervjuu toimus 10. märtsil Püha Marta maja nõupidamissaalis.
Intervjuu on antud veebiajakirjale Infobae, mille omanikuks on Süüria juurtega Argentinas sündinud jurist, ajakirjanik ja ärimees Daniel Hadad. 2002. aastal rajatud Infobae on suurima lugejaskonnaga hispaaniakeelne veebiajakiri, mille artikleid saab lugeda ka inglise keeles. Algne peakorter asus Buenos Aireses, kuid nüüdseks on see koos omanikuga kolinud Miamisse.
Inglise keelest tõlkinud Anželika Kütt.
Tunnusfoto: Wikimedia Commons