„Väljaspool kirikut pole päästet“ on tuntud lause kristlikus pärimuses, mis kõlab ühtaegu lubavalt ja ähvardavalt. Kirikuinimesed kuulevad selles kinnitust, et Kristus on jätnud oma rahvale päästevahendid. Kirikust väljaspool olija peab aga küsima, kas tema ees on Jumala armu uks suletud. Ristiusk õpetab, et kui pattulangusest sai alguse südametunnistuse rikutus, sotsiaalne ebaõiglus, haigused ja surm, mis lahutavad inimese Jumalast nii ajalikus elus kui ka igavikus, siis sellises olukorras inimene vajab päästmist. Inimene ise ei ole võimeline ennast päästma patu valitsusest ja igavesest hukust. Pääste tuleb Jumalalt. Päästmise siht on igavene õndsus: ülim rõõm ja rahu Jumala ligiolust.

Ladinakeelset vormelit extra ecclesiam nulla salus seostatakse Kartaago piiskop Cyprianusega (u 200–258), kuigi sarnast mõtet kohtab ka Origenese (u 185–254) kirjutistes. Tähenduse üle on vaieldud läbi sajandite ja igal ajastul küsitakse uuel moel, milline on kiriku roll Kristuse päästetöös. Teema muutub teravaks kirikutevahelises suhtlemises, kui tuleb anda vastust, kuidas suhtuda teistesse kristlastesse, teiste religioonide järgijatesse või inimestesse, kes Jumalat ei tunne.

Kirikuisade pärand on nii õigeusklike, katoliiklaste kui ka protestantide teoloogias olulisel kohal. Kõik kolm traditsiooni tunnistavad Kristuse ainulaadset päästetööd ja kiriku hädavajalikku osa selles. Erinevus on arusaamades, kuidas see Kristuse kirik maailmas ära tunda ja kus on kiriku nähtavad piirid. Katoliiklus on kujundanud kiriku kohta üksikasjaliku õpetuse, õigeusu traditsioonis lisatakse kirikule eshatoloogilise mõõtme ning klassikaline protestantlus seostab kiriku vajalikkuse evangeeliumi õige kuulutamisega. Kõiki kristlikke traditsioone ühendab veendumus, et alustada tuleb piibellikust tõest: extra Christum nulla salus ehk „väljaspool Kristust pole päästet“.

Apostlite õpetus: extra Christum nulla salus

Apostlid kuulutasid evangeeliumi, see tähendab Jumala päästet Jeesuses Kristuses. Kui apostel Peetrus teatas avalikult, et kellegi muu kaudu ei ole päästet (Ap 4:12), kõneles ta Kristusest, kelle Jumal oli surnuist üles äratanud. Kristlik päästelootus toetub sellele sündmusele. Kristuses on Jumal ise tulnud inimese juurde, võtnud enda kanda patu ja surma ning avanud tee osadusse temaga. Seetõttu tunnistab kirik Kristust kõigi inimeste Päästjana. Apostel Paulus ütleb, et Jumala ja inimeste vahel on üks vahendaja, Kristus Jeesus (1Tm 2:5). Jeesus ütleb enda kohta: „Mina olen tee… Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14:6). Kes usub evangeeliumit ja on ristitud, see päästetakse. Kes ei usu, mõistetakse hukka (Mk 16:16).

Apostlid tunnistavad Jumalat, kes „tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“ (1Tm 2:4). Otsija ei ole Jumalast kaugel. Areopaagi kõnes ütleb apostel Paulus ateenlastele, et Jumal annab kõigile elu ja hingamise ning ei ole kaugel ühestki meist, sest „temas me elame, liigume ja oleme“ (Ap 17:25–28).

Kristuse pääste jõuab inimeseni kuulutuse kaudu. Evangeeliumi kuulutamine on kirikule usaldatud töö, et inimesed usuksid päästesõnumit, pöörduksid, laseksid end ristida ja leiaksid osaduse Kristuse ning tema rahvaga. Tõsi, et „igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse“ (Rm 10:13), kuid on veel rida küsimusi, mida apostel Paulus ette loeb: „Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?“ (Rm 10:14). Kristus usaldas kuulutamisülesande apostlitele, läkitades nad kõigi rahvaste juurde ristima ja õpetama (Mt 28:19–20). Apostlitele rajatud kirik jätkab alustatud misjonitööd. Paulus ütleb: „Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad. Meie palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga!“ (2Kr 5:20).

Kiriku osa Kristuse päästetöös ei piirdu kuulutamisega. Uus Testament nimetab kirikut Kristuse ihuks, mille pea on Kristus ise (Kl 1:18). Selle ihu liikmeks saadakse Püha Vaimu kaudu: „Meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks“ (1Kr 12:13). Nii ühendatakse usklikud Kristuse ja üksteisega ning päästetud ollakse üheskoos, kogu Jumala rahvana. Pääste Kristuses (salus in Christo) jõuab inimesteni kiriku kaudu (salus via ecclesia).

Extra ecclesiam hakkab elama oma elu

Esimestel sajanditel tekkis küsimus, mida teha kristlasega, kes on julmade tagakiusamiste ajal oma usust avalikult lahti öelnud. Kui ta hiljem kahetseb ja parandab meelt, kas kirik võib ta osadusse tagasi võtta? Ja kas kehtib ristimine, mille on toimetanud kirikust lahku löönud vaimulik, või loob tõelise ühenduse Kristusega ainult kiriku ristimine? Need olid kolmanda sajandi kristlaste jaoks elulised küsimused. Cyprianuse eesmärgiks teoses „De catholicae ecclesiae unitate“ („Katoliku kiriku ühtsusest“, 251) oli kinnitada kiriku ühtsust Kartaagost juhitud Põhja-Aafrika piiskopkondades, lisades, et kellele kirik pole emaks, sellele ei saa Jumal olla isaks. Oma 73. kirjas piiskop Jubaianusele (256) andis ta teada: salus extra ecclesiam non est. Cyprianuse meelest ei olnud väljaspool kirikut tehtud ristimine kehtiv ja Põhja-Aafrika piiskoppide 256. aasta Kartaago sinod toetas seda seisukohta. Rooma piiskop Stefanus I (ametis 254–257) vaidles aga vastu ning tunnistas kehtivaks iga õigesti toimetatud ristimise, see tähendab kolmainu Jumala nimel ja veega toimetatu. Läänekiriku hilisemas praktikas jäädi valdavalt Stefanuse seisukoha juurde. Cyprianus nägi siiski ka erandit: ta tunnustas vereristimist, sest märtrisurm võis anda pääste inimesele, kelle kiriklik ristimine jäi olude sunnil toimetamata. [1]

Umbes 150 aastat hiljem vaidles Augustinus (354–430) Põhja-Aafrika donatistidega, kes toetusid Cyprianuse pärandile. Teoses „De baptismo contra donatistas“ õpetas ta, et ristimise kehtivus ei sõltu vaimuliku ega koguduse pühadusest, vaid Kristusest, kelle nimel sakramenti jagatakse, ja seetõttu on ristimine kustutamatu ja kordamatu ka siis, kui see on toimetatud väljaspool kiriku järelevalvet. Täielikuks kiriklikuks osaduseks ei piisa siiski välisest riitusest. Ristimisele annab osadusliku mõõtme jumalik armastus (caritas), nagu õpetas Augustinus. [2]

Kui varasem vaidlus puudutas peamiselt ristitud kristlaste suhet kirikuga, laiendas Põhja-Aafrikast pärit Fulgentius (u 467 – u 532) Cyprianuse reegli kõigile kirikust väljaspool olijatele. Teoses „De fide ad Petrum“ kirjutas ta, et paganad, juudid, hereetikud ja skismaatikud ei saa osa igavesest elust, kui nad enne surma kirikuga ei ühine, ning isegi Kristuse nime pärast valatud veri ei päästa seda, kes ei püsi kiriku ühtsuses. Keskajal omistati see teos ekslikult Augustinusele. Järgmistel sajanditel võeti põhimõte extra ecclesiam appi Rooma kiriku päevapoliitikas, kuid lahus omaaegsest kontekstist. Bonifatius VIII bulla „Unam sanctam“ (1302) sidus igavikulise päästmise otseselt allumisega Rooma paavstile (DH 875). [3]

Ferrara-Firenze kirikukogu kujutav puulõige Hartmann Schedeli „Nürnbergi kroonikast” (1493). Rijksmuseum / Wikimedia Commons, CC0.

Firenze kirikukogu ja selle järelkaja

Firenze kirikukogul (1438–1445), kui käsitleti Egiptuse koptidega sõlmitavat unioonilepingut, avaldas paavst Eugenius IV bullas „Cantate Domino“ (1442) kirikuloo kõige kompromissitumas vormis extra ecclesiam tõlgenduse, mille ta võttis üle Fulgentiuselt:

Mitte keegi – mitte ainult paganad, vaid ka juudid, hereetikud ja skismaatikud –, kes on väljaspool katoliku kirikut, ei saa osa igavesest elust, vaid lähevad igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele, kui nad enne oma elu lõppu ei ole kirikuga liitunud… Ja keegi ei saa päästetud, ükskõik kui palju almuseid ta ka poleks andnud, isegi kui ta valab oma verd Kristuse nime pärast, kui ta ei jää katoliku kiriku rüppe ja ühtsusse. (DH 1351.) [4]

Firenze kirikukogul üritati taastada ida- ja läänekiriku ühtsus ning mingil hetkel näis, et pingutused on end ära tasunud. Konstantinoopoli ja Armeenia delegatsioonidega sõlmiti unioon 1439. aastal ning Egiptuse koptide esindajatega 1442. aastal. Paberil oli kiriku ühtsus taastatud, ja seda mitte ainult lääne silmis skismaatikutest kreeka õigeusklikega, vaid ka roomakatoliiklaste ja õigeusklike silmis hereetikutest (miafüsiitlike) armeenlaste ja koptidega. Teatavasti jäi unioonileping ühepoolseks, sest ei armeenlastel, koptidel ega Konstantinoopoli kreeklastel ei õnnestunud koju tagasi pöördudes leida toetust uniooni tingimustele, et see üldrahvalikult omaks võetaks. Kuigi unioon kuulutati 12. detsembril 1452 Konstantinoopoli Hagia Sophias pidulikult välja, lükkas Konstantinoopoli 1484. aasta sinod Firenze uniooni ametlikult tagasi. Liiga palju päevapoliitilisi tõmbetuuli segas vahele ja teisele poolele tundus, et Rooma on nõudnud liialt kohalike kirikute liturgiliste kommete muutmist.

Firenze tulemus? Rooma võis öelda, et paavstivõim on põhimõtteliselt tunnustatav ka idas. See oli suur võit. Idakirik võis omakorda arvestada, vaatamata „Cantate Domino“ klauslist nende vastu, et apostlite pärandiga patriarhaadid idas on Rooma jaoks parketikõlbulikud. Uniooniläbirääkimistel pidi Rooma eeldama, et idakiriku sakramendid on tõelised ja vaimuliku ameti pühitsused kehtivad, kuigi kirikuõiguslik suhe oli osapoolte vahel lahendamata, ning Rooma ei rutanud kreeklasi taasristima ei enne ega pärast unioonilepingut.

Katoliku kirikus on extra ecclesiam ranget tõlgendust sajandite jooksul leevendatud. Pärast Trento kirikukogu (1545–1563) arendas jesuiit Roberto Bellarmino (1542–1621) vanadest aegadest pärit soovristimise teooriat ühenduses kirikusse kuulumisega (in voto): inimene võib olla kiriku osaduses ka igatsuse (desiderio) kaudu. Omakorda mõistis paavst Aleksander VIII 1690. aastal hukka väite, et paganad, juudid, hereetikud ja teised väljaspool kirikut elavad inimesed ei saa Kristuselt mingit armu mõju (DH 2305), ning hiljem mõistis kirik hukka ka jansenismist mõjutatud Pasquier Quesneli (1634–1719) väite, et väljaspool kirikut ei ole armu (DH 2429). [3]

Paavst Pius IX hoiatas 1863. aasta entsüklikas „Quanto conficiamur moerore“, et kedagi ei saa päästa väljaspool katoliku kirikut, ent kuulutas samaaegselt Jumala ammendamatut halastust: igavese elu võivad jumaliku valguse ja armu väe kaudu saavutada ka need, kes hoolikalt peavad kinni loomuseaduse ettekirjutustest, mille Jumal on kirjutanud kõigi inimeste südamesse. [5]

Paavst Pius XII käsitles teemat entsüklikas „Mystici corporis Christi“ (1943) ja kirjeldas inimesi, kes on Kristuse müstilise ihuga seotud oma teadvustamata igatsuse ja soovi (inscio quodam desiderio ac voto) kaudu, ent kutsus neid siiski nähtava kiriku täielikku osadusse (DH 3821). [6]

Püha Amet täpsustas paavsti heakskiidul seda seisukohta 1949. aastal kirjas Bostoni peapiiskop James Cushingile (Suprema haec sacra, DH 3866–3873) vastuseks jesuiit Leonard Feeney (1897–1978) äärmuslikule tõlgendusele. Feeney oli nõudnud, et Firenze kirikukogu sõnastust tuleb võtta täie rangusega: kõik, kes ei kuulu juriidiliselt roomakatoliku kirikusse, on päästest ilma jäetud ja lähevad põrgusse, ning votum siin ei loe. Kirikuvõimud keelasid niisuguse tõlgenduse levitamise ja Feeney ekskommunitseeriti 1953. aastal õpetusametile allumata jätmise tõttu. Teadaolevalt tühistati karistus 1972. aastal tasahilju, kui Feeney luges Vatikani esindajatele ette Athanasiuse usutunnistuse. [3]

Õppetund: kuidas lugeda õpetusameti tekste

Kuidas saab katoliku kirik pidada oma õpetust järjepidevaks, kui on sajandite jooksul jõudnud sama dogmaatilise vormeli tõlgendamisel erinevate, kohati vastandlike järeldusteni? Extra ecclesiam nulla salus on näide sellest, kuidas ühe usutõe erinevad aspektid võivad ajaloos sattuda omavahel pingesse, üksteist täiendada või varasemaid tõlgendusi korrigeerida. Vastuolud võivad muidugi olla näilised ega paista asjatundjatele sugugi nii, nagu eemalt vaatajale tundub. Näitematerjal on siiski olemas: XV sajandil võis kiriku osadusest välja jääda see, kes ei järginud extra ecclesiam ranget reeglit, aga XX sajandil tõlgendati Leonard Feeney jäägitut ustavust Firenze tõlgendusele sõnakuulmatusena kiriku autoriteedi suhtes tema ajal. Just Feeney ja tema sõpradega juhtunu näitab, kui ohtlik on õpetusameti avaldusi lugeda ja tõlgendada omapead.

Õpetusameti tekste tuleb lugeda sellesama õpetusameti selgituste varal ja oma kaasajas. Kuna kirik kulgeb ja kujuneb ajaloos, on küsimus, kuidas leida järjepidevus, et sellest kinni hoida. Kirikudoktor püha John Henry Newman tõendas 1845. aastal, et kiriku õpetus ei ole staatiline muuseumieksponaat, vaid elav idee, ning et jääda truuks oma algsele olemusele, peabki üks ja sama dogma ajas arenema ja küpsema. Newmani meelest tuleb õiguspärast arengut eristada moonutusest ja just selleks vajab kirik igal hetkel autoriteetset ja usaldusväärset õpetusametit. Paavst Benedictus XVI seletas 2005. aastal, kui tähtis on vallata reformi järjepidevuse hermeneutikat (hermeneutics of reform in continuity). Tõene reform kiriku õpetuses tähendab, et igavestele alustõdedele truuks jäädes, ja ainult siis, saab muuta varasemaid otsuseid ja viisi, kuidas igavikulisi tõdesid kaasaegses maailmas väljendatakse ja rakendatakse.

Extra ecclesiam nulla salus on andnud katoliku teoloogidele ja kiriku õpetusametile mõtteainet. Kui Firenze kirikukogu range vormel oli kirikliku autoriteediga kuulutatud õpetus, siis millise kriteeriumi alusel saab hiljem öelda, et XV sajandi õpetus oli ajalooliselt tingitud ja et XX sajandi hilisem tõlgendus säilitab sama ilmutustõe inimese päästmise kohta? Vatikani II kirikukogu konstitutsioonis „Lumen gentium“ (1964, edaspidi LG) öeldi selgesõnaliselt:

Igavese õndsuse võib pärida see, kes ise selles süüdi olemata ei tunne Kristuse evangeeliumi ja tema kirikut, aga ometi siirast südamest otsib Jumalat ning püüab oma tegudega elada tema tahte järgi, nagu talle annavad mõista südametunnistuse hääl ja armu mõjuavaldused. Isegi neile, kes süütust teadmatusest Jumalat ei tunnista, aga ikkagi püüavad elada õiglaselt, ei keela jumalik ettehoole abi, mis on vajalik nende õndsuseks. (LG 16.) [7]

See lause väljendab kirikukogu mõttekäiku, mille järgi on kirik kogu inimkonna Jumalaga ühendamise ja ühtsuse märk ning vahend (LG 1). Kirik on olemas selleks, et inimesed võiksid Kristuses leida osaduse Jumala ja üksteisega. [7]

Kus on selle kiriku piirid? Kirikukogu tunnistab, et Kristuse kirik püsib Rooma-Katoliku Kirikus (subsistit in), kuid väljaspool tema täielikku nähtavat osadust leidub pühitsuse ja tõe elemente (LG 8). Oikumeeniadekreet „Unitatis redintegratio“ tunnistab, et Kristuse Vaim kasutab püha Peetruse aujärje osadusest lahutatud kirikuid ja kiriklikke kogukondi päästevahenditena (1964, UR 3). Jumala päästev tegevus ulatub kaugemale neist piiridest, mille järgi inimesed kirikuid üksteisest eristavad. [7] [8]

Tabel võrdleb Firenze ja Vatikani II kirikukogu.

KüsimusFirenze 1442Vatikani II kirikukogu
Kristuse pääste ainulaadsusKinnitatakseKinnitatakse
Kiriku vajalikkus päästmiseksKinnitatakseKinnitatakse
Nähtavast osadusest väljaspool olevate inimeste päästeRangel viisil väljendatud hukkamõistPäästevõimalus on tunnustatud, lõplikku otsust ei langetata
Kirikusse kuulumineRõhk roomakatoliku ühtsuses püsimiselOsadus kirikuga on täielik või ka ainult osaline
Jumala universaalne päästetaheEi ole lähtekohtOn õpetuse tõlgendamisel keskne

Võrdlus näitab, et Firenze ja Vatikani II kirikukogu jõudsid märgatavalt erinevatele järeldustele selles, kuidas rakendub päästevõimalus väljaspool katoliku kiriku nähtavat osadust. Kui XV sajandil kuulutati, et hereetikud ja skismaatikud lähevad surres igavesse põrgutulle, siis Vatikani II kirikukogu tunnistab Jumala päästvat tegevust ka väljaspool täielikku nähtavat kirikuosadust.

Seda erisust ei saa lihtsal viisil kõrvaldada Firenze õpetuse tagantjärele ümbertõlgendamisega, nagu oleks vormel juba omal ajal tähendanud sedasama, mida õpetab „Lumen gentium“. Samuti ei saa õpetuse järjepidevust tõestada üksnes sellega, et vana sõnastus on alles jäänud. Õpetuse õiguspärase arengu hindamiseks tuleb mõista ilmutatud tõde ja sellest konkreetses ajaloolises olukorras tehtud järeldusi.

Varem tunti muret nende pärast, kes jäävad kiriku nähtavatest piiridest väljapoole, ja küsiti, milline on nende saatus; tänapäevane katoliku teoloogia küsib eelkõige, kuidas Kristuse pääste jõuab kogu inimkonnani. Siin on dilemma: kui kirik ei lükkaks tagasi arvamust, et Kristus ei surnud kõigi inimeste eest või et väljaspool kirikut ei anta mingit armu, kitseneks extra ecclesiam tõlgendus eksklusiivseks.

Üks otsustav muutus puudutab inimese vastutust. Varasemates tõlgendustes eeldati sageli, et kiriku nähtavast osadusest väljajäämine tähendab teadlikku keeldumist tõelisest usust, ja sellest lähtudes võidi teha järeldusi ka inimese igavese saatuse kohta. Hilisem teoloogia õppis eristama tahtlikku usust taganemist ja olukorda, milles inimene pole Kristust või tema kirikut oma süüta tundma õppinud. Keskajast astumisega uusaega puutus Euroopa ristiinimene kokku kaugete rahvastega, kellele polnud kunagi evangeeliumi kuulutatud.

Tänapäeva oikumeenilisele dialoogile ida- ja läänekirikute vahel jättis Firenze kirikukogu lahendamiseks keeruka ülesande. Tookordne Rooma pidas uniooniläbirääkimisi idakirikute esindajatega, kelle kirikutes olid säilinud apostlik järjepidevus ja sakramendid, kuid täieliku kanoonilise osaduse puudumist käsitati pääste seisukohalt takistusena. Oikumeenilises dialoogis otsivad katoliku ja õigeusu teoloogilised ühiskomisjonid Ravennas (2007), Chietis (2016) ja Aleksandrias (2023) teed kiriku täieliku ühtsuse taastamiseks. Kui nüüd Rooma-Katoliku Kirik tunnistab Kristuse kiriku reaalset kohalolu ja päästesakramente õigeusu kirikutes, kuidas siis arvesse võtta Firenze kirikukogul öeldud ähvardusi? Edasiminekuks läheb vaja arukat hermeneutikat. Selleks tuleb selgemini näidata kirikuosaduse teoloogilist olemust selle ajaloolistes ja kanoonilistes väljendusvormides.

Paavst Franciscus ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeos I Jeruusalemma Püha Haua kirikus 25. mail 2014. Foto: Nir Hason / Wikimedia Commons, CC BY-SA 3.0.

Õigeusu vastus

Õigeusus ei ole vormelit extra ecclesiam nulla salus kasutatud nii konkreetse õpetuslausena nagu roomakatoliikluses. Ükski seitsmest esimesest oikumeenilisest kirikukogust, mida õigeusk tunnistab, ei õpeta, et iga inimene väljaspool kiriku nähtavat osadust on tingimata hukka mõistetud. Õigeusus on aga kujunenud mitu tõlgendussuunda, mis püsivad omavahel parajas pinges.

Klassikaline näide on Tartu märter püha Isidor, kelle elujärg lõppes traditsiooni järgi 1472. aastal katoliiklaste käe läbi. Isidor olevat kuulutanud Rooma „jumalasalgajate“ vastu, kes põlgavad ära õige usu: „Te ju teate seda ise, oo ladinlased, et nii teha on selles ja tulevases elus ära neetud pühade apostlite ja seitsme kirikukogu pühade isade poolt, ja te lähete koos kuraditega ärakustutamatusse tulla, pilkasesse pimedusse.“

Vormeli extra ecclesiam uus vaatemäng avanes paavst Pius IX ja Konstantinoopoli patriarhi Anthimos VI kirjavahetuses 1848. aastal. Kirikupead nimetavad vastaspoolt hereetikuks ja õigest usust taganejaks, hoiatades, et seetõttu puudub teisel kirikul päästearmu täius, kuni ei tulda tagasi õige kiriku rüppe. Ühel nõul olid nad selles, et ilma ristimise ja õige usuta Jeesusesse Kristusesse ei ole ülejäänud inimkonnal lootust pääseda igavesest hukatusest.

Rangelt eksklusiivset suunda jätkas XX sajandi alguse Venemaa märterpiiskop Hilarion Troitski (1886–1929). Tema järgi ei saa väljaspool nähtava kiriku kanoonilist osadust olla tõelist kiriklikku elu ega Püha Vaimu armu ning pääste võimalus langeb kokku õigeusukiriku piiridega.

Seevastu kesktee mõjukaim esindaja, preester Georgi Florovski (1893–1979), lükkas tagasi kaks liiga lihtsat lahendust: kiriku ja armu piiride täieliku samastamise, samuti mõtte, et sakramendid toimivad kirikust sõltumatult. Tema jaoks jätkab kirik tegutsemist ka skismade keskel ja Jumala armu ulatus nähtavatest piiridest väljapoole jääb saladuse looriga kaetuks. 1934. aastal ilmunud essees „Sobornost: The Catholicity of the Church“ ütles ta julge mõtte: „Extra ecclesiam nulla salus. Selle aforismi kogu kategooriline jõud seisneb tema tautoloogias. Väljaspool kirikut ei ole päästet, sest pääste on kirik.“ Kirikus jõuab pääste täiusele: seal teostuvad inimkonna pühitsemine, kirgastumine ja jumalikustumine. Samal ajal ei ole maine, nähtav kirik veel Jumala kiriku lõplik täius, mis saab avalikuks alles kogu loodu uuendamisel, ja viimsel kohtupäeval saab ilmsiks ka nende inimeste saatus, kelle suhe kirikuga on ainult Jumalale teada. Florovski jaoks ei ole kirik pelgalt koht, kus inimesele antakse pääsemiseks vajalikke vahendeid. Kirik ise on Kristuses taastatud osaduse algus, kus inimene õpib elama Jumala ja ligimesega ühtsuses ning saab osa tulevase maailma elust. [9]

Õigeusu metropoliit Kallistos Ware (1934–2022) selgitab teoses „The Orthodox Church“ (1993), et kiriku vajalikkus päästmiseks ei tähenda kõigi väljaspool kiriku nähtavat osadust elavate inimeste hukkamõistmist. Samuti ei taga nähtav kirikusse kuulumine iseenesest igavikulist päästet, nagu Ware meenutab Augustinusele toetudes: väljaspool kirikut leidub lambaid ja kiriku sees hunte. Tema sõnul võib osa inimesi kuuluda kirikusse viisil, mis on teada üksnes Jumalale. Sarnast tagasihoidlikku joont hoiab püha Theophanes Erak (1815–1894), kellelt olla küsitud, kas mitteõigeusklikud võivad pääseda, mispeale ta olevat vastanud, et neil on Päästja, kes soovib iga inimese pääsemist, ja me ei peaks selle küsimusega rohkem pead vaevama. Õigeusklik teab seega, kus on kirik, mille kaudu ja mil viisil ristiinimene päästetakse, kuid keeldub arutamast nende üle, kes on väljaspool kirikut. Inimese lõpliku saatuse üle otsustamine jääb Jumala hooleks. [10]

Protestantlik vastus

Reformatsioon ei hüljanud veendumust, et pääste Kristuses on leitav ainuüksi kiriku kaudu. See võib tunduda üllatav, sest hilisem protestantlik usukultuur rõhutab sageli inimese isiklikku suhet Jeesuse Kristusega. Friedrich Schleiermacher (1768–1834) tavatses evangelisch-katholisch erisust näidata nii: protestantism teeb inimese suhte kirikuga sõltuvaks tema suhtest Kristusesse, katoliiklus aga vastupidi teeb inimese suhte Kristusesse sõltuvaks suhtest kirikusse. See vastandus on liialt lihtsustav, kuid näitab, kuhu eri traditsioonid rõhu asetavad.

Martin Luther (1483–1546) tunnistas 1521. aasta jõulujutluses, et väljaspool kristlikku kirikut ei ole tõde, Kristust ega päästet: kes tahab leida Kristust, peab esmalt leidma kiriku. Sama mõte kordub 1529. aasta „Suures katekismuses“: väljaspool kristlikku kirikut, kus evangeeliumi ei kuulutata, ei ole pattude andeksandmist ega pühadust. Kristuse pääste jõuab inimeseni Püha Vaimu tegevuse kaudu kirikus, kus kuulutatakse evangeeliumi ja antakse patud andeks. Lutheri loogika on selge: Kristus saavutas pääste oma ristisurma ja ülestõusmisega, kuid sellest ei oleks inimesele abi, kui sõnum jääb varjatuks ega jõua temani. Kirik on evangeeliumi kuulutuse ja sakramentide tõttu see paik, kus Kristus inimest kohtab. [11]

Jean Calvin (1509–1564) kordab teoses „Institutio Christianae Religionis“ sõnasõnalt Cyprianust ja lisab, et neil, kellele Jumal on Isaks, peab kirik olema emaks (ut quibus ipse Pater est, ecclesia etiam mater sit). Calvini teoloogias tehakse vahet kiriku kahel ilmumisviisil: nähtamatu kirik (ecclesia invisibilis) on Jumala valitute kogu läbi aegade, mida teab ainult Jumal, ja nähtav kirik (ecclesia visibilis) on maine institutsioon inimeste kokkutulekuks. Kuna aga inimese südamesse, see tähendab nähtamatusse kirikusse, ei näe, ollakse kohustatud austama ja hoidma osadust nähtava kirikuga. [12]

Reformatsiooni ajal polnud peamine vaidlusküsimus allumises Rooma paavstile, vaid milles väljendub Kristuse kiriku olemus. Kus asub tõeline kirik ja mille järgi ta ära tunda? Augsburgi usutunnistus (1530) vastab: „Kogu aeg peab olemas olema ja püsima jääma üks püha kristlik kirik, mis on kõikide usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse“ (art VII). Reformaatorite hinnangul on nendest eeldustest kiriku ühtsuse jaoks küllalt.

Westminsteri usutunnistus (1647) annab reformeeritud traditsioonile selgema konfessionaalse kuju ja lisab olulise täpsustuse: nähtav kirik on Issanda Jeesuse Kristuse kuningriik, Jumala koda ja perekond, millest väljaspool ei ole tavapärast pääsemise võimalust (out of which there is no ordinary possibility of salvation, XXV.2). Sõnaga „tavapärane“ eristatakse Jumala vabadust ja tema seatud pääste tingimusi: Jumal on sidunud inimese päästmise kiriku kuulutuse ja sakramentidega, kuid tema enda tegevus ei ole nendega piiratud. Seesugune klassikaline eklesioloogia nõrgenes hiljem, eriti vabakiriklikus ja evangelikaalses protestantismis, kui päästmist hakati mõistma peamiselt isikliku otsusena ning kohalikku kogudust juba päästetud inimeste vabatahtliku ühendusena, mitte päästva tegevuse vajaliku keskkonnana. See on hilisem areng, mitte reformatsiooni enda lähtekoht. [13]

Universalismi ahvatlus ja sine ecclesia nulla salus

Ristiusu ajaloos on kiriku nähtavate piiride rõhutamise kõrval püsinud mõttesuund, mille järgi Jumala päästetahe jõuab viimaks eesmärgile kogu inimkonna suhtes. Niisugune kristlik universalism lähtub veendumusest, et Jumala armastus ja päästev vägi võidavad lõpuks ära inimese languse ja vastupanu Jumalale. Jumal ei lase kellelgi hukkuda. Levib arvamusi, et need, kes on oma patud kahetsemata jätnud ja Jumalast eemaldunud, saavad pärast surma kogeda puhastavat karistust, kuid nende lahutus Jumalast ei jää igaveseks. Selliseid arusaamu leidub juba varakristlikus teoloogias, eriti Origenese mõtlemises. Kõige taastamist, põrgu kaotamist ja lõplikku lepitust tähistati mõistega apokatastasis. Origenese levitatud apokatastaasiõpetuse teatud vormid mõisteti VI sajandil hukka, kuid palvetamine kõigi pääsemise eest on ristiusule omane.

XX sajandil tõusis universalismi teema uue jõuga esile protestantlikus teoloogias. Karl Barthi (1886–1968) predestinatsiooniõpetuses on Jeesus Kristus Jumala äravalitu ja seetõttu Jumala armuvalik Kristuses on avatud kogu inimkonnale. Barthi nn kristotsentriline inklusivism avas võimaluse mõelda kõigi inimeste pääsemisest, kuid Barth ise hoidus universalismi õpetamisest, sest Jumala armuvalikust ei saa tuletada paratamatust, et kõik inimesed lõpuks pääsevad. Samas ei pidanud ta õigeks keelata kristlasel selle võimaluse eest palvetada ja loota.

Jürgen Moltmann (1926–2024) arendas kõikehõlmava lepituse ideed edasi. Tema eshatoloogias toob Jumala riigi tõotatud saabumine uuenemise kogu loodule, millega ületatakse lõplikult kurjus ja surm. Ta küsib: kas Jumala võit saab olla täielik, kui osa tema loodust jääb temast igavesti lahutatuks? Nüüdisaegne protestantlik teoloogia on käsitlenud ka inimese vaba tahte teemat. Näiteks Thomas Talbott (sünd 1949) usub, et Jumala kõikvõimast ja täiuslikku armastust on raske omavahel kooskõlla viia mõttega inimese igavesest hukatusest. Tema universalism eeldab, et Jumala arm võib lõpuks võita ka inimese kõige visama vastupanu, ja põrgupiin kestab seni, kuni põrgu valinud inimene mõtleb ümber. Talbott möönab siiski, et tema optimistlik vaade võib osutuda pelgalt soovmõtlemiseks.

David Bentley Hart (sünd 1965) esindab oma raamatuga „That All Shall Be Saved“ (2019) universaliste õigeusklike poolel. Kui Talbott läheneb probleemile analüütilise filosoofia kaudu, siis Hart kasutab patristilist ja uusplatonistlikku metafüüsikat. Hart väidab kompromissitult, et kui kristlus on loogiliselt sidus süsteem, siis on universalism ainus võimalik intellektuaalne valik, ning nimetab traditsioonilist põrguõpetust moraalselt jälestusväärseks. Katoliiklikus teoloogias on samalaadset küsimust käsitlenud Hans Urs von Balthasar (1905–1988), kelle meelest tohib kristlane loota kõigi inimeste pääsemist ja selle eest palvetada. Selline lootus ei anna siiski teadmist, et kõik inimesed tegelikult pääsevad. [14]

Universalismist tuleb eristada religioosset pluralismi ja indiferentismi kui religioosset ükskõiksust. Kristlik universalist võib tunnistada, et kõik inimesed pääsevad üksnes Jeesuse Kristuse kaudu. Religioosse pluralismi esindajad, nagu John Hick (1922–2012) ja Paul Knitter (sünd 1939), on seevastu seadnud küsimärgi alla Kristuse ainulaadse ja universaalse vahendajarolli. Religioonide erinevaid päästekäsitlusi mõistetakse sel juhul ühe ja sama ülima Tõe juurde viivate teedena. Seetõttu ei tähenda universalism tingimata religioosset indiferentismi ning kõigi inimeste pääsemise lootus ei tähenda veel kõigi religioonide samaväärsuse tunnistamist. Joseph Ratzinger/Benedictus XVI (1927–2022) nägi pluralismi ja indiferentismi ühise ohuna religioosset relativismi, mille puhul Jeesuse Kristuse ainulaadne ja universaalne päästevahendus kaotab oma määrava tähenduse. Deklaratsioon „Dominus Iesus“ (2000) tõrjus arusaama, et üks religioon on sama hea kui teine, kinnitades aga, et Jumala arm võib küll toimida ka väljaspool katoliku kiriku nähtavat osadust. Ratzinger ei halvusta religioonidevahelist dialoogi.

Traditsionalistlikes katoliiklikes ringkondades on Vatikani II kirikukogu süüdistatud nii universalismi soodustamises kui ka religioosses indiferentismis. Kritiseerijate arvates kirikukogu avardas päästevõimalust väljaspool katoliku kiriku nähtavaid piire sedavõrd, et kirikusse kuulumise, ristimise ja misjoni vajalikkus ähmastub. 14. mail 2026 avaldas Püha Pius X Preestrite Vennaskond (FSSPX) paavst Leo XIV-le adresseeritud „Declaration of Catholic Faith“. Selles kinnitatakse muu hulgas, et väljaspool roomakatoliku kirikut ja pärimust ei ole päästet ega pattude andeksandmist, mistõttu peab iga inimene oma hinge päästmiseks olema katoliku kiriku liige. Põhimõte puudutab eranditeta kogu inimkonda, ka kristlasi, juute, moslemeid, paganaid ja ateiste. Deklaratsioon esitab FSSPX-i seisukohad katoliku usuna, mida vennaskond peab hädavajalikuks miinimumiks, et olla osaduses katoliku kirikuga, ning palub paavstilt kinnitust. [15]

Vatikani II kirikukogu ei õpetanud kõigi inimeste vältimatut pääsemist. Päästevõimalus põhineb Jumala universaalsel päästetahtel ning Kristuse kõikehõlmaval lunastustööl. Kirikukogu ei käsitanud teisi religioone Kristusest sõltumatute päästeteedena. Ka väljaspool kiriku nähtavat osadust toimiv arm lähtub Kristusest. Samal ajal säilib inimese vastutuse tõsidus: Jumala armuline kutse ootab inimese vastust ning kirik ei kuuluta ette ühegi konkreetse inimese lõplikku saatust.

„Katoliku kiriku katekismus“ (1992, art 846) täpsustab inimese omavastutust: see, kes tunneb Kristuse ja kiriku kohta kuulutatud tõde, kuid lükkab selle teadlikult tagasi, seab ohtu oma pääste. Deklaratsioon „Dominus Iesus“ (2000) omakorda täpsustab teiste religioonide kohta Jumala universaalses päästetöös: neis leiduvad tõe ja headuse elemendid võivad valmistada inimest ette evangeeliumi vastuvõtmiseks, ning ka väljaspool kiriku nähtavat osadust saadav päästearm pärineb Kristuselt (art 20 ja 21). [16] [17]

Paavst Johannes Paulus II selgitas 31. mai 1995. aasta üldaudientsil vana vormeli tänapäevast tähendust. Inimesel, kes teab, et Kristus on seadnud kiriku pääste vahendajaks, lasub kohustus kirikusse astuda ja selles püsida. Neile, kes pole evangeeliumi kuulnud, võib pääste osaks saada salapärasel viisil, ilma nähtava kirikukuuluvuseta, kuid alati ühenduses Kristuse kirikuga. Paavst pakkus seetõttu vana vormeli kõrvale sõnastuse sine ecclesia nulla salus – ilma kirikuta ei ole päästet. Nõnda rõhutatakse kiriku hädavajalikkust Jumala päästetöös, jättes avatuks küsimuse viisidest, kuidas inimene võib sellest päästest osa saada. [18]

Milleks kiriku misjonitöö?

Kui Jumal tahab kõigi inimeste pääsemist ja tema arm võib tegutseda ka väljaspool kiriku nähtavaid piire, tekib küsimus: mis on misjoni ülesanne?

Misjon ei alga tühjalt kohalt. Misjonär astub maailma, kus Jumal juba tegutseb. Ta kohtub inimestega, kes otsivad tõde, kes on õppinud armastama ligimest ning kelle kultuuris ja religioonis leidub jälgi Jumala kohalolust. Vatikani II kirikukogu nimetas neid jälgi Sõna seemneteks (semina Verbi). Seemne tunneb ära see, kes teab, milliseks taimeks seeme kasvab. Misjonäri ülesanne on aidata seemnel kasvada Kristuse poole – Kristuses on tõe ja headuse külv jõudnud selle eesmärgile.

Jumal laseb kirikul külvata evangeeliumi head seemet. „Katoliku kiriku katekismus“ (art 848) sõnastab misjoniülesande nõnda: „Kuigi Jumal võib temale teadaolevatel viisidel juhtida evangeeliumist mitteteadlikke inimesi selle usuni, ilma milleta on võimatu temale meelepärane olla, on kirikul sellegipoolest kohustus ja ka püha õigus kõiki inimesi evangeliseerida.“ Kiriku misjoniülesanne tuleneb sellest: kuna hea sõnum toob inimese ellu tõelise pääste, lootuse ja vaimse terviklikkuse, on kirikul moraalne ja lausa vältimatu kohustus seda sõnumit teistega jagada. Nüüdisaja misjoniteoloogias nähakse evangeeliumi mõju inimeste elule kõikehõlmavalt. Kristuse pääste puudutab nii inimese isiklikku elu kui ka ühiskondlikke suhteid, ulatudes elumõtte otsingutest sotsiaalse õigluse, kogukonna arengu, rahvastevahelise lepituse ja rahu hoidmiseni ning hõlmates ka vastutust kogu loodu eest. [16]

Seetõttu misjonitöö hõlmab ka religioonidevahelist dialoogi. Kristlased võivad õppida tundma, kuidas inimesed teistes religioonides otsivad Jumalat, mõtestavad oma elu ja teenivad ligimest. Ometi oleks misjoni eesmärk liiga kitsalt mõistetud, kui see piirduks kristlase aitamisega paremaks kristlaseks, hindu paremaks hinduks või moslemi paremaks moslemiks. Tunnistades, et iga inimene võib Jumala armust osa saada ka Kristust veel tundmata, avab evangeeliumi kuulutamine talle võimaluse kohtuda teadlikult Päästjaga, kelle arm on teda juba otsinud. Kristuses kingib Jumal inimesele osaduse iseendaga.

Evangeelium nõuab vastust ka kirikult endalt. Sajandeid kasutati vormelit extra ecclesiam nulla salus selleks, et määratleda, kes kuuluvad kirikusse ja kes jäävad väljapoole. Tänapäeval suunab sama usutõde küsima, kuidas kirik ise elab talle usaldatud päästet. Kas tema kuulutus aitab inimestel Kristust tundma õppida? Kas tema kogudustes leiavad inimesed armu, andestust ja osadust? Kas kirik seisab nende kõrval, kes kannatavad ebaõigluse, üksinduse ja lootusetuse all? Kas tema suhtumine teistesse kristlastesse ja teistesse religioonidesse tunnistab Kristuse armastusest?

Kristuse misjonikäsu täitmine eeldab kõigi kirikute panust, et pääste oleks leitav kõigile. Misjonitöö jääb poolikuks ja evangeelium tundub väljaspool olijatele kahtlane, kui puudub ühine tunnistamine. Seepärast kuulub kirikute ühtsuse taotlemine kristliku misjoni juurde. Kirikute oikumeeniline koostöö on tähtis mitte ainult kirikute üksteisemõistmiseks, vaid tungivalt vajalik Kristuse päästetöös kõigi inimeste heaks.

Katoliiklased, õigeusklikud ja protestandid tunnevad küll Kristust maailma Päästjana, kuid nende võimekus ühistööks on puudulik. Seetõttu Vatikani II kirikukogu esitas nõudmise roomakatoliiklastele: „Unitatis redintegratio“ kutsub kirikut pidevale uuenemisele ja tunnistab, et tõelist oikumeeniat ei ole ilma sisemise pöördumiseta (UR 6–7). Mida lähemale jõuavad kristlased Kristusele, seda lähemale jõuavad nad ka üksteisele. See on öeldud misjoni perspektiivis: maailmale kuulutatav pääste on veenvam, kui see saab nähtavaks kristlaste endi elus ja omavahelistes suhetes. [8]

Kristus on avanud pääste ukse kõigile inimestele. Kirikute ühine kutsumus on sellest tunnistada. Kirik on paik, kus see pääste saab inimestele kogetavaks evangeeliumi, sakramentide, andestuse ja osaduse kaudu.

Viited

  1. Cyprianus. De catholicae ecclesiae unitate (251) ja 73. kiri Jubaianusele (256).
  2. Augustinus. De baptismo contra donatistas.
  3. Denzinger–Hünermann. Enchiridion symbolorum, definitionum et declarationum de rebus fidei et morum (1991). Vt DH 875, 2305, 2429 ja 3866–3873.
  4. Firenze kirikukogu. Cantate Domino (1442). Vt DH 1351.
  5. Pius IX. Quanto conficiamur moerore (1863), § 7.
  6. Pius XII. Mystici corporis Christi (1943), § 103. Vt ka DH 3821.
  7. Vatikani II kirikukogu. Lumen gentium (1964), §§ 1, 8 ja 16.
  8. Vatikani II kirikukogu. Unitatis redintegratio (1964), §§ 3 ja 6–7.
  9. Georgi Florovski. Sobornost: The Catholicity of the Church (1934).
  10. Kallistos Ware. The Orthodox Church (1993).
  11. Martin Luther. Jõulujutlus (1521) ja Suur katekismus (1529), usutunnistuse kolmas artikkel.
  12. Jean Calvin. Institutio Christianae Religionis, IV raamat, 1. peatükk.
  13. Westminsteri usutunnistus (1647), XXV.2.
  14. David Bentley Hart. That All Shall Be Saved (2019).
  15. Püha Pius X Preestrite Vennaskond. Declaration of Catholic Faith Addressed to Pope Leo XIV (2026).
  16. Katoliku kiriku katekismus (1992), artiklid 846–848.
  17. Usuõpetuse kongregatsioon. Dominus Iesus (2000), artiklid 20–21.
  18. Johannes Paulus II. Üldaudients 31. mail 1995.

Avapilt: BarbaRossa20 / Wikimedia Commons, CC BY-SA 4.0.