Tervise ja tervendamise eetilised aspektid katoliiklikus vaates

Tervise ja tervendamise eetilised aspektid katoliiklikus vaates

 

Tüüpilises tarbimisühiskonnas pole imestada, kui tarbijad arvavad, et tervis on midagi, mida saab ja tuleb neile „kohale toimetada“, kasvõi teiste arvelt. Unustatakse tõsiasi, et tervis on inimeste isiklik hüve, mis hõlmab nii oma- kui ka kaasvastutust.

Bernhard Häring (1912–1988) oli saksa katoliku moraaliteoloog. Ta kuulus redemptoristide ordusse. Pühitseti preestriks 1938. aastal. Doktoritöö kaitses Tübingeni ülikoolis 1947. aastal ja õpetas moraaliteoloogiat redemptoristide ülikoolides Gars am Innis ja Roomas. Häring osales Vatikani II kirikukogul teoloogilise nõustajana ja töötas aktiivselt kaasa konstitutsiooni Gaudium et spes loomisel. Häringi moraaliteoloogia on dialoogiline, mistõttu ta ei kõhkle arutamast inimelu ja ühiskonna teemadel, vaadates kaugemale kiriku traditsioonilisest moraaliteoloogiast. Ta ei lähtunud vooruste ja pattude kataloogidest, vaid asetas keskmesse Kristuse vabaduse ja armastuskäsu. Tema paljudest teostest on kolmeköiteline „Frei in Christus“ (koostatud aastatel 1979–1981) kujunenud ja jäänud tänaseni katoliikliku teoloogia üheks olulisemaks teoseks. Bernhard Häring on maailma mitme ülikooli audoktor ja ülikoolilinna aukodanik. Järgnev lõik on tõlgitud teosest „Frei in Christus“.

 

Mis on tervis ja haigus?

Selleks et mõista inimese tervise tähendust, tuleb vaadata tervet inimeksistentsi ja inimese kutsumust, aga ka ühiskonna olukorda ja selle ideid ning eesmärke, mida tervis on mõeldud teenima. Tulemus on väga erinev, sõltuvalt sellest, kas oluliseks muutub terviklikkus ja elu pühaduse näitamine või tehakse seda eesmärgiga saavutada edu ametis, spordis või muudes valdkondades.

Piibellik arusaam loomisest ja päästmisest ei võimalda tervise mõistet kitsendada. Jumal ei loonud inimesi ainult füüsilise kuju pärast, vaid selleks, et nad oma armastusega ustavalt teeniksid üksteist, olles sel viisil Tema armastuse ja päästva õigluse väljenduseks. Seetõttu puudutab inimese tervise holistlik kirjeldamine tema füüsilisi, hingelisi, vaimseid ja vaimulikke mõõtmeid.

Tervise ja tervishoiu sotsiaalset mõõdet tuleb esile tõsta. Tervis sõltub igast üksikisikust ja inimrühmast ning viitab sellele, kuidas on suudetud koos, üksteist abistades hoolitseda toidu, eluaseme, töötingimuste, lastehoiu, hariduse eest ja loomulikult näitab seda, kuidas on ühiskond suuteline hoolitsema puuetega inimeste eest. Tuleb vältida ohtlikku arusaama, justkui saaks sotsiaalseid pahesid lahendada meditsiinilise sekkumisega. Tervis on individuaalse ja sotsiaalse vastutuse teema.

Kõik inimesed ja kogu loodu kannatavad selles ebatäiuslikus maailmas haiguste all. Kuid kõigil on ka sisemised jõuallikad, mis võivad aidata terveneda ja paraneda. Kui neid jõuallikaid õnnestub kasutada ja neile jõudu anda, siis on põhjust loota, et maailm ja inimsuhted muutuvad mõnevõrra tervemaks. Kuid inimkond on alati uskunud, et vajab erilisi tervendavaid elukutseid. Iidsetest aegadest alates on preestrid olnud sageli ka tervendajad või vastupidi, tervendajad on omandanud preestri rolli. See, et inimesed tahavad üksteise eest hoolt kanda, viitab Jumalale, Tema tervendamisele, halastavale armastusele ja väele. Haige inimene külastab arsti, et panna enda sees olev tervendav jõud taas tööle. Mõlemad, nii arst, kes omab oskusi, kui ka patsiendi sisemine jõud juhivad tähelepanu Loojale ja kõige Alalhoidjale, kes üksi on tervise ja tervenemise ülim allikas.

Arsti eetos

Lisaks preesterlusele oli arstiamet esimene kutsumus, millega kaasnes eriline eetika, tugev traditsioon ja solidaarsus abivajajatega. Põhjusega on iidsetest aegadest alates arstiamet säilitanud kõrge sotsiaalse staatuse.

Tervendavate elukutsete eetose juurde kuulub ennekõike selge veendumus inimelu väärtusest, iga inimese vastutus oma tervise eest ja nii palju kui võimalik ka teiste tervise eest. Kuigi meditsiinialal teenib arst oma perele elatist, tekiks vastuolu tema elukutse olemusega, kui ta sooviks näha paljusid inimesi haigestumas. Vastupidi, arsti sisemine soov on näha inimesi võimalikult tervetena, pakkudes neile parimat võimalikku abi. See motiveerib arsti pidevalt oma teadmisi täiendama ja hoidma kõrgel arstieetikat. Meditsiiniajaloo pikk traditsioon on näidanud, et eriti head arstid tunnevad vajadust laiapõhjalise ja elukestva hariduse järele.

Võimekas ja usaldusväärne arst rõõmustab lugupidamise ja rahva erilise usalduse üle, sest see on üks tervendavatest teguritest. Samuti on arstil õigus õiglasele materiaalsele tasule, et ta saaks pühenduda täielikult oma elukutsele, jätmata unarusse oma perekonda. Kuid oleks halb, kui materiaalne tulu osutuks tema tegevuse peamiseks motiiviks.

Tänapäeva tingimustes ei saa kõrget meditsiinieetikat säilitada ilma koostöövaimuta ja ilma et võitleks ebasoodsate suundumuste vastu. Arstid on sageli suurte organisatsioonide töötajad, kus ollakse sunnitud otsustama kasumi ja kulude alusel. Tagajärjeks on see, et nii arst kui ka patsient võivad muutuda kasumi teenimise objektideks. Selle ebaterve olukorra parandamine on riigi, ühiskonna kui terviku, arstide ja haiglate ühine eesmärk, sest lisaks kasumile tuleb aidata vaeseid ja puuetega inimesi. Küsimus ei ole ainult konkreetse arsti või õe abivalmiduses, vaid targas solidaarses jõupingutuses, et saaks ellu viia struktuurilised muudatused, mis toovad kasu kõigi inimeste tervisele ja eelkõige tagavad vajaliku usaldusliku suhte arsti ja patsiendi vahel.

Teaduse ja tehnika areneb kiiresti ja iga meditsiinivaldkond vajab tehnilist varustust. Haiglasse sisenemisel tehakse patsiendile üks test teise järel ja antakse edasi ühelt tehnikult teisele. Talle võib jääda mulje, et seadmed valitsevad ja aparaatide taga haiget ennast on keeruline märgata. Samamoodi kasvab ka bürokraatia. Kõik see võib tekitada võõrandumistunde. Sellepärast tuleb tagada, et haigel oleks kindel hooldaja, kelle poole ta saab usalduslikult pöörduda, olgu see siis arst või õde.

Eetikakoodeks

Iidsetest aegadest alates on arstil oma eetikakoodeks, mille eesmärk on tagada kõrge moraal. Eetikakoodeks väljendab solidaarsust arsti kutsumusega ja samal ajal solidaarsust patsiendiga. Ühiskond tervikuna ja iga haige inimene eraldi peaksid seeläbi kogema turvatunnet ja teadma, et tervendava elukutse esindajad käituvad õigesti.

Eetikakoodeksi järgimise kaudu näitavad arstid oma vastutust ning selle abil välditakse ka riigi tarbetut sekkumist või muude täiendavate seaduste rakendamist. Siin rakendub subsidiaarsusprintsiip. Seadusandja peaks järgima seda subsidiaarsusprintsiipi ning hoiduma õigusaktide ja kontrolli rakendamisest, seni kuni arstid ise täidavad sisuliselt oma rolli üldsuse heakskiidul. Kuid kaasaegne meditsiin on tänapäeval nii lai valdkond, millel on palju sotsiaalseid ja poliitilisi mõõtmeid, et kõiki otsuseid ei saa jätta ainult meditsiinitöötajatele. Kui riik sekkub, tuleks konsulteerida avalikkusega ja eelkõige meditsiinitöötajatega, sealhulgas õdedega.

Meditsiini koodeks ega õigusaktid ei suuda lahendada kõiki uusi ja ootamatult tekkivaid moraalseid küsimusi. Moraal on palju laiem kui määrused. Meditsiinieetika (tänapäeval nimetatakse seda sageli ka bioeetikaks) soovib aidata mõista eetilisi küsimusi ning koos sellega kaudselt ka edendada kutse koodeksit ja riigi seadusandlust. See nõuab pidevat dialoogi arstide, humanitaarteadlaste, bioloogia- ja eetikaspetsialistide, sealhulgas moraaliteoloogide vahel. Eelkõige on oluline küsida ja õppida meditsiinitöötajatelt, kes on sellel alal loovad ja teedrajavad.

Katoliiklasest arst ei ignoreeri ega alahinda kiriku õpetust oma elukutse eetiliste küsimuste asjus. Katoliku kirik õpetab, et konfliktsetes olukordades on vaja julgust loominguliselt tegutseda ja see ei tohi vastuollu minna arsti südametunnistuse ja professionaalsusega. Kiriku õpetuse ja meditsiini suhet ei tohi mõista ühesuunalise tänavana. See on vastastikune andmine ja saamine, õppimine ja õpetamine. Nii nagu arst ja moraaliteoloog tunnustavad tänulikult kiriku suunamist, nii vajavad kiriku autoriteedid pidevalt asjatundlikku nõuannet selles tohutult keerulises valdkonnas. Nagu paljudes asjades, on kirik eelkõige palverändurite kirik, kus kõigile uutele küsimustele ja igale uuele probleemile pole kohe vastuseid võtta, samuti ei leia neid ka arhiividest. Seda rõhutasid 1980. aasta Rooma piiskopisinodi delegaadid perekonna küsimuste üle arutades (ja sama rõhutas ka Rooma piiskopisinod 2015. aastal – tõlkija märkus).

Arsti ja patsiendi suhe

Meditsiinitöötajate ja patsientide suhe on rajatud palju enamale kui ainult teenus, pigem on see iseloomulik näide piibellikust eetikast. See on mina-sina-meie-suhe, mis seab kõigile kõrged nõudmised. Just siin saab tõeks üksteise eest hoolitsemine, omavahelised suhted, pühadus ja südametunnistus. Kumbki pool ei tohi kunagi reeta oma südametunnistust ega püüda ahvatleda teist seda tegema. Selles teineteise jaoks olemas olemises saab leida tõe ja lahendused, eriti uutes olukordades. Arst seisab patsiendi ees väärika inimesena, kel on oma õigused. Samas peab ta hoolikalt jälgima neid suhteid, mis on patsiendi jaoks olulised – suhted Jumala, perekonna, sõprade ning kogukonnaga.

Mõlema poole südametunnistuse kooskõla avaldub jagatud vastutuses ühiskonna ees. Arstilt võidakse mõnikord nõuda patsiendi südametunnistusele koputamist, olgu see siis seotud perekonna või ühiskonnaga, näiteks nakkus- või pärilike haiguste korral, mis võivad järglasi ja perekonda tugevalt mõjutada.

Paranemise jaoks võib väga oluliseks saada vastastikune usaldus. Samuti tuleb kõige kohta rääkida tõde, nt kavandatud ravi ja riskide kohta. Haige inimene ja tema sugulased peaksid olema aktiivselt kaasatud olulistesse otsustesse, nii palju kui võimalik. Tänapäeva eneseteadlik inimene ei aktsepteeri enam arsti patroneerivat suhtumist ja tegevust ning seda õigustatult.

Usalduslik suhe nõuab vaikimist kõigis delikaatsetes küsimustes. Ametisaladus on alati olnud meditsiinieetika oluline osa. Juba Hippokratese vanne ütleb: „Mis ma aga ravi ajal näen või kuulen või ka väljaspool ravi läbikäimises inimestega, mis ei tohi levida, sellest tahan vaikida ja kõiki neid asju käsitleda kui saladusi.“ Isegi riigiasutusi võib arst informeerida sellest, mida ta teab usaldava suhte kaudu oma patsiendiga, vaid selles ulatuses, mis on sätestatud õiglaste seadustega. Kui patsient ei ole võimeline suhtlema antud teemal või keeldub sellest, peab arst kolmandat osapoolt informeerima subsidiaarsusprintsiibist lähtuvalt.

Ebaõiglane käitumine arsti suhtes, näiteks põhjendamatud kohtuasjad, õõnestab arsti ja patsiendi üldist usaldussuhet ning võib luua ebasoodsa õhkkonna, mis võib kahjustada paljusid.

Klassikaline tervishoiu mudel

Tervishoiuvaldkond on turul võimas tegija. Farmaatsiatööstus ja meditsiinitehnoloogia on muutnud arstid ja õed turul pakutavate seadmete operaatoriteks. Sellises olukorras peab kirik, eriti moraaliteoloogia, praegusesse süsteemi kriitiliselt suhtuma.

Kuni viimase ajani oli arstide ja nende abistajate peamiseks ülesandeks külastada haigeid nende kodus ja anda perekonnale nende hooldamiseks juhtnööre. Praeguseks hakkab tervishoid koonduma üha rohkem suurtesse haiglatesse. Suurt osa elanikkonnast uuritakse seal regulaarselt profülaktika mõttes, mis on üsna kiiduväärt. Kuid liiga palju satub haiglatesse inimesi, kellel on kerged vaevused. Ka suur osa surmajuhtumitest toimub haiglates, inimese jaoks võõras keskkonnas.

Kiriku traditsiooniline osalemine tervishoiuteenuste pakkumises on uue mudeliga suuresti kohanenud, suurte rahaliste ohverdustega ning paljude arstide ja õdede abiga. Kirikust, meeldib see talle või mitte, on saanud kaasaegse tervishoiuvaldkonna osa.

Loominguline vaade kuhjuvatele probleemidele

Mitmel pool maailmas otsivad üksikisikud ja ühendused uusi võimalusi. Meditsiini roll võib uuesti muutuda. Esmajoones võiks uurida võimalusi, kuidas inimesed saaksid võimalikult efektiivselt haigusi vältida. Selleks tuleks endas avastada see sisemine jõud, mis aitab meil terveneda ja samuti tuleks ühiselt tagada inimesele tervislikum keskkond. Kas spetsialistid ei võiks selle ülesande täitmiseks koolitada rohkem vabatahtlikke? Tervishoiupoliitika üheks  ülesandeks on kontrollida meditsiinitehnoloogia ja farmaatsiatööstuse arengut ning perearstide ja õdede palkamisega suurendada ravi efektiivsust. Kuidas vältida haigestumist, mida põhjustab inimese keskkonda hävitav käitumine? Ravimite liigset tarbimist tuleb iga hinna eest vältida.

Milline peaks aga olema kirikute, eriti misjonikirikute roll? Ümbermõtestamine peab kõigepealt algama moralistide seas, kes puhtast murest moraalinormide kontrollimise pärast seisavad vastu terviklikule vaatele ja soovivad endiselt piirduda osalise raviga ja piirata teraapiat, eriti seda, mis on seotud seksuaaleetika või elundidoonorlusega, selle asemel et keskenduda sügavamalt inimese tegelikule heaolule ja tervenemisele.

Kõige otsesemalt sõltub tervis haigusi põhjustavate tegurite paremast mõistmisest. Miski pole nii oluline kui meie elustiil ja jagatud vastutus oma keskkonna eest. Preventiivne meditsiin tuleks teha laiahaardeliseks ning levitada vastavaid oskusi ja võimeid kõigis elanikkonna gruppides, eriti arengumaades.

Kiriklikud institutsioonid, mis on senise arengu tõttu sunnitud loobuma üha suurtest haiglatest, võiksid suunata oma energia rohkem tervishoiule ning üksikisikute ja kogukonna südametunnistuse äratamisele.

Tervishoiupoliitika

Konstruktiivsema tervishoiupoliitika, sealhulgas tõhusama tervisekasvatuse probleem on tohutu. Mitte ainult tervishoiutöötajad ja kirik, vaid ka kõik kodanikud peaksid tegema koostööd, et leida paremaid lahendusi, samuti hõlbustada ja valgustada valitsuste ja riikide ülesannet. See, mida maailma terviseorganisatsioonid ja valitsused on ennetava meditsiini valdkonnas teinud, väärib tunnustust. Teisest küljest on hirmutav näha, kuidas suur osa elanikkonnast hävitab oma tervist nikotiini, alkoholi ning narkootikumidega.

Ühest küljest muutub liigsöömise probleem üha tõsisemaks, teisest küljest kannatavad sajad miljonid inimesed toidupuuduses.

Minu ettepanek ei ole kulutada vähem tervishoiule, vaid kulutada mõistlikumalt. Pole kahtlust, et palju rohkem saab ja tuleb ära teha üldise tervisekasvatuse, tervislikuma keskkonna, tervislikumate elamistingimuste parandamiseks ning puuetega ja nõrkadele inimestele õigeaegse ja tõhusa abi andmiseks.

Oluline on üha enam mõelda kahjulike tegurite (kahjulikud ained, mürasaaste, õhu- ja veereostus jne) kõrvaldamisele, seda ka suurema maksukoormuse abil. Näiteks nikotiinitoodete ja alkohoolsete jookide kõrgem maksustamine võib anda erinevate sõltuvuste ravimiseks vajalikke vahendeid. Kas kirikud ei saaks nikotiini ja alkoholi tarbimise piiramiseks rohkem ära teha? Samamoodi tuleb hoiatada uimastite liigse tarbimise eest, mille eest mõnikord arstid ja õed võivad olla osaliselt vastutavad, kuid eriti tuleb tähelepanu alla võtta farmaatsiatööstus, mis reklaamib psühhotroopseid ravimeid.

Individuaalne ja sotsiaalne vastutus

Valitsuste kulutused tervishoiule kasvavad kiiresti ja jõuavad ühel hetkel teatud piirini. Sellele on kaasa aidanud meditsiini ja tervisekindlustuse areng, sest liiga paljud usuvad, et oma tervise eest hoolitsemine on peamiselt meditsiini ja rahvatervishoiu küsimus. Nad jätavad tähelepanuta omavastutuse. Unustada ei tohi tõsiasja, et tervis on inimeksistentsi oluline aspekt (mitte osa) ja seetõttu tuleb sellega olulist tööd teha ka sisemiselt, mitte ainult väliste viisidega. Inimese omavastutus on küllaltki ulatuslik.

See on elustiili küsimus. Tuleb leida tasakaal töö ja puhkuse vahel, tervisliku toidu ja paastumise vahel. Tuleb õpetada keha ja hinge ühtsust ning seda, kuidas sellega õigesti käituda. Ei tohi unustada vaimset mõõdet. Palvetamine ja tervis on omavahel seotud. Arsti ei tohi süüdistada liigses moraliseerimises, kui ta ütleb otse, et tuleb muuta oma elustiili ja pöörata rohkem tähelepanu sisemisele jõule.

Olulise tähtsusega on ka ühiskonna oluliste institutsioonide sotsiaalne vastutus tervislike elutingimuste ja tervisehariduse eest. Keskkonnaohutus on igaühe tervise eest hoolitsemise oluline osa. Igaüks peaks olema hästi informeeritud sellest, kuidas on omavahel seotud elutingimused, toitumine, puhas õhk ja joogivesi, isiklik hügieen jm. Lisaks on olemas ka riiklikud seadused, mis on pandud kaitsma inimese tervist ja elu.

Tervishoidu puudutav haridus hõlmab mitmeid aspekte, nt jagatud vastutust tervisliku biosfääri eest, sotsiaalsete ja majanduslike struktuuride ning inimestevaheliste suhete mõju meie tervisele. Selles suhtes on kirikul tähtis ülesanne, eelkõige motivatsiooni vallas.

 

Saksa keelest tõlkinud Ingmar Kurg

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.