Select Page

Suurärimeest ja Kirikufondi (SA EELK Toetusfond) suurtoetajat intervjueeris Janek Mäggi.

Mis on Sinu meelest heategevuse mõte?

Kõike siin maailmas saame vaadata endakeskselt. Mina olen isalt ja emalt saanud elujõu, ühiskonnalt olen saanud hariduse ja võimalused. Tänu neile olen saanud ennast realiseerida, elada oma elu innukalt ja saavutades. Mul on alateadlik arusaamine, et oma kümnis tuleb maksta oma kotta, oma juurtesse, oma kogukonda, oma keskkonda – kohtadesse, kus ma olen saanud tulle tiibadesse. See ei olegi päris heategevus, vaid tagasi andmine – energia  vahetus. Kui sa annad tagasi, oled tugev.

Mis Sind motiveerib head tegema?

Heateod sünnivad sageli sõltuvalt sellest, millega ja kellega eluteel kokku satud. Minu toetus kandub rohkem lasterikastele peredele ja puudustkannatavatele lastele, spordi ja liikumise harrastamisele tervise heaks. Need on valdkonnad, mis mind on motiveerinud. Motivatsioon aidata tekib sageli sellest, kui näen puudust või vajadust.

Miks sa oled Kirikufondi toetanud?

Toetamine sõltub ka olukordadest. Toetus Kirikufondile läheb sinna alla, et ma ise ei oleks läinud seda võimalust otsima, ma ei oleks osanud otsida. Aga kui toetust küsiti ning Kirikufondi tegevus läks mulle korda, siis ma loomulikult toetasin ja toetan. Mõned tegevused on mulle sümpatiseerinud, need, kus on tehtud olulisi ja õigeid asju. Kirikufond on teinud.

Mis on kiriku roll Eesti ühiskonnas?

Me kõik vajame oma arenguks ja õnnestumiseks usku. Usk ei ole pelgalt sõna, vaid ta on struktuur, energia, mis toetub ühisenergiale, toetub kollektiivile. Kiriku seinte vahel esitatud soovid ja peetud palved on hästi paljude inimeste korduvate esitustega aastasade jooksul sisse palvetatud. Nendes on müstiline jõud.

Kirikul on ühiskonnas väga suur roll, ta aitab inimestel oma usku hoida – kuna paljudel võib usk kõikuma lüüa, siis kirik aitab jääda oma usus püsima. Usk aitab imedel sündida. Kui usk vastu peab, siis on kõik asjad võimalikud.

Eestlased kardavad unistada, kardavad oma unistust ära sõnada. Sellega tõmbab inimene oma unistustele kriipsu peale. Unistada tuleb täiega. Kui sa usud, ei ole võimalik midagi ära sõnada. Väike mõistujutt: loodus kõrbeb, saak on ohus. Külavanem kutsub rahva kokku palvetama, et vihm hakkaks sadama. Siis tuleb väike poiss vihmavarjuga. Külarahvas imestab: kui on nii kuiv, milleks sulle vihmavari? Poiss on hämmingus: ma mõtlesin, et te hakkate tõsiselt palvetama!

Milline on Sinu suhe kirikuga? Kas kuulud mõnda kogudusse?

Olen ristitud ortodoks. Viimasel ajal käin kirikus peaaegu iga pühapäev.

Kuidas oleks võimalik kõik Eesti sakraalhooned, mida on ca 300, korda teha enne, kui nad ära lagunevad?

Ainult hoone ei tähenda veel midagi. Paljudes eluvaldkondades on energeetika muutunud. Ma ei oska öelda, kas kõiki hooneid peabki korda tegema. Korda tuleb teha kõigepealt need, kus on inimesed, kus on koguduse liikmed, kellele neid hooneid vaja on. Loomulikult ma hindan iga hoonet, mis kannab ajaloo pärandit, väga kõrgelt. Kirik peab praegusel muutlikul ajal olema valvas, et oludega kohaneda. Olla huvitav ja atraktiivne. Ja ta ongi sellega hästi kohenenud – mitmed kirikuhooned on võtnud endale ka kultuurimeka rolli. Pakutakse usuliste elamuste kõrval ka emotsionaalseid ja hingelisi elamusi.

Miks riik ei suuda oma muinsuskaitselisi väärtusi korras hoida? Mida tuleks ette võtta?

Kahjuks on meie riigijuhtimine selline, mis ei suudeta pikemaajaliselt ette planeerida. Muinsuskaitselistel asjadel on energeetiline sisu mitte ainult tuleviku, vaid ka mineviku mõttes. Ka minevik on oluline, et tulevik oleks helge. Kui vaatame viimast 1000 aastat, siis see on ajaloo mõistes üks hetk. Kui ma annan tagasi oma juurtesse, siis ma sellega sillutan teed oma olevikule ja tulevikule. Me peame mäletama minevikku.