Select Page

Lapselik usk on suur väärtus, kuid mingist hetkest tekib vajadus seda sõnastada, põhjendada, peegeldada ja jagada. Selletasemelisteks usulisteks aruteludeks on minu hinnangul Eestis tugev potentsiaal.

Eestlaste uskumiste lugu on üsna mitmekihiline. Me räägime maausust kui millestki põlisest ja traditsioonilisest. Me elame Maarjamaal, mis väljendab meie kristlikku kuuluvust. Meid on korduvalt nimetatud Euroopa üheks sekulaarsemaks riigiks. Tõdeme, et traditsiooniliste kirikute kõrval tekivad mitmed uued usuliikumised ja -praktikad alates idamaistest meditatsioonidest kuni posimise ja selgeltnägemiseni välja. Ilmselt iga asjast huvitatu mõistab ja mõtestab Eesti usumaastikke erinevalt, n-ö oma mätta otsast.

Psühholoogina on minu jaoks oluline nii objektiivne vaade eestlaste religioossusele kui ka seoste märkamine ja arengu mõtestamine. Üks viis eestlaste uskumiste ja uskmatuse analüüsimiseks on püüe luua dialoogi religioonipsühholoogiliste väidete ja tegelikkuse vahel. See tähendab, et ühelt poolt on võimalik otsida mingile üldtunnustatud seisukohale vastet meie usumaastikel. Teisalt aga on võimalik luua seletus tegelikkuses toimuvale. Järgnev arutelu on väga subjektiivne, mõista püüdmisest kantud ühe inimese vaade toimuvale. Arvandmed võtan uurimusest “Elust, usust ja usuelust 2020”.

Ateiste vaid alla 10%

Religioonisotsioloogias on kasutusel religiooni jäävuse hüpotees. See tähendab väidet, et ühiskonnas religioossete inimeste arv püsib stabiilsena, muutuvad vaid religioossuse vormid. Õhtumaa üldine suundumus on, et organiseerunud religioon ehk traditsioonilised kirikud on oma liikmeskonda ja pooldajaskonda kaotamas. Selle kõrval tekivad ja arenevad erinevad spirituaalsed ja maagilised praktikad. Täna peab ennast usklikuks 19% Eestis elavatest inimestest. Vaimsete, kuid mittereligioossetena määratleb ennast 28% elanikest. Nendele lisandub 9% religioosselt või vaimselt otsijaid. Seega pea pooled Eesti elanikest möönavad oma erinevat seost religiooniga.

Üks asi on see, kuidas inimesed ennast usuliselt määratlevad. Teine asi on see, mida inimesed usuvad. Kui keegi usub horoskoope või käib nõia juures tuleviku kohta selgust saamas, siis ei pruugi ta ennast määratleda ei uskliku ega vaimsena. Uurimusest selgub, et 39% usuvad kõrgema jõu olemasolusse. Religiooni üks võimalikke määratlusi on uskumine kõrgemasse jõusse. Selle mõistmine, mis või kes on see kõrgem jõud, teebki religioossuse ja spirituaalsuse erinevaks. Siinjuures tuleb siiski nimetada, et 84% inimestest ei usu isikulist jumalat ja 61% ei usu ebaisikulist kõrgemat jõudu.

See, et ei usuta, on ilmselt usuleiguse märgiks. Sealjuures on huvitav, et ateistide osakaal on püsinud taasiseseisvas Eestis üsna stabiilselt alla 10%. Seega on uskumine midagi, mida ei harrastata, aga mille vastu samuti eriti ei olda.

Metafoorina on kasutusel arusaam, et see, mis inimesele on kõige tähtsam, ongi tema usk. Seda väidet parafraseerides võib öelda, et rahvas on seda usku, mille pooldajaid on nende seas kõige rohkem. Näiteks peab 96% Eesti elanikest perekonda kõige olulisemaks eluvaldkonnaks. Järgnevad vaba aeg, töö ning sõbrad ja tuttavad. Võiks öelda, et Eesti elanikud on pereusku.

Küsisin kord Marju Lauristinilt, et kui erinevad sotsioloogilised uuringud näitavad perekonna olulisust inimesele, miks siis ikkagi meie pered lagunevad. Erinevate pereprobleemide arv pigem kasvab kui kahaneb. Vastus kõlas, et eestlaste jaoks tähendab pere ennekõike kodu. See, missugustele suhetele kodu tugineb, on juba omaette küsimus. Võib-olla näitab ideaali ja tegelikkuse lahknevus siin seda, et me ei oska või ei suuda hoida tegelikult oluliseks peetavat.

Vaja on küpsust, mitte lapsemeelsust

Nii teoloogias (nt Friedrich Schleiermacher) kui ka psühholoogias (nt William James) on religiooni oluliseks komponendiks peetud usulist kogemust. Religioon ilma kogemusliku pooleta muutub vaid intellektuaalseks või sisutühjaks vormiharrastuseks. See tähendab, et nii teoloogide, religiooniuurijate kui ka usulise traditsiooni järgijate seas võib olla neid, kellel puudub isiklik jumalasuhe või kogemuslik suhe religiooniga üldiselt. Eesti elanikest 47% leiab, et nendel ei ole kunagi olnud seletamatuid või üleloomulikke kogemusi, mida on raske mõistusega seletada. Vaid 6,8%-l inimestest on selliseid elamusi olnud korduvalt ja 25,7%-l inimestest mõnel korral.

Omal ajal rääkis humanistliku psühholoogia üks rajajaid Abraham Maslow tippelamusest. See on teadvuse teisenenud seisund, kus inimene kohtub kõiksusega, tema enese- ja maailmatunnetus avarduvad, kogetakse õnne ja täiuslikkust. Algselt pidas Maslow neid kogemusi ennast aktualiseerivate isiksuste tunnuseks. Hiljem leidis ta oma terapeutilises praktikas, et igal inimesel on seesuguseid kogemusi olnud, kuid inimesed lihtsalt unustavad need ära. Olen küsinud endalt, et äkki on ka üleloomulikke usulisi kogemusi rohkem, kui me mäletame. Samuti võib olla, et tagasivaatavalt seletuvad elu mitmed tavasündmused Jumala sekkumisena inimese elus.

Meile eestimaalastena meeldib ennast pidada haritud rahvaks. Meie elanikkonnast on keskharidus 89% ja kõrgharidus 36% inimestest, mis on suhteliselt kõrged näitajad. Teada on ka meie õpilaste väga head PISA testi tulemused. Oleme infotehnoloogiliselt üsna heal järjel. Võime küsida, kas ja kuidas on haridus ja religioossus seotud. Üldine religioonisotsioloogide seisukoht on, et põhjuslikku seost ei ole. Ka usklike seas on nii kõrgesti haritud kui ka lihtsameelseid inimesi.

Minu jaoks tekib siin teatud paralleel moraalse põhjendamise teooria rajanud Lawrence Kohlbergi seisukohtadega. Nimelt väitis ta, et teatud tasemel moraalseks arutlemiseks ja otsustamiseks on vajalik teatud intellektuaalne küpsus. Arvan, et sama kehtib ka religioossete arutelude kohta. Lapselik usk on suur väärtus, kuid mingist hetkest tekib vajadus seda sõnastada, põhjendada, peegeldada ja jagada. Selletasemelisteks usulisteks aruteludeks on minu hinnangul Eestis tugev potentsiaal.

Individualismi vaim

Elame individualismi ajastul. Üksikisiku heaolu on oluline väärtus. Kirikuid ja kogudusi puudutab see leviva arusaamana, et religioosne olemiseks ei ole tarvis institutsiooni. Üheks näiteks sellest suundumustest võib pidada tõsiasja, et 41% elanikkonnast peab usku oluliseks, kuid kirikut peab oluliseks vaid 28% inimestest. See tähendab, et mitte kõigile, kes usku väärtustavad, ei ole kirik tähtis. Ilmselt on kiriku vähese väärtustamise põhjused erinevad, seda alates õpetuslikest eriarvamustest kuni moraalsete nõueteni välja.

Eesti usumaastikel on toimumas nähtus, mida religioonisotsioloog Lea Altnurme on nimetanud asenduskristluseks. Mõiste tähistab nähtust, kus mittekristlik enamus on huvitatud, et kristlik vähemus hoiaks traditsioonilisi kombeid ja moraali tallel. See tähendab, et kristlastest umbes kolm korda rohkem inimesi soovivad ühiskonnas, et kirik peaks jääma traditsiooniliste kombetalituste juurde ja võimalikult vähe püüdma neid kaasajastada. Samuti arvatakse, et kirik peaks jääma kindlaks oma õpetusele ja moraalinormidele ning mitte kaasa minema kõikide ühiskondlike muutustega. Seega on olemas soov hoida traditsioone, kuid seda peaks tegema keegi teine.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti usulised arengud on üsna sarnased mujal õhtumaal toimuvatega. Väheneb traditsiooniliste kirikute liikmeskond ja roll ning suureneb erinevate vaimsete praktikate harrastajate arv. Samas on inimeste seas hinnas perekond kui traditsiooniline väärtus ja oodatakse, et kirik (mitte mina) peaks seisma traditsioonide ja püsiväärtuste eest. Ilmselt on meil igaühel võimalus ja kohustus leida oma koht selles kirjus ja vastuolulises pildis.

Tõnu Lehtsaar on eesti religiooni- ja suhtlemispsühholoog. Foto: kaev.net