Toimiv metsaökosüsteem on vajalik ka metsamajandajatele – liigirikas ja ka geneetiliselt mitmekesine loodus on vastupidavam häiringutele. Meie inimestena vastutame selle eest, et meie tegutsemine looduses ei hävitaks mõnda liiki.
Kui paarkümmend aastat tagasi üks Kohtla-Järvelt pärit mees oma Tartus õppivatele lastele külla sõitis, siis ringi kõndides sattusid nad suurema tänava ääres ülekäiguraja juurde, kus jalakäijale rohelise tule süttimiseks tuli nupule vajutada. Tütar siis vajutas, kuid isa ahmis õhku ja käratas tütrele: „Hull oled peast, paned liikluse seisma!“
Ta oli nimelt eluaeg Ida-Virumaal auto- ja bussijuht olnud ja tema jaoks oli selline autoliikluse peatamine midagi ennekuulmatut. Jalakäija peaks lihtsalt natuke ootama ja siis üle tänava minema, kui ta autosid ei sega. Tütar muidugi muigas ja jätkas ka edaspidi sarnaste ristmike juures teest ülesaamiseks nupule vajutamist. Selleks need nupuga foorid ongi tehtud.
Sellest humoorikast loost võib aga paralleeli tõmmata metsandusega.
Metsanduse mitu funktsiooni
Säästliku metsamajanduse puhul peab säilima näiteks nii metsade elurikkus, puhkeväärtus kui ka puidust (ja muudest metsasaadustest) pärinev majanduslik tulu. Eestis kuuleb aga metsatööstuse esindajatelt tasakaalukast metsandusest rääkijate suunas hüüatusi: „Hull oled peast, paned majanduse seisma!“ Kurb on aga see, et eelpool toodud loos huumoriga suhtunud tütre asemel on nende hüüatusi tõsimeelselt arvesse võtnud keskkonnaministeeriumi ametnikud.
Liikluses peab arvestama erinevate liiklusreeglitega. Selleks on näiteks asulas kiirusepiirangud. Liikluses nõrgematele – jalakäijatele – antakse rohelise tule korral ülekäigurajal eesõigus autoteel liiklemiseks. Kõnniteedel ja õuealal – isegi kui auto seal liikuda tohib – on alati eesõigus jalakäijal. Siit võiks tõmmata paralleeli asulalähedaste metsadega, kus põhiline eesmärk võiks olla hoida puhke- ja elukeskkonda. Ometi soovivad metsamajandajad sinna samasugust lageraietega majandatavat tulundusmetsa kui igal pool mujalgi.
Autodega liiklemine on tugevasti reguleeritud. Seadused võivad tunduda mõne autojuhi jaoks ahistavad, kuid need on vajalikud ikkagi selleks, et liiklus oleks võimalikult ohutu. Majandusmets ei ole see, kus majandaja võib tegutseda ainult oma tulu maksimeerides. Majandusmets on ka osa kaitsealade võrgustikust. See võrgustik ei toimi, kui kaitsealade vahel olev majandusmets ei paku (küll kehvema kvaliteediga) elupaiku ja liikumisvõimalusi. Eriti olulist rolli täidab majandusmets sel juhul, kui kaitsealused metsad ei ole kvaliteetsed. Praegu on üle poole (50,4%) Eestis range kaitse all olevatest metsadest alles keskealised või nooremad.
Toimiv metsaökosüsteem on vajalik ka metsamajandajatele – liigirikas ja ka geneetiliselt mitmekesine loodus on vastupidavam häiringutele. Lisaks on see ka eetiline küsimus: igal liigil on õigus elule, meie inimestena vastutame selle eest, et meie tegutsemine looduses ei hävitaks mõnda liiki. Loomulikult on eesmärk säilitada kõigi pärismaiste liikide elujõulised asurkonnad. Praegune kaitse on sisuliselt seadnud vaid miinimumeesmärgi – et ükski liik meil päriselt välja ei sureks. Näiteks on sellisena seatud ka põlismetsaliikide jaoks rangelt kaitstavate metsade miinimumpindala (metsatüüpide kaupa) – üksnes selleks, et põlismetsadega seotud liigid võiksid ellu jääda.
Metsa saab majandada ka elurikkust hoides, kasutades näiteks raieviiside ja -intensiivsuse valikul looduslike häiringute jäljendamist. Metsateadlased ja -ökoloogid on sõnastanud kahekümnenda sajandi tähtsaimaks õppetunniks looduse kasutamisel hoiduda lihtsatest majandusmudelitest, mida rakendatakse suurtel aladel. Eesti paraku liigub oma lageraie osakaalu suurendamise ja metsade noorendamisega just nende lihtsate majandamismudelite suunas.
Metsatööstuse esindajad Eestis räägivad „saamata jäänud tulust“. Nende jaoks on probleem, et metsi lastakse kohati vanemaks kasvada, kui see oleks maksimaalset rahalist tulu soovides võimalik. Probleem on ka see, et kiiret tulu tõotava lageraie asemel peab mõnda metsa majandama püsimetsana või et majandusmetsades on surnud puitu (mis on ometi elupaigaks viiendikule metsaliikidest).
Äärmusena on näiteks erametsaliidu esindajad – kes peaks esindama erametsaomanike huvisid – öelnud, et omanikud, kes oma metsi ei majanda, peaks lausa vangi pandama. Nad on ka soovitanud, et arendada tasub üksnes sellist looduskaitset, mis riigile rahaliselt ära tasub; või et kuigi Eestis on viimase 15 aasta jooksul tulundusmetsa pindala kasvanud 170 000 ha, on ikkagi metsade kaitsmisega mindud liiale.
Riigimetsa majandaminegi on juba üsna äärmusesse viidud. RMK juht nimetab riigimetsa „rahamasinaks“. Riigimetsas tehakse lageraiet sellise intensiivsusega, et tulevikus peab raiepindala oluliselt vähenema. Kogu majandustegevus on viidud üliefektiivseks liinitööks, kus igaühel on oma kindel töölõik, kuid sellega väheneb võimalus näha ja otsida iga metsatükiga seotud eripärasid ja neid majandamisel arvestada.
Väärtuste paljusus
Tegelikult ei ole üheski valdkonnas mõistlik jälgida vaid maksimaalset tulu. Näiteks kultuur on ju suures osas „kulu“ majandussüsteemile. Sellisel juhul võiks kultuuri sees soodustada ainult neid suundi, mis riigile raha sisse toovad. Hariduses võiks rahastada ainult majandust (kiiresti) kasvatavaid erialasid. Ja loomulikult võiks tervishoidu toetada eeskätt sellistes harudes, mis võiks Eesti riigile hakata hiljem suurt raha sisse tooma. Ilmselt mõned sajandid tagasi oli orjatöö pooldajatel väga tugevad argumendid, miks peaks orjapidamist jätkama. See oli ju aluseks tolleaegse ühiskonna ülemise otsa jõukusele, seega ühiskonnale majanduslikult parim valik. Vähemasti nad arvasid nii. Tänapäeval pole see juba eetilistel põhjustel võimalik.
Suur pilt on teistsugune. Targad, haritud, terved ja heas elukeskkonnas elavad inimesed jaksavad rohkem ning mõtestatult tööd teha. Siiski ühiskonna eesmärgiks ei tohiks olla võimalikult palju raha teenida ja kulutada. Raha ei tee õnnelikuks. Eriti siis, kui see tuleb muude väärtuslike asjade arvelt.
Metsanduses on mitmete väärtustega arvestamine juba ammu kokku lepitud. Säästlik metsamajandus ei ole midagi sellist, mida keegi kõrvalseisja peale surub. Need põhimõtted – et metsadega seotud majanduslike väärtuste kõrval on sama tähtsad ka ökoloogilised, sotsiaalsed ja kultuurilised väärtused – on paika pandud juba 1990. aastatel nii Pan-Euroopa metsakaitseprotsessis kui ka selle põhjal 1997. aastal vastu võetud Eesti metsapoliitikas. Metsandusega seotud inimesed on selle kokku leppinud. Need on sõnastatud Eesti metsaseaduse algusparagrahvides, kuid järgnevas sisus mitte päris sel viisil, mis tagaks selle üldise deklaratsiooni sisulise täitmise. Soomlaste tehtud teadusuuringutes on välja toodud, et enamikku säästva metsandusega seotud väärtustest saab hoida ja edendada läbimõeldult mitmekesist metsamajandust rakendades, kuid selleks peab loobuma põhimõttest arendada väga intensiivset puidukasutust.
Fennoskandia maades on sarnane intensiivne metsamajandamine kestnud juba palju pikemat aega. Seetõttu on seal välja arenenud mitmed suundumused (nt metsade killustumine, puuliigilise mitmekesisuse vähenemine, surnud puidu vähesus), mis Eestis (või laiemalt Baltimaades) pole veel problemaatilised. Me peaksime õppima nende vigadest. Sealsed loodusteadlased on neid suundumusi hästi dokumenteerinud ja seotud riskide eest hoiatanud. Samas on meil üle võetud mõndagi head Skandinaavia metsandusest (nt vääriselupaigad).
Propaganda varjutab jätkusuutlikuse
Praegu metsas toimuva jätkusuutmatu ja kahjustava tegevuse aluspõhjuseks on rahaahnus. Võib püüda mõista, kui metsafirmad, kelle eesmärk on tulu teenida, püüavad oma tulu lühiajaliselt maksimeerida, olles küll pikaajalises vaates jätkusuutmatud. Kui sellist suhtumist aga esindab Eestis keskkonnaministeerium, siis on asi kurb. Ohtlik on ka see, et keskkonnaministeeriumi ei kontrolli keegi. Isegi Riigikontrolli tehtud hoiatusi riigimetsa jätkusuutmatute raiemahtude osas või Natura metsaelupaikade puuduliku inventeerimise osas lihtsalt ignoreeritakse.
Ministeeriumil on vahendid teha „propagandat“, väites ka varasemalt kokkulepitud põhimõtteid ignoreerides, et kõik on hästi. Kehtivasse metsanduse arengukavasse on sisse kirjutatud soovitatav raiemaht 12-15 milj tm aastas, mis on selgelt vastuolus säästva metsanduse raiepõhimõtetega. Väidetakse ka, et metsi on vaja raiuda, ühtlustamaks nende vanuselist jaotust, kuid raiutakse sellise intensiivsusega, et alla kümne aasta vanust metsamaad on selgelt rohkem kui üheski muus vanuserühmas (seega võimendatakse vanuselist ebaühtlust).
Võib-olla püüab ministeeriumi ametnik pisendada probleemi halvas seisundis olevate Natura metsaelupaikadega? Ehk püütakse metsanduse kliimaaruannetes peita majandusmetsast jätkusuutmatu raie tõttu vabaneva süsiniku kogust rangelt kaitstava metsa süsinikukoguse suurenemisega.
Suuresti keskkonnaministeeriumi sellise tegutsemisviisi ja lühiajalisele kiirele kasumile keskendunud firmade tõttu on tekkinud ühiskonnas rahulolematus, mida nimetatakse ka „metsapoleemikaks“ või „metsasõjaks“.
Lisaks intensiivse ja ühekülgse raietegevuse tõttu kannatavale metsaelustikule on selles vastasseisus ühed kõige suuremad „kannatajad“ need metsamajandajad, kes soovivad oma metsi jätkusuutlikult ja loodussõbralikult majandada. Kuna ministeerium jätkuvalt eirab igasugust kriitikat, siis vastasseis metsateemades püsib ja suureneb. Selle protsessi käigus saab paraku kõigi metsamajandajate maine määritud, mis on väga kahetsusväärne. Tegelikkuses jätkusuutlikud metsamajandajad peaksid aktiivsemalt keskkonnaministeeriumi propagandale vastu astuma. Põhimõtted, kuidas metsi säästlikult majandada, on juba ammu kokku lepitud. Nüüd peab riik neid põhimõtteid järgima hakkama.
Foto: Wikimedia Commons