Roman A. Siebenrock: Euroopa Liidu katoliiklik võimalus

Roman A. Siebenrock: Euroopa Liidu katoliiklik võimalus

Katoliiklikkus on niisugune ettekujutus elust, mis mitte ainult ei väldi vastandumist, vaid elab kogemusest, et edukalt elada pole võimalik ilma kõigi teisteta. Kristusesse uskujad Euroopas ei tohiks alahinnata neid avatud suhtlusprotsesse, mis suudavad probleemide lahendamisel leida kompromisse ja mis juhinduvad Jeesuse antud käsust: „Armasta Issandat, oma Jumalat, ja oma ligimest nagu iseennast!“ (Mk 12:30, 31).

Euroopa Liit asutati 30 aastat tagasi Maastrichti lepinguga – see oli verstapost Euroopa ühtekuuluvuse loos. 7. veebruaril 1992 kirjutasid Belgia, Taani, Saksamaa, Prantsusmaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Portugal, Hispaania ja Ühendkuningriik alla Maastrichti lepingule. Euroopa ühendamispüüdluste sündmusterohke ajalugu, mis sai esmakordselt kuju 1957. aastal Rooma lepingus, sai õigusliku vormi. Nii sündis Euroopa Liit. Lepinguga loodi siduv institutsionaalne raamistik Euroopa rahvaste koostööks ja edasiseks arenguks. Hiljem järgnesid teised lepingud: 2001 Nice’i leping ja 2007 Lissaboni leping.

Maastrichti lepingu preambulis tuletatakse meelde Euroopa integratsiooni tähtsust, kinnitatakse pühendumust vabaduse, demokraatia ja inimõiguste austamise, samuti põhivabaduste ja õigusriigi põhimõtetele, eesmärgiga suurendada rahvaste solidaarsust, austades nende iseolemist. Lissabonis lisati veel üks viide: „Lähtudes … Euroopa kultuurilisest, religioossest ja humanistlikust pärandist, millest on universaalsete väärtustena välja kujunenud puutumatud ja võõrandamatud inimõigused ning vabadus, demokraatia, võrdsus ja õigusriik.“

Põhiseaduste preambulid ei ole retoorilised fraasid, vaid teadvustavad, et põhiseaduslikud õigused ja juriidiliselt sõnastatud reeglid on seotud tõekspidamiste ja väärtustega ega allu muutuvale poliitikale, vaid eeldavad aktsepteerimist. Sellega mitte ainult ei tuletata meelde, vaid ka kinnitatakse, et Euroopa püsib niihästi religioossete, kultuuriliste kui ka humanistlike aluste konstitutiivsel paljususel. Võib-olla ei olegi vaja ülemäära tundlikult suhtuda sellesse, et lepingusse pole sattunud sõna „Jumal“. Euroopa konstitutiivse paljususe tunnistamisel pole ajalooliselt Jumala nimetamisega otsest seost.

Euroopa rahvaste identiteet kui katoliiklikkuse sünonüüm

Ernst-Wolfgang Böckenfördelt (1930–2019) pärineb mõttekäik: „Vaba ja sekulaarne riik elab eeltingimustel, mida ta ei suuda endale ise tagada. See on suur risk, mille ta oma vabaduse nimel võttis“ („Recht, Staat, Freiheit“, 1992). Böckenförde üritas kirjeldada sekulaarse riigi dilemmat: ühest küljest saab see eksisteerida ainult siis, kui riigi kodanikele tagatud vabadusi reguleeritakse seestpoolt – indiviidi moraalse käitumise pinnal ja sellest tekkinud homogeensusest ühiskonnas. Teisest küljest ei saa aga ühiskondlikke kokkuleppeid tagada, kui ei piirata indiviidi vabadusenõuet, tehes seda väevõimuga. Demokraatliku riigi kodanike toetust riigi normatiividele ei saa mingil viisil garanteerida, ainuke viis on kodanike usaldusavaldus, nii et nad nõustuvad oma riigi tegevuses vabatahtlikult osalema.

See on suur risk. Muidugimõista saab inimeste ja gruppide erinevused ära märgistada ja lõimida erinevad vabaduseideaalid, mis kehtestatakse poliitiliselt riiklike või riikidevaheliste kokkulepetena. Aga nõnda ei saa lahendada dilemmat. On vajalik, et juba enne ühise õigusruumi loomist oleks osapooltel võimekus mitmekesisuseks ja et sotsiaalsete erisituatsioonide keerukuses suudetakse orienteeruda ning saadakse hakkama ka määratlematusega, mis inimestevahelises suhtlemises alati esineb.

Böckenfördega seoses on küsimus ka religiooni kohta, s.t kristliku religiooniga kaasnevate eeltingimuste kohta, mis puudutavad sekulaarse riigi kujunemist. Sekulaarne riik on end lahti sidunud religioossetest eeldustest ega saa enam tagada, et tema moraalne homogeensus tuleneks millestki eelnevast, s.t religioonist. Ei saa postuleerida kristluse vajalikkust demokraatia jaoks ning seda ei saa ka taastoota. Vastupidi ka ei saa – vabade kodanike religioosset käitumist ei saa takistada. Religioossed eeldused võiksid tulla arvesse koos teiste eeldustega, teades, et religioonil on inimeste kooseksisteerimisel positiivne roll, samamoodi ka inimeste vabaduste tagamisel – ja mida Lissaboni kokkuleppes nimetatakse „lähtumiseks Euroopa kultuurilisest, religioossest ja humanistlikust pärandist“. Ent see kõik saab toimida vastastikuse mõistmise pinnal, teades, et sekulaarne riik ei hakka oma kodanike religioossust mingiks vahendiks muutma, et kasutada kristlasi ära oma poliitiliste huvide teostamiseks.

Suutlikkus elada sotsiaalse paljususe tingimustes ei peaks olema tolerantse eluhoiaku pingutatud tulemus, vaid peaks põhinema kogemusel, et ainuüksi paljusus võimaldabki hea elujärje. Monoteistlikus traditsioonis saab öelda: paljusus ja erisused on Jumala tahe. Böckenförde tegi Euroopa kristlastele üleskutse igal viisil sõbruneda sekulariseerunud ühiskonnaga ja tema eest seista – mitte sekulaarsust kaudselt ümber mõtestada kristlikuks, vaid oma riiki mitte võõristada; ja isegi kui teised kodanikud on usu suhtes vaenulikud, tuleks ikkagi oma riiki üles ehitada omal vabal tahtel.

Katoliiklikkus tähendab suutlikkust elada koos teistega

Ma kasutan mõistet katoliiklus (der Katholizismus) resp. katoliiklikkus (die Katholizität) just paljususe ja erisuse väljatoomiseks. Olen seda ka nõnda kogenud. Mulle tundub, et katoliiklikkusel on kaks korrigeerivat ja üksteist täiendavat aspekti: „mitte vastanduda“ ja „mitte ilma teisteta“. Kahtlemata oli just selline katoliiklikkus üks neid allikaid, millest pärast teist maailmasõda ammutati Euroopa integratsiooni ideed. Euroopa rahvaste uueks identiteediks sai ühtekuuluvus kui katoliiklikkuse sünonüüm. Selliselt mõeldud katoliiklikkus on palju enamat kui roomakatoliku kirik eraldiseisva üksusena.

Jesuiit Henri de Lubac (1896–1991) väljendas mõtet, et katoliiklikkus jääb alati eesmärgiks ja väljakutseks ega saa kunagi kellegi omanduseks ja kellegi kinnistatud vormiks: „Katoliiklus (der Katholizismus) on religioon. See on vorm, mille inimkond peaks omaks võtma, et lõpuks iseendaks saada. See on ainus reaalsus, mis enda olemises ei pea iseendale vastanduma, s.t kõike muud kui „suletud ühiskond“ („Glauben aus der Liebe“, 1992). Sellega dekodeeritakse niisugused poliitilised või religioossed ühendused, mis on end defineerinud eituse ja teiste tõrjumise kaudu. Pikka aega toimiti just René Girard’i (1923–2015) kirjeldatud patuoina loogika alusel: inimese sotsiaalse vägivalla struktuure püütakse taltsutada veelgi suurema vastandumise ja vägivalla abil.

Kui ma vaatan selle pilguga põgusalt Euroopa ajalukku, siis olen veendunud, et me tahtsime Peltsebuliga kuradit välja ajada. Konfessioonideks jagunenud kristluse vastastikusest leppimatusest oli hakatud mõne aja pärast üle saama või vähemalt see muutus kahjutuks uusaegse humanistliku valgustusfilosoofia mõjul. Kui aga Prantsuse revolutsioon tõstis võimule valgustusajastu, tuli kristluse asemele religiooni aseaine – mõistusereligioon – koos terroriga, mis moraalselt ja valgustuslikult legitimeeris uut tüüpi inimese. Selle hävituslikud tagajärjed ulatuvad 1989. aastani, isegi tänapäeva. Selle, religioosselt ülespuhutud ja ühel või teisel viisil kõiki rahvaid nakatanud ja oma magusat mürki Euroopa poliitilise ekspordihitina tänini levitava natsionalismiga ei suudetud vabaneda vanast loogikast. Vastupidi, see hoogustus veelgi. Pärast seda, kui religioon ega ka mõistusereligioon ei suutnud enam toimida ühiskonna sidustajana, saabus uus distsiplinaarkord, mis viis esimese ja teise maailmasõja katastroofideni: ajateenistus ja militarism. Sõjast sai jumalateenistus, lahinguväljast altar, millel ohverdati terveid põlvkondi.

Selle arengu tekitatud varemete vahel sündis idee Euroopa integratsioonist, mis jäi küll truuks revolutsiooni väärtustele, kuid ei salanud maha selle negatiivseid külgi. Loosung „mitte vastanduda“ oleks siiski osutunud ebapiisavaks, sest sünnitanuks vaid üleüldist ükskõiksust või oma tolerantsusele viidates kutsunuks esile uusi lokaalseid natsionalistlikke puhanguid. Vaja läks ka teist loosungit, mille sõnastas jesuiit Michel de Certeau (1925–1986): „mitte ilma teisteta“. Inimese sotsiaalne loomus sisaldab igatsust olla koos teistega ja see ei väljendu ainult indiviidi suhtes oma perekonnaga või ühiskonnaga, vaid on põhimõtteliselt omane ka kõigile ühiskondadele ja eelkõige just erinevuste ilmnedes.

Katoliiklikkus on niisugune ettekujutus elust, mis mitte ainult ei väldi vastandumist, vaid elab kogemusest, et edukalt elada pole võimalik ilma kõigi teisteta nende jäävas mitmekesisuses. Sellest kogemusest tuleneb arusaam, et meie kõik elame alati meile antust, mitte oma saavutustest. Meie enda teod ja omand eeldavad alati etteantut, mille oleme kingitusena vastu võtnud. Tänulikkuse tunne on selle müstilise kogemuse keskmes, millest saab alguse usk tulevikku.

Mida annab katoliiklikkus roomakatoliku kirikule?

Roomakatoliku kiriku probleem on olnud pikka aega elamine suletud ühiskonnana, kus nähakse vaid iseennast, teisi aga iseendaga konfrontatsioonis. Asjade sellise seisu juures ei peaks üllatama, et „kohtumõistmine algab Jumala kojast“ (1Pt 4:17). Paavst Paulus VI mõte on veel tänagi aktuaalne – et kirik ise peaks saama arutlusteemaks („Ecclesiam suam“, 1964, p 65, 76). Vatikani II kirikukogu (1962–1965) suutis teha enesekriitilise sissevaate ja end korrigeerides ületada palju varasemaid vastandumisi: vastureformatoorsest hoiakust üleminek oikumeenilisele dialoogile, ideoloogilise antimodernismi asemel usuvabaduse tunnustamine ja eelkõige antijudaismi pikaaegse traditsiooni asemel judaismi tunnustamine. Kõigis neis muutustes saab selgeks põhiveendumus Kristuse armu universaalsusest. Jumal peab päästedialoogi kõigi inimestega. Sellepärast ei ole kirik ise päästmise tõhus põhjus, vaid on Jumala universaalse armastuse märk, isegi kui ta püsib varjus („Lumen gentium“, 1964, p 8).

Siin mõeldud katoliiklikkus ei ole konfessioon. Seda võiks nimetada pigem universaalseks humanismiks evangeeliumi vaimus. See seisneb julguses õppida nägema maailma läbi Jumala silmade. Kuna Jumal armastab elu (Trk 11:26) ja soovib omada armastajaid koos Temaga, on Aabrahami laste ülesandeks ja missiooniks elada nn kolmanda tõotuse järgi, milleks on saada õnnistuseks kõigile rahvastele (vt 1Ms 12:3). Kuidas seda teostada nii keerulises ja pidevalt muutuvas maailmas, eriti arvestades seda ebatunnistust, mida kirik praegu enese kohta annab? See kiriku nõrkus võib siiski saada tema tugevuseks, kui ta ei tõsta end teistest kõrgemale, vaid saab uuenemis- ja reformijulguse abil igapäevase pöördumise elavaks tunnistuseks. Võib-olla nõrgestab ajaloo Issand oma kirikut nii palju, et ta muutub üha enam selliseks, nagu olema peaks: pühaduse märk inimlikus nõrkuses. Seejärel võiks ta taaskehtestada oma peamise rolli: olla transtsendentsuse vahendaja inimestele.

Hildegard Ralli kirjutatud ikoon Euroopa kuue patrooniga

Mida annab katoliiklikkus ilmalikule riigile?

Ilmalik riik ei suuda kanda neid riske, mille ta on võtnud vabaduse nimel. Valimiskampaaniates ja kriisidele reageerides loodab poliitika luua enda ja valijaskonna mõtetele ja elule suuna; meedia abil mudeldatakse endast päästja kuvand. Selline poliitika ei suuda läbi lüüa ilma religiooni argumendita. Suures hädas võetaksegi appi vanad sümbolid. Pole üllatav, et kriisiaegadel kerkivad religioosselt värvitud natsionalistlikud ideed uuesti esile. Roomakatoliku kirikul oleks ammu aeg distantseeruda sellise poliitika tegemistest.

Euroopa integratsiooniprotsess ei valinud ühiskondade kooshoidmiseks rahvuse essentsialismi, vaid pigem ühtse suhtlusstiili ja huvide tasakaalustamise. Kristusesse uskujad Euroopas ei tohiks alahinnata neid avatud suhtlusprotsesse, mis suudavad probleemide lahendamisel leida kompromisse ja mis juhinduvad Jeesuse antud käsust: „Armasta Issandat, oma Jumalat, ja oma ligimest nagu iseennast!“ (Mk 12:30, 31). Kes aga Jumalat ei saa armastada, sest usuandi ei ole talle antud või see on kaduma läinud, see peaks alustama ligimese ja iseenda armastamisest. Kuid mitte tagurpidises järjekorras. Oma huve kaitseb pikas perspektiivis vaid see, kes võtab esimesena teiste huvid ja vajadused enda kanda.

Üksteise tunnustamise ja lõimumise protsesside juures on minu jaoks üha olulisemaks muutunud katoliikliku fokolaaride liikumise asutaja müstikast pärit avaldus. Chiara Lubich kirjutab oma fragmendis „Tutti i fiori“: „Me peame mõistma, kuidas vaikida Jumalast endas Jumala pärast meie vendades ja õdedes. Ja seda teeb see, kes tunneb ja armastab ristilöödud ja valudes hüljatud Jeesust.“

Jumala sissepoole peitmise meetod on hästi tuttav klassikalisest müstikast – aga loomulikult ei ole niisugusel eesmärgil Jumala nime varjamine võrreldav Jumala nime vältimisega Euroopa Liidu Maastrichti, Nice’i või Lissaboni lepingutes. Euroopas on väga vaja tunnistada elavat Jumalat – kuid millise autoriteediga? Paraku mitte patroneerival, vaid teenival positsioonil, tulles samale tasandile nendega, kes on kurja kohtlemise läbi eraldatud ja ohus.

Toimetanud Külli Kuusk

Roman A. Siebenrock (1957) on Innsbrucki ülikooli katoliiklik-teoloogilise fakulteedi professor dogmaatika ja fundamentaalteoloogia alal.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga