Võib-olla algab meie pärisvabadus alles sellest hetkest, kui me julgeme kurja puhul kasutada tema pärisnime, kirjutab Kolleegiumi nõukogu liige Arvo Heinmaa.
Lapsepõlves kuulsin jutte, kuidas keegi viidi ära, keegi küüditati, keegi saadeti Siberisse, siis pandi keegi vangi või oli laagris. Osad jäid seal haigeks, osad surid, osad ei tohtinud tagasi tulla. Need jutud olid hirmutavad, tavaliselt räägiti veel kuidagi poolhäälel, tihti vaadati veel minu poole, et ega mina ei kuule seda juttu, seda saladust. Aga ma kuulsin ja see oli nii õudne. Ma ei saanud aru, mida tähendab küüditamine, ma ei teadnud, kus on Siber, ainult seda, et see on väga kaugel ja et sealt ei saa tagasi.
Need, kes vangi viidi, ei olnud juttude järgi justkui pahad inimesed, aga mina teadsin, et vangiviimine on pahade inimeste jaoks. See oli kuidagi segane. Teadsin ju, et vangi pani miilits, aga siin inimesed lihtsalt viidi ära. Seepärast oli kõik veel hullem, sest neid hirmsaid asju tegi keegi, keda nagu polnudki, kel polnud nime, aga ta tegi ikka headele inimestele kurja ja mitte lihtsalt juhuslikult või korraks, vaid lapse jaoks tajumatult pikaks ajaks, sest need, kellest räägiti, olid need, keda ma oleks ka pidanud vist tundma, sest vanaema ju tundis neid ja vanatädi tundis neid ja ema teadis neid ja tädi teadis neid. Vanaisa oli viidud ja tulnud tagasi surema, sest oli nii haige, ja nii ma teda ei näinudki.
Teine vanaisa viidi vangi ja temast ei teatud midagi, ja kui vanaema juures käisime, siis rääkis vanaema sosinal, et peaks teda Punase Risti kaudu otsima või siis ajalehte „Kodumaa“ tema kohta kuulutuse panema, aga isa ei teinud seda, vaid ma nägin, et isa pani vanaema poolt kirjutatud kuulutuse oma kappi teiste paberite juurde. Ma sain aru, et kui oli viidud, siis oli viidud ja sinna ei saa midagi parata. Aga vanaisad ei saanud ju olla pahad inimesed.
See, kes viis, seda sain ma hiljem teada.
Mütoloogias kasutatakse kurjast rääkimisel eufemisme, möödaütlemist nii, et kõik saavad aru, millest jutt käib, aga nime välja ei öelda. Kurja nime väljaütlemisega kardetakse, et kuri võib oma nime kuuldes mõista seda kui kutset. Nii rääkisid eestlased surmast kui Liiva-Annusest, hundist kui hallist, hallivanast, ja saatana jaoks oli kümneid mõistuütlemisi. Niimoodi ei rääkinud kurjast mitte ainult eestlased, vaid ka teised rahvad, sest sellega pidi ettevaatlik olema. Kurja nime otsesõnu väljaütlemata jätmine oli ühteviisi nii hirmu kui ka enda kaitsmise teema.
Ühel hetkel sain ma teada, et minu lähedased viisid ära nõukogude julgeolekuorganid, sest meie olime astunud Nõukogude Liitu, vabade ja vennalike rahvaste liitu, ja minu sugulased olevat olnud justkui risk nõukogude võimule. Ühel hetkel sain ma aru, et kõik need sõnad on eufemismid. Ikka räägiti kurjast, aga kui omavahel ei juletud tema nime üldse välja öelda, siis ametlikus kõnepruugis kasutati eufemisme. Aga sedapuhku oli kuri ise need eufemismid välja mõelnud. Riigi agressiivsust varjati konstruktsiooniga vabatahtlikkusest, impeeriumist sai võrdsete liit, riigi sõjaväge nimetati tööliste ja talupoegade Punaarmeeks ja riigi enda nime asemel kasutati täiesti mõttetut sõna „nõukogude“.
Ka meie kasutame täna sõnaühendeid “nõukogude riik”, “nõukogude aeg”, “nõukogude okupatsioon” selle asemel, et öelda tõtt, et olime vene riigi annekteeritud osa, et siin oli vene aeg ja vene okupatsioon.
Ühestki teisest riigist rääkides ei kasuta me riigi nime puhul mõistuütlemisi – sakslased olid sakslased nii enne I maailmasõda ja selle ajal kui ka enne II maailmasõda ja selle ajal, hoolimata sellest, et ka nende riigi nimi muutus. Kõik on ju lihtne: tulid sakslased – algas saksa aeg, saksa okupatsioon, aga tulid venelased – algab arusaamatul põhjusel “nõukogude aeg”, “nõukogude okupatsioon”.
Miks me oma naaberriigi puhul ei saa ikka välja öeldud kurja nime tema pärisnimega? Kas me ikka kardame? Riik on ju sama, vaatamata sellele, et ta mingitel ideoloogilistel või poliitilistel põhjustel tahtis oma õiget nime väljamõeldud nime taha peita. Meie naaberriigi nimi on ikka ju Venemaa ja kõik, mis meile on tehtud, on tehtud Venemaa poolt. Kas me ikka kardame kurja, kas me ikka petame ennast ja oma lapsi, et kurja pole, kui me tema nime ei kasuta? Ühel päeval võib meie lapselaps küsida, et kes need nõukogulased olid, kes meile kurja tegid, sellist riiki pole ju olemas. Kas me saame siis öeldud, et see on Venemaa?
Võib-olla algab meie pärisvabadus alles sellest hetkest, kui me julgeme kurja puhul kasutada tema pärisnime.