Kuidas rääkida sisserändest Eestis, mis tuleb Nõukogude okupatsioonist, ega kanna endas Lääne-Euroopa kolonisatsioonitaaka? Eriti ajal, mil meedia toob igasse koju kaadrid sõjapõgenikest ja tänavarahutustest. Sellele otsib oma arvamuses vastust suure rahvusvahelise kogemusega ettevõtja ja ärikonsultant Aare Lapõnin.
Maailma mastaabis on Eesti vananeva elanikkonnaga keskmisest kõvasti jõukam riik. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel oli meie SKP 2020. aastal inimese kohta 190 riigi hulgast 37. kohal – pole väga paha. Sellistel riikidel on suhteliselt sarnased probleemid. Üks on see, et aina raskem on leida tööjõudu, seda eriti ametitele, kus palk on madal.
Okupatsiooniteadvus
Mäletan, et 1990. aastate alguses, kui piirid avanesid ning tekkis võimalus käia Soomes, Rootsis ja Norras, siis paistis silma, et enamus müüjaid olid tõmmud või mustanahalised. Samas rääkisid nad kohalikku keelt nagu põliselanikud. Ja radikaliseerumisest, nagu praegu vahel moslemite kogukondades esineb, polnud keegi tollal midagi kuulnud. Tundus väga mõistlik lahendus olevat – kui omad ei taha müüjatena töötada, siis teise põlvkonna immigrandid tegid seda hea meelega.
Need olid nende vanemate lapsed, kes põgenesid genotsiidi eest Etioopiast, Eritreast, Rwandast ja teistest sõjakolletest. Nad olid tänulikud riigile, kes nad vastu võttis, andis hariduse ja tööd. Ka kohalikud olid reeglina rahul, sest tundus, et tehakse tänuväärset tööd, päästetakse inimesi, kes abi vajavad.
Meie suhtumine immigratsiooni on tänapäeval muidugi teistsugune. Seda mõjutab eeskätt Nõukogude okupatsioon, mis algas eelmisel sajandil 1940. aastal ning lõppes ametlikult alles 51 aastat hiljem. Selle aja jooksul on Eesti kaotanud repressioonide tõttu ligi 10% oma inimestest. Vene väed küll lahkusid, kuid Venemaa pole korralikult isegi vabandust palunud. Lisaks sellele on siia jäänud ligi 300 000 inimest, kes tulid koloniseerimise käigus. Kusjuures, neist ligi 86 000 on võtnud endale Venemaa kodakondsuse (ERR).
Meediapilt ja Kremli propaganda
Ma olen üles kasvanud vene kogukonnas, ka hariduse olen saanud Eestis venekeelses koolis ehk siis tunnen neid inimesi keskmisest paremini. Tajun, et enamus neist arvab siiralt, et Eesti ei peaks üldse olema omaette riik. Neisse on sisse programmeeritud vene imperialistlik maailmavaade, mille järgi oleme tsaar Peeter I vallutatud ja osa nende impeeriumist.
Selle tõestuseks võib tuua näite, et isegi eriteenete eest Eesti kodakondsuse saanud ja Eesti elanike poolt Europarlamenti saadetud eurosaadik Yana Toom sisuliselt eitab okupatsiooni, fakti kui sellist. Ta levitab täiesti avalikult Kremli narratiivi Eestist kui endisest NSVL-i vabariigist, kes astus liitu ja pärast lagunemist „jäi“ iseseisvaks (EPL). Selline maailmavaade on ka ainuke põhjus, miks need 86 000 vene kodaniku, kes on siin elanud, reeglina kogu oma elu pole suvatsenud endale eesti keelt selgeks teha.
Teine asjaolu, mis paraku veel pikaks ajaks jääb meid kimbutama, kui migratsioonist arutatakse, on Angela Merkeli põhjustatud 2015. aasta migratsioonikatastroof, kui Saksamaa kantsler kutsus läbimõtlemata „kõiki“ Euroopasse. Loomulikult pidas kantsler silmas neid, kelle elu on sõjakolletes ohus. Tema on Ida-Saksamaa laps ja mäletab, kuidas tulistati surnuks neid, kes üritasid pageda läände.
Ma usun, et tema kaastunne oli siiras, kuid selle peale uputasid Euroopa üle majandusmigrantide hordid, kes oma laiskusest tahavad saada klantspiltidel kujundatud šikki elu kohe ja praegu ega viitsi tegeleda oma enda kodumaal elu korrastamise ja korraldamisega. Edasine on juba ajalugu.
Sellel taustal on tänapäevases Eestis immigratsioonist rääkida ääretult raske. Eesti inimestel on meeles meediast nähtud ja kuuldud põgenike kolonnid, mis rõõmsalt marssisid Saksamaa poole, ning uudised sellest, kui palju naisi jälle vägistati või kus lõhkes jälle pomm.
Siiski peame eristama probleeme võimalustest. Loomulikult ähvardab kontrollimatu majandusmigrantide lubamine Euroopasse enneolematute negatiivsete tagajärgedega. Ja mida varem eurooplased sellest aru saavad ning tegutsema hakkavad, seda parem. Samas on ümberringi väga palju teisi ja positiivseid näiteid.
Rahvusidentiteet ja majanduskasv
Mõni aasta tagasi töötasin Omaanis. Seal on tänu maavaradele jõukust päris palju ning ka mandri mõõtu India on lähedal. Immigratsiooni surve on suur. Mäletan, kui istusime ühe India päritolu väga rikka ärimehe väga uhkes villas ja ta kurtis, kui südametud need omaanlased on: ajan siin äri juba 35 aastat, aga kui ma lõpetan oma äritegevuse, siis kohe samal päeval nad saadavad mind välja tagasi Indiasse. Selle aja jooksul, mil ma Omaanis töötasin, nägin seal vähemalt kolme erinevat immigrantide tüüpi.
Esiteks, seal tegutseb päris palju ärimehi. Riiki elama asumiseks peab sisserändajal olema kapitali ning ka asutatud firma Omaanis. Kusjuures, enamikul puhkudel on range nõue, et üle poole aktsiakapitalist peab kuuluma kohalikele, siis on võimalik Omaanis äri ajada ning ka elada. Kui äri on läbi, siis tuleb kohe lahkuda. Sellist tüüpi ärimehed olid peamiselt Indiast ja teistest araabia riikidest.
Teine suur grupp võõramaalasi olid lühiajaliste lepingute alustel sisenenud konsultandid arenenud riikidest, kes olid seal tänu oma unikaalsetele ja kõrgetele teadmistele, ajades olulisi riigi moderniseerimise projekte. Jällegi, lepingu lõppemisel olid nad kõik lennukites kodumaa poole teel.
Kolmanda grupi moodustasid madalapalgalised ja kutseoskustega töötajad: ehitajad, erinevates sfäärides teenindajad, lapsehoidjad jne. Nemad, reeglina, ei saanud riiki siseneda. Nende sissetoomise ja töö lõppemisel välja saatmisega tegelevad firmad ja organisatsioonid, kes otsivad õigete oskustega inimesi, korraldavad logistikat ja viisasid, majutavad koha peal töölisi ning teevad mingil määral ka töökvaliteedi järelevalvet.
Korra nägin Bahreini lennujaamas, kuidas hindu tööliste grupp piiri ületas. Oli suur kolonn töölisi, umbes 40–50 inimest. Esimesena ületas piiri üks egiptlane (just egiptlased ja palestiinlased/jordaanlased on seal piirkonnas sellise tööjõu maaletoojad).
Teine egiptlane jäi piiripunkti ette ning hakkas hindusid ühe kaupa piiri ületamisele lubama, andes inimesele passi kätte. Piir ületatud, võttis teine egiptlane kohe passi käest ära. See tundus suhteliselt ebainimlik kohtlemine olevat.
Selliste protseduuridega hoidsid nad täielikku kontrolli oma töötajate üle. Sama range distsipliiniga ja kontrollitult töötasid need inimesed Omaani ehitustel ning sama kindlalt olid nad ka lahkunud niipea, kui objekt oli valmis.
Võib öelda, et Omaan suudab võrdlemisi hästi rahuldada tööjõuvajadust oma kasvava majanduse tarbeks, ilma et oleks ohtu nende kultuurilistele või sotsiaalsetele traditsioonidele. Minu mõte seisneb selles, et atraktiivne tööandja suudab tööjõu puudujäägi globaliseeritud maailmas kompenseerida, ohustamata samas rahvusriigi identiteeti.
Targad inimesed viivad Eestit edasi
Minu kolleegil oli üheaastane laps, kuid nii tema kui ka ta abikaasa mõlemad tahtsid töötada. See oli võimalik, kuna väga mõõduka tasu eest oli võimalik võtta Filipiinidelt pärit lapsehoidja. Ma mõtlen tihti, meie lasteaiakohtade nappuse taustal, kui paljud noorpered oleksid oluliselt õnnelikumad, kui neil oleks võimalik lihtsasti mõõduka tasu eest palgata lapsehoidja…
Meie oleme võib-olla Filipiinide jaoks liiga kauge koht, kuid meil on siin läheduses teisigi riike, kust oleks võimalik 300-400 euro eest kuus koduabilisi palgata. Maasikakorjamisest ma ei räägigi – teadaolev win-win olukord, kus võõrtöölised saavad sissetuleku, mida pole võimalik kodus saada, ning meie saame inimesi tööle sinna, kuhu oma heas mõttes eestlane väga ei kipu. See on kutseoskustega tööjõu küsimus.
Samas ei tohi unustada ka seda, et me saame end suureks arendada, kui suudame tuua meie väga hea ärikeskkonna ja puutumatu loodusega maale tarku inimesi, kes meie kõikvõimalikes idufirmades aitavad kasvatada uusi ükssarvikuid (firmasid, mille väärtus on üle miljardi). See aitaks rikkust koju tuua ja maksude kaudu võidaks kogu ühiskond. Kusjuures – jällegi tahan öelda, et see kõik ei pea ohustama ega hakkagi ohustama meie rahvusriiki.
Esiteks, iga normaalne siia tulnud inimene õpib hea meelega eesti keelt. Ma ise olen teistes riikides töötades tihti hakanud õppima kohalikku keelt: kokku olen uurinud juba üheksat erinevat keelt. Ma ei räägi neid, kuid juba esmane keelega tutvumine aitab paremini mõista kohalikke olusid. Ka siin, Eestis, olen näinud Ukrainast tulnud inimesi, kes on pool aastat õppinud eesti keelt ja räägivad paremini kui mina, kes ma kogu elu olen siin elanud (siiamaani teen mõningaid grammatilisi vigu).
Teiseks, inimesed, kes siia praegu tulevad (vastupidiselt okupatsiooni ajal tulnud kolonistidele), pigem on valmis austama meie kombeid ja elulaadi. Aga me peame ka ise olema süstemaatilised, õpetama neile eesti keelt ning integreerima neid meie ühiskonda. Samuti näen, et kui neil on pikaajalised plaanid Eestis elada, siis nende lapsed on nagu need teise põlvkonna migrandid, kellest ma ennist rääkisin: räägivad ja mõtlevad nagu eestlased, neil on siin hea olla ja nad rikastavad meie ühiskonda.
Immigratsioonil, kui see on korraldatud lähtuvalt meie strateegilistest huvidest, võib olla väga sügav ja positiivne mõju.
Varjukülg – inimkaubandus
Lõpetuseks migratsiooni rahvusvahelisest kontekstist.
Mõni aeg tagasi lahvatas Eestis sisepoliitiline skandaal seoses ühe ÜRO migratsioonialase dokumendi heakskiitmisega. Tegelikult on see dokument oluline ka meile, vaatamata sellele, et too on kallutatud Lääne-Euroopa poole, kes muudkui üritab heastada oma Aafrika-koloniseerimise patte.
Globaliseerunud maailmas kipuvad enamik probleemidest olema globaalsed. Hiinas alguse saanud viirus kutsus esile ülemaailmse pandeemia. Kriminaalsed jõugud, kes smugeldavad inimesi üle piiri, tegelevad inimkaubandusega, tarnivad prostituute – jõuavad varem või hiljem vähina ka meie tänavatele, kui me ei panusta nende vastu võitlemisele. Selles mõttes, see ÜRO dokument, mis üritab reguleerida rahvusvahelist olukorda inimkaubanduse küsimustes, on vajalik ka meile.
Me ei saa silmi kinni pigistada ning öelda, et Süüria ja Liibüa inimestega kauplejad on ainult Türgi, Kreeka ja Itaalia probleem. Kui meie ei panusta probleemide lahendamisse täna, jõuavad rahvusvahelised kriminaalid varem või hiljem ka meie tänavatele. See tähendab, me peame olema solidaarsed riikidega, kes otseselt täna kannatavad, ning peame jõudumööda panustama üldisesse rände reguleerimisse.
