Sõda on raske, kuid kerge on sõda alustada. Rahu on kerge, kuid raske on rahu sõlmida.
Praegu räägitakse uudistes pea kogu aeg sõjast, surmast ja meeleheitest. See on olukord, millega peame toime tulema. Sõda on nuhtlus, mis on saatnud inimkonda peaaegu algusest peale. Piiblis algab tapmine juba teisest põlvkonnast alates, kui Kain tõstab käe Abeli vastu – vend tapab venna. Inimkond on algusest peale sõdades ja konfliktides kannatanud.
Valgustusajastu püüdis mõtestada sõdade ärahoidmist – see oli selle ajastu üks olulisemaid eesmärke. Voltaire oli veendunud, et sõda on hullumeelsus, mis tuleb sellest, et inimene ei käitu ega mõtle ratsionaalselt. Paraku ei toonud valgustusajastu rahu. Sõjad jätkusid ning need olid veelgi suuremad ja verisemad kui varem.
Küll tõi valgustusajastu ratsionalism kaasa selle, et tekkis vajadus sõdu mitte niivõrd ära hoida, vaid neid eetiliselt õigustada – seda alates Napoleoni Grande Arméest, mis rullus üle Euroopa, levitamaks Prantsuse revolutsiooni ideaale „liberté, égalité, fraternité“ (vabadus, võrdsus, vendlus). Kahel viimasel sajandil on mindud üha enam sõtta ideoloogia nimel või ideoloogia vastu, samuti teise rahva kaitsmiseks või lihtsalt maailma parandamiseks. Kuid sõda on alati sõda ja toob endaga kaasa surma ja kannatusi. Huvitav, et kaasaegne ratsionalism, selle asemel et sõda vältida, on otsinud sõjale õigustusi. See on püüdnud muuta sõda aktsepteeritavaks ehk n-ö pühaks sõjaks.
“Rahule on alati ruumi”
Paavstid on korduvalt ja üha tungivamalt kutsunud üles elama rahus. Meenutagem paavst Benedictus XV dramaatilist üleskutset 1916. aastal, I maailmasõja ajal, millele ei vastanud keegi peale Austria keisririigi. Tolleaegses sõjahüsteerias oli ka vaimulikke ja teolooge, kes seisid paavsti rahuüleskutsele avalikult vastu. Sama juhtus paavst Pius XII püüetega II maailmasõja ajal, Johannes Paulus II üleskutsega Iraagi sõja ajal 2003. aastal. Paavst Franciscus on täna Ukraina sõja situatsioonis sarnases olukorras.
Vaadakem 2003. aastal alanud USA-Iraagi sõda, mis on tänaseks lõppenud, kuid mille tagajärjed pole kuhugi kadunud, vaid me näeme neid paraku ikka veel oma silmaga. 19. märtsil 2003. aastal ründasid Ameerika Ühendriigid koos lääneriikidega Iraaki. Ametlikult põhjendati seda sellega, et Iraak toodab massihävitusrelvi, mida nad võivad kasutada tulevikus oma naabrite vastu. Võimaliku rünnaku vältimiseks otsustati „ennetavalt“ rünnata Iraaki. Pärast sõda selgus, et kardetud massihävitusrelvi Iraagil ei olnudki.
Paavst Johannes Paulus II ja Rooma-Katoliku Kiriku seisukoht oli sõja osas algusest peale selge. Tuletan siinkohal meelde, et Tema Ekstsellents tegi jaanuaris, mõned kuud enne Iraagi ründamist avalduse, millega pöördus diplomaatilise korpuse poole: „Ei sõjale! Sõda saab vältida. Sõda toob alati inimkonnale kaasa kaotusi.“
Veel mõni päev enne sõja algust, 16. märtsil ütles Johannes Paulus II Püha Peetruse väljakul Vatikanis:
„Arvestades ränki tagajärgi, mida rahvusvaheline sõjaline operatsioon Iraagi elanikkonnale ja Lähis-Ida regiooni tasakaalule kaasa toob, ja äärmuslust, mis sellest võrsub, ütlen ma teile kõigile veel kord: veel on võimalus läbi rääkida, rahu on võimalik, kunagi pole hilja jõuda üksteise mõistmiseni ja jätkata läbirääkimisi.”
Johannes Paulus II pöördus seda öeldes mõlema poole: „Bagdadi juhtidel on kahtlemata tungiv kohustus teha koostööd rahvusvahelise üldsusega, et elimineerida kõik põhjused relvastatud sekkumiseks. Suunan nendele oma tungiva avalduse: teie enda kaaskodanikud peaksid olema alati prioriteet.“
Samas tuletas paavst Ameerika Ühendriikidele, Suurbritanniale ja Hispaaniale meelde, neid endid konkreetselt nimetamata: „Jõu kasutamine on viimane meede ja seda võib rakendada vaid juhul, kui kõik rahumeelsed lahendused on ammendunud, nagu sätestab ka ÜRO põhikiri.”
Pärast öeldut tegi kõrges eas paavst pausi ja lisas sõnad, mis tulid otse südamest: „Ma kuulun II maailmasõja ajal elanud põlvkonda, ja tänu taevale, me tulime sellest läbi. Mul lasub kohustus öelda kõikidele noortele, teile, kes te olete nooremad kui mina ja kel puudub see kogemus, kasutades paavst Paulus VI sõnu, mida ta ütles visiidil ÜRO-sse: „Ei sõjale!“ Me peame tegema omalt poolt kõik, mis võimalik. Samas teame, et rahul võib olla kõrge hind. Kuid me kõik teame, kui suur on vastutus. Seetõttu palvetagem ja parandagem meelt.”
Johannes Paulus II sõnum oli see, et sõjalise jõu kasutamine ei ole õigustatud. Välja arvatud puhkudel, mil tegu on tõesti õiguspärase, kindla ja konkreetse enesekaitsega.
Iraagi sõja tagajärjed kinnitasid, et paavstil oli täiesti õigus, kui ta ütles, et sõda „toob inimkonnale alati kaasa kaotusi“. See sõda tõi kaasa uued sõjad, terrorismi ja muud üleilmsed hädad. Ometi näevad mõned riigid seda sõda kui pretsedenti, mis annab neile õiguse siseneda teise riigi territooriumile …
Sõja puhul eesmärk ei pühitse abinõu
Sõda ei ole kunagi legitiimne viis saavutada poliitilisi eesmärke. Sõda ei ole tavapärane poliitiline vahend, sest see on rünnak inimelu vastu. Sõda on eelkõige moraalne probleem. Isegi kui pärast 2003. aasta sõda mõned poliitilised juhid õigustasid Iraagi sõda sellega, et maailm on turvalisem koht ilma Saddamita, siis näitab pilk Lähis-Ida lähiminevikku ja tulevikku, et nende arvamus oli ekslik. Kurjus toodab kurjust.
On täiesti vale arvata, et varasem sõda õigustab tulevast – et Iraagi sündmused õigustavad sõda Ukrainas. Kristlase jaoks ei saa ühe inimese patt kunagi õigustada teise inimese oma. Ma ei tohi kunagi käituda valesti, põhjendades, et keegi teine on enne mind valesti käitunud. Tavaliselt ei ole ka sõjad omavahel selliselt seotud, et üks põhjustab otseselt teise. Küll võib öelda, et sõda kahjustab inimkonna moraali ning seetõttu võivad uued sõjad kergemini puhkeda, sest riigid astuvad kergemini üle sõja ja rahu piirist.
Johannes Paulus II vastuseis „ennetavale sõjale“ kui „enesekaitsele“ on olnud väga selge. Õigustada väiksemat sõda sellega, et see hoiab ära suurema sõja, ei ole õige. Sel juhul oleks iga sõda õigustatud, sest me võime alati näha teistes potentsiaalset ohtu.
Igas inimlikus konfliktis puutuvad kokku erinevad huvid ja vastutused, valed teod või sekkumised, mille üle me ei saa päris lõpuni otsustada. Aga sõja eest vastutavad moraalselt eelkõige need, kes sõdivad.
Sõda ei saa õigustada lootusega, et sõda lõpeb hästi. Sõja puhul eesmärk ei pühitse abinõu.
Moraalne hinnang sõjale ei saa sõltuda subjektiivsetest aspektidest, nagu sellest, et üks pool on sümpaatsem või lähedasem. Oma soovides ja tunnetes oleme muidugi kõik subjektiivsed, kuid õige hinnangu andmiseks peab olema nii objektiivne ja erapooletu kui võimalik.
Sõja moraalne hindamine sõltub peamiselt sõja sisust ja reaalsusest, surmadest ja kannatustest, mida see põhjustab. Nagu ütleb katoliku kiriku katekismus (KKK, 1993, 2307): „Viies käsk keelab inimelu tahtliku hävitamise. Kurjuse ja ebaõigluse tõttu, mida toob endaga kaasa iga sõda, kutsub kirik kõiki üles palvele ja tegudele, et Jumala headus vabastaks meid iidsest sõdade orjusest (Gaudium et spes 81).“
Püüdkem teha kõik, et sõda vältida. Sõda saab vältida isegi siis, kui on teada see, et inimene kaldub pattu tegema, nagu seletab katoliku kiriku katekismus:
„Samavõrra kui inimesed on patu võimuses, ähvardab neid ka sõjaoht, mis jääbki neid ähvardama Kristuse taastulemiseni. Samavõrra kui inimesed ühinevad armastuses ja võidavad patu, saavad nad võitu ka vägivallast, kuni läheb täide sõna, mis ütleb: „Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks, rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist” (Js 2:4).“ (KKK 2317; Gaudium et spes 78).
Otsigem rahu, vältigem sõda. „Inimelu austamine ja selle areng nõuavad rahu. Rahu ei põhine ainult sõja puudumisel ning seda ei saa saavutada ainuüksi jõutasakaalu kindlustamisega vaenulike poolte vahel. Rahu maa peal ei saa saavutada ilma indiviidi hüve kaitsmiseta, vaba mõttevahetuseta inimeste vahel, isikute ja rahvaste väärikuse austamiseta ning järjekindla püüdluseta üleüldisele vennalikkusele inimestele vahel. Rahu seisneb „korrast lähtuvas rahus“ – ld tranquillitas ordinis (püha Augustinus, De Civitate Dei, 19,13). See on õigluse tagajärg (vrd Js 32:17) ja armastuse vili (vrd Gaudium et spes 78)“ (KKK 2304).
Avafoto: Wikimedia Commons
Philippe Jourdan. Foto: Eesti Kirik